"sanitooriumist" - 1 õppematerjal

Arutlus: E.M.Remarque „Taeval ei ole soosikuid“

hilpudest ning Pariisi värvilistest tuledest, mis Lilliani hoopis teise valgusesse asetasid. Tegelik muutus Lillianis toimus alles hiljemal perioodil. Niisiis armus Clerfayt nähtavasse illusiooni. Kuid see oli talle õnnistuseks. Kordki elus sai ta tunda seda kutsikaarmastust, mida ta oli alati pilganud. Ta elu enne oma kahetsusväärset surma muutus veidigi tähendusrikkamaks. Lillian seevastu oli naine, kes tegi enne oma surma läbi tõelise muutuse. Seda oma hinges. Ta tee sanitooriumist välja algas naisena, kes üritas mässata kõige ning kõigi vastu. Ta oli pettunud selles, mida elu oli talle ette söötnud. Kuidas ometi oli saanud temast noor naine ilma et ta oli saanud tõeliselt elada. Ainult kannatada sõjakoledusi ning istuda haiguse vangistuses kõrgel mägedes. Ta ei tahtnud enam mõistlik olla. Milleks oli tal seda vaja? Selleks et saada järgmiseks laibaks numbriga kakskümmend või kolmkümmend, toas number seitse, kaubalifti kõrval? Seega