Neid ametikohti täitsid sageli balti aadlikud. See olukord soodustas Balti kultuuriprovintsi väljakujunemist: baltisakslastel kujunes välja ühistunne, nad pärinesid samadest oludest ning nende alamad kui ka ülemvalitsejad olid muust rahvusest. Eestlased jäid baltisaksa mõtte-, vaimu- ja kultuurimaailma mõjusfääri, ent ei saksastunud. Küsimus pole mitte teadlikus rahvusmeelsuses või kultuursuses, vaid selles, et sakslased polnud eestlaste saksastamisest huvitatud, pigem vastupidi. Keegi ei nõudnud talupojalt saksa keele õppimist, hoopis mõisnik õppis ära eesti keele, kas või mingil määral. Seisusliku ja rahvusliku barjääri säilitamine oli balti aadli suhtelise õnnepõlve vältimatu eeldus. Nii piirdus otsene kultuurimõju kirjasõna, kiriku ja kooliga, mis olid ja jäid eestlaste jaoks eestikeelseiks (Vahtre, 2000). 6 3. VAIMUELU
Baltikum on tema väitel vene natsiooni pärusmaa, kus venelased on põlisrahvas.63 Nõukogude Liidu eelviimane peaminister Nikolai Rõžkov on oma viimases raamatus “Suure maa tragöödia” pühendanud ligi 250 lehekülge (ca 40%) Balti- maade lähiajaloole. Tema kui “suveräänse demokraatia” pooldaja ja “patriootlikult meelestatud inimese” Balti ajaloo versioon näeb lühidalt välja niisugune. Vene- lased päästsid lätlased ja eestlased saksastamisest ning rahvuskultuuri kaotusest, võimaldasid kõigile kolmele Balti rahvale iseseisva riigi staatuse 1918. aastal, hoidsid ära nende vallutamise Saksamaa poolt 1940. aastal, vabastasid nad 1945. aastal. Nõukogude Liidu agressiivset tegevust, okupatsiooni ja anneksiooni rahvus- vahelise õiguse järgi Baltikumis polnud, ühinemine Liiduga toimus Balti riikide valitsuste palvel, seega vabatahtlikult. Teise maailmasõja ajal toetas Baltimaade
annaabi.ee 
