Nunnatorn sai oma nime Tsisterlaste ordu ja Tallinna Püha Miikaeli nunnakloostri järgi. 1422. aastal ehitati Sadultorn põhjalikult ümber ja kaitsetorn kujundati hobuserauakujulise põhiplaaniga torniks, mille läbimõõt oli 9,65m ja kõrgus 24,5m. Nunnatorn sarnaneb ehituselt väga Sadultorniga, väljaspool linnamüüri asus torni esimesel korrusel laoruum, kus hiljem oli ka püssirohukelder ja viljaladu. 19. sajandi lõpul tehti arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi järgi Nunnatorni ja Saunatorni vahelisse linnamüüri teravatipuline Nunna värav, mille mõlemal pool olid jalakäijate jaoks eraldi avad. Aastatel 1958- 1960 ehitati torni allossa raudbetoontrepp, mille kaudu pääseb linnamüüri siseküljel asuvale puidust kaitsekäiku. 2007. aastal tunnistas Tallinna Linnavolikogu Nunnatorni, Saunatorni ja Kuldjala torni peremehetuks ning määras, et linnamüüritornide eest hakkab hoolt kandma Tallinna kultuuriväärtuste amet. 1902. aastal insener Arthur von
nunnakloostri järgi. Tänapäeval tegutseb kloostriruumides Gustav Adolfi gümnaasium. See ehitati aastatel 1311-1320 algselt sadultornina.1422. aastal teostati senise sadultorni põhjalik ümberehitus ning selle tulemusel kujundati kaitsetorn hobuserauakujulise põhiplaaniga torniks, mille läbimõõt oli 9,65 meetrit ja kõrgus 24,5 meetrit. 19.sajandi lõpul tehti Riiast pärit arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi kohaselt läbimurre Nunnatorni ja Saunatorni vahelisesse linnamüüri Kloostri tänaval ning ehitati teravatipuline värav, millest kahel pool paiknesid eraldi avad jalakäijate jaoks. Aastatel 1958- 1960. aastal ehitati Nunne torni allossa raudbetoontrepp, mille kaudu pääseb linnamüüri siseküljel asuvale rekonstrueeritud puidust kaitsekäigule. 1. novembrist 2009 anti Nunnatorn, Saunatorni ja Kuldjalatorn tähtajatult üürile mittetulundusühingule Tallinna Noorteklubi KODULINN.[2] 3. Väravad Tallinna linnamüüris oli 16
kujundati kaitsetorn (II Nunnatorn) hobuserauakujulise põhiplaaniga torniks, mille läbimõõt oli 9,65 m ja kõrgus 24,5 m. Nunnatorn on om ehituselt poolenisti sadultorn: kloostri pool torn maani ei ulatunud, väljaspool linnamüüri asus torni esimesel korrusel laoruum, kus hiljem oli ka püssirohukelder ja viljaladu. 19. sajandi lõpul tehti Riiast pärit arhitekt Wilhelm Neumanni kavandi kohaselt läbimurre Nunnatorni ja Saunatorni vahelisesse linnamüüri Kloostri tänaval ning ehitati teravatipuline värav, millest kahel pool paiknesid eraldi avad jalakäijate jaoks. Aastatel 1958-1960. aastal ehitati Nunne torni allossa raudbetoontrepp, mille kaudu pääseb linnamüüri siseküljel asuvale rekonstrueeritud puidust kaitsekäigule. Nunnatorni tänapäev 2007. aastal tunnistas Tallinna Linnavolikogu Nunnatorni, Saunatorni ja Kuldjala torni
Vene kiriku taguse torni, Väikese Rannavärava, Bremeni torni, Munkadetaguse torni, Hellemani torni, Viru värava koos eesväravaga, Hinke torni, Kuradi (Duveli) torni, Karjavärava koos eesvärava(te)ga, Assauwe torni, Harjuvärava koos kahe eesväravaga, Kitsetorni, Kiek in de Köki, Neitsitorni (Megede torni), Tallitorni, Lühikese jala värava, Pika jala värava, Seegitaguse torni, Saunataguse torni, Nunnavärava koos kahe eesväravaga, Nunnatorni, Saunatorni, Kuldjala torni, Nunnadetaguse torni, Loewenschede torni, Lippe torni, Köismäe torni, Plate torni, Eppingi torni, Grusbeke-taguse torni, Renteni torni ning Wulfardi-taguse torni. All-linna kaitseehitised polnud aga üksikult asetsev kompleks, vaid nad paiknesid lähestikku Toompea kindlustustega, kuigi all-linna ja Toompea kaitseehitised olid välja ehitatud suhteliselt autonoomselt. Arvestades seega keskaegse Tallinna kaitseehitiste hulka veel ka Sadamatorni, Toompea Väikese
annaabi.ee 
