Tammsaare ja Gailit elulugu
peamiselt jäänud. Oli nagu oleks ta juba 1901 leidnud oma tee: tema ,,Kuresaare vanade"
visand võistles juba Juhan Liivi ja A. Kitzbergi vääriliste külarealistlikkude lookestega (nagu
,,Punasoo Mari" või ,,Sauna Antsu oma hobune"). Kaasaegne arvustus hindaski seda väikest
sündmuskehva ja katkelist maaidülli ,,väga kenaks". Märgiti kiitusega uue juurdetulija
iseloomude kujutamist, rahva elu ja keele tundmist. Märgati isesugust joonetõmbamist ta
saunikpaari karakteristikas: ,,Kaks vanakest, mees ja naine, elavad alalises nägelemises. Aga
see on harjunud asjaks saanud, see näib nagu nende elunõue olevat ja ei riku head läbisaamist
teineteisega" (,,Postimees nr. 80, 1901).
Kauasest ühtekuuluvusest ja võrdsest meelelihtsusest hoolimata kaks ebavõrdset sugupoolt,
nähtud lepliku karakterhuumori episoodilises valgustuses, väikesed inimesed, kellest palju
muud ei või ütelda, et nad on olemas, niisugused on need ,,Kuresaare vanad". Eriliselt