nende vundamendilt. Siirupi koristamine oli väga raske, kuna värske vesi ei puhastanud tänavaid siirupist. Lõpuks mõisteti, et merevesi lõikab tahkunud siirupi ja oli võimalik voolikuga siirup kanalisatsiooni lasta. Kuigi abiks oli paljusid inimesi, võttis koristamine aega 80,000 töötundi(3333 päeva) The United States Industrial Alcohol Company hakkas koheselt süüdistama selle aja patuoinaid – anarhiste. Arvati, et nad saboteerisid mahutit ning paigaldasid pommi. Teine teooria väidab, et suhkrusiirup hakkas käärima, mis tekitas plahvatuse. Uurijad leidsid ka tõelise süüdlase, milleks oli väga halb ehitustöö. Firmal oli väga kiire selle mahutiga ning hiljemad uurimised tõestavad, et mahuti seinad olid liiga õhukesed ja tehtud terasest, mis oli liiga õrn. Ning mees, kes juhtis ehitust ei olnud insener ega arhitekt ja ei osanud isegi plaani lugeda. Loodi mahuti kiirelt ja
Neid sunniti sõdima okupeerijate eest. Minu arust tegid kõige targemini need, kes põgenesid Soome ja moodustasid seal 200. Jalaväerügemendi. See pakkus võimalust võidelda oma riigi eest, mitte okupeerijate eest. See oli väga auväärt tegevus ja andis kindlasti Eestile lootust sõjast välja tulla vaba riigina. Oli ka neid, kes mobilisatsiooni eest põgenesid metsa ja võitlesid sealt okupeerijate vastu, õhutades eestlasi vastu hakkama ja saboteerisid võõrvägede tegevust Eestis. Kahjuks oli neid liiga vähe ja enamik sai surma. Minu arust oli kogu Teine maailmasõda väga kahetsusväärne ja kohutav. Palju inimesi hukkus kasvõi ainult sellepärast,et olid juudid või mustlased. See on ainult õpetanud meil, kui kohutav on sõda ja kui hoolimatud võivad inimesed sõjaolukorras olla. Ma arvan, et meie kohustus siin maailmas on mäletada neid koledusi, et need enam ei korduks. Teine maailmasõda ei olnud
Neid sunniti sõdima okupeerijate eest. Minu arust tegid kõige targemini need, kes põgenesid Soome ja moodustasid seal 200. Jalaväerügemendi. See pakkus võimalust võidelda oma riigi eest, mitte okupeerijate eest. See oli väga auväärt tegevus ja andis kindlasti Eestile lootust sõjast välja tulla vaba riigina. Oli ka neid, kes mobilisatsiooni eest põgenesid metsa ja võitlesid sealt okupeerijate vastu, õhutades eestlasi vastu hakkama ja saboteerisid võõrvägede tegevust Eestis. Kahjuks oli neid liiga vähe ja enamik sai surma. Minu arust oli kogu Teine maailmasõda väga kahetsusväärne ja kohutav. Palju inimesi hukkus kasvõi ainult sellepärast,et olid juudid või mustlased. See on ainult õpetanud meil, kui kohutav on sõda ja kui hoolimatud võivad inimesed sõjaolukorras olla. Ma arvan, et meie kohustus siin maailmas on mäletada neid koledusi, et need enam ei korduks. Teine maailmasõda ei olnud
kohaliku vabatahtlikuga, kes elasid koos naiste ja lastega neis toetuspunktides, mida prantslased nimetasid ..postideks". Selliste väikeste postide ülemaks oli tavaliselt seersant või kapral. 1946./47. aastatel, minu Cochinchina's viibimise algul, oli saal punaste partisanide (vietminhide) tegevus kaunis aktiivne kuigi neil ei olnud veel lõunas regulaarseid väeüksusi. Nad ründasid üksikuid transporte, toetuspunkte või saboteerisid teid ja muid strateegilisi punkte. Linnades visati granaate kohvikutesse või turgudele. Prantsuse üksusi rünnati ainult siis kui need olid ilmses vähemuses, Vöorleegioni, keda kardeti tema radikaalsete vastulöökide pärast, veel harvemini. Punased terroristid hoidsid kohalikku rahvast käes terroriga ja nad pidid rebellidele maksma vabatahtlikku" toetust. Terroristid kasutasid ööseti sabotaazi tegemiseks ka kohalikku tööjõudu, naisi ja lapsi, kes olid näiteks võimelised
annaabi.ee 
