EESTI KIRJANDUSE AJALUGU II
(1940-50ndad), tollast mentaliteeti ja atmosfääri. Stalinismi ängistusest välja
kirjutamine. Mineviku kujutamine realistlikult. Ka Mihkelson juhindub tõetarbest.
Liigub isikliku ja sotsiaalse mälu puutepindadel, püüab mineviku kaudu seletada
sellest väljakasvavat olevikku ning jõuda selgusele iseendas, konkretsesse aega ja
ruumi vermitud ,,mina" olemuses. Identiteeti murendavad inimsuhete, eriti
põlvkondadevaheliste sidemete sassiminekud ja katkemised, 1940-50ndate
surutised. Sotsiaalpsühholoogilisi protsesse analüüsib teostes ,,Matsi põhi" (1983)
ja ,,Kuju keset välja" (1983). mihkelsonil on modernistlik jutustamistehnika ja
intellektuaalne ja abstraktne stiil. Romaan ,,Korter" (1985) on peetud eesti
esimeseks postmodernistlikuks teoseks.
Romaanid ,,Nime vaev", ,,Ahasveeruse uni", ,,Katkuhaud", ,,Torn" on
autobiograafiliste sugemetega, aga neid ei saa võtta üks-ühese autobiograafiana.