Olli lugu
Tema, vaatamata oma arvamusele, ei olnud teistest sugugi parem. Mitte kuidagi. Hetkest, mil ta
seda taipas, kuskil oma viimasel eluaastal, leidis ta, et on elanud illusioonides. Sealt alates
hakkas ta oma elu üle järele mõtlema ning leidis, et on üldsegi liiga ahne, isekas ja ülbe.
"Mis seal ikka": mõtles ta ning jalutas rahulikult õue. Ta kõndis kuni jõudis randa.
Oli veebruarikuu ja seega üsna külm, ent sellel polnud tema jaoks erilist tähtsust. Ta jalutas ranna
lõppu, sadamatrellide lähedusse ning istus tööstuslikult toodetud kiviblokile. Ta istus seal veidi
aega ja siis võttis ta välja onult näpatud püstoli ja lasi oma ajud sodiks. Hetkeks ta võpatas, kuid
siis vajus pulsita keha juba rahulikult lumme. Verd oli palju. Lasku kuulnud "gängsterid", kes
rannas aega veetsid, tulid olukorda kaema. Olukord nähtud, pistis üks neist jooksu, teised seisid
lihtsalt paigal, näod kaamed. Lõpuks helistati ka politseisse. Õhtuks oli laip ära toimetatud ja uus