Tõde ja Õigus II Terve tekst
keelt ei mõista nad mitte ja sellepärast võime meie oma armsas emakeeles nende juures
rääkida, mis iganes tahame ja nemad ei tea mitte, mis meie räägime ja naerame. Aga meie ei
räägi midagi halba, sest see pole viisakas, kui neiude juures räägitakse ropusti, kui nemad ei
mõista. Aga koju olen ma kõik kirjutanud, mis ma mõtlen ja teen ning kuis ma igapäev harjutan.
Ja ma kirjutasin isale, et oh mu armas ja kallis isa, see on küll üks kurb lugu, et sina
vanainimene pead sahakurgi peos hoidma ja äkkepulki teritama ning vikatit otsa panema ja
pinnima, aga mis sinna parata, kui see on jumala tahtmine, et mina pean kroonuleiba sööma,
mis on mu palju suuremaks ja tugevamaks teind kui ma olin Vargamäel kõndides ja lauldes ning
et ma pean siit edasi minema ja oma ihurammuga näitama venelastele ja sakslastele, kes on
mõlemad me isandad, et teie olete küll meie isandad ja meie peame teie käsku kuulama, aga
meie vastu teie siiski ei saa