Saula siniallikas asub Kolust 3 km Tallinna pool, maanteest kilomeetri jagu ida suunas. Minna tuleb jalgsi möödaa metsateed. Ohvriallikas on kristallselge allikavesi. Ohvriallika läbimõõt on 12-13 m, sügavus 3-4 m Vanasti käisid inimesed kauge maa tagant ohvriallika juurest tervisevett otsimas. Ilma ohvriannita ei tohtinud keegi sealt vett võtta. Ohvreid oli erinevaid, mida allikasse visati. Kõige mõjuvam oli rahaohver, eriti siis kui visati terve hõberubla. Muidugi ohverdati ka viljateri, riideid ja muid asju. Enne ohverdamist pidi hõberahaga kolm korda hõõruma haiget kohta, siis pidi seda kolm korda ümber pea vastu päeva keerutama ja siis viskama selle allikasse. Vesi aitas haiguste vastu ja silmahaiged käisid seal oma silmi pesemas. Mõned inimesed olid olnud tõsistes haigustes, aga allika vesi oli ikka kõik terveks ravinud. Sellepärast see allikas oligi nii püha.
· Andrease rist pidi kaitsma välgu eest. · Tema nime kannavad Äksi, Sangaste ja Pilistvere kirik. Eesti rahvakombed! · Andresepäeval käidi sandis nagu ka mardi, ja kadripäeval. · Andresepäeval käisid mehed tahmaste või maskeeritud nägudega · Eestis ennustati Andresepäeval armsamat tulemas. · Et armsamat unes näha, kasutati laulusõnu: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest! " · Voodi ette puistati : viljateri või linaseemneid, Söödi soolast Jäeti pestud nägu kuivatamata Pandi vastassoo rõivisse padja alla asetati poolik õun jne. Eesti rahvakombed! Andresepäeval lõppes kadripäeva aegne sula ning saabus talvepakane. Sel puhul oli kombeks teha öö läbi tuld. Jõuluaja alguse kohta käis salm : "Andres aus mees annab jõulud, Toomas toores mees toob jõulud, Peeter pitk mees peab jõulud." Mida ei tohiks teha!
Koduleivaraamat „Austa leiba, leib on vanem kui meie“ 1. Autor: Kaia-Kaire Hunt Eesmärk: esiemade leivateotarkus taasavastada, uuteks leivategudeks julgust ammutada ja selle iidse kunsti kogemusi omalt poolt edasi anda 2. Tooraine: Rukis, viljataim mis levis pronksiajal euroopasse, kus arenes omaette kultuurteraviljaks. 3. Ajalugu: Algselt ei kasutatud leiva tegemiseks üksnes viljateri, vaid kogu rukkitaime maapealset osa. Leivateole eelnes pudrukeetmise oskus – arvatavasti olid esimesed leivakakukesed just pudrupotist üle keenud, kuumadele kividele kukkunud ning seal ära küpsenud pudrukördipallid. Jahtunult oli see kivikõva. Pehmeks ja muredaks muutus leiba alles hiljem, pärast hapendamise avastamist, mis sai alguse Egiptusemaalt, pärisorjade juurest. Sealt liikus leivateokunst edasi juutideni, sealt kreeklaste ja
ja kevadiste ennustuspäevade reas. Enamik ennustusviise sarnanevad aastavahetusel ja muudel kriitilistel aegadel rakendatavatega. Andresepäevane tulevase ennustamine pole meil kunagi olnud nii populaarne kui Lääne-Euroopas, kust on Eestisse levinud näiteks mitmed selletarbelised loitsud ja muud tavad. Tulevast püütakse näha unes, paludes enne uinumist: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Lausumise juures tuleb külvata sümboolne peotäis viljateri või linaseemneid aseme ette. Lõuna-Eestis on teri puistatud voodisse. Veel süüakse soolast ja asetatakse veenõu voodi alla tulevane toob unes juua, jäetakse pestud nägu kuivatamata kuivataja on armsam, pannakse vastassoo 2 riideese või pool õuna padja alla jne. Andresesandid olid mehed. Ringi käidi maskeeritult või tahmaga määritud näoga, laulmise eest saadi andeid. Vahel on maskeeritutel olnud kaasas hark ja nad on
Alice Juliette Uusna Kirsika Sepp ROTT on hiirlaste sugukonda kuuluv liigirohke näriliste perekond. Nt: kodurott ja rändrott ROTT (RATTUS) Rott sööb palju ja ükskõik mida: elektrijuhtmeid, kummivoolikuid, viljateri, puitu, nahka, toiduaineid kõike kuni prügikastides olevate jäätmeteni. Kuid ta eelistab taimetoitu: puu- , tera- ja köögivilju ning pähkleid. Sööb ka putukaid. TOITUMINE Rott on ööloom, kuid otsib toitu ka päevasel ajal. Kodurotid elavad rühmades, kus domineerivad isased. Grupisisesed kaklused on tavalised ja neid algatavad emasloomad. Kompimis-, maitsmis-, lõhna- ja kuulmismeel on kodurotil suurepärased, nägemine on tal kehv. Rotid on sotsiaalsed loomad. ELUVIIS Emane rott paaritub paljude isastega. Igas pesakonnas on 612 poega. Juba kolme nädala pärast võivad need pojad omakorda järglasi saada. Aastas poegib emane rott palju kordi. Aasta jooksul võib emasel rotil sündida 800 järeltulijat. PALJUNEMINE PÄRITO...
naisterahvas, siis uted. * Kadripäeval ei tohtinud kanasuppi keeta, siis kanad söövad kapsad ära. Andresepäev on eesti rahvakalendri tähtpäev (30. november), mis saanud nime apostel Andrease järgi. §Tavaks oli teha öö läbi tuld. § Enne magamaminekut loitsiti, et näha oma tulevast unes: "Eos, Meos, püha Andres, näita mulle mu südame armukest." Loitsu lausumise ajal tuli voodi ette heita peotäis viljateri või linaseemneid. Enne voodisse minemist tuli süüa soolast, veenõu asetada voodi alla, siis tulevane toovat unes vett juua. § Uinudes aga soovima: tahan oma tulevast unes näha. § Unenäos ei tohi aga midagi vastu võtta ega ära anda, mis tähendas halba, tõmbavat õnnetuse ligi. Loitsul nagu kaks otsa - üht tahtes ja saades, võid sellega ka riskida, et millestki ilma jääd.
KOOSTANUD HAJA OJARAND Toiduks on: Must lagipea ja kurgualune, punane rind. Leevikest võib kohata kuusikutes, parkides, elamute ümbruses . Põhitoiduks on seemned, võrsed ja pungad. Leevike rõõmustab inimest oma kauni välimuse ja flöötiva lauluga. Kollane kõhualune. Lauluviis “sitsikleit-sitsikleit". Rasvatihane on elav ja liikuv lind. Rasvatihane on kõigesööja lind: suvel on põhitoiduks ussikesed, talvel mitmesugused seemned ja marjad. Rasvatihased tegutsevad enamasti salkadena. Üks rasvatihasepaar koos poegadega sööb aastas 75 kg mitmesuguseid putukaid, kellest valdav osa on kahjurid. Helesinine lagipea ja ülapool. Sinitihane on rasvatihasest veidi väiksem. Teda võib kohata meil nii suvel kui ka talvel. On teada, et sinitihasepaar kandis päeva jooksul poegadele toitu 651 korral! Kukkurtihane erineb väga olulisel määral teistest tihastest. Ta on väike pruunikas lind musta...
kasvasid ju maal, kolhoosis. sihib jutu hoopis muule. Pagarile jahu viid- Vaat, kolhoosi esimeest meile leiba teeb ta siis." minge kiitke leiva eest." "Võtke heaks või pange pahaks- "Külvaja! Külvaja! Nurmedel jääks vili kängu, teri ma ei külva maha. Kevadisel põllul sa! kõrs ei kasvaks,vajuks längu, Mis me külvajata teeme? Viljateri nagu kulda saak jääks väikseks,väga napiks- Ise mulda ei läe seeme! langeb kohevasse mulda. tule, agronoom, nüüd appi! Külvimees vaid habet silub." Külvajat kui poleks leida, Poleks agronoomi tarka, Pagar ei saaks teha leiba leivapuudust tuleks karta. Sa tead vilja kasvuseadust,
aitasid martide miniatuurse etenduse elavaks ja ainukordseks muuta. 19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada.Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku. Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani. Maskeerumine toimus
Järgmiseks plaanis ta Gineasse sõita. Mõeldud-tehtud. Ta sai seal kaupmehe ametit pidades kenakese summa kokku ja kavatsest teist korda Gineasse purjetada, kuid selle reisi ajal ründasid neid piraadid ning Robinson võeti vangi ja temast tehti kapteni isiklik ori. Siiski õnnestus tal ühe mauri Xury abiga kahe aasta pärast põgeneda. Veel enne, kui nad kohtasid portugali laeva, missuundus Brasiiliasse, tuli neil tegemist teha metslastega, kes andsid neile juurikaid, viljateri ja vett. Vastutasuks tappis Xury ühe kiskja ja Robinson andis selle metslastele. Pärast pääsemist sõbrunes ta laeva kapteniga. Brasiilias rajas Robinson oma väikese istanduse. Ja ehkki ta oleks võinud seal tasapisi väga rikkaks meheks saada, tahtis ta sündmuste käiku kiirendada ning otsustas Aafrikasse orjade järele sõita. Sellest sai aga tema elu õnnetuim reis. Laeva tabas kohutav torm ja laev hukkus ning koos sellega ka kogu meeskond, välja arvatud Robinson Grusoe
Enne sisenemist palusid mardid selleks luba,kurtes,et käed,jalad külmetavad. Laske mardid tuppa tulla! Mardi küüned külmetavad, Mardi varbad valutavad! Tuppa tulles mardid laulsid ja tervitasid kõiki viisakalt.Tantsu saatis selline laulukild: ,,Mart ei tantsi muidu,mart see tantsib maksu eest,ühe tüki maugu eest,tüki lambaliha eest.." Mardilaulud Tuppa visati herneid või viljateri ja öeldi: Viskan sisse viljaõnne, Kannan sisse karjaõnne, Saagu sul sead siledad, Saagu sul lambad ladusad! Saagu sul tütrel tuhat kosja, Sada saani seisku sanna takah, Tuhat saani tare takah. Noortele sooviti head peiu-ja pruudiõnne. Mardid kogusid pererahvalt ande
Arvati, et need koguvad pühade ajal endasse kõik soovimatu, seepärast tuli nad peale pühi põletada. Jõuluõhtul enne pimedat tehti välisustele, väravatele ja sõidukitele valge kriidi või söega ristid. Isegi kaevule, põllunurkadele ja nõudele tehti riste. Ristid olid eri paigus erinevad. Aitas seegi, kui hooned n Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi 6 tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. (Nõiad omakorda käisid võõraid lambaid niitmas.) Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, leivale,
Rukkileiva arvestus 1. Kuidas tekkis leib? Leivaküpsetamine sai alguse umbes 5000 aastat eKr. Sellele eelnes pudrukeetmise leiutamine. Õue jäetud jahu segunes vihmaveega – esimene “kört” oligi valmis. Tuletegemise oskusega hakati toorputru lõkkel keetma. Pudrupotist kees kört üle ääre kuumadele kividele. Saadi omapärase maitsega krõbedad kakukesed. 2. Jahu saamise viisid Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvekivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mit...
Ristiga leivad prosirnat tehakse nisujahust: veeretatakse kaks erineva suurusega ümmargust taignapätsi ja asetatakse need teineteisele nii, et suurem jääks alumiseks ja väiksem pealmiseks. Pealmisele pätsile tehakse rist. Siit johtub, et nende leibade valmistamine on seotud religioossete rituaalidega. Krjosket' 'ristikesed' tehti nii, et võeti kaks lamedaks rullitud taignatükki ja asetati nad risti teineteisele. Nende ristumiskohta uuristati auguke, kuhu pandi viljateri. Suure paastu kolmapäeva peeti pöördelise tähtsusega päevaks ja ristikeste tegemine kõigile perekonnaliikmeile pidi tooma õnne kogu aastaks. Loodeti ühtlasi ka head viljakasvu. Pliinid patshalkset' on mordvalaste traditsiooniline tavanditoit. Pliine küpsetatakse hommikueineks. Enamasti tehakse nad nisujahust, kuid mõnikord segatakse nisujahule hulka ka mingit teist jahu, põhiliselt rukkijahu, aga sõltuvalt sellest,
korratu, kohev ja lame maapinnal asuv poolkera. Pesa ehitab ja haub ainult emaslind. Aprilli lõpus või mai alguses muneb 35 muna. Haudeperioodi lõpul istub lind pesal väga kindlalt ja lahkub alles siis, kui talle võidakse peale astuda. Suve jooksul võib olla veel teine ja kolmaski pesakond. Toidulaud. Toitu otsib maapinnalt. Kevadel on toiduks putukad, sügise poole sööb lind seemneid, rohelisi taimeosi, viljateri. Arvukus. Eestis pesitseb 150 350 tuhat paari, Euroopas 40 80 miljonit paari. Suitsupääsuke III kategooria kaitse all arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka Esimesed Eestis pesitsevad suitsupääsukesed saabuvad aprilli keskpaigas. Sügisene lahkumine talvituskohta algab augusti
põdrasamblikku, kuivatatud linakupraid, humalaid, põldosjade nuppe, naati jm (Moora, 1981). Kuigi 19. sajandi keskel hakati leiba valmistama juba tuulatud viljast, polnud endiselt leiba küllaldaselt ja seda püüti hoolega kokku hoida (Moora, 1980). 5 3. Leivategu Pärast töömahukat ja rasket rehepeksu oli ka teradest jahu saamine kaugematel aegadel küllaltki vaevarohke. Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvatuskivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat (Pilt, 2002). Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19
Rakvere Ametikool Signe Stam H10 LEIB-EESTLASTE PEAMINE TOIT Referaat Juhendaja: Merike Kasikov Rakvere 2011 SISSEJUHATUS Leib on rukki või nisu -(harvem muust) jahust valmistatud taignast küpsetatud toit. Eestis nimetatakse leivauks juuretise abil hapendamise teel kergitatud rukkijahutaignast küpsetist; pärmiga kergitatud heledat nisujahust küpsetist nimetatakse saiaks või sepikuks. Rukkileib on eestlaste jaoks aastasadade vältel olnud üks olulisemaid toiduaineid, ega asjata nimetata kõiki teisi toite peale pudru leivakõrvaseks. Rukkileib oli igapäevane toit, seda söödi rohkesti peaaegu kõikide toitude juurde. See muutus toidukorras isegi nii tähtsaks, et selle puudumist ka muu toidu olemasolu korral hakati pidama äärmiseks vaesuseks ja viletsuseks. Leib kujunes aja jooksul kogu toidu ja e...
muuta. Õlgedega maskeeritud 19. sajandil oli tavaline veel õlekubuks või viljahakiks maskeerumine. Õlest tehti muidugi ka patse ja vöid, piits või õletuust, saba, müts või mütsi ilustus. Sellised kohmakad olendid tõid viljaõnne, kuid olid ka ohtlikud külalised, sest mahapudenenud õled ja terad tuli koguda ja põletada. Kuni viimaste aastateni on mardid visanud tuppa viljaõnne, s.t visanud peoga toapõrandale viljateri, herneid, tangu või riisi, soovides viljaõnnele jätku. Loomamaskid Eeskätt Lääne-Eesti ja saarte maskeerimiskombestik on väga sarnane Skandinaavia tavadega ja seetõttu on just sellel alal ka palju erinevaid loomamaske või lausa loomadeks rõivastumist. Mardikombestikku kuuluvad eeskätt mardi(ka kadri)karu, kuid ka mardihobune, mardisokk (sama maski kasutati ka aastavahetusel), mardilammas ja mardikurg. Läänemaal ja Saaremaal on paiguti käinud ringi ka mardihani.
Akendel hakati kasvatama ka toalilli. 4.SÖÖGID JA JOOGID Pärast maaviljeluse keskseks elatusalaks kujunemist moodustasid põhilise osa toidust paljude sajandite vältel mitmesugused teraviljatoidud, mida tehti eelkõige jahust, keeduseid ka tangudest, s.o tükkideks purustatud teri. Algselt valmistati nii jahu kui tangud kahest pealistikusest kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste töö. Tangusid ja kruupe tehti ka viljateri suures puu-uhmris nuiaga tampides. 7 Jahutoodetest oli leib niivõrd keskne, et sellest kujunes kogu toidu ja elatuse võrdkuju. Muid, eriti loomset päritolu toitu nimetati leivakõrvaseks. Teraviljade kesksest kohast rahva toidus räägib ka see, et viljaikaldused tõid pikka aega kaasa näljahädasid. Sooja toidu peamine valmistamise koht oli rehetoa ahju esine kolle, kus pajakoogu otsas rippus suur,
EESTI MAAÜLIKOOL Metsandus- ja maaehitusinstituut Metsakasvatuse osakond Marika Kallemaa JAHIMEESTE STAATUS ÜHISKONNAS JA SEDA MÕJUTAVAD FAKTORID Bakalaureusetöö loodusvarade kasutamise ja kaitse erialal Juhendaja dotsent Tiit Randveer Tartu 2009 Olen koostanud töö iseseisvalt. Kõik töös kasutatud teiste autorite tööd ning andmeallikad on viidatud. Käesolevaga kinnitan, et annan lõputöö tulemuste suhtes oma intellektuaalomandi varalised õigused üle Eesti Maaülikoolile. 01.06.2009 / Marika Kallemaa ........................................... kuupäev /nimi / allkiri / Juhendaja 01.06.2009 / Tiit Randveer ............................................ 2 kuupäev /nimi / allkiri Eesti Maaülikool Bakalaureusetöö lü...
Osta tuleb see ilma raami ja klaasita, sest sul on vaja seda katsuda. Lihtsalt selleks, et olla kindel kvaliteedis. Vana-Mesopotaamia kunst Jaguneb 1)Sumeri-Akadi 4000-1830 e.Kr. 2)Vana-Babüloonia 1830.1518 e.Kr 3)Assüüria kunst 1500-605 e.Kr 4)Uus-Babüloonia kunst 625-539 e.Kr Mesop. Asus Tigrise ja Eufrati jõe orus. I perioodi tähtsamad riigid olid Sumer ja Akad. Hilisemad on Babüloonia. Loodus oli rikas pilliroo ja savi poolest, kivi aga oli nii vähe, et isegi viljateri jahvatati telliste vahel. Seose põllumajandusega arenes astronoomia. Jumalaid hakati seostama taevatähtedega. Tähtedekultusega on ka seostud 7 päevane nädal. Nädalapäevad olid pühendatud päikesele, kuule ja 5 planeedile. Puudus usk hauatagusesse ellu. Mesop. Riikides tegeleti pealmiselt: astronoomia, meditsiini ja matemaatikaga. Sealt leitud esimene kirjandusteos ,,Gilgames" (esimene eepos). Torntemplite terrassid on omavahel treppidega ühendatud
Iseloomulikud hästi lihvitud kivikirved, mis on paadi ehke vene kujulised. Nimetatakse vene kivikirveste kultuuriks. Matmiskombestik on eripärane, maetud pooleldi kägaras asendis, jalad konksus, käed ja pea rinnal, külili maetuna. Võib olla olid surnud kinni seotud, sest kardeti surnute tagasipöördumist? Asulatest väljaspoole matmine. Ka hauapanused olid teistsugused, lihvitud tulekiviesemed, luust esemed, mis valmistatud koduloomade luudest. Nöörkeraamika kildudest leitud viljateri. Tuntud ainult nöörkeraamika kultuuri kalmistud, asulaid ei teatud pikka aega. Nöörkeraamika asulad õhukese kultuurikihiga, väheste leidudega. Vähesed leiud, sest: 1. Nöörkeraamika hõimud liikusid palju ringi, paigal 2 3 aastat? 2. Nöörkeraamika elanikkond jagunenud üksikperedeks, ei elatud enam koos kogukonnaga? Esimesed üksiktalud? Päritolu uurimisel põhiteooria välja pakkunud keeleteadlased, arheoloogid üritanud kontrollida.
laule. Leib loomadele Üks neid tavasid, mida paiguti tänini järgitakse, on jõuluõhtul (või -öösel) loomadele leiva lauta viimine. Vanasti riputati leivale mõni tera soola ja sooviti seda pakkudes loomadele häid pühi. Nagu eespool viidatud, viiakse tänapäeval tihti metsloomadele ja -lindudele pühadetoitu. Maagilisi tavasid jõulude ajal Saaremaal suitsutati jõuluõlgedega põldusid. Jõuluööks toodi viljavakk tuppa laua alla ja viidi linnuvihk aiateibasse või katusele, puistati viljateri käsikivile. Hommikul viidi tuppatoodud vakast vilja hobustele ja puistati õlgi lauda-, aida-, kaevuteele. Tõrjeks kurja vastu pandi raudesemeid lauta või talli, tõmmati rist laudauksele, suitsutati kariloomi. (Nõiad omakorda käisid võõraid lambaid niitmas.) Rist tehti peaaegu kõigile esemetele, leivale, toitudele, loomadele ja viljale, samuti tööriistadele - seda kaitseks kurja vastu.
,,Sakala" - Ajaleht hakkas ilmuma 1878 aastal Viljandis Carl Robert Jakobsoni poolt. Käsitles rahva põhilisi hädasid: majandusliku viletsuse põhjusi, õigusetust, vähest haridust ning ründas pidevalt Balti erikorda, mis põhjustas ägedat vastuseisu ja rünnakuid. ,,Sakala" oli esimene eesti poliitiline ajaleht. Brenner Kohvi kasutuseletulek on dateeritud 1880 aaastatel. Kohvi ja teed hakati tarvitama mõisate ja linnaeestlaste eeskujul. Kohvi kalliduse tõttu lisati sellesse viljateri ja sigurit, viimast hakati sel otstarbel kasvatama. Nende küpsetamiseks ja purustamiseks tuli kasutusele nn brenner. Karskusseltsid Karskusseltsid hakkasid Eestis tekkima alates 1880 aastate lõpust. Nad said algtõuke Soomest (Eiseni vahendusel). Esimese asutas aastal 1889 Toris Jüri Tilk. Neid tekkis ka linnades (Narvas ja Pärnus). Suuremaks levikuperioodiks olid aastad 1890-93. Sajandi lõpul oli neid 50, peamiselt Lõuna-Eestis. Nende tegevusest võttis osa rohkesti naisi
veelgi pikemaid refrääne (nt kadri-kadri-kadri-katri jms). Põhja-Eesti viisid on mitmekesisemad nii eri maakohtades kui ka laulutsükli eri osades. Sageli esitatakse tants laulutsükli muudest osadest erineva viisiga . Põhja-Eesti uuemates sanditamislauludes on ka tantsulise iseloomuga kaherealisi viise. Martide-kadride külaskäik koosneb mitmest osast. Tervitus- ja sissetulemislaulus paluti tuppa lasta ning kirjeldati pikka teekonda. Sisenedes võttis mardiisa kotist peoga viljateri ja külvas neid põrandale, sealjuures lauldi õnnistuslaulu. Võis juhtuda, et mardiisa andis vitsakimbuga igale majalisele sähvaka ja soovis: "Tuoreks, terveks!" Mõnikord kontrolliti, kas majapidamine on korras ning kas lapsed oskavad lugeda. Kõikjal oli kombeks martide tantsimine (hüppamine, kargamine), tantsulaulu tunti aga ainult Põhja- ja Lääne-Eestis. Tants oli varemalt mingi hüppetants ¾ taktis, mille viisid tuletavad meelde kas labajalavalssi või polkamasurkat (viruvalssi).
Enamik uskumusi seostuvad meremehe tähtsaima tööpaiga ja koduga - laevaga. Kõik algas laeva ehituseks vajalike puude langetamisest, rahvatarkus segunes seal müstikaga. Laeva ehitamisel asetati masti kanna alla väärismetallist münt - see ohver pidi hoidma laeva õnnetuse eest; võimaluse korral sobitati laeva tükike puud, mille küljes oli rippunud poodu (uskumuse kohaselt ei upu see, kellele saatus on määranud poomissurma). Eesti randlased panid täävi sisse viljateri, et laev paremini vett lõikaks. Meresõidu koidikul ja hiljemgi toodi aluse vettelaskmisel jumala(te)le inimohver ja laeva pardaid niisutati inimverega. Selle kauge aja kaja on laeva nimepanekul ('laevanimi) vastu laeva parrast purustatav šampanjapudel. Nimi ei tohtinud olla väljakutse merele või kirikule, seepärast ristiti laevad kristlikes maades meelsasti pühakute nimedega, ka vöörikujudeks olid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
