alandust ka teistele. Ta on koguni nõus ise valu kannatama, tingimusel, et austataks tema Puutumatust!" (A.Camus ,,Mässav inimene" lk. 33) ,,Edasi mainigem, et mäss ei sünni ainuüksi ja ilmtingimata rõhutud inimeses, vaid võib tekkida ka inimeses, kes on ligimesele osaks langeva rõhumise tunnistajaks. Sel juhul samastab mässaja end teise indiviidiga. Tuleb aga täpsustada, et tegemist pole psühholoogilise samastumisega, viguriga, mille tulemusl indiviid näeb vaimusilmas, nagu langeks alandus osaks temale. Võib juhtuda koguni vastupidi, et me ei suuda vaadata, kuidas teistele langevad osaks solvangud, mida me ise alandlikult talusime. Selle suuremeelse liikumise ilmekaks näiteks on vene terrosristide enesetapud sunnitöövanglates protestiks kaaslaste peksmise vastu." (A.Camus ,,Mässav inimene" lk. 31) Tavaeluski kohtame näiteid, kus üks inimene kannatab, aga ei võitle ning keegi teine
aktiivne tarbija üritab jõuga kätte saada asju, omakasupüüdlikkus; säilitajad hoiavad olemasolevast kinni; kaupmees elu on kui kapital, mida tuleb investeerida; loojainimene tunnetab mina olemises, mitte omamises ja saavutab selle läbi loomingu, protsess on tähtis; armastaja põhieesmärk inimühenduse poole püüdlemine; massohist tunneb ennast teistest sõltuvana ja proovib samastumisega seda vähendada, enda vajadusi põlgab; sadist teistepiitsutaja, meeldib teisi alavääristada; hävitaja tunnevad jõuetust maailma ees ja proovivad seda hävitada, parim kaitse on rünnak; konformist massiinimene, võtab enamuse vaated ja hoiakud omaks. 12. Humanistlik psühholoogia, Rogers Isiksust vaadatakse kui inimkogemuse arenguprodukti. Iseloomulik on lähenemine, et
iseloomu seal toimivate subjektide identiteet pole enam objektiivselt antud, pragmaatilise liigendamise tagajärg. 21 Sellega seoses minnakse "poliitilise juhtimise" tasandilt üle "intellektuaalse ja moraalse juhtimise" tasandile, kus juba olemasoleva esindamine (representatsioon) asendub alles tekkiva samastumisega (identifikatsioon). Ja see viimane on pidev protsess. Siit lähtuvalt tuleb poliitiliste subjektide lõplikult määratletud identiteetide asemele teistsuguse algupäraga moodustised. Klassi (oma kindlate klassihuvidega) vahetab välja keerukakas ja ebakindel ühtsusetüüp kollektiivne tahe, mis tekib hegemoonilise liigendamise käigus. Tuleb rõhutada, et see ühtsus on rangelt sattumuslik ning tekib intellektuaalide tegutsemiste vahendusel, mis sulandab heterogeensed
- Kannatus hukatuslik või piinav tegevus Aristoteles jagab lood lihtsateks (tegevus on ühtne ja pidev, muutus toimub pööraku ja äratundmiseta) või põimituteks (muutus toimub pööraku ja äratundmisega, mis peavad tulenema eelnevast tegevusest). Katarhsis puhastumine, tragööödia põhitunnus. Sellega kaasnevad kaastunne ja hirm, läbielamine; psühholoogiline, moraalne või intellektuaalne ülendav kogemus. Hiljem on seostatud samastumisega: vaataja seab end mingi tegelase positsiooni, st otsib omasugust. Melodraama ülev, globaalne kannatuslugu on muutunud sentimentaalseks hea-kurja võitluseks, kus hea saavutab alati vähemalt moraalse võidu, kuigi peategelased võivad ise hukkuda. Kujunes välja 19.saj. Komöödia tragöödia vastand, võis seda ka parodeerida. Tegelased on lihtinimesed, situatsioonid ja keel argised. Lõpeb õnnelikult. Võõrituslikkus distants naeru kaudu ja millegi naeruväärse kujutamise kaudu,
· kirik, · popkultuur jne. Leninismi "klassiallianssi" piirid ületatakse siin selgelt äratundmisega, et strateegilised liikumised ise muudavad konfliktsete ühiskondlike jõudude iseloomu seal toimivate subjektide identiteet pole enam objektiivselt antud, pragmaatilise liigendamise tagajärg. Sellega seoses minnakse "poliitilise juhtimise" tasandilt üle "intellektuaalse ja moraalse juhtimise" tasandile, kus juba olemasoleva esindamine (representatsioon) asendub alles tekkiva samastumisega 3. loeng.Kultuurisotsioloogia I. Marxism ja postmarxism. Andreas Ventsel 22 (identifikatsioon). Ja see viimane on pidev protsess. Siit lähtuvalt tuleb poliitiliste subjektide lõplikult määratletud identiteetide asemele teistsuguse algupäraga moodustised. Klassi (oma kindlate klassihuvidega) vahetab välja keerukakas ja ebakindel ühtsusetüüp kollektiivne tahe, mis tekib hegemoonilise liigendamise käigus. Tuleb rõhutada, et see ühtsus on rangelt sattumuslik ning
ja taastootmise domineeriva viisi ühiskonnas. Tootmissuhetes on võtmeküsimuseks, kellega ühiskonnas on tegemist - kas omanike (vabade ettevõtjate) kui ettevõtlusele orienteeritud indiviidide või palgatöötajatega kui indiviididega, kes on orienteeritud oma tööjõu müümisele. Teisisõnu - kes kellena on ühiskonnas esindatud tootmissuhetes, milline on isiku sotsiaalne staatus. Seejuures ei ole tegemist indiviidi samastumisega (identifikatsiooniga) vastavasse staatusse kui rolli, vaid reaalse ehk objektiivse staatusega (nö kas ongi omanik või ongi palgatöötaja). Sellel tasandil küpsevad ja toimivad süvaprotsessid, mis lõppkokkuvõttes mõjutavad paratamatult ühiskonna arengut. Superstruktuure käsitletakse sotsioloogias kui sotsiaalse interaktsiooni kõrgemat, komplitseeritumat tasandit, kus põimuvad nii individuaalne kui ka grupitasand kogu lõpmatus seosterikkuses.
annaabi.ee 
