- säilitab eluaeas toimetulekut, vähendab kukkumisriske vastavalt kontingendile. - ei osata hinnata õigesti oma tegevust ja intensiivsust, tegevuse mäletamine halb, ei - energia tarbimise ja kulutamise tasakaal – väiksem saa 10-12 aastastel lastel kasutada, üleraporteerimine, rasvumisohtu viitsimatus 2.Sammulugejad: + ka hulk, kesvus, odav, võimalik parandamisel jne? Mida peab silmas pidama arvutada ka energiakulu – võib ununeda, ebatäpne ülekaalulistele kehalise aktiivsuse määramisel? intensiivsuse määramisel Kaalu langetamisel: 3.Aktseleromeetrid (kiirendusandus): + mõõdab kehalise aktiivsuse hulka, intensiivsuse mõõtmine täpne, ei mõjuta 1. Lisada liikumist praegusele aktiivsusele
individuaalseks mõõtmiseks. Mõõtmise juures tekib probleem sellega, et kehaline aktiivsus on väga kompleksne ja sellele kulub 15-40 % isiku kogu energiakulust. Määramise metoodikad: 1. KALORIMEETRIKA - otsene soojusvahendus (spetsiaalsed kambrid) - kaudne (respiratoorne) 2. FÜSIOLOOGILISED MEETODID - SLS monotooring - radioaktiivne vesi - MHT määramine (max. aeroobne võimekus) 3. MEHAANILISED JA ELEKTROONILISED SEADMED - pedomeetrid (sammulugejad) - jalale asetatavad andurid - elektroonilised liigutuste registraatorid - aktseleromeetrid 4. INIMESTE KÄITUMISE JÄLGIMINE 5. TOIDUST SAADAVA ENERGIA FIKSEERIMINE 6. TÖÖ JA VABA AJA KEHALISE AKTIIVSUSE FIKSEERIMINE - tööde klassifikatsioon - eneseraportid - küsimustikud Epidemioloogilistes uuringutes on kõige populaarsem mitmesuguste küsimustike kasutamine, mis on suhteliselt odav ja seotud ka aja kokkuhoiuga. Kehalise aktiivsuse määramiseks kutsetöö ajal