Vabaduse väljakult suundusid demonstrandid Toompeale ja seejärei Kadriorgu, nõudes kõikjal Uluotsa valitsuse asendamist Nõukogude-sõbraliku kabinetiga. Kadriorust lahkudes haarasid ohjad käremeelsed isikud, kutsudes üles revolutsiooni tegema. Üleskutset järgis küll vaid väike osa demonstrante, kuid tänu punaväelaste toetusele õnnestus neil Võtta üle valitsushooned, politseijaoskonnad ja ajalehtede toimetused. Patarei vanglast vabastati paarkümmend poliitilist vangi: Nõukogude salakuulajat ja terroristi. Pika Hermanni tornis asendati Sinimustvalge punalipuga. Relvitustati Eesti sõjaväeüksused, mis olid saanud korralduse vastupanu mitte avaldada. Siiski puhkes Raua tänava koolimajas paiknenud sidepataljonil riigipöörajatega tulevahetus. 21. juuni õhtul andis toimuvast šokeeritud president Päts allkirja otsusele, millega nimetati ametisse uus valitsus. Valitsusse kuulusid vasaksotsialistid ja vasakmeelsed haritlased:
Nüüd sai põhiprobleemiks (mis püsis kogu iseseisvusaja vältel) iseseisvuse kindlustamine, teiste sõnadega julgeolek. Põhioht Eesti Vabariigi iseseisvusele lähtus Nõukogude Liidust. 1920. aastatel olid Eesti Vabariigi suhted Nõukogude Liiduga keerulised (optantide ehk kodumaale tagasipöördujate probleem). 1930. aastate algul suhted veidi paranesid (see paranemine oli muidugi suhteline näiteks 1933. aastal avastati Eestist 59 Nõukogude Liidu salakuulajat). 1932 sõlmiti Eesti Vabariigi ja Nõukogude Liidu vahel mittekallaletungipakt. Eesti välispoliitikas valitses 1920. aastatel inglise orientatsioon (=suundumus). Head olid suhted ka Skandinaavia riikidega (eriti Rootsiga). 1920. aastate algul oli päevakorral Balti liidu loomise idee. See oleks hõlmanud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Liidu loomine ebaõnnestus (sest Poola ja Leedu vahel olid vastuolud, Soome orienteerus rohkem Skandinaaviale). Sõlmiti vaid 1923
Kui haige uinus, käis Ivo teda sagedasti vaatamas. Kaua silmitses ta siis Agnese nägu, sosistas vanamooriga seda ja teist ja läks kikivarbail välja, niipea kui haige rahutuse märke avaldama hakkas. Oli Agnes ärkvel, siis tegi vanamoor temaga juttu ja mõistis juttu kavalal viisil ikka Ivo peale käänata, 341 teda sõnadega taevasse tõstes, temale igast asjast kütust otsides; küsis aga Agnes Gabrieli järele, siis ei leidnud eideke küllalt sõnu «isamaa ära-andjat ja viletsat salakuulajat» läites. Agnes märkas varsti, et vanamoor kütust ja laitust ette seatud plaani järele välja jagas. See tähelepanek jahutas imeliku kiirusega haige tänutundmust oma hoolitseja vastu, tegi teda kalgiks ja umbusklikuks: ta rõõmustas kuuldes, et Gabriel ikka elus ja terve, ja iaskis kõik muud jutud ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kümnendal päeval pärast Agnese haavamist andis vanamoor Ivole teada, haige olla nii kaugele toibunud, et juba üles tahab tõusta
annaabi.ee 
