Eesti varauusaja ajalugu, Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816.a.(Heino Gustavson)retsensioon,
arstide töö hinnata, ja nende arvamusega enam-vähem arvestati.
Raamatus oli ka üllatuvat minu jaoks, näiteks see, et arstid ei tegelenud sel ajal kirurgiaga,
nad ainult andsid diagnoose ja määrasid ravimeid. Kirurgiaga tegelesid habemeajajad. Arvan, et
kui mõlemad tegeleksid kirurgiaga, töö läks edukamalt ja epideemiate leviku oleks võimalik
kiiremini peatada. Aga nende käitumisest võib ka aru saada, sest nii arstidel, kui ka
habemeajajatel ja saunameestel oli vaja töö ja raha, ning juhul, kui kõik tegeleksid ühe ja sama
tööga, siis kehtiks ainult üks reegel kes ees, see mees. Ka raamatu andmetel habemeajajate
sissetulekud olid kõrgem kui õpetatud arstidel, siis on arusaadav, miks arstid tahtnud eraldada
meditsiinitöötajaid erinevatesse valdkonda: sellepärast, et habemeajaja saab teha kõike
protseduure ja võtab rohkem patsiente ning arst jääb ilma tööta. Veel mind üllatas ka see, et
annaabi.ee 
