Saare elanikud peavad tunnistama looduse vägevust ja seadma oma elud järve tegevuse järgi. Kui kunagi oli Piirissaarel 5 küla, siis tänaseks on Suurjärv kaks küla enda alla tagasi võtnud. Varakevadeti ja hilissügiseti on elanike pääs maismaale raskendatud ning sõltub suuresti valitsevatest jääoludest (Kalla, 2008). Ajaloolised tegevusalad, milleks on sibalakasvatus ja kalapüük ei võimalda tänapäevasel majandusmaastikul saareelanikel hakkama saada. Selle tõttu on elanike arv saja aastaga kahanenud 700-lt saja inimeseni (Piirissaare vald, 2010). Elanikkond on läbi ajaloo olnu mitmekesine. Ka tänapäeval on saarel esindatud nii eestlased, vanausulised kui ka vene õigeusklikud. Saare eestlaste keelt on mõjutanud küll vene keel, aga see liigitub siiski võro keeleks (Kalla, 2008). Saare 7,5 hektarist pinda katab suuremas osas võsaga kaetud märg soo,
kasulike loomadega, tervislikke vilju ning piisavalt maad, et toita ka sada tuhat korda rohkem inimesi, kuid saarel pole midagi, mis sobiks täitma raha ülesannet, sest kõik on kas liiga levinud või riknev. Mismõtet oleks kellelgi selle saare elanikest suurendada oma vara enamaks, kui tema perekond kasutab või millest lahedasti ära elab, kas siis rohkem tootes või paremini kaubeldes selliste sama riknevate ja sama kasulike kaupadega, nagu on teistel saareelanikel? Seal, kus ei leidu midagi piisavalt haruldast ja püsivat ning samas ka niivõrd väärtuslikku, et seda endale varuks koguda, seal ei hakka inimesed laiendama ka oma maavaldusi, olgu see maa ükskõik kui rikas ja ükskõik kui vabalt saadaval. Ma küsin: kui väärtuslikuks võiks inimene pidada kümmet tuhandet või sadat tuhandet aakrit ülesharitud ja hea loomakarjaga suurepärast maad keset Ameerika sisemaad, kus tal ei ole lootustki teiste
annaabi.ee 
