"Võitlemised eesti vaimupõllul" Ennustas Eesti kultuuri peatset tõusu ning hoiatas saksastumise eest. „Nõia usk ja nõia protsessid. Aearaamatutest ja kohtu prottukollidest
RENOVEERITUD HOONE PÄRNUS Juhendaja: Ingrid Kruusla Pärnu 2013 Renoveeritud hoone vaatlus Hoone asukoht Asub Tallinna mnt 40a Pärnu. Hoone vaatlus Ajalugu Kool kandis asutamisel nime Pärnu Eesti Vallakool ja asus praegusel J.W Jannseni tänaval majas nr 37, kus praegu on Lydia Koidula Memoriaalmuuseum. Esimene koolijuhata oli Johann Voldemar Jannsen, kes elas selles majas kuni lahkus ametist aastal 1863. Õppekeelesk oli alguses eesti keel, kuid saksastumise ajajärgul muudetud kool 1864. Aastal saksakeelseks ning sai ta nimeks Pärnu Linna Poeglaste III Algkool. 1876. aastal valmis uus kivist koolihoone, nn Laadaplatsi kooli. 1880. Aastal alanud venestamislainega muudeti kool venekeelseks (1887-1889); hakkas kandma nime Pärnu Linna Poeglaste II Algkool. 1917, aastal ühendati poeglaste II ja samas Jannseni tänavail asunud tütarlaste kool (1872. aastal, asukohaga W.Jannseni änav nr 39). Aastal 1918 muudeti kool taas eestikeelseks
rüütelkondade võim üldjuhul ei ulatunud. Eesti talurahva olukord halvenes, eriti sotsiaalne ja õiguslik, ning eesti aladel püsis pärisorjus. Ilma Balti erikorrata oleks, kas eestlased saanud pärisorjusest vabaks, või oleks läinud pärisorjus rangemaks. Kuna eestlased olid vähemus rahvus ning väga väike ning väga paljudel puudus kõrge haridus siis oleks lihtne olnud neid orjastada. Kui eestlased oleks tahtnud saada vabaks talupoja staatusest, oleks see kaasa toonud paratamatult saksastumise, kuna aadlikud ja kõrgemad võimu kandjad paljud olid saksa soost. Kuid Balti erikorra tõttu ei olnud see sunniviisiline. Kui poleks olnud Balti erikorda, siis suure tõenäosusega oleks eesti ja Liivimaa alad võetud sunniviisiliselt Venemaa alla. Poleks olnud nii suurt "vabadust" ning eesti alal elavad inimesed oleks pidanud võtma vastu Venemaal oleva õigeusu ning rahvused oleksid segunenud. Isegi, kui poleks olnud Balti erikorda, poleks eestlased saanud
''Postimehe'' ringkond ''Teataja'' ringkond ''Uudiste'' ringkond -juhtuvad jõud:August Kitzberg, -juhtivateks jõududeks -juhtivateks jõududeks Anton Jürgenstein, Peeter Põld, Eduard Virgo, A.H. Peeter Speek, Mihkel Oskar Kalls jt Tammsaare jt Martna, Karl Ast, Aleksander -eesmärgiks väljaastumine nii -nägid liitlast vene Kesküla jt venestumise kui saksastumise demokraatides -nõudsid õiguse vastu -pidasid kõige tähtsamaks vähemusrahvustele -emakeelse kooliharidus nõue eestlaste majandusliku -peamised toetajad töölised -eesti keele rääkimise olukorra parandamist aga ka koolinoores ja propageerimine -toetajaks nii haritlased, üliõpilased
7. Carl-Robert Jakobson Sündis 1841 Tartus, töötas alguses koolmeistri ja õpetajana, Osales Eesti Kirjameeste Seltsi ja Eesti Aleksandrikooli rajamises ja tegevuses Esimene kõne 1868: "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg" - idealiseeris muistset vabaduse aega, kirjeldas baltisakslaste võimupäevi ja rääkis tulevastest Aleksander II reformide peatset tulekut Teine kõne 1870: "Võitlused eesti vaimupõllul" - ennustas eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest Kolmas kõne 1870: "Nõia-usk ja nõia-protsessid" kirjeldas keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku Looming: on koostanud mitmed õpikud, luuletused olid isamaast, loodusest ja armastuslüürikast ning kirjutas ka lastelaule. Tähtsus ühiskonna tegelasena: pani aluse põllumajanduskirjandusele, toimetas ajalehte Sakala, kõrgetasemelised uuenduslikud kooliõpikud mõjutasid suuresti Eesti rahvakooli ja pedagoogika arengut. 8. Lydia Koidula 1865 luulekogu "Waino-lilled"
kultuuritase (näite- ja lauluseltside tase langes tohutult). Positiivseks küljeks oli see, et Baltisakslaste võim nõrgenes. Villem Reiman ja Jaan Tõnisson kujunesid uueks põlvkonnaks. Villem Reiman pani aluse eesti ajaloo ja kultuuriloo teaduslikule uurimisele. Edendas üle Eesti karskusliikumist, kus jätkus eestimeelne tegevus. Rõhutas põllumajanduse tähtsust eestlaste jaoks. Oli väga venestamise vastane ning üritas rahuslust edendada. Jaan Tõnisson astus välja nii saksastumise, kui ka venestamise vastu. Oli üks esimesi, kes ütles, et eestlased saavad oma riigi valitsemisega ka ise hakkama. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees ning oli ka ,,Postimehe" peatoimetaja. Tema toimetamise ajal oli ,,Postimees" rahvuslaste jaoks väga tähtis.
Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest. Aastal 1874 ostis Jakobson Vändra lähedal Kurgja talu, millest ta kavatses teha näidismajapidamise. Samal aastal korraldas ta Vändras Eesti esimese künnivõistluse. Pärast seda valiti Jakobson Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi
Lydia Koidula jutustuse "Ainuke" õnnelik peigmees on oma üldisele tublidusele lisaks ka lauluseltsi liige, Jakob Pärn kui eluaegne koolmeister nimetab oma pikas jutustuses "Must kuub" rahva arengu takistusena fakti, et rahvakoolid ei kuulu haridusministeeriumi alla ning liiga palju maksab neis kiriku ja mõisniku sõna. Lilli suburg (mh. esimese eesti naisteajalirja asutaja), kes oli lõpetanud saksa kooli, ühendas naiste harimise vajalikkuse teema haritud eesti noorte saksastumise vastase võitlusega (jutustus "Liina"). Oma rahvale võõraksjäämise ohust kirjutas ka Elisabeth Aspe (jutustus "Ennosaare Ain"). Rahvusliku jutukirjandust ja näiteloominugut iseloomustas sel perioodil muidugi tugev romantiline põhitoon: "Kõik raskused olid ületatavad, kõik tegelased selgepiirilised-hed või halvad, rahvuslikud või tagurlikud" Rahvusliku teatri algust arvestatakse 1870. aastast, kui "Vanemuise" selts lavastas Lydia Koidula näidendi "Saaremaa onupoeg".
b) Asjaajamine kõik muutus vene keelseks, need kes vene keelt ei osanud vallandati c) Usutlus õigeusk 12. Milles seisnes raudteede rajamise tähtsus Eesti? See aitas kaasa suurte vabrikute ja tehaste rajamiseks. Soodustas põllumajandust. Mitmed Eesti väikelinnad tekkisid raudteejaamade juurde tekkinud alevikest. 13. Jaan Tõnisson ja Konstantin Päts. Tõnisson tugines eelkõige eesti haritlaskonnale, jõukatele taluomanikele, astudes välja saksastumise ja venestumise vastu. Üks tema nõu oli emakeelse koolihariduse taastamine. Päts otsis liitlasi vene vabameelsetest ringkondadest. Pidas rahvustunde kasvatamise kõrval tähtsamaks eestlaste majanduslikku olukorra parandamist. USA kodusõja tulemus Põhja osariigid võitsid ja orjapidamine kaotati. 14. Pärisorjuse kaotamine Venemaal. Positiivsed küljed Negatiivsed küljed
kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes ,,Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), mille Jakobson pidas ,,Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes ,,Nõiausk ja nõiaprotsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda ja hoiatas eestlasi ebausu eest. 1871. aastal asus Jakobson elama Tallinna ja tahtis ka siin eestekeelse ajakirja asutamise luba, aga ta ei saanud seda ja lahkus. Järgnevatel aastatel oli ta Vana ja UueVändra valla kirjutaja. 1874
teatri rajaja, veelgi ajakirjanik ja ühiskonna- tegelane. Aitas isal toimetada Eesti Postimeest, 1870.aastal pani aluse eesti rahvuslikule teatrile. Jaan Tõnisson- oli Eesti riigitegelane, poliitik ja õigusteadlane, korduvalt Eesti Vabariigi riigivanem. Oli EÜS esimees ja kohtuametnik Venemaal, 1896.aastal sai Postimehe peatoimetajaks. Oma tegevuses seadis esikohale eneseteadvuse arendamise, astudes välja venestamise saksastumise vastu. Tänu Jaan Tõnissonile muutus eesti keele kasutamine jälle tavaliseks. 3.Pildiküsimus (seega vaadake natuke mõtlikumalt ka pilte õpikus) 4.Töö allikaga. 5. esimene eestlaste üldlaulupidu Tartus (täpne toimumisaeg)- 18.-20. juuni 1869 Otepää kirikus õnnistatakse EÜS-i sinimustvalge lipp (aasta) 1884 Tallinna linnavolikogu valimistel saavutavad eestlased valimisliidus venelastega võidu -1904 Ülevenemaaline rahvaasemike koosolek Tartus- 27.november 1905
20. sajandi algus Esile kerkisid uued isikud, kes asusid Eesti asjade edasiviimist. 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse areng eestlaste seas oli väga kiire. Jaan Tõnisson - astus välja nii saksastumise, kui ka venestamise vastu. Oli üks esimesi, kes ütles, et eestlased saavad oma riigi valitsemisega ka ise hakkama. Oli Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees ning oli ka ,,Postimehe" peatoimetaja. Tema toimetamise ajal oli ,,Postimees" rahvuslaste jaoks väga tähtis. Tõnisson tugines oma rahvusluses pigem eesti haritlaskonnale, jõukatele taluomanikele ja linnakodanlusele. Samal ajal ei pööranud ta tähelepanu vaesematele kihtidele töölistele ja maatameestele
Venestamisjärgne olukord, poliitiliste voolude väljakujunemine.Tartu liberaalid(juht postimehe toimetaja jaan tõnisson, koondas rahvuslikke haritlasi,võitlus venestamise ja saksastumise vastu, nägid ette reformide elluviimist)Tallinna radikaalid(juht teataja toimetaja k.päts, kohalikud haritlased ja kirjanikud, pigem tööstuslik, majanduslik pool, rahva seas popid, võitsid 1904.a valimised ja päts sai tallinna linnapeaks)lisaks ka põrandaalused sotsid.1905.a revolutsiooni mõjud-suurlinnades streigid ja väljastumised, veriseim miiting Uuel turul, hukkus ligi 100 inimest, dets.mõisade
"Vanemuise" seltsis kolm isamaa kõnet, mis ilmusid ka raamatuna juba 1870. aastal. Esimese kõnes "Eestirahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg" (1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest. 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba. 1872- 1874 oli ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis ta Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest näidismajapidamise
Euroopas valisid ka naised). Revolutsiooni mahasurumise järel algas uus venestamine. Üha rohkem levis arusaam, et vaja Impeeriumist lahku lüüa. Eesti 20. sajandi algul 11. klass ajalugu Uus rahvusluse tõusuperiood 1890. aastate keskel hakkas venestussurve nõrgenema tõus sai alguse Tartust 1896 "Postimehe" toimetajaks Jaan Tõnisson (18681941) rahvusliku eneseteadvuse arendamine nii venestumise kui saksastumise vastu Venemaal parlamentaarne monarhia http://uuseesti.ee/wpcontent/uploads/2010/01/JaanTonisson.jpg 1901 Tallinnas "Teataja" Konstantin Päts (18741956) majanduslik ja poliitiline võitlus liit vene demokraatidega 1904 linnavolikogu valimistel võitis veneeesti valimisblokk http://www.hot.ee/lvpfoorum/pats.jpg Sotsiaaldemokraadid 1903 "Uudised" isevalitsusliku riigikorra asendamine
Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul",mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes "Nõia-usk ja nõia-protsessid" kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda ja hoiatas eestlasi ebausu eest. Valituna Pärnu Eesti Põllumeeste Seltsi ja Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsi presidendiks püüdis ta pidevalt olukorda paremaks muuta, pidades põllumajanduslikel teemadel kõnesid ja propageerides uuendusi. Jakobsoni poliitilise tegevuse tipuks sai 1878
Tõnisson (1868-?), õppis õigust, oli uuema põlvkonna haritlane. Postimehe endine omanik K.A.Hermann otsustas Postimehe maha müüa, ise ei huvitnud sellest, Tõnissonist sai omanik. Postimehe ümber kogunes seltskond rahvuslikult meelestatud haritlasi, kes olid selle kaastöölised: A.Kitzberg, P.Põld, J.Luiga. postimehe lugejaskond oli eeskätt L-Eesti jõukad taluomanikud, linnakodanikud. Jõukas klassist kõrvale jäävale tähelepanu ei pööratud. Tõnisson astus aktiivselt välja saksastumise vastu (venestamine pealesunnitud), a saksastumine palju meelest loomulik käik. Kasutas eesti keelt kõikjal. Tõnisson valiti ka Tartu linnavolikogusse, esialgu veel eestlastel seal enamust polnud, oli sakslaste käes. K.Päts (1874-56) algul tegutses õpitud ametil vandeadvokaadi abi aga 1901-1905.a andis välja ajalehte Teataja. Seal töötasid näiteks E.Vilde, J.V.Veski, J.Teemant. Pööras tähelepanu majandusprobleemidele (Postimehes põhiline kultuur)
raudteeühendus . Raudtee kiirendas uute tööstusettevõtete ja asulate rajamist . Sellega avardusid oluliselt kaubavahenduse võimalused . Tln oli sisseveosadamaks. Pärnu oli väljaveosadam. Kiiresti arenes sisekaubandus, kuna maaelanikud ja linlased vajasit järjest rohkem tarbekaupu ja toitaineid. 4. Poliitiline elu 20. sajandi alguses. Tõnisson ja ,,Postimehe" ringkond (Kitzberg, Jürgenstein, Põld, Kallas) eesmärgiks väljaastumine nii venestumise kui saksastumise vastu; vastuolu baltisakslastega; eesti keeles rääkimise ja rahvusluse propageerimine; emakeelse hariduse nõue; toetajateks eesti haritlased, jõukad taluomanikud ja linnakodanlus; Päts ja ,,Teataja" ringkond (Virgo, Tammsaare) pidasid kõige tähtsamaks eestlaste majandusliku olukorra parandamist; nägid liitlast vene demokraatides; toetajateks nii haritlased, linnakodanikud, talupojad kui töölised; toetasid konstitutsioonilis-parlamentaarset monarhiat
alates 1870. aastast Eesti Aleksandrikooli peakomitee liige. 1868 ja 1870 pidas Jakobson Vanemuise seltsis kolm isamaakõnet. Esimeses kõnes idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega, kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi ning kujutas oma kaasaega kui algavat koiduaega. Teises kõnes, mille Jakobson pidas, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku. Jakobson on kirjutanud ka põllumajandusküsimustest üle 20 brosüüri, kus pööras suurt tähelepanu piimakarjandusele ning ta oli Pärnu ja Viljandi põllumeeste seltside presidendiks. Pika nõudmise peale õnnestus Jakobsonil saada ka luba oma ajalehe asutamiseks, mis 1878. aastal hakkas ilmuma. Ajalehe nimeks oli "Sakala". Jakobson arvustas lehes teravalt mõisnike ja kirikuõpetajaid. Ta lootis väga Vene valitsusele
pinnase rahvusliku teadlikkuse kasvule, võimaldades asutada uusi ajakirjandusväljaandeid, uusi seltse ning seda mitte ainult Eestis vaid kogu Baltikumis. Sellega seoses ilmub pildile Johann Voldemar Jannsen (Laar 2005). Pärast mitmeaastast ajalehe väljaandmisloa taotlemist, see lõpuks õnnestub. 1857 nägi ilmavalgust Jannseni "Perno Postimees". Tagasihoidliku iseloomuga mees kasvatas ja õpetas läbi ajalehe oma lugejaid, algatas saksastumise vastase kampaania ja sisestas eestlust. Tema arvates tuli pöörata suurt tähelepanu haridusele ning püüda olla majanduslikult heal järjel see lõi eelduse rahvuslikuks eneseteostuseks (Salupere 2006). Postimehe 5. numbris pöördus lugejate poole järgmiste sõnadega: "Terre, armas Eesti rahwas!" "Seni maarahvaks kutsutud eestlastele tähistas see uut ajastut, mil sotsiaalselt homogeensest maarahvast kasvas paarikümne aastaga moodne Euroopa
Sõda tabas raskelt ka põllumajandust. Armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest. Tarbekaupade ja toiduainete hinnad kõikusid, majanduses toimus inflatsioon. (Laur, Pajur, Tannberg 1995: 28-29) Vene väkke võeti umbes 100 000 eestlast, kellest langes umbkaudu 10 000. Vene-Saksa konfliktis hoidsid eesti poliitikud Venemaa poolele, kuna leidsid, et Eesti ühendamine Saksamaaga tooks kaasa rahvuse hääbumise saksastumise läbi. (Revolutsioonijärgne olukord ja I maailmasõda 19071917 [WWW]) 1916. a. lõpuks oli Venemaa sõja pikalevenimise tõttu väljakurnatuse ja kokkukukkumise äärel. Majandus oli ruineeritud , tootaine- ja kütusevarud lõppemas. Sõjavägi demoraliseerus, sõdurite seas tugevnes üldine sõjatüdimus, üle poole miljoni mehe oli omavoliliselt rindelt lahkunud. Venemaa nõrgenemine pakkus uusi võimalusi vähemusrahvuslastele. Paljud riigid kuulutasid välja iseseisvuse
Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. v Teises kõnes (1870) "Võitlemised eesti vaimupõllul,,, mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. v Kolmandas kõnes (1870) "Nõia-usk ja nõia-protsessid" kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas Click to edit Master text styles Kurgja Second level Third level Fourth level 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi v
Kultuurielu Eestis aastatel 1920-1940 · Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvuskultuur saksastumise või venestumise läbi. · 1925. a. loodi Kultuurkapital, mis kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks · Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine ja kasutusvaldkonna laiendamine. Algas eestlastest tippintelligentsi ja kõigi elualade spetsialistide ettevalmistamine. · Professionaliseerumisele aitasid kaasa ka loodavad kutseühingud. Tegutsesid Eesti Kirjanike Liit,
· 1909. a- Eesti Rahva Muuseum · 1905. a- Noor Eesti selts Jakobsoni kolm isamaa kõnet Esimene kõne Esimeses kõnes "Eesti rahva valguse-, pimeduse- ja koiduaeg" (1868) idealiseeris Jakobson eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi kui pimeduse perioodi. Teine kõne Teises kõnes "Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), mille Jakobson pidas "Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmas kõne Kolmandas kõnes "Nõia usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku.
idealiseeris eestlaste muistset priiust kui valguse aega ja kirjeldas sakslaste võimupäevi, kui pimeduse perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes 1870 ,,Võitlemised eesti vaimupõllul" ennustas ta eesti kultuuri tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes 1870 ,,Nõia usk ja nõia- protsessid" kirjeldas ta nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest. 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud ka sealt eestikeelse ajalehe asutamise luba ja lahkus. 1872- 1874 töötas ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest 4
der Goltz seadis sihiks enamluse lõpetamise venemaal ja lootes sõlmida vene-saksa sõjalise liidu. Rahvuslased vallutasid ka võnnu alistades Goltzi. Pärast seda tehti Tartu rahu , mille käigus määrati kindlaks ida piir ja Venemaa tunnustas Eestit. Venemaa tegi seda selleks et valmistuda järgmiseks tugevaks rünnakuks. Tartu liberaalid Juhiks : jaan tõnisson Koondas ajalehe juurde rahva meelseid haritlasi.(postimees) Astus välja nii venestamise kui saksastumise vastu. Nad oli vastu veel baltisakslastele ja eestlaste seas levivale kadaka sakslusele. Eestluse näitamiseks kõnelesid liberaalid demostratiivselt avalikes kohtades Eesti keelt. Üritas ka poliitikasse sekkuda. Leidsid et venemaa poliitiline korraldus on aegunud ja et piiramatu isevalitsus tuleb asendada konstitutsioonilis-parlamentaarse monarhiaga. Tallinna radikaalid Juhiks: Konstatin Päts Temagi ajalehe ümber kogunes hulganisti haritlasi. Nende maailma vaade erines natuke
8.Venestamine. -Venestamine algas 1880. Aleksander III algatas rünnaku Balti provintside eriseisundi vastu. Aleksander III tahtis, et kõik oleks venekeelne. Tahtis tugevdada venemaa võimu baltikumis. Venestamine tõi kaasa selle, et ametlik keel oli vene keel. Haridus vene keeles.Ainult usuõpetus ja emakeel eesti keeles. Õigeusku hakati levitama. Uued kubernerid(venelased). Balti erikord tühistati. Isegi poesildid olid venekeelsed. See kõik tõi kaasa selle, et eestlaste seas vähenes saksastumise atraktiivsus, enam ei tahetud olla sakslased, vaid venelased(nt perekonnanimed).Baltisakslaste ühiskondlikku mõju kärbiti. 9.Tööstuslik pööre. -19.saj teisel poolel. Linnade elanikkond hakkas kiiresti kasvama. Tallinna elanike arv suurenes üle viie korra. Ka väiksematesse linnadesse hakati kolima. Ennekõike koliti aga nt Narva ja Tallinnasse, seal olid vabrikud. Seda kõike soodustasid passiseadused ja nt raudtee rajamine. Tööstusliku
Tähtsal kohal olid patriootilise sisuga laulud. "Priiuse hommikul" "Mul lapsepõlves rääkis". Looduslüürika: "Talvine õhtu" (Villem Grünthal- Ridala tekstile) "Kevade tunne" + mõned soololaulud. Kuulamine "Kevade tunne" (RAM ehk Eesti Akadeemilise Meeskoori esituse väga maskuliinne ja võimas, raske struktuuriga laul); "Troost"; "Mul lapsepõlves rääkis". Muusikaelu 20.saj Kultuuri pealinnaks sai Tartu. Kogu Kultuuri paremik ja enamik hargnes Tartus. Seal arendati võitlust saksastumise vastu. Erimeelsused tekkisid eestlaste vahel. Tartus käis esinemas Ferenc Liszt (TÜ aula, mis oli tol ajal populaarne koht esinemiseks). Kinnistus laulupidude traditsioon. Jätkus Eesti Üliõpilasseltsi tegevus. Koguti massiliselt rahvaviise (eesotsas J. Hurdaga, kes lõpuks kogus kokku 300 000 rahvaviisi, koguti kuni 13 tuhat viisikest). Neil aegadel oli juhtfiguuriks Oskar Kallas. Paljud eestlased käisid Peterburis õppimas. Seal õpetas neid Nikolai Rimski- Korsakov
Eesti poliitiline areng sajandivahetusel. 1905. aasta revolutsioon Tartu renessanss • 1896 lahkus ametist “Postimehe” toimetaja Karl-August Hermann • Uus toimetaja Jaan Tõnisson (elas 1868-1941) • Tõnisson koondas ajalehe ümber rahvuslikult meelestatud haritlasi, nagu August Kitzberg, Karl- August Hindrey, Peeter Põld, Anton Jürgenstein • Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise. Ta astus välja venestumise ja saksastumise vastu • Tõusis tüli emakeelse koolihariduse nõudmisest nendega, kes pooldasid venestamise sihil asutatavate ministeeriumikoolide loomist • Tõnisson sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid ohtu oma võimule eestlaste rahvustunde tõusu tõttu • Eesti keeles rääkimine muutus tavaliseks • Vaesematele kihtidele ei pööratud tähelepanu • Kujunes rahvusliku liikumise radikaalsem tiib Tallinna radikaalid
5-6. Eesti poliitiline areng sajandivahetusel. 1905. aasta revolutsioon. 1890. a keskel hakkas venestussurve nõrgenema, rahvusluse uus tõus sai alguse Tartust ning selle eesotsas seisis Jaan Tõnisson. 1896. a. lahkus Postimehe toimetaja ametist K-A Hermann. Selle ostsid ära Tartu rahvuslaste juhid ning kutsusid uueks toimetajaks Jaan Tõnissoni (1868-1941). EÜS-i esimees, seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestuimse kui ka saksastumise vastu. 1902. a. Tartu linnavolikokku valituna muutus Tõnisson baltisakslastest koosneva linnavalitsuse jaoks varsti ebasoovitavaks isikuks. 1901. a. tekkis "Postimehele" võistleja Tallinnas - "Teataja", mille asutajaks ja toimetajaks oli K. Päts (1874-1956). Erinevalt Tõnissonist seadsid tallinlased rahvusluse õhutamise kõrval esikohale majandusliku ja poliitilise võitluse. 1904. a. linnavolikogu valimistel võitis eesti-vene valimisblokk, tõrjudes sakslased linnavalitsusest välja
Uueks toimetajaks sai Jaan Tõnisson. Jaan Tõnisson (21.dets.1868-1941) sündis Viljandimaal rikkas peres. Lõpetas Tartu ülikooli õigusteaduskonna ning samal ajal oli EÜS-i esimeheks. Tegutses ,,Postimehe" toimetaja ning siis läks Venemaale kohtuametnikuks. Tagasi tulles Tartusse, koondas ta ,,Postimehe" ümbert rahvuslikult meelestatud haritlased. Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestumise kui saksastumise vastu. Sellega seoses tekkis 'sulesõda' Ado Grenzsteiniga, kes oli sunnitud kodumaalt lahkuma. Nõudis emakeelset kooliharidust. Sattus konflikti baltisakslastega, kes nägid rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule. Tõnisson nõudis eestlastele poliitilise ja majandusliku alal üheõiguslust. 1902. Aastal valiti Tõnisson Tartu linnavolikokku. Tõnisson ja tema mõttekaaslased kõnelesid avalikes kohtades eesti keelt, mõne aja möödudes muutus see tavaliseks. ,,Postimehes" ei
perioodi. Eesti rahva koiduajaks, uueks ärkamisajaks, pidas ta keiser Aleksander II reformide peatset tulekut. Selline ajalookäsitlus oli vastupidine baltisakslaste omale, kes nägid eestlastes kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid olid toonud usu ja euroopaliku kultuuri. Teises kõnes ,,Võitlemised eesti vaimupõllul" (1870), mille Jakobson pidas ,,Vanemuise" seltsi 5. aastapäeval, ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes ,,Nõia-usk ja nõia-protsessid" (1870) kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, ja hoiatas eestlasi ebausu eest. 1871. aastal asus Jakobson Tallinna, kuid ei saanud sealgi eestikeelse ajalehe asutamise luba ja lahkus sealt. 1872-1874 oli ta Vana- ja Uue-Vändra valla kirjutaja. 1874 ostis Vändras asuva Kurgja talu ja kavatses teha sellest näidismajapidamise.
Kümnendi lõpuks oli Eesti tõestanud suutlikkust majanduslikult püsima jääda ja Eesti majandus integreerus Euroopa majandusega. 8 Kultuur Omariiklusaastate suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvuskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvuskultuur saksastumise või venestumise läbi. Vabariigi algusaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatavat edenemist kultuurielus, ent juba 1925.a jõuti Kultuurikapitali loomiseni. Kultuurkapital kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sissetulek jagati kirjanduse, helikunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel. Kultuuri professionaliseerimisele aitas kaasa eesti keele kaasajastamine
Eesti koostöö teiste riikidega ei sujunud kuigi hästi, hoolimata Eesti-Läti liidust ja Balti kolmikliidust. 1933 tekkis uus oht – Hitleri Saksamaa. Suuremad riigid ei tundnud aga väiksemate idas asuvate riikide vastu mingit huvi. Koostööd ei õhutanud ka tegema see, et Eesti oli autoritaarne riik. Nii jäi Eesti välispoliitiliselt üksi. Kultuur Kultuuri arenguks olid väga soodsad tingimused, sest Eesti Vabariigi tõttu kadus nii venestamise kui saksastamise kui saksastumise ja venestumise oht. Kultuur ei hakkanud arenema nullist, vaid varem olemas olnud pinnalt. 1925 loodi kultuuri finantseeriv asutus Kulka ehk Kultuurkapital. Raha tuli aktsiisidest – alkoholi- ja tubakaaktsiisist. Olid sihtasutused erinevate alade jaoks, mille kaudu sai stipendiume ja toetusi. Kultuuritegelased ise aga määrasid neid. Õp: Omamoodi paradoks – mida rohkem jood, seda rohkem kultuuri toetad. Mikk: Sisuliselt kunstnikud. Oh, kolm kommentaari täis! See oli hästi kasutatud.
eestlaskonnas) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Hennoste 1997 (sotsioperioodid) (3) 5. 1860ndad−1870ndad (ärkamisaeg; saksaeesti keele tähtsuse kadumine (säilib vaimulik allkeel), ilmaliku kultuuri keskne positsioon; eestlaskonna sotsiaalse struktuuri mitmekesistumine; põhjaeestikeelne ilmalik kirjalik register; kirjaoskuse laienemine; saksa kultuuri mõju (tõlked, rahvajuhtide argikeel) 6. 1880ndad − 1914/1920 (venestamine (avalik elu!); saksastumise taandumine; eestlaste sotsiaalne kihistumine; teadlik keelehoole; murrang laen- ja muganduskultuurilt omakultuurile; degermaniseerimine; murrete säilimine) Eesti keele ajaloo periodiseeringud: Hennoste 1997 (sotsioperioodid) (4)1914/1920 − 1940/1944 (ühiskonna keeleline ja 7. kultuuriline eestistamine; avaliku elu muutumine eestikeelseks; eesti keel kõrghariduskeelena; normikirjakeele-kesksuse kujunemine; murrete ja
kirjakeele arendamise ja puhastamise idee. • Hurda keelekorralduslikud põhimõtted: esikohal keele ajalooline põhimõte, teisel selgus ja eristuse põhimõte: ilu põhjendus; keele rikkus. • Eesti keele arendamine ja kirjeldamine XX saj esimesel poolel. XIX sajandi lõpukümnendite venestamises oli negatiivse kõrval ka positiivset. See vähendas saksa keele mõju eesti keelele ning hoidis ära eesti haritlaskonna saksastumise. Eesti haritlaste jaoks usk eesti keele tulevikku pigem kasvas kui kahanes. Eesti keele kirjeldamine ja korraldamine sai uue hoo sisse pärast 1905. a revolutsiooni, mil tsaarivalitsus oli sunnitud venestushaaret lõdvendama ja eesti keelele suuremaid õigusi lubama. Eriti aktuaalseks muutus eesti kirjakeele normide ühtlustamine ja eesti kirjakeele arendamine euroopalikuks kultuurkeeleks. Noor-Eesti liikumisest välja kasvanud keeleuuendus Johannes Aaviku ja
tulenevaid võimalusi. Kui Eesti oleks säilitanud isesesivuse, võinuks ta tänapäeval seista majanduslikult kõrgel arenenud riikide hulgas. 11 Kultuuripoliitika Omariiklusaastate suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvuskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvuskultuur saksastumise või venestumise läbi. Vabariigi algusaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatvat edenemist kultuurielus, ent juba 1925. aastal jõuti kultuurkapitali loomiseni. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sisstetulek jagati mitmesuguste kultuuride vahel ära. Kultuuri professionaliseerumisele aitas kaasa eesti keele kaasjastamine ja kasutusvaldkonna laiendamine. Tänu sellele sai teoks emakeele haridus algkoolist kõrgkoolini
Haridus, üldine haridus, rahvakooli areng. Oli maal siuke kiht nagu talurahvakoolide õpetajad. Nad oskasid lugeda ja kirjutada, olid kõige altimad minema kaasa rahvusliku liikumisega kaasa minema. Lugesid eesti haritlaste propagandat ja läksid sellega kaasa. Järjest suurem osa inimesi ei ole seotud põllumajandusega. Kui inimesel polnud enam talu, siis ei olnud ta enam selle kohaga nii seotud. Mida vähem pon seotud põllumajandus sektoriga seda liikuvam inimene on. Linnad olid saksastumise pesad 19 sajandil. Oli seda kuni 19 saj lõpuni, sest järjest rohkem eestlasi läks linna ja assimileeruti. TALURAHVAS moodustas u 80% Ei olnud enam mõisa otsese majandusliku surve all, kuid tunnetas, et on uustulnud. Sotsiaalne vastuolu viidi rahvuslikule pinnale. Mõisnik sakslane-talupoeg eestlane. 19saj I pool liikus info külas ja maal ainult suuliselt, kirikus loetiette. 19 II pool aga ajalehed, ajakirjad, raamatud.
38-39.Eesti poliitiline areng sajandivahetusel.1905.aasta revolutsioon: Tartu renessanss -1896.uueks ''Postimehe''toimetajaks sai Jaan Tõnisson. -Ta sündis Viljandimaal taluomaniku perekonnas, lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna, olles samal ajal Eesti Üliõpilaste Seltsi esimeheks, tegutses mõnda aega ''Postimehe'' toimetuses ning asus siis kohtuametnikuna tööle Venemaal. -Seadis oma tegevuses esikohale rahusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestumise kui saksastumise vastu. -Püsivasse ja üha teravnevasse konflikti sattus ta baltisakslastega, kes nägid eestlaste rahvustunde tõusus ohtu oma ülemvõimule. -Ta astus välja baltisakslaste poliitilsele ja majandusliku ainuvõimu vastu nõudes eestlastele seal alal üheõiguslust. -''Suures poliitikas''-Vene impeeriumi, Euroopa ja maailma mastaabis-jäid ''Postimehe'' ringkonnad tagasihoidlikeks, pidades liigset ambitsioonikust väikerahvale hädaohtlikuks. Tallinna radikaalid -1901.a
keele oskuse levik eestlaskonnas) 5. 1860ndad−1870ndad (ärkamisaeg; saksaeesti keele tähtsuse kadumine (säilib vaimulik allkeel), ilmaliku kultuuri keskne positsioon; eestlaskonna sotsiaalse struktuuri mitmekesistumine; põhjaeestikeelne ilmalik kirjalik register; kirjaoskuse laienemine; saksa kultuuri mõju (tõlked, rahvajuhtide argikeel) 6. 1880ndad − 1914/1920 (venestamine (avalik elu!); saksastumise taandumine; eestlaste sotsiaalne kihistumine; teadlik keelehoole; murrang laen- ja muganduskultuurilt omakultuurile; degermaniseerimine; murrete säilimine) 7. 1914/1920 − 1940/1944 (ühiskonna keeleline ja kultuuriline eestistamine; avaliku elu muutumine eestikeelseks; eesti keel kõrghariduskeelena; normikirjakeele kesksuse kujunemine; murrete ja argikeele alaväärtustamine) 8
kujunemine. 18. saj. – 1986ndad – Vene võim, rootsi keelelt minnakse üle vene keelele, hariduskeel saksa keel, eestlased õpivad lugema, esimesed eestlastest autorid. 1860ndad – 1870ndad – ärkamisaeg, kirjaoskuse levimine, saksa kultuuri mõju. 1880ndad – 1914/1920 – venestamine, saksastumise taandumine, teadlik keelehoole 1914/1920 – 1940/1944 – ühiskonna keeleleline ja kultuuriline eestistamine, eesti keel kõrghariduskeelena. 1940/1944 – 1980ndad – murdevastane võitlus, murde asendamine argikeelega, vene keel muulaste ja eestlaste vahelise suhtluse keel K. Pajusalu jaotus: ... – 1200 vanaeesti keel
ettevõtteid ei suutnud oma toodetele turgu leida, valmistoodangut kvaliteet ja omahind ei võimaldanud edukalt konkureerida Lääne-Euroopaga. Suureks sotsiaalseks probleemiks jäi endiselt tööpuudus. (Laur, Pajur, Tannberg 1995). 4.KULTUUR Riiklik kultuuripoliitika. Omariiklusaastate suurimaks saavutuseks oli Euroopa tasemel seisva rahvaskultuuri väljaarendamine. Esmakordselt sai eesti kultuur riikliku tähelepanu ja toetuse osaliseks, kadus oht kaotada rahvaskultuur saksastumise või venestumise läbi. Vabariigi algussaastail oli majandusliku kitsikuse tõttu raske saavutada märgatavat edenemist kultuurielus, ent juba 1925.a.jõuti Kuultuurkapitali loomiseni. Kultuurkapital kujunes peamiseks kultuuri finantseerivaks asutuseks. Vajalikud summad laekusid mitmesugustest maksudest, sissetulek jagati kirjanduse, helekunsti, kujutava kunsti, näitekunsti, ajakirjanduse ja kehakultuuri vahel.
väiksemad),uus suurriiik-Nõukogude Venemaa(hiljem NSVL),suurte impeeriumite lagunemine ja väike riikide sünd, Inglismaa ja Prantsusmaa võimu kasv ning Saksamaa hävitav lüüa saamine ja allaandmine. Pilet nr. 17 ; (2) Rahvuslikke vaateid jäi venestusajal kaitsma Tartu ajaleht, mille toimetajaks sai Jaan Tõnisson. Postimees tugines eelkõige eesti haritlaskonnale, jõukatele talupoegadele ja eesti linnakodandlusele, astudes välja nii saksastumise kui venestamise vastu. Postimehe üks olulisem nõue oli emakeelse koolihariduse taastamine ning Tõnisson ja tema mõttekaaslased rääkisid demonstratiivselt eesti keelt. Postimehe kõrval kujunes teiseks tähtsamaks eesti leheks Tallinnas ilmuma hakanud Teataja, mida toimetas Konstatin Päts. Rahvustunde kasvatamise kõrval pidas Teataja veelgi olulisemaks eestlaste majandusliku olukorra parandamist. Sel ajal, kui Postimees püüdis suurest poliitikast kõrvale hoida, siis Päts ja
1914 algab Esimene maailmasõda Karl August Hermann. ,,Postimehe" toimetaja, kelle ajal muutus leht päevaleheks. Hoidis venestamise aegu rahvusliku vaimu ärkvel. Poliitiline tegevus kesine. Mihkel Martna. Eesti poliitik ja ajakirjanik. Eesti sotsiaaldemokraatia looja. Marksistlike ideede levitaja. Jaan Tõnisson. ,,Postimees". Rahvusliku eneseteadvuse arendamine. Venestumise ja saksastumise vastane. Nõudis eestikeelset haridust. Toetus rikkamale elanikkonnale. Konstantin Päts. ,,Teataja". Taotles majanduslikku ja poliitilist võrdsust. Liidus vene demokraatlike jõududega. Toetajad haritlastes, linnakodanikes, maarahvas. 1866 vallakogukonnaseadus seadusega vald vabastati mõisnike võimu alt. Välja kujunes vald kui haldusüksus, volikogud ja vallavanema amet. Siit alga eestlaste poliitiline tegevus. 1870 valmib esimene raudtee lõik: Paldiski-Peterburi
19. sajandi lõpul tõusis Eesti tütarlapse elulugu, temast enesest eesti kirjanduse üheks tippluuletajaks Juhan Liiv. jutustatud».«Liinas» kujutab Suburg, kuidas eesti Jutustavas proosas oli Liiv realismi ettevalmistaja. tütarlaps, keda linnas koolis saksastada püütakse, Tema esimene raamat "Kümme lugu" (1893) siiski võib oma rahvusele truuks jääda. Teos on sisaldab realistlikke pilte külaelust ja eeskätt protest saksastumise vastu. Ideeliselt on karakterportreesid . Jutustus "Vari" jälgib andeka «Liina» radikaalsem kui enamik J. Pärna teoseid. ja õrnahingelise külapoisi Villu lapsepõlve ja 1881. aastal ilmus pealkirjaga «Maarja ja Eeva kujunemist. Jutustus "Käkimäe kägu" (1883) ehk: Suguluse truuus ja armastus mehe vasta». Ka kujutab üht Villu omale sarnast elusaatust. see teos ei pääsenud trükki ilma
Uueks „Postimehe“ toimetajaks sai Jaan tõnisson. Jaan tõnisson(1868-1941) lõpetas tartu ülikooli õigusteteaduskonna, olles samal ajal Eesti Õöoõpilaste seltsi esimeheks, tegutses mõnda aega „postimehe“ toimetuses ning asus siis kohtuametnikunba tööle Venemaal. J. Tõnisson seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestuminse kui saksastumise vastu. Põsivasse ja üha teravnevasse konflikti sattus j. Tõnisson baltisakslastega, kes nägid eelaste rahvustunde tõusus ohtu oma võimule.1902. muutus tartu linnavolikogus j tõnisson baltisakslastest koosneva linnavalitsuse jaoks ebasoovitavaks isikuks. Sellise aspekti nagu „klassivõitlus“ hülgamine sai ajendiks rahvusliku liikumise radikaalsema tiiva kujunemisele. Tallinna radikaalid- 1901
ärkamisaja tähtsamaid tegelasi. Eriti populaarseks kujunes tema ,,Kooli lugemise raamat". Eestlased hakkasid nõudma, et linnakoolides, gümnaasiumides hakataks õpetama ka eesti keeles. Senini olid linnakoolid kõik saksakeelsed ja kreisikoolid venekeelse õpetusega. Eestlaste poolt esindas vääriliselt Peakomitee esimees Jakob Hurt. Ärkava eestlaskonna taotlused näitasid selgelt, et ei soovita igavesti jääda ühiskondliku elu ääremaile ja et sealt äratulekut ei taheta enam siduda saksastumise ning kõrgemasse seisusesse pürgimise nõudega. Hakati koguma raha eestikeelse Aleksandrikooli asutamiseks. 1880. aastate lõpuks tuli kätte aga Baltimaadele käivitatud totaalne venestusprogramm mille tõttu tõmmati kriips peale Aleksandrikooli kavatsustele. Omakeelse hariduse nõue jäi edaspidi päevakorda lahendust ootama. 1865. aastal asutas Johann Voldemar Jannsen, eesti ajakirjanduse rajaja, Tartusse lauluseltsi ,,Vanemuine". Samal aastal asutati Tallinnas ka ,,Estonia" selts
Selline ajalookäsitlus oli hoopis vastupidine baltisakslaste omale. Nemad nägid eestlastes ainult kunagisi barbareid, kellele ristirüütlid usu ja euroopaliku kultuuri tõid. 3 E. Post. 1866, lk. 9-10 18 Teise kõne "Võitlemised eesti vaimupõllul" 1870. aastal pidas Jakobson "Vanemuise" 5. aastapäeval. Selles kõnes ennustas ta eesti kultuuri peatset tõusu ja hoiatas selle saksastumise eest. Kolmandas kõnes "nõia-usk ja nõia-protsessid" 1870. aastal kirjeldas ta keskaja nõiaprotsesse ja nõiausku. Ta hindas kõrgelt neid teadlasi, kes julgesid nõiaprotsesside vastu võidelda, selles kõnes hoiatas ta eestlasi ebausu eest. Oma viimase kõne lõpetab Jakobson lausega: ,,Vaimu valgus ja mõistuse selgus üksi on abi kõigi asjade vasta, ning meie koolmeistrid ärgu väsigu ära, rahvast iseäranis ka
A faas – üksikute ärkamine rahvuskonnas patriootilise agitatsiooni periood (18 B faas – rahvuse tunnustamine läheb hulkadesse (uus põlvkond, kellel hea haridus. Rahvuslus nimetatakse ka Ärkamisaeg (1857-1883) Venestusaeg (1883-1905)- taust on moderniseerumine- väikerahvus on end teadvustanud ja peab tulema suurriigi poolt ming reaksioon. Algab keisrikoja poolt korraldatud revisioonist Baltikumis. Eestlased panid venestumisele palju rõhku, sest võideldi saksastumise vastu. TAGAJÄRJED: polnud valitsusele meelepärane. Eestlasele oli tegelikult hea, venestumise läbi vähendati saksa mõju ja eestlastele tuli see kasuks. Saksa kodanlus suhtles eesti haritlasega. Eestlaste koolid vene keeles, samas kirjandus venekeelne proletarjaatlik, mis andis tõuke hakata tegelema omariikluse loomisega. Kohalik omavalitsus tegi läbi suure hüppe 19. saj. Alguses. Eestlased ise said tegeleda osade probleemidega ise. (nekrutid, vallavaesed,magasivili)
Eesti Üliõpilasselts-eestimeelsete vaadetega noorte haritlaste selts. Tegi suurt tööd rahvuslikkuse säilitamisel. Tema teeneks on eesti keele käibeletoomine haritlaste omavahelises suhtlemises.1884.a. õnnistati Otepää kirikus EÜS-i sinimustvalge lipp! Jaan Tõnisson-(1868-1941?)Eesti poliitik , ametilt jurist. Õppis Tartu ülikooli õigusteaduskonnas. Toimetas ajalehte "Postimees". Seadis oma tegevuses esikohale rahvusliku eneseteadvuse arendamise, astudes välja nii venestumise kui saksastumise vastu. Suhtus "suurde poliitikasse" tagasihoidlikult, pidades liigset ambitsioonikust väikerahvale hädaohtlikuks. Tema toetajaskond asus Lõuna-Eestis. Tema tähelepanuväärsemaks saavutuseks 20.saj algul oli eesti keele toomine haritlaste ellu. Ta ei pööranud tähelepanu vaesematele kihtidele . Eitas klassivõitlust ja Eesti ühiskonna sotsiaalset lõhestatust. Konstantin Päts-(1874-1956)Eesti poliitik, ametilt jurist. Õppis Tartu ülikoolis õigusteaduskonnas.
annaabi.ee 
