Juhan Smuul
Pilk kisendab: Halasta! Ära mind löö!
Läks naine, kes üksikuks jäi sellel ööl.
Kaks poisikest lumises lahingus on.
Üks on neist Kutuzov, üks Napoleon.
Kuid raagus ja lumise pärnapuu all
kaks armunut räägivad sosinal.
Nad vaatavad üksteist kui varased käod.
Ja neil onnii rõõmsadja rumalad näod.
Salk sadamamehi käib õõtsudes seal,
kui kannaksid maakera õlgadel peal.
Kommentaar: Räägib tänavaelust, kus kurjust on palju ja sahkendamist küllaga.
Inimestel on koguaeg kiire ja see ongi linnaelu.
Mulle meeldib see luuletus, kuna siin räägib palju sellest, missugused tänavad ongi.
Valus valgus
Atland, märatsev Hannibal, magab.
Ta ei norska. Ta uni on hea.
Meie triiviva laeva taga
tuhat kajakat tukub ta peal.
Meie vööri ees kaugusesse kaovad
poide ümarad tumedad pead.
Lainet pole. Ei tõuse,eivao nad ,
nagu piiskopid istuvad reas.
Vaiksel veel pole lõppu, ei algust.
Taevaservani tõuseb ta ring.
annaabi.ee 
