õiguspärane või õigusnormidega vastuolus e. õigusrikkumine. Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav või lubatav õigussubjekti käitumine. Õiguspärane on ka käitumine, mis ei ole õiguslikult reguleeritud. Õigusrikkumine aga on õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. Õigusnormidele vastuolus olevale teole reageerib riik õigusliku sanktsiooni kohaldamisega. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks. 14. ÕIGUSRIKKUMISE KOOSSEIS JA TEMA ELEMENDID Igasugune käitumisakt, sõltumata tema suhtest õigusega, moodustub nelja elemendi ühtsusest. Need käitumise
Õigusrikkumine aga on õigusnormidega - territoriaalse kehtivuse järgi vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab - ettekirjutuse iseloomu järgi õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist - täidetava funktsiooni järgi kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. - regulatsiooni viisi järgi Õigusnormidele vastuolus olevale teole reageerib riik õigusliku sanktsiooni kohaldamisega. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks. ÕIGUSRIKKUMISE KOOSSEIS JA TEMA ELEMENDID TSIIVIILÕIGUSLIKE ÕIGUSTE JA KOHUSTUSTE
Inimesed puutuvad õigusega kokku iga päev ja loovad õigussuhteid. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv tahteline seos, kus mõlemal poolel on oma õigused ja kohustused. Õigussuhe tekib niisiis kahe poole vahel- õigustatud ja kohustatud poole vahel. Õigustatud ja kohustatud pooleks ongi inimesed ise (füüsilised isikud, kes võivad olla kodanikud, kodakondsuseta isikud või välismaalased). Kuid mitte iga suhe ei ole õigussuhe, vaid ainult siis, kui vastav sotsiaalne suhe on õigusnormiga reguleeritud. Rahvas inimesed, kes riigi territooriumil alaliselt elavad. Riik peab tagama alati oma kodanikele õiguskaitse. Kodanik peab olema riigile lojaalne. Kodakondsus inimese seos/seotus riigiga. 3. RIIGIKOGU Riigikogu on Eesti riigi ühekojaline parlament, mille põhiülesanne on normiloova funktsiooni täitmine. Teine tähtis Riigikogu ülesanne on iga-aastase riigieelarve vastuvõtmine. Ehkki Eestis võetakse riigieelarve vastu seadusena, pole riigieelarve
sekkuvad selleks pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohtud, politsei jne.) Õiguse rakendamise eeldused ja 4 õiguse rakendamisele esitatavat nõuet. Õiguse rakendamine on üheks õiguse realiseerimise viisiks. Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks seaduslik, põhjendatud, otstarbekohane ja õiglane. 1. Faktiliste asjaolude analüüs. Selgitatakse, mis ja kuidas toimus. Vaadatakse, kas seondub mingi õigusnormiga. 2. Õigusnormi valik ja analüüs. Otsitakse välja vastavat juhtu puudutavad õigusnormid ja tehakse õigusnormi analüüs. 3. Kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine). Vormiliselt, õiguse rakendamise akti e. individuaalakti vormistamine. 4. Tehtud otsuse täitmise tagamine. Õiguse rakendamise akti struktuur. Õigusnormi rakendamise akt peab igal juhul omama rea spetsiifilisi tunnuseid. Temas peavad olema selgelt väljendatud järgmised andmed:
õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures lahendatava juriidilise asja aspekte. Õigusnormi rakendamine staadiumiteks tähendab seda, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse. esimene staadium – faktiliste asjaolude analüüs, mis ja kuidas toimus, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga teine staadium – õigusnormi valik ja analüüs kolmas staadium – kompetentse organi poolt otsuse tegemine (lõplik seisukoht) neljas staadium – tehtud otsuse täitmise tagamine 40. Õiguse rakendamise aktid Õiguse rakendamise akt on individuaalse tähendusega õigusakt, millega kohaldatakse õigusnorm konkreetsele subjektile. Õigusnormi rakendamise aktides leiab väljenduse erinevate riigiorganite kõige mitmekesisem organisatsiooniline tegevus
see on subjektiivsete õiguste teostamine õigussuhtes. Realiseeritakse õigusnorme, mis annavad isikule mingi õiguse teataval viisil käituda. 3) õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine- selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid. Õiguse rakendamise protsess: 1) asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. 2) õigusnormi valik ja analüüs see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. 3) kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja
elujuhtumites. Õigusnormi rakendamise tervikliku protsessi üksikuteks rakendamise staadiumideks teoreetilise diferentseerimise tähtsus seisneb selles, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse. Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus, kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. See staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja tagamiseks peab tähelepanelikult ja kriitiliseks analüüsima kasutatavat õiguslikku materjali. Peab veenduma, et 1) kasutatava õigusakti tekst on ametlik (autentne);
Formaalne liigitunnus, mille nimetus sisaldub yksikakti pealkirjas rekvisiidina: otsus, korraldus,käskkiri jne. 19. ÕIGUSSUHTE OLEMUS Õigussuhteks nimetatakse õigusnormide alusel tekkivat tahtelist seost, kus nende seoste pooled esinevad õigusnormialusel subjektiivsete õiguste ja juriidiliste kohustuste kandjatena. Õigussuhe on õigusnormi sisuks. Tekib kahe poole vahel- õigustatud pool ja kohustatud pool. Kui sotsiaalne suhe reguleeritakse õigusnormiga, siis muutub ta õigussuhteks. 20. ÕIGUSSUHTE LIIGID Õigusliku toime iseloomu alusel: Regulatiivsed- põhinevad regulatiivsetel õigusnormidel- struktuur on sättes väljendatud tavaliselt H-D , kasutatakse poolte õiguste ja kohustuste määramisel Õigustkaitsvad- põhinevad õigustkaitsvatel normidel, H-S või H-D-S, kasutatakse õigusrikkumise puhul. Juriidilse kohustuse iseloomu alusel: Aktiivsed- mida kohustatud subjekt peab tegema- sooritada tegu aktiivses vormis
sekkuvad selleks pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohtud, politsei jne.) 13. Õiguse rakendamise eeldused ja 4 õiguse rakendamisele esitatavat nõuet Õiguse rakendamine on üheks õiguse realiseerimise viisiks. Õigusnormide rakendamisel tuleb silmas pidada, et see oleks seaduslik, põhjendatud, otstarbekohane ja õiglane. 1) Faktiliste asjaolude analüüs. Selgitatakse, mis ja kuidas toimus. Vaadatakse, kas seondub mingi õigusnormiga. 2) Õigusnormi valik ja analüüs. Otsitakse välja vastavat juhtu puudutavad õigusnormid ja tehakse õigusnormi analüüs. 3) Kompetentse organi poolt otsuse tegemine (vastuvõtmine). Vormiliselt, õiguse rakendamise akti e. individuaalakti vormistamine. 4) Tehtud otsuse täitmise tagamine. 14. Õiguse rakendamise akti struktuur Õigusnormi rakendamise akt peab igal juhul omama rea spetsiifilisi tunnuseid. Temas peavad olema
pidepunktiks õiguse tõlgendamisel ja rakendamisel.) o Tavaõigus eraõiguses eksisteerib. Avalikus õiguses on tavaõiguse kasutamine piiratud tagamaks õiguskindlust. Tavaõigust on minimaalselt, kui üldse. 19 Teema 3:SUBJEKTIIVNE AVALIK ÕIGUS §1. Subjektiivse avaliku õiguse mõiste Subjektiivne õigus - Õigussuhete subjektile õigusnormiga antud õigusvõimet (õigustust) nõuda oma huvide realiseerimisel teistelt isikutelt kindlat käitumist või sellest hoidumist. Selle õiguse eelduseks on kohustatud subjekti olemasolu, mis tekib objektiivse õigusnormi alusel. Õigussuhte subjektid võtavad endale vabatahtlikult teatud kohustused ja määravad ära enda õigustused. Subjektiivne avalik õigus tekib avalik-õiguslike normide alusel. St. Subjektile õigusnormiga
teoreetilise diferentseerimise tähtsus seisneb selles, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse. Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus, kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. See staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Kuigi teo lõplik õiguslik kvalifikatsioon võidakse anda hiljem otsuse tegemisel, määratakse sellel staadiumil kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja
Nii Tõnu kui naaber on füüsilised isikud Kas Tõnu on õigussubjektne? Jah Tõnu on teo- deliktivõimeline õigussubjekt Millisesse õiguse valdkonda nimetatud probleem kuulub? Antud probleem kuulub avaliku õiguse valdkonda Kas kiiruse ületamine, alkoholijoove ja auto peatamine ametnike poolt on Tõnu jaoks juriidiliseks faktiks? Jah on küll Kui jah, siis mis liiki ja miks? Põhjenda oma vastust. Tõnu tegu on õigusvastane kuna tema tegu on vastuolus õigusnormiga. Kui Tõnu pole nõus ametniku määratud karistusega, siis mida saaks ta ette võtta oma õiguste kaitsel? Kuna karistus on määratud kolmanda isik poolt on Tõnul õigus määratud karistuse vaidlustada kohtus. Kas midagi muutuks, kui Tõnu oleks vallavalitsuse töötaja? Ei muutuks 24 Kas midagi muutuks, kui selles auto kaasreisijana sõitnud Tiina oleks saanud raskeid kehavigastusi
sõlmimne, või laenu võtmine, või teisele isikule kahju tekitamine. Sellest hetkest peale tekib subjektil kas õigus teatud viisil käituda või hoopiski kohustus teatud viisil käituda. Sel juhul tekib alati õigusuhte subjekte omavahel siduv subjektiivne õigus ja juriidiline kohustus. Need tekkivad subjektiivsed õigused ja jur. Kohustused koos moodustavadki õigussuhte juriidilise sisu. Subjektiivne õigus tekib alati konkreetse õigusnormi alusel. Selle õigusnormiga riik lubab subjektiivse õiguse kandjal teataval viisil käituda ja tagab selle käitumise oma autoriteediga, vajadusel aga ka sunniga. Sellest saame järeldada, et subjektivne õigus on lubatud teatud käitumine. Teiselt poolt on õigussuhte kohustatud isikul aga kohustus käituda selliselt nagu nõuab seda õigustatud subjekt. Seetõttu tuleb meil näha seda, et subjektiivne õigus on ka võimalus nõuda kohustatud isikult teatud käitumist
teoreetilise diferentseerimise tähtsus seisneb selles, et ükski järgmine staadium ei saa toimuda eelmiseta, sest staadiumide loogiline järjestus tagab rakendamisprotsessi ratsionaalsuse ja efektiivsuse. Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus, kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. See staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele. Kuigi teo lõplik õiguslik kvalifikatsioon võidakse anda hiljem otsuse tegemisel, määratakse sellel staadiumil kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. Õigusnormi valiku õigsuse kontrollimiseks ja
ÕE EKSAMIKS KORDAMINE Konspekt: R. Narits "Õiguse entsüklopeedia" I TEEMA: ÜLDIST 1.1. Õiguse eelastmed Inimese looduslik küpsemine on alus õiguslikele reeglitele inimese teovõimest, abieluvõimest jne. Loodusele omaste seaduste põhjal loob inimene oma korra, k.a. õiguskorra. Õigus on sotsiaalne kord, see reguleerib inimestevahelisi suhteid. Enne õiguskorda oli moraal ja tava, mis korrastasid inimeste käitumist. Tava ja moraali kujundas elu. Erinevaid olukordi saab reguleerida kas individuaalselt või normatiivselt. Individuaalne* – inimkäitumise korrastamine ühekordsete reg. aktide teel. Normatiivne* – inimkäitumise reg üldiste ja üldkohustuslike käitumismudelite abil, mis laieneb kõigile sama liiki juhtudele. Ühiskond reageerib, kui normi eiratakse. Normivälised suhted on nt sõprus, armastus, seltsimehelikkus. 1.2. Tava, moraal, õigus, sund ja võim Moraali ja tavakordad...
nende riskide olulisim joon on aga see, et need riskid on läbi imbunud ebakindlusest – ebapiisav kogemus ei võimalda määrata nende regulaarsust ega tõenäosust; ei ole võimalik ennustada riskide mõju konkreetset asukohta, ulatust, loomust ega kestust. Ettevaatusprintsiibi üheks peamiseks väljenduseks on keskkonnamõju hindamise kohustus enne olulise keskkonnamõjuga tegevustele loa andmist. Tegemist on mitte õigusnormiga (kui A - siis B) vaid just printsiibiga, mis demonstreerib teatud eesmärki, mille poole tuleb püüelda. Ettevaatusprintsiibi eesmärgiks on, et ka ebakindlaid ohte ei tohiks ignoreerida ja sellega tagada nii keskkonna kui ka inimese heaolu KÕRGE TASE, mis on Euroopa Liidu (seega ka Eesti) üks olulisemaid eesmärke. Ettevaatusprintsiip on esile kutsunud olulise muutuse kaasaegses õiguslikus paradigmas. Keskkonnakaitse õiguslik olemus seisneb isikute keskkonnaalaste õiguste kitsendamises.
määratlemata õigusmõiste rakendamise sisemised piirid. Kui haldusorgan ei pea kinni üldkehtivatest hindamise kriteeriumidest või objektiivsuse nõudest/kui ta lähtus mitteasjakohastest kaalutlustest. 4. Subjektiivne avalik õigus ja haldusõigussuhe. 4.1 Subjektiivse avaliku õiguse mõiste. Subjektiivne avalik õigus on õigussuhete objektile õigusnormiga antud õigusvõime (õigustus) nõuda oma huvide realiseerimisel teistelt isikutelt kindlat käitumist või sellest hoidumist. Subjektiivne avalik õigus on subjektile õigusnormiga antud õigusvõime nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist. Esineb nii suhetes riik vs isik kui ka isik vs riik, samuti ka juriidiliste isikute omavahelistes suhetes. Nii võib riik seadustes sätestatud tingimustele seatud isikutele teadutud kohustused nt maksud, kuid ka keelata
eeskirjas“. Määrus kehtestatakse Vabariigi Valitsuse seaduse § 27 lõike 3 alusel. Teema 7. Õiguse rikkumine ja juriidiline vastutus. 1) Õiguse rikkumine: mõiste, tunnused ja liigid. Õiguse rikkumine on õigusnormidega vastuolus olev tegu, käitumine, milles sunjekt eirab õigunormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. Õigusrikkumine on juriidiline fakt, mis kujutab süülist, õigusvastast tegu, mille on toime pannud deliktivõimeline isik ja mis on juriidilise vastutuse aluseks. Õigusrikkumise tunnused: - Teo õigusvastasus - Kahjulik tagajärg - Otsene kasuaalne seos nende vahel Õigusrikkumisi liigitatakse õigusharulise kuuluvuse, kahjulikkuse astme ja rakendavate sanktsioonide järgi:
32 rakendaja erapooletust ja objektiivset lähenemist isikutele, kes võtavad osa asja lahendamisest. 40. Tõendid õiguse rakendamise protsessis Esimene staadium on asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Sellel staadiumil selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus (teo toimepanija, kannatanu, kuriteo koht, viis, vahendid jm teo faktilised asjaolud ehk tehiolud), kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. Käsitletava teo (käitumise) faktilised asjaolud on õigusnormi rakendamise faktiliseks aluseks. Nad tuvastatakse juriidiliste tõendite abil ning nende täielik ja objektiivne väljaselgitamine tagab asjas tehtava lahendi põhjendatuse. Teine staadium on õigusnormi valik ja analüüs. Sellel staadiumil määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus.
juriidiliste õiguste ja kohustuste kaudu. 3) õigussuhe on selline inimeste vaheline seos, mille säilimise tagab riik. 4) õigussuhe on niisugune inimeste vaheline seos, mis kannab määratletud iseloomu. Ta võib olla individualiseeritud kahte moodi: 1) kahepoolselt (myygileping) 2)ühepoolselt sel juhul, kui on olemas üks suhte pool, teiseks suhtepooleks on aga iga isik, kes antud subjektiga astub vastavasse suhtesse(inimene on subjektiks paljudes suhetes). Tunnused tulenevad tema suhtest õigusnormiga. Õigussuhte struktuurseteks elementideks on 1) õigussuhete subjektid e suhtepooled või suhtest osavõtjad 2) subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused, mis suhte subjekte omavahel seovad. 3) õigussuhte objektid (riigiorganid, riik tervikuna, organisatsioonid) oluline on siin see, et õigussuhte poolteks e osavõtjateks oleksid niisugused subjektid, kes omavad õigussubjektsust st. kellel on vastav võime õigussuhtes osaleda. Õigussubjektsus
õiguse toimesfääris. Käitumiseeskirjad on adresseeritud kõikidele isikutele. Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon (näiteks parlament). Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Õiguse toimimise tagamine Õigusnorm on mõeldud kõikide inimeste jaoks Õigusnorme võib liigitada vastavalt nende eesmärkidele: Regulatiivsed õigusnormid on suunatud ühiskondliku suhte reguleerimisele. Sellised õigusnormid lubavad mingit tegevust, keelavad selle või kohustavad inimesi millekski.
kehtinud seaduse järgi. (Süüteod inimsuse vastu ja sõjasüüteod on karistatavad, sõltumata teo toimepanemise ajast.) 37. halduse seaduslikkus e legaalsus Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et täitevvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus, ja teiselt poolt, et ükski halduse õigusnorm (määrus, üldkorraldus, halduse individuaalakt) ei tohi olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, PS). Selle põhimõtte keskne säte on PS § 3 lg 1 I lause. 38. kohtute sõltumatus Sõltumatute kohtute poolt tagatava õiguskaitse keskne norm on üldine põhiõigus tõhusale õiguskaitsele ja ausale õigusemõistmisele (§ 15 lg 1 koosmõjus §-ga 14), mis annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse.(Vt ka § 146 II lause) 39. Sotsiaalriigi põhimõte
delegatsioon, kuna formaalse seadusega ei saa põhiõigusi piirata. (PS kommentaarid, lk 123: ,,Halduse seaduslikkuse ehk legaalsuse põhimõtte keskne säte on § 3 lg 1 esimene lause. Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et täitevvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus, ja teiselt poolt, et ükski halduse õigusnorm (määrus, üldkorraldus, halduse individuaalakt) ei tohi olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, PS). Esimest võib nimetada seaduse reservatsiooni ehk seadusliku aluse põhimõtteks; teist seaduse prioriteedi, primaarsuse ehk ülimuslikkuse põhimõtteks.) Seadus peab olema kättesaadav (s.t et peavad olema korrakohaselt avaldatud). Seaduslikkuse printsiibiga on vastuolus näiteks see, kui täidesaatev võim teostab talle kuuluvat avalikku võimu piiramatu võimuga. Seadus peab määrama vajaliku selgusega kindlaks kompetentsele organile
Võti aga ei ole objektiivne. Just sellepärast ei ole võimalik kinnitada ainult faktiväitega, et analoogiasuhe on valitsev. Analoogiasuhe on (osalt) hinnanguline asi. Mõisted "tähenduslikkus" ja "olulisus", millele viidati, osutavad iseloomulikul viisil hinnanguvõimalusele. Analoogia jääb seetõttu alati mingil määral sõltuvaks seda rakendavast subjektist. 2. normianaloogia. Eesmärgiks on näidata, et kahe või mitme õigusnormiga hõlmatud juhtumikategooriad on analoogilised. Normianaloogias on küsimus selles, et teatud seaduse sisu on ebaselge. Selle rakendamisobjekt on siiski analoogiline teise seaduse rakendamisobjektiga. Viimati nimetatu detailne sisu on teada. Siis võib kasutada selge seaduse tõlgenduslikku abi ebaselge seaduse sisu määratlemisel. Kõigepealt tõdetakse analoogiasuhte olemasolu juhtumite vahel,
hinnatavaidlustatud normi põhiseaduspärasust üksnes menetleva kohtuasja kohtuotsuse põhjal. Kui kohsu vastuolu PS ei leia, on kohtuotsus lõplik. Kohtul puudub õigus tunnistada norme kehtetuks.Riigikohus saab kehtetuks tunnistada. On eeldused mille põhjal võib kohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada, kui üks neist pole täidetud, ei või: Tegemist peab olema kohtuga. Seda ei saa algatada vahekohtud, kirkukohtud jne. Tegemist peab olema õigusnormiga. Kohaldamata jätmisele kuuluvad vaid üldaktid. Kohus peab jätma normi asja lahendamisel kohaldamata. Kohus ei tohi taotlust esitada riigikohtule, ilma et ta asja sisuliselt lahendaks ning resolutsioonis normi põhiseadusevastaseks ei tunnistaks. Norm peab olema asjassepuutuv. Kohus saab kohaldamata jätta üksnes asjassepuutuvat normi. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu teostatav normikontroll
4) riigi tahteline akt, st õigusnormid on loodud pädeva institutsiooni poolt (riigi institutsioonid: seadusandlik ja täidesaatev riigivõim; riigi poolt tagatuna: kohalik omavalitsus), kuid õiguseks muutuvad ka riigi poolt tagatud tavanormid, moraalinormid või korporatiivsed normid; 5) on tagatud mittetäitmisel lõppastmes riigi sunni jõuga; kui ta ei ole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid nt printsiibiga (moraalinormiga). Need olid õiguse tunnused, kuid millised tähendused sellel mõistel võivad olla? P.2. Mõiste ning termin Üldlevinud on arusaam, et mõiste = sõna. Kas see on nii ka teadusliku käsitluse kohaselt? Teadus on loogiliselt korraldatud, praktikas kontrollitud, tõestatav ning pidevalt arenev mõistete süsteem looduse ja ühiskonna kui nähtuste ning nende tunnetuse seaduspärasustest inimese poolt.
Õiguse tunnused ja mõiste Õiguse tunnused: 1) üldise iseloomuga käitumisprintsiipide ja -normide kogum; 2) õigusnormid on spetsiifilistel, süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse ja õiguse instituutidesse; 3) üldkohustuslike käitumiseeskirjade süsteem isikutele või isikute ringile; 4) riigi tahteline akt, riigi poolt tagatud tavanormid, moraali- ja korporatiivsed normid; 5) tagatud lõppastmes riigi sunniga. NB! Kui ei ole tagatud riigi sunniga, siis pole tegemist õigusnormiga, vaid printsiibiga (moraalinormiga). Õiguse tähendused: 1) mingi fakti puudumine või esinemine; 2) vabadus toimimisviisi valikul; 3) subjektiivne õigus; 4) õigusnormide kogum; 5) ajalooline õigus; 6) teatud õigusharu õigusnormide üldistus või individuaalsed õiguslikud ettekirjutused; 7) õigusteaduslik distsipliin õigusharu alusel. Õiguse mõiste Õigus on riigi tahteaktina kehtestatav üldkohustuslik käitumisnormistik, mida loovad
takistusteta. Negatiivne õiguslik vabadus võib olla kas tagamata või tagatud. Tagamata õiguslik vabadus on sama, mis luba midagi teha või tegemata jätta. Tagamata negatiivne õiguslik vabadus esineb siis, kui avalik võim võib vabadust iga hetk ilma põhjenduseta piirata. Näiteks esines tagamata negatiivne õiguslik vabadus sovjetlikus õiguskorras, sest isikul puudus avaliku võimu poolse vabaduse piirangu vastu õiguskaitse võimalus. Tagatud õiguslik vabadus on õigusnormiga tagatud luba midagi teha või tegemata jätta. Tagatud negatiivse õigusliku vabadusega on tegu siis, kui on olemas norm, mis garanteerib selle vabaduse, mistõttu peab avalik võim vabaduse piiramiseks asuma piirangut õigustama. Kui tagatis on sätestatud põhiseaduses ja on olemas tõhus õiguskaitsevõimalus, siis toob see endaga kaasa õiguse ka seadusandja vastu. PS põhivabadused on tagatud vabadused, st PS sisaldab õigusnorme, mis keelavad avalikul
Õigusnormide süsteem on rajatud kindlate printsiipide järgi. Õigusnormid on süstemaatilistel alustel koondatud õigusaktidesse, õigusharudesse ja allharudesse. Õigusnormide loojaks on pädev institutsioon (näiteks parlament). Riik peab lõppastmes õiguse täitmist tagama. Mittetäitmisel tagatakse see riigi sunniga. Kui õigusnorm pole tagatud riigi sunniga, siis ei ole tegemist mitte õigusnormiga, vaid näiteks moraalinormiga. Õigusnormid põhinevad juriidilisel kohustusel, mille täitmise tagab kõigi suhtes riigi sund. Iga riigi ja tema õiguse tunnuseks on suveräänsus. Antud riigi õigus kehtib üksnes selle riigi territooriumil ehk selle konkreetse riigi jurisdiktsiooni alal. Riik peab tagama ühiselu korraldatuse ja selle stabiilsuse. Objektiks, mida riik tagab, on kehtiv õigus ehk üldkohustuslikud käitumiseeskirjad
Inimkäitumise aktid, mis on kantud õiguse ideest ja milles leiavad väljenduse õigusaktides sisalduvad käitumismastaabid. Jutt on õigussuhtest kui ühiskondlike suhete liigist. Õigussuhe on üheltpoolt tüüpiline inimkäitumise akt. Õiguse poolt korrastatus annab käitumisele ja sellisetele suhetele spetsiifilise iseloomu ja me saame rääkida õigussuhetest. Õigussuhe tekib õigusnormi alusel ja õigusnormis sisalduva nõude realiseerimiseks. Õigussuhe on võrreldes õigusnormiga alati konkreetne.Nimelt realiseeruvad õigussuhtes õiguse subjektide tegevuses subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused. Juriidilised kohustused ja subjektiivsed õigused ongi õiguse subjektide faktilise käitumise kõrval teiseks oluliseks õigussuhet iseloomustavaks tunnuseks. Õigussuhe on õigusnormi alusel tekkiv ühiskondlik side õiguse subjektide vahel, kus osalejate käitumises realiseeruvad subjektiivsed õigused ja juriidilised kohustused.
2. ÕIGUSNORMID JA ÕIGUSSÜSTEEM Sotsiaalsete suhete normatiivne ja kasuaalne reguleerimine. Sotsiaalsete normide süsteem. 1. Individuaalne ehk kasuaalne reguleerimine. Inimeste käitumine määratakse kindlaks ühekordsete personaalsete aktide abil. Iga konkreetse isiku küsimus lahendatakse just selle juhu kohta antud ettekirjutuse järgi. Võimaldab lahendada probleemi, arvestades situatsiooni ja isiku eripära, suhte ja subjektide spetsiifikat. 2. Normatiivne reguleerimine. Inimeste käitumist korraldatakse üldise reegli abil, millega määratakse kindlaks käitumismudel, etalon, mida kasutatakse kõikide vastavat liiki käitumisaktike või subjektide suhtes. Seda üldist käitumismudelit peavad järgima kõik indiviidi, kes kuuluvad reegliga hõlmatud subjektide liiki, sõltumata nende konkreetsetest individuaalsetest eristustest (nt töötaja peab täitma töölepinguga kindlaks määratud töökohu...
mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud minimaalselt Just õiguse poolt korrastatus annab sellisele käitumisele, sellistele ühiskondlikele pingutades võiksid määratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada. suhetele spetsiifilise iseloomu ja me saame rääkida õigussuhetest. Õigusnormide ülesandeid tähistatakse ka järgmiselt: Kui õigusnorm on üldine käitumiseeskiri, siis õigussuhe on võrreldes õigusnormiga 1) õigusnormide keskne funktsioon on suunata ja juhtida kodanike ja ametnike alati konkreetne. käitumist; 2) Peale selle stabiliseerivad õigusnormid suhteid ühiskonnas; Õigussuhtes leiavad antud abstraktsest faktilisest koosseisust tulenevad õiguslikud 3) Õigusnormid soodustavad inimeste sotsialiseerumist; tagajärjed oma konkreetse väljenduse. 4) Õigusnormid neutraliseerivad omakasupüüdlikkusest tulenevaid vastuolusid ja
suhetele spetsiifilise iseloomu ja me saame rääkida õigussuhetest. mõistetavad käitumisreeglid, mille alusel kohtunikud ja kodanikud minimaalselt pingutades võiksid määratleda, millisel viisil tuleb probleem lahendada. Kui õigusnorm on üldine käitumiseeskiri, siis õigussuhe on võrreldes õigusnormiga alati konkreetne. Õigusnormide ülesandeid tähistatakse ka järgmiselt: 1) õigusnormide keskne funktsioon on suunata ja juhtida kodanike ja ametnike Õigussuhtes leiavad antud abstraktsest faktilisest koosseisust tulenevad õiguslikud käitumist; tagajärjed oma konkreetse väljenduse.
Nii võib Riigikohus oma äranägemisel kutsuda arvamuse andmiseks kohtusse spetsialiste. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 13 kohaselt on Riigikohtul õigus nõuda ka õigustloova akti vastu võtnud organilt arvamuse esitamist. Sisuliselt on siin tegemist vastusega järelepärimisele. III. Subjektiivne avalik õigus ja haldusõigussuhe §1. Subjektiivne avalik õigus 1. Subjektiivse avaliku õiguse mõiste Subjektiivse õiguse all mõistetakse õigussuhete subjektile õigusnormiga antud õigusvõimet (õigustust) nõuda oma huvide realiseerimisel teistelt isikutelt kindlat käitumist või sellest hoidumist. Nõukogude õigussüsteemis käsitleti subjektiivset õigust põhiliselt seoses tsiviilõigusega. Haldusõigusteaduses analüüsiti subjektiivset õigust valdavalt suhetes riik - kodanik, kus riik esines õigustatud, kodanik kohustatud poolena, mitte aga suhetes kodanik - riik. Õigusriigis on subjektiivse eraõiguse kõrval oluline tähtsus ka subjektiivsel avalikul
Nii võib Riigikohus oma äranägemisel kutsuda arvamuse andmiseks kohtusse spetsialiste. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 13 kohaselt on Riigikohtul õigus nõuda ka õigustloova akti vastu võtnud organilt arvamuse esitamist. Sisuliselt on siin tegemist vastusega järelepärimisele. III. Subjektiivne avalik õigus ja haldusõigussuhe §1. Subjektiivne avalik õigus 1. Subjektiivse avaliku õiguse mõiste Subjektiivse õiguse all mõistetakse õigussuhete subjektile õigusnormiga antud õigusvõimet (õigustust) nõuda oma huvide realiseerimisel teistelt isikutelt kindlat käitumist või sellest hoidumist. Nõukogude õigussüsteemis käsitleti subjektiivset õigust põhiliselt seoses tsiviilõigusega. Haldusõigusteaduses analüüsiti subjektiivset õigust valdavalt suhetes riik - kodanik, kus riik esines õigustatud, kodanik kohustatud poolena, mitte aga suhetes kodanik - riik. Õigusriigis on subjektiivse eraõiguse kõrval oluline tähtsus ka subjektiivsel avalikul
pädevuse ehk kompetentsiga. Iga riigiorgan rakendab õigusnorme oma kompetentsi piires, mis on seadusega ära määratud. Põhiraskus õiguse rakendamisel langeb täidesaatva riigivõimu organitele - Vabariigi Valitsus koos allasutustega, ministeeriumid, ametid, inspektsioonid jne - ning kohtule. Õiguse rakendamise protsess: asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. õigusnormi valik ja analüüs see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja vormistatakse see
teenistusse võtmine). Õigusnormide rakendamine on loominguline tegevus, selle käigus valib õiguse rakendaja õigusnormi elluviimiseks kõige ratsionaalsemaid ja efektiivsemaid seaduslikke teid ja vahendeid, arvestades sealjuures kõiki asja aspekte. Õiguse rakendamise protsess - asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. õigusnormi valik ja analüüs see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja
me tegusid õiguspäraseks ja õigusvastaseks liigitada 4) õiguslikku käitumist kontrollib alati riik õiguskaitseorganite abil 5) õiguslik käitumine on alati seotud õigusteadvusega ja õiguskultuuriga, on olemas nii objektiivne kui subjektiivne pool a. subjektiivne pool oma tegude ja motiivide teadvustamise tase ja iseloom b. objektiivne pool isiku õigusliku reaalse kokkulangemine kehtiva õigusnormiga 5. Õigusliku käitumise vormide võrdlus. Õiguspärasel ja õigusvastasel käitumisel on palju sarnaseid tunnuseid: - Igasugune sotsiaalne käitumine, ja õiguslik käitumine omab sotsiaalset iseloomu. Õiguslik saab olla niisugune käitumine mis omab majanduslikku, poliitilist või muud tähtsust ühiskonna jaoks. Õiguslik olulisus mingi käitumise juures on see, et käitudes ühel või teisel viisil annab isik tunnistust sotsiaalse, poliitilise ja ideoloogilise seisundi kohta, mis
põhiseaduspärasust üksnes menetleva kohtuasja kohtuotsuse põhjal. Kui kohsu vastuolu PS ei leia, on kohtuotsus lõplik. Kohtul puudub õigus tunnistada norme kehtetuks.Riigikohus saab kehtetuks tunnistada. On eeldused mille põhjal võib kohus põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust algatada, kui üks neist pole täidetud, ei või: Tegemist peab olema kohtuga. Seda ei saa algatada vahekohtud, kirkukohtud jne. Tegemist peab olema õigusnormiga. Kohaldamata jätmisele kuuluvad vaid üldaktid. Kohus peab jätma normi asja lahendamisel kohaldamata. Kohus ei tohi taotlust esitada riigikohtule, ilma et ta asja sisuliselt lahendaks ning resolutsioonis normi põhiseadusevastaseks ei tunnistaks. Norm peab olema asjassepuutuv. Kohus saab kohaldamata jätta üksnes asjassepuutuvat normi. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtu teostatav normikontroll
enam empiiriline teadus ja leiti et lõpuks oleks mõttekas välja tuua õigusesotsioloogia aine ja konkreetsed ülesanded. Milleks on: · Uurida õiguse teket ühiskondlikus elus. · Õiguse muutumise sotsiaalseid tegureid. · Miks üks või teine õigusnorm vastu võetakse. · Kas õigusnorm on efektiivne. Efektiivne on ainult see norm mis reguleerib neid ülesandeid milleks ta vastu võeti, kui ta sellega hakkama ei saa, siis on tegemist kasutu õigusnormiga. Ebaefektiivne õigusnorm on hädaks tervele ühiskonnale, sest ebaefektiivne õigusnorm ei leia inimeste poolset järgimist. Sellised õigusnormid jäävad inimeste käitumises realiseerimata ning kui selliseid norme koguneb ühiskonda liiga palju jõuame normituseni ja jõuame ühiskonda kus lokkab normist hälbiv käitumine. Seega väljub terve õiguskord kontrolli alt. Üheltpoolt on olemas ühiskond ja teisalt normid ning kolmandaks küljeks metsik
· kontroll- ja järelevalveorganite aktid (riigikontrolli kontrolliaruanne) 8. ÕIGUSRIKKUMISED JA JURIIDILINE VASTUTUS Õiguspärane käitumine on õigusnormidega ettenähtud kohustuslik, soovitav ja lubatav õigussubjekti käitumine. Õigusrikkumine on aga õigusnormidega vastuolus olev tegu, seega käitumine, milles subjekt eirab õigusnormidega kehtestatud keeldu, ei täida oma juriidilist kohustust või ületab tema käitumisele õigusnormiga lubatud piirid. 26 Õigusrikkumise koosseisuks nimetatakse käitumise elemente: · õigusrikkumise subjekt · õigusrikkumise subjektiivne külg · õigusrikkumise objekt · õigusrikkumise objektiivne külg Õigusrikkumise subjektiks saab olla vaid õiguslikus suhtlemises osalev isik (peab omama deliktivõimet). Õigusrikkumise subjektiivne külg hõlmab subjekti suhtumist oma õigusvastasesse teosse ja selle tagajärgedesse. Isiku süü kujutab tahtlust või
Põhiseaduse § 123 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Subjektiivne avalik õigus ja haldusõigussuhe Subjektiivne avalik õigus Õigusriigis on subjektiivse eraõiguse kõrval oluline tähtsus ka subjektiivsel avalikul õigusel. Subjektiivne avalik õigus on, lähtudes isikust, subjektile õigusnormiga antud õigusvõime nõuda oma huvide teostamisel riigilt kindlat käitumist. Subjektiivne õigus laseb mõjule pääseda põhiseaduslikult garanteeritud õiguse vabale eneseteostusele (PS § 19). Subjektiivsete õiguste tagamine moodustab sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele orienteeritud riigi põhiolemuse. Olulised subjektiivsed õigused on sätestatud põhiseaduses ning need on konkretiseeritud seadustes.
teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse realiseerija seisukohalt on need pädevad riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse. Õiguse rakendamise protsess: 3 asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. õigusnormi valik ja analüüs see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja
Õigusnormide rakendamine ehk kohaldamine on selline õiguse realiseerimine, mida teostavad pädevad riigiorganid (haldusorganid, kohus, politsei jne). Õiguse realiseerija seisukohalt on need pädevad riigiorganid kõrvalisteks subjektideks, sest nad ei kuulu realiseeritavasse suhtesse. Õiguse rakendamise protsess: asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs (mis ja kuidas toimus) - kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga, st kas tal on juriidilise asja tähendus ja kui on, siis mis iseloomuga see on. õigusnormi valik ja analüüs see staadium taandub käsitletava teo juriidilisele kvalifitseerimisele; määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. kompetentse riigiorgani poolt otsuse tegemine - individuaalakti vormistamine, siin fikseeritakse õiguse rakendaja teadvuses juba varem, eelmisel kahel staadiumil välja kujunenud seisukoht ja
Tuleb loomulikult samuti ületada. 3. näivad lüngad olukord, kus põhimõtteliselt seadusandjal pole kavatsust sellist olukorda õiguse abil korrastada. Sellist olukorda pole vaja ka ületada. Lünga ületamist nõuavad kaks esimest lüngaolukorda. Nende ületamine nõuab õigusteaduse tundmist, kõige olulisem märksõna on analoogia õiguse printiibil, mingil õiguse üldisel põhimõttel rajanev analoogia. Õiguse printsiibid on veel üldisemad võrreldes õigusnormiga, kuid need pole üleüldised. Need pole midagi eraldiseisvat, vad kõrguvad õigusnormide maailma kohal. Sisaldavad teatud kvaliteediga paljude õigusnormide olemust. Analoogia liigitub: 1. Seaduse analoogia ehk üksikanaloogia olukord, kus õigusele vastava otsustuse tegemise aluseks leiame sarnase abstraktse faktilise koosseisuga õigusnormi, mille õiguslikud tagajärjed rakenduvad ka selle juhuse kohta, mille üle me otsustame 2
07.02.2006 Eksmil 3 osa: · Referaat (10 %) ruum 322 (kriminaalõiguse õppetool) teemad. Paksult ajakirja nimi, siis artikli autor ja pealkiri. Maht 10-15 lk. Esitamine tuua ruumi 322 või meili teel [email protected]. Esitada hiljemalt 1. maiks; soovitavalt 1.aprilliks. · Seminarid (15 %) · Eksamitöö kirjalik (75 %) Eksamile pääsemiseks referaadi esitamine ja seminarides osalemine kohustuslik. Seminaride teemad õisis koos kirjanduse loeteluga. Allikad: · Eduard Raska ,,Õiguse apoloogia" 2004 · Kaugia ,,Sotsioloogia ja õiguse sotsioloogia teoreetilisi käsitlusi" · Raska ,,Kriminoloogia üldkursus II" (uurimismeetodid) 3 osa: · Õiguse sotsioloogia ajalugu · Õiguse sotsioloogia üldteoreetilised küsimused · Õiguse sotsioloogia metodoloogia ehk uurimismeetodid Eksamil kõigist kolmest küsimus. Seminarile kutsutute nimekiri õisis. Sotsioloogia on teadus, mis uurib ühiskonda ja inimese käit...
hääleenamusega, siis keegi teine ei saa antud teemal hääletada) - Seadusliku aluse põhimõte põhiõigusi saab piirata ainult seaduses sätestatud volituse olemasolul (rahalised küsimused tuleb sätestada seadusega, mitte määrustega) Prioriteedi mõiste: - Kehtimise prioriteet mida kõrgemal astmel on norm hierarhias, seda tugevama õigusnormiga ta on ja murrab allpool olevad seadused - Rakendamise prioriteet millises järjekorras norme rakendatakse (alguses kõige spetsiifilisem seadus; kõige madalamal astmel olev norm; nt määrus; kehtestatud Haldusmenetluse seaduses (HMS) kui volitusnorm langeb ära, siis langeb ära ka määrus kehtivus pole automaatne); normi tuleb rakendada seda enam, mida madalamal astmel ta on Õiguskaitse: Põhielemendid: - Kohtutee garantii §15 (1)
2) Kas kkõigusel on prioriteet teiste poliitikavaldkondade ees? Euroopa Ühenduste Kohus on asunud seisukohale, et see ei ole üldjuhul nii, kuid teatud olukorras võib kkkaalutlustel olla mõningane lisaväärtus teiste kaalutluste ees. 3) Millisel viisil on printsiip rakendatav ja kas see allub Euroopa Ühenduste Kohtu kontrollile? Kohtu kaudselt väljendatud seisukoht on, et selline kontroll on piiratud. Integreerimisprintsiibi puhul on tegemist õigusliku printsiibi, mitte aga õigusnormiga. Keskkonna kõrgel tasemel kaitsmise printsiip, vt eespool EÜ ja liikmesriigi kkõiguse vahekord (õigus säilitada või kehtestada rahvuslikud keskkonnanõuded) Põhiprintsiibid: 1) EÜ õiguse autonoomsus, mille alusel ei ole EÜ õiguskord eri liikmesriikide õiguskordadesse ei inkorporeeritud ega integreeritud; selle tulemuseks on asjaolu, et EÜ õiguse tõlgend allub jäägitult ühenduse reeglitele, arusaamadele, meetoditele (jäätmemõiste: EÜ kohus:
ÕIGUSE ALUSED 2011/2012 KORDAMISKÜSIMUSED EKSAMIKS Mis on riiki kui organisatsiooni iseloomustavad tunnused? Riigile omased 3 tunnust: 1) Avalik võim. 2) Territoorium, millel avalik võim kehtib. 3) Rahvas, kes elab sellel territooriumil ja on riigivõimuga õiguslikult seotud. Millised on riigivalitsemise vormid? Mis eristab parlamentaarset ja presidentaalset vabariiki? Monarhia Riigivalitsemisvorm, mida iseloomustab kõrgema riigivõimu kuulumine monarhile, kes omandab võimu pärimise teel eluaegselt ja on juriidiliselt vastutamatu. // Vabariik Riigivalitsemisvrom, mille puhul riigipeaks on kindlaksmääratud tähtajaks valitav president. // Presidentaalne vabariik Iseloomustab võimu koondumine parlamendist sõltumatu presidendi kätte. // Parlamentaarne vabariik Rajaneb parlamendi võimu ülimuslikkusel. Millised on riikliku korralduse vormid? Unitaarriik ehk lihtriik...
faktiline koosseis (avaldab õiguslikku toimet vaid mitme tegelikkuses asetleidva muutuse koostoimes). Milles seisneb õiguse realiseerimine ja millistes vormides see toimub? Mis tingib õiguse rakendamise vajaduse ja milles seisneb selle erinevus õiguse realiseerimise teistest vormidest? Kuidas toimub õiguse rakendamise protsess? 1) Asja tehiolude väljaselgitamine ehk faktiliste asjaolude analüüs. Selgitatakse välja, mis ja kuidas toimus, kontrollitakse, kas juhtum seondub mingi õigusnormiga. 2) Õigusnormi valik ja analüüs. Käsitletava teo juriidiline kvalifitseerimine. Määratakse kindlaks rakendatav norm kui õigusnormi rakendamise juriidiline alus. 3) Kompetentse organi poolt otsuse tegemine. Võetakse lõplik seisukoht lahendamisel olnud asjas. 4) Asjas tehtud otsuse täitmise tagamine. Milliseid nõudeid esitatakse õiguse rakendamisele seaduslikkuse, põhistatuse, otstarbekuse, õigluse seisukohalt?
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
