maalid. Töödes on märgata erinevate kunstnike kätt, kuid kahjuks on nad kõik anonüümsed. Ornamentika on barokselt lopsakas. Tasub vaadata iga detaili eraldi – nikerdatud peakesed ja inimfiguuridega kaunistatud pilastrid maalingute vahel ning grotesksed maskid, isegi rõdude alla paigutatud rippornamendid - igaüks neist on unikaalne ja kordumatu. Jääb üle vaid imetleda vanade meistrite fantaasiat. Ka esmapilgul sarnane detail erineb teisest. Võib-olla selles ongi sajanditetaguste meistrite suur erinevus tänapäeva inimestest – kunsti ei valmistatud seeriaviisiliselt, mehhaaniliselt ja täpselt kopeerides. Iga osake kunstis kandis oma isikupära
Jälgida tuleks ikkagi ideed, mitte fakte. Sest fakti tähtsus sõltub ideest. Idee tähendab sõltuvusseoseid. Näiteks see teema, millest me praegu räägime, sõltub otseselt mingitest asjadest minevikus: sõltub sellest, et eestikeelne ülikool sai võimalikuks aastal 1919, ja et see võimalikuks sai, sõltus sellest, et 17. sajandil hakati kirjutama eesti keeles, ja kuna lugemine ja kirjutamine muutusid väga oluliseks, oli vaja rajada koole. Nii et meie kohtumine on justkui sajanditetaguste sündmuste tulemus. Muidu räägiksime siin rahulikult saksa või rootsi või vene keeles, ja tõenäoliselt üsna igavalt, sest meie erisus on seotud meie keelega. Meil on hea ja õdus rääkida oma keeles, mida meil on võimalik üsnagi täielikult mõista. Näen sageli, kuidas istutakse konverentsidel ja püütakse aru saada, mida ettekandja tegelikult öelda tahtis, sest tema inglise keel on nii halb. See näitab ju, et ka inglise keelt ei austata. Isegi meie poliitikud ei austa.
annaabi.ee 
