sügavalt haritud, hästi väetatud, Kartul maavitsalised kobedat, parajalt niisket mulda 30-90cm kasvab hästi korralikult haritud Rõigas ristõielised savikal neutraalsel mullal 50cm päikeseline kasvukoht, muld niiske, viljakas, huumusrikas, hästi Redis ristõielised õhustatud, raskemapoolne kuni 20 cm soe ja tuulevarjuline, mulla suhtes vähenõudlik, kuid eelistab Aedtill sarikalised niiskemaid muldasid 40-120 cm Artiokk korvõielised soe ja valguseküllane kasvukoht kuni 1,5 m soe ja valge, viljakas muld, ei talu Paprika maavitsalised niisket õhku 30-60 cm
probleeme tekitavaks umbrohuks. Tema kontrolli all hoidmine nõuab kogu maaviljeluse süsteemsust. Kuigi ta on hea meetaim ning temaga on seotud ligi 80 looma- ja putukaliigi elutegevus (aidates sellega kaasa liigilisele mitmekesisusele), on ikkagi rohkem tuntud tema kahjulikkus (Dierhauer, Stöppler-Zimmer, 1994). Põldohaka rohket levikut on seostatud halvenenud mullastruktuuriga ja teda on propageeritud kui mullatiheduse vähendajat. Kasvukohana eelistab põldohakas siiski hästi õhustatud väikese tihedusega muldi. See, et ta kasvab kultuurtaimedest paremini ka tihenenud muldadel, ei näita mitte kasvukoha eelistust, vaid suuremat mullatiheduse talumise võimet võrreldes kultuurtaimedega. Enamik põldohaka roomjuurtest paikneb kuni 35 cm paksuses kihis, kuid nad on võimelised tungima ka 2-3 meetri sügavusele. Mida tihedam on muld, seda rohkem koondub roomjuuri pindmisse kihti ja seega suureneb konkurents kultuurtaimedele
Kerged mullad: l, sl Keskmised mullad: ls1, ls2, sl/ls Rasked mullad: ls3, s 9 Liivmullad toitainetevaesed, väikese veemahutavusega ja suure veeläbilaskvusega, soojenevad kiiresti, ei paaku ja neid on kerge harida. Hea õhustatuse tõttu laguneb orgaaniline aine kiiresti. Mineraalväetiste mõju on lühiajaline. Madala viljakusega. Saviliivmullad keskmise viljakusega, hästi õhustatud. Sobivad enamike kultuurtaimede kasvuks. Liivsavimullad tänu soodsale vee- ja õhureziimile on taimekasvuks optimaalsed (eelkõige ls1 ja ls2). Savimullad taimetoitainete poolest rikkad, kuid kuivavad pikaldaselt ja on raskesti haritavad. Kuival ajal kattub savimuld koorikuga. Optimaalne harimisaeg on väga lühike. Mulla lõimise määramine nn. sõrmeprooviga. Mulda niisutatakse nii palju sobiva konsistentsini, et muld oleks piisavalt plastiline voolimiseks
Kartuli kodumaa on lõuna ameerika, eriti tsiili. Seal on ligi üle 200 kartuliliigi. Umbes 10 liiki on mis lähevad toiduks. 1560.. 1570 toodi kartul hispaaniasse ja teda kasvatati ilutaimena. 18..19 sajandil levis vahemere ümbrusesse. Eestis hakati massiliselt kartulit kasvatama seoses raudtee ja viinavabrikute ehitamisega. Kliima ja mullastik sobisid väga hästi. Siit viidi Põhja- ameerikasse. Kartul vajab kasvuks mõõdukalt sooja, niisket ja hästi õhustatud mulda. Väga märg ja väga külm muld ei kõlba kartuli kasvatamiseks. Ebakorrapärane sademete jaotus põhjustab häireid kartuli kasvus ja rikub mugulate kaubanduslikku väljanägemist. Idanemiseks minimaalne temperatuur 6..7 kraadi , aga kestab umbes kuu aega. Kui mullas on temperatuur pidevalt alla 5..6 kraadi ja märg, võivad mugulad mädanema minna. Aga sobivaim on 13-14 kraadi sooja. Liiga külma mulda kartul ei kannata. Öökülmade suhtes on kartul väga tundlik
Liivadel struktuursus puudub. Uusmoodustiste esinemine-tekkinud mullatekkeprotsessi tagajärjel mulla tahketele osakestele või nende vahele. Keemilised ja bioloogilised uusmoodustised. Lisandite esinemine-taimsed või loomsed jäänused, inimtegevusega mulda sattunud võõrkehad. 21. Mullaprofiili horisondid. O metsakõdu. On mitmesuguses lagunemisstaadiumis olevatest varisenud taime osadest koosnev alla 10 cm tüsedusega pindmine, hästi õhustatud orgaanilise aine kiht. O1- varise kiht; O2 poollagunenud metsakõdu kiht; O3 hästi lagunenud metsakõdu kiht A huumushorisont. Tumeda värvusega; tekkinud parasniisketes, kuivades või ajutiselt liigniisketes tingimustes mulda ladestunud org. aine mõjul. Koosneb nii mineraal- kui ka org. ainest. Ülekaalus on mineraalosa, millega on seotud org. aine. Huumusesisaldus tavaliselt alla 7...10% (v.a. paepealsed mullad) T turbahorisont
otstes on põhjani ulatuvad püstpilud. Tõkiskalakäik= on suure kaldega – 1:5 (lang 20%) kuni 1:10 (10 %) renni põhjas või külgedel ja põhjas vastuvoolu 45o all kaldu olevad tõkisplaadid. Need plaadid tekitavad voolu rahustavaid pööriseid ning vähendavad voolukiirust, mida kala peab ülespoole liikudes ületama. Veevool tõkiskalakäigus on intensiivsemalt õhustatud ja pööriselisem kui tavalises kamberkalakäigus. Iga 6–8 m tagant peab karpkalaliste jaoks ning iga 10–12 m tagant lõhilaste jaoks olema puhkebassein . Basseinid peavad olema nii suured, et vool neis rahuneks ning tekiksid puhketsoonid.Ehitatakse kas betoonist või puidust (harvem) Angerjakäik= Angerjakäigud kavandatakse nii, et vesi ainult nõrgub neist läbi ning hoiab nad parasjagu niisked. Muud kalad neid ülesvoolu
hooldamata puistute puhul. Tekkinud kännud võivad olla nakkusallikaks väga pikka aega, haigustekitajat on leitud isegi kuni 60 aasta vanustelt kändudelt. Siiski kujutavad endast kõige suuremat ohtu just värsked kännud. 1. Nakatumisel on oluline roll peremeestaime juurestikul, mükoriisal ja mulla mikroflooral. Metsas kasvavad puud on resistentsemad kui põllumaal kasvavad. 2. Oluline on kasvukoha muld: kuusk on eriti vastuvõtlik lubjarikastel, hästi õhustatud ja hästi soojenevatel muldadel, näit. loo kasvukohatüübid või sinilille kasvukohatüüp. Mänd on ohustatud kergetel, kuivadel liivmuldadel, näit. pohla kasvukohatüüp. 3. Mulla niiskusrežiim – enim on ohustatud kuivadel muldadel kasvavad puistud, liigniisketel kasvukohtadel juurepessukahjustusi reeglina ei leidu. Varem käsitleti juurepessu ühe liigina (Heterobasidion annosum), mille sees eristati 2 erinevat vormi:
Suurele varjutaluvusele viitab ka tema tihe võra, varjuokaste esinemine, järelkasvu varjutaluvus ning puistute väga aeglane iseharvenemine. Suur varjutaluvus võimaldab edukalt kasutada kuuse järelkasvu uue metsapõlve loomiseks. Lageraie korral tekib tavaliselt kuuse vaheldus haava, kase või halli lepaga ning alles lehtpuude hilisema turbe all suudab kuusk uueneda või tuleb kasutada kultiveerimist. Pinnalähedase juurestiku tõttu on kuusk põuakartlik ning tuule- ja tormihell. Hästi õhustatud struktuursetes muldades tungivad juured aga sügavamale ning puu muutub tormikindlamaks. Juured moodustavad puu kogumassist 2025 %, kuid kui mullaolud on ebasoodsad, võib juurte osakaal suureneda isegi 40 %. Tüve osakaal on siis vastavalt jälle väiksem. Hariliku kuuse puit on valkjas, harvem kollaka varjundiga, nõrgalt läikiv ja kerge ning pehme. Puidu tihedus (450...470 kg/m3) sõltub puu kasvukohast ning on tõve erinevates kõrgustes erinev. Samas on hariliku kuuse puit tänu
Kuuse eluiga võib harukordadel ulatuda 400 – 500 aastani. Tavaliselt raiutakse kuusikuid 80 – 100- aastaselt, seega on juba üle 150 aastased kuusikud haruldased. Harilik kuusk kasvab tavaliselt 30, soodsatel tingimustel 50 ja enamgi meetri kõrguseks (Missouri botanical garden). Kuuse juurestik on laiuv, maapinnalähedane, sügavale pinnasesse tungiva peajuureta. Enamik juuri paikneb pealmises poolemeetrises mullakihis. Kuuse juured vajavad normaalseks elutegevuseks hästi õhustatud keskkonda, mistõttu kuuskede ümberistutamisel senisest sügavamale või nende tüvede ümber täiendavalt pinnase kuhjamisel puud kiratsevad kaua, kuni moodustuvad uued pinnalähedased juured (Forest Ecology and Management , 2004). Kuusk on väga levinud okaspuu. Kuusikud moodustavad Eesti kõige metsikumad ja tihedamad metsad. Kuusel on väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud
mullad (liivsavi ja saviliiv). Mulla orgaaniline osa koosneb lagunemata ja poollagunenud organismide jäänustest ning huumusest. Viimane on mulla orgaanilise aine põhiosa, mis parandab mulla omadusi- struktuursust, õhustatust, vee kinnipidamisvõimet jne. Mulla tahket osa iseloomustab ka mullaosakeste omavaheline paiknemine- kui nad on omavahel liitunud, jättes vahele palju erineva suurusega tühimikke, siis on muld sõmeraline (paremini õhustatud ja kiirema vee imamisega), muidu loetakse mulda teraliseks. Mullas paiknev vesi pärineb põhjaveest ja sademetest ning osaleb kivimite murenemisprotsessis ja organismide elutegevuses. Õhk mullas täidab mineraalse ja orgaanilise aine vahele jäävaid poore ning on hapnikuallikaks mullas elavatele organismidele ja taimede juurtele. Mulla ehituseks ehk mullaprofiiliks nimetatakse püstläbilõiget maapinnalt aluskivimini ja selles võib näha
on teritunud tipuga, pruunid ja vaiguta. Kuuse eluiga võib harukordadel ulatuda 400 – 500 aastani. Tavaliselt raiutakse kuusikuid 80 – 100-aastaselt, seega on juba üle 150 aastased kuusikud haruldased. Harilik kuusk kasvab tavaliselt 30, soodsatel tingimustel 50 ja enamgi meetri kõrguseks. Kuuse juurestik on laiuv, maapinnalähedane, sügavale pinnasesse tungiva peajuureta. Enamik juuri paikneb pealmises poolemeetrises mullakihis. Kuuse juured vajavad normaalseks elutegevuseks hästi õhustatud keskkonda, mistõttu kuuskede ümberistutamisel senisest sügavamale või nende tüvede ümber täiendavalt pinnase kuhjamisel puud kiratsevad kaua, kuni moodustuvad uued pinnalähedased juured. Kuusk on väga levinud okaspuu. Kuusikud moodustavad Eesti kõige metsikumad ja tihedamad metsad. Kuusel on väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. Kui puu
hooldamata puistute puhul. Tekkinud kännud võivad olla nakkusallikaks väga pikka aega, haigustekitajat on leitud isegi kuni 60 aasta vanustelt kändudelt. Siiski kujutavad endast kõige suuremat ohtu just värsked kännud. 1. Nakatumisel on oluline roll peremeestaime juurestikul, mükoriisal ja mulla mikroflooral. Metsas kasvavad puud on resistentsemad kui põllumaal kasvavad. 2. Oluline on kasvukoha muld: kuusk on eriti vastuvõtlik lubjarikastel, hästi õhustatud ja hästi soojenevatel muldadel, näit. loo kasvukohatüübid või sinilille kasvukohatüüp. Mänd on ohustatud kergetel, kuivadel liivmuldadel, näit. pohla kasvukohatüüp. 3. Mulla niiskusreziim enim on ohustatud kuivadel muldadel kasvavad puistud, liigniisketel kasvukohtadel juurepessukahjustusi reeglina ei leidu. Tänapäeval eristatakse juurepessul 3 erinevat vormi: P- vorm männi vorm (Pine) kahjustab mändi, kuuske, kaske, kadakat
juhtimiseks suublasse. Kinnistu piires olevad pinnad (katused kaetud hoovid) kuhu sajuvesi sisse ei imbu, tuleb varustada veeneelude ja torustikuga sajuvee kogumiseks ja ärajuhtimiseks. Sajuvee ärajuhtimine kinnistu territooriumilt peab toimuma nii, et ei tekiks kahjustuste ega õnnetuste ohtu või uputust. Hoonesse tuleb paigaldada sajuveekanalisatsioon, mis peab olema piisavalt pikaealine ja töökindel. Sajuveekanalisatsioon ei pea olema õhustatud. Sajuvett ei tohi hoone sees juhtida olmekanalisatsiooni ja vastupidi Sajuvesi ei tohi sattuda õhustuspüstikusse Sajuvett ei tohi juhtida drenaazisüsteemi. Suure vihma korral võib vesi hakata dreenidest hoone alla välja voolama. Hoone sajuvee kanalisatsiooni ehitus sõltub katuse konstruktsioonist Viilkatuste korral paigaldatakse katuse rästa alla kogumisrennid, milledest edasi vesi juhitakse püstsete hooneväliste vihmaveetorude kaudu kas otse sajuvete kanalisatsiooni või pinnasele.
kultuuride kasvatamiseks. 57 Komposteerumise olemus Komposteerumine on bioloogiline protsess, mille käigus toimub orgaanilise aine lagundamine mitmesuguste mikroorganismide poolt. Et mikroorganismid vajavad oma elutegevuseks hapnikku, on vaja, et kompost oleks piisavalt õhustatud. Lisaks on vaja niiskust ning piisavat soojusisolatsioonikihti. Komposteerumise lõpptulemuseks on süsihappegaas (CO 2), vesi, anorgaanilisi soolasid sisaldavad ained ning suhteliselt püsiva koostisega huumus. Lisaks vabaneb komposteerumise käigus ka soojusenergiat, mistõttu komposteerumisprotsess toimub küllaltki kõrgel temperatuuril (55…80°C). Eelpool mainitud soojusisolatsioonikiht tagabki protsessi kulgemise optimaalsel temperatuuril;
Põõsarinne: puudub või koosneb üksikutest kadakatest. Puhmarinne: hõre, kasvab pohla (D), kanarbikku, nõmm-liivateed, leesikat, harilikku kukemarja. POHL Nime päritolust: Vaccinium vitis-idaea - vaccinium on tuletatud ladinakeelsest sõnast bacca mari. Vitis tähendab viinapuud, Vitis idaea viinapuu Ida mäelt (Kreeta saarel). Eesti keeles on taim tuntud ka paluka nime all (palumetsast). Sugukond mustikalised. Kasvukoht: karakterliik hästi õhustatud liiv- ja saviliivmuldadedega männi- metsades. Osaliselt langevad pohla ja mustika kasvukohad kokku, kuid pohl nõuab rohkem valgust ja talub kuivemaid muldi, seega leiame teda loo- ja nõmmemetsadest. Pohla kasvab ka rabades ja siirdesoodes samblamätastel. Pohl on 5-25 cm kõrgune püstise harunenud varrega igihaljas kääbuspõõsas. 4-5 aastase taime varre alusel olevatest pungadest tekivad külgvõsud, mis kasvavad maa sees taimest eemale
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
