V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
hiiglane juba tema pea kohal varitses.
«Nüüd siis,» sõnas Clopin Trouillefou, «niipea kui ma käsi plaksutama hakkan, lööd sina,
Punane Ändry, põlvega tal pingi alt minema, sina, Francois Chante-Prune, riputad ennast
selle lontruse jalgade külge, ja sina, Viinanina, hüppad talle kukile, kõik kolm ühe korraga,
kas kuulete?»
Gringoire võpatas.
«Kas olete valmis?» küsis Clopin Trouillefou kolmelt santlaagrilt, kes olid valmis
Gringoire'ile kallale hüppama. Vaene ohver elas läbi õudseid ootamise silmapilke, sellal kui
Clopin oma jalanukiga rahulikult tulle lükkas paar viinapuuvääti, millele leek veel polnud
külge hakanud. «Olete valmis?» kordas ta ja tahtis plaksutama hakata. Sekund veel ja kõik
oleks otsas olnud.
Kuid Clopin peatus, nagu oleks tal äkki ootamatu mõte peast läbi vilksatanud.
«Oodake, oleksin peaaegu unustanud . . . Meil on ju kombeks enne järele pärida, kas