ning neid on juurde tekkinud, kuid sellistel aladel ei ole välja kujunenud veel puisniidule iseloomulikku taimestikku (4). 2.5 Mets ja taimestik Kaitseala kogupindalast mooduvatavad metsad üle 70% (16). Üle 60% metsadest on sihtkaitsevööndis, mis teeb Karulast ühe Eesti suurima metsakaitseala (17). Kõige levinumaks metsatüübiks on palumetsad, mis levivad peamiselt lõunaosas, teiseks levinumaks tüübiks on laanemetsad, mis levivad peamiselt saviliivase moreenkattega kuplistiku aladel. Karulale omaseid sürjametsi võib leida pärandkultuurmaasikku jäävate kuplite pealt, kus muld on karbonaadirikas ja läbi kuivav. Salumetsad kasvavad viljaka mullaga aladel. Kuna sellised mullad on enamasti ülesharitud, leidub salumetsi peamiselt vaid järsematel nõlvadel, mida oli raske põllumajanduslikult kastutada. Madalsoo- ja lodumetsad kasvavad kekmiselt või hästi lagunenud turbakihiga aladel.
juures). Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7-25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub enamasti otse devoni setetel ning selle paksus varieerub üsna suurtes piirides (Raukas, Tavast 1995). Järve ääres ja ka kaugemal leidub mitmel pool madalamatel aladel soosetteid, mis on peamiselt madalsooturvas, järvest kaugemal on ka siirdesoo- ja rabaturvast. Järvest lõunas esineb mitmel pool jääjärvede setteid, mõnel pool ka
pärit nii jääjõgede deltast kui ka jääjärvedest. Liivade pindmine osa on läbi uhutud ja ümber setitatud murdlainetuse ning tuule poolt. Nüüdispinnamoodi kujundavad kõige ulatuslikumal alal liivased vallilised meretasandikud, rannikuvallistikud ja luited, hõlmates üle poole territooriumist. Beez või kollakashall moreen katab aluspõhjakõvikuid Hiiumaa loode- ja idaosas ning esineb ka Emmaste poolsaarel. Põhiliselt on tegemist rähkse jämepurdse moreeni saviliivase täitematerjaliga. Hiiumaa üks omapärasemaid alasid on hilisel ajal merest kerkinud maapinnalähedase aluspõhjaga looderannik, mille maastikumustri moodustavad hulgalised loode- kagusuunalised, valdavalt moreenrannaga künniselised neemed nagu Saaremaa lääneosas. Need vahelduvad liustiku kulutusnõgudesse kujunenud väikeste lahtedega. Nende varem kaugemale kagusse ulatunud sügavamaid osi märgivad madalad järvikud, kohaliku nimetusega laisid.
punakaspruun moreen. Kuna magma- ja moondekivimid on karbonaatkividest kulumisele ja murenemisele vastupidavamad, siis Devoni avamuse moreenid on Põhja-Eesti hallidest moreenidest magma- ja moondekivimite rikkamad. Karbonaatkivimite hulk suureneb neis taas alles vabariigi kaguosas, kus moreeni koostist mõjustavad juba Ülem-Devoni heledavärvuselised dolokivid. Viimaste mõjul on moreeni värvus siin heledam.Moreenist koosnevaks kuhjeliseks pinnavormiks on liivsavise või saviliivase pinnakattega moreentasandik. Moreentasandike pind on enamasti lainjas, kusjuures suhtelised kõrgused nende piires ulatuvad harva üle 10 meetriMoreentasandike lainjalt pinnalt kerkib kohati madalaid (alla 10 m) lamedanõlvalisi moreenkünkaid. Neid esineb nii üksikult kui ka küngastikena. Kui künkaid on koos palju, kõneldakse künklikust moreenmaastikust.Vallilaadseteks või seljakulisteks moreenist koosnevateks jääkuhjevormideks on otsamoreenid
Kogu Võrtsjärve nõo põhja moodustab keskdevoni Aruküla lade, mida iseloomustab punakas- kuni lillakaspruunide aleuroliitide ja punakate või kollakate liivakivide vaheldumine. Settekivimid on enamasti põimkihilised ja sisaldavad rohkesti kvartsi (75-90%), päevakive (7- 25%) ja vilke (1-10%). Pinnakatte moodustavad Võrtsjärve piirkonnas väga mitmekesise geneesi ja koostisega materjalid. Suurema osa piirkonna pinnakattest moodustab moreen. Enamasti on tegemist punakaspruuni saviliivase või liivsavise moreeniga, mis on üsna kivine ja karbonaadirikas ning see lasub enamasti otse devoni setetel ning selle paksus varieerub üsna suurtes piirides. Järve ääres ja ka kaugemal leidub mitmel pool madalamatel aladel soosetteid, mis on peamiselt madalsooturvas, järvest kaugemal on ka siirdesoo- ja rabaturvast. Järvest lõunas esineb mitmel pool jääjärvede setteid, mõnel pool ka järvesetteid, need koosnevad peamiselt mitmesuguse terasuurusega liivadest ning ka savidest.
Nt. Kirblas, Lihulas, Saleveres jne. Kulutusnõod ovaalsed või piklikud enam-vähem suletud nõod, mida jää on liikudes sügavdanud. Jäävad jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide vahele või lähedusse. Kulutusvagumused - pikemad ja avatud otstega orulaadsed pinnavormid, nt Peipsi ja Võrtsjärve nõgu. Jääkriimud mandrijäässe jäänud teravate kivide tekitatud. Kivid liikusid koos jääga mööda aluspõhja pealispinda. Moreentasandikud liivsavi või saviliivase pinnakattega alad, kujunenud vana reljeefi tasandikulistele kohtadele. Paksus mõnekümnest cm kuni kümnekonna meetrini. Võivad olla lainjad. Künklik moreenreljeef künklik maastik, mis koosneb moreenist. Otepää, Haanja, Karula, Pandivere kõrgustikud. Otsamoreenid positiivsed pinnavormid, markeerivad kunagist jääserva asendit. Mõõtmed varieeruvad mõnesajast meetrist mõne km. Koosnevad moreenist, kruusast, liivast, aluspõhjakivimitest jne. Nt: Sinimäed, Tamsalu, Kuusiku.
annaabi.ee 
