,,Sinilinnu" autor Maurice Maeterlinck kirjutab oma teoses aga õnne otsimisest. Ta kinnitab, et õnn ei ole minevikus, tulevikus ja ka kurjuse jõud ei suuda pakkuda ihaldatut. Õnn peitub igas inimeses, seda tuleb ainult avastada. Tehtud heateod paisutavad meie sees paiknevat õndsust. Tänu kunstiteostele suudan mõista maailma. Nad avavad mu silmad ning ma näen reaalsust. Filosoofid räägivad tõtt, mida poliitikud varjavad, fantastilised teosed kergitavad Maa saladusteloori, paljud kirjanikud aitavad leida õnne ja iseennast, olen kui Alice Imedemaal, kes kunsti keskel leiab elu mõtte, sest elu mõte peitubki enda ja maailma avastamises.
ning Mõskini idioodiks tembeldada justnimelt selle sama headuse pärast, mis tema pea kohal katust nüüd hoidis. Lev Mõskini südameheadus oli inimestele midagi võõrast, uutmoodi, ning seepärast teda ei mõistetudki. Headus pandi idiootsusega samasse patta, samal ajal kui kõike, mis oli egoistlik ja võlts, võeti enda eeskujuks. Mõskini eldoraadoks oli heategu, samal ajal kui teistel oli selleks raha või võim. Inimese olemus on ja arvatavasti jääbki saladusteloori alla veel väga pikaks ajaks, kui mitte igaveseks. Kuid vahel on sellegipoolest sõnulseletamatult rahupakkuv mõte, et mitte kõik sahtlid ei ole siin ilmas loodud avamiseks, ning ühes nendest kinnistest on vastused küsimustele, mis meid ümbritsevad kõige tihedamini. Tundub, et universum kavaldab inimese siiski iga kell üle.
annaabi.ee 
