(roop) häälestamine, elevandiluuga. Shamisen-lautotaoline 3 keelt, mängivad geisad(haritud tütarlaps, tunneb kirjandust,muusikat.kunsti, elatist teenib seltskonnadaamina. Shakuhachi-5 sõrmeavaga pikiflööt bambusest. Taiko trummid-hiiglasuured löök pillid, 14 saj, kõla puhas,jumalani aitev väljendus. INDIA-üle miljardi elanikku, räägivad dialektis. Usund hinduism budism. Muusika õppimine on oluline, muusika traditsioon-veedahümnide retsiteerimine (sanskritikeelsed). Hindu- hinduismi järgija, usuvad Brahmanisse tal on hulk ilminguid, (jumal Vinsu-hoidja, Siva-hävitaja) ja et see on kõikjal. Usuvad et tants ja muusika on jumalikk, ja Siva tantsis ümber kõiksuse ja andis maailmale 7 noodist oleva helirea. AUM-püha silp ja heli algavad palved, on olend, kellest on sündinud kogu maailm. Oktav jaotatakse 22 (tonaalne süsteem) ühehäälne, ülim on inimhääl, muusika kirjutatakse esinemise ajal
Hinduism Koostaja: Raivo Kaer, TLÜ RTI 2009 Indias kujunesid: Hinduism, budsim, dzainism ja Sikhism. Induismi nimetus pärineb algselt Induse jõe orust. Juured ulatuvad umbes 2500 eKr õitsele puhkenud Induse kultuuri. Kultuuri rajajateks olid u 3000 eKr Indiasse tulnud draviidid. Vanim ja oluliseim karamus on veedad, mis tähendab usulist ja püha teadmist. Veedade rühmitus: 1. Veeda hümnid - sanskritikeelsed ohvri-, palve- ja ülistuslaulud ning loitsud. Vanim Rig-Veda u 1200-1000 eKr; 2. Brahma raamatud - seletavad veedasid, olid preestrite rituaalsed käsiraamatud. 3. Upanisadid - tekkisid u 800-600 eKr Brahma jätkuna. Esiplaanil õpetus ja meelelaad. Kasutatakse ka nimetust veedanta ehk veedade lõpp. Peetakse veedade täienduseks, kuna neis on religioonifilosoofia arenenum kui veedades. Pühade meets kirjapenkud: Ramajana, India rahvuseepos Mahabharata (u 400 eKr),
Dzainistid olid islami mõjude suhtes palju immuunsemad, kui Loode-India ja Bengali hindud. Kirjandus.Kunst Keskaja algul said lõpliku kirjaliku vormistuse paljude sajandite jooksul suust suhu kandunud vanaindia eeposed ,,Mahabharata" ja ,,Ramayana". Esimene neist käsitleb kahe suguvõsa võimuvõitlust, teine kirjeldab müütilise Rama (jumal Vishnu maise kehastuse) eliseiklusi. Indias tunti ka üsna laialdaselt puraanasid - hindu pärimuslikku kirjavara -, mille sanskritikeelsed tekstid valmisid lõplikult 10. sajandiks. Paljudel India rahvastel on tuntud keskajast oma luule. Pandzabi on mõjustatud sufismist islami müstilis-asketistlikust suunast ja iraani eeskujudest. Eepilisel luulel oli folkloorne ainestik, bengali luules oli tunda budismi toimet. Tugevalt mõjustas India rahvaste kirjandust bhakti hinduismi ja hinduistliku kirjanduse vool, mis lähtus isiksuse vabanemise õpetusest. Bhakti sai alguse 4.-5. sajandil ning ta õitseaeg oli 11.-12
kõige tähtsamate isikute hulka. 1.3. Hinduismi uus süntees Umbes 600 aastat eKr toimusid India religioonis suuremad muutused. Sel ajal kerkisid esile budism ja dzainism ning mitmed uued õpetused, mida paljud võtsid kui jumalikke ilmutusi, juhtisid India vaimsust uutes suundades. Need uued õpetused, mis pandi kirja Upanisadides, tegelesid vähem ohverduse ja rituaaliga ning rohkem kõrgema reaalsusega. Koos mõningate muude tekstidega, kaasa arvatud suured sanskritikeelsed eepilised poeemid, tutvustasid nad tervet hulka uusi jumalaid, need uued jumalad koos filosoofilise huviga elu tähenduse vastu aarja traditsiooni osana moodustasid selle suurepärase sulami, mida tänapäeval tuntakse hinduismina. Mitmekesised ja huvitavad lood jumalatest, eriti Ramast kõnelevates eepostes, läbivad iga elu kihistust ja on hindude jaoks alati olemas Rama poole pöördutakse regulaarselt abi saamiseks ja