juuremädanikku võib põleseen põhjustada kohati ka kuivades luitemännikutes. Haavataelik (Phellinus tremulae) on üks agressiivsemaid ja laiema levikuga seeneliike meie metsades. Haavataelik põhjustab haava, harva ka paplite südamemädanikku. Puud nakatuvad koorevigastuste ja oksakohtade kaudu, kust mädanik tungib tüve keskele. Ühest metsapõlvest teise võib nakkus kanduda ka juurevõsudest uuenemisel. Haavataeliku viljakeha, mis esineb sageli puutüve oksakohtadel, on laia laskuva alusega, sageli peaaegu liibunud, musta, servast pruuni pealisküljega, alakülg pruun. Haavataelikut esineb kõikjal. Väga harva leidub Eestis suhteliselt terveid vanemaid haavapuistuid. Tõrje. Hooldusraiete käigus peab välja raiuma eelkõige haavataeliku viljakehadega nooremad puud ning vältima koorevigastuste tekkimist kasvamajäävatel puudel. Okste ja võrsete haigused
Tõrjeks tuleks hooldusraiete käigus välja raiuda haavataeliku viljakehadega puud ja vältida metsatööde käigus koorevigastuste tekitamist puudele. Teistest lehtpuude mädanikest on olulisemad veel ebatuletael (P. igniarus), põhjustades lehtpuudel tüve alumises osas valget südamemädanikku. Enim kahjustab kaski, leppasid ja pajusid. Kuna viljakehad püsivad puutüvedel aastakümneid, võivad nad omandada suuri mõõtmeid. Viljakeha pealt pruun kuni must ja kinnitub tüvele poolringja kübarana. Väga tavaline liik, esineb nii elavatel kui surnud tüvedel, kändudel ja lamavatel tüvedel aastaringselt. Must pässik (Inonotus obliquus) on rahvasuus tuntud ka kasekäsna nime all. Kasetüvedel (harva lepal või pihlakal) arenevad mitmeaastased ebakorrapärase kujuga mügarlikud moodustised (steriilne arengustaadium), millede välispind on must ja ebatasane. Seenliha sisemine osa on aga väga kõva, kõvem kui
Vaatamata seente suurele mitmekesisusele on nad kõik heterotroofid ja kasutavad st elutegevuseks valajliku energia saamiseks teiste organismide poolt sünteesitud orgaanilist ainet. Välisehitus. Enamik on hulkraksed, kelle keha koosneb seeneniitidest ehk hüüfidest. Hüüfid moodustavad omavahel läbipõimudes seeneniidistiku ehk mütseeli. Paljunevad eoste abil (moodustuvad sugulisel ja mittesugulisel teel). Osadel seeneliikidel arenevad eosed sugulise paljunemise korral viljakehades. Viljakeha (seene kübar) kasutavad mitmed loomad, sh inimene, toiduks. Eosed valmivad kübara alaküljel paiknevate eoselehtede või torukeste pindadel. Hallitus ei koosne alati ühest seeneliigist. Enamasti moodustunud mitmest hallikust. Kottseente hulka kuuluv pintselhallik- eraldati esimene antibiootikum penitsiliin. Hallikud eritavad mükotoksiine. Leidub ka üherakulisi seeni- pärmseened nt. Seenerakk. Seeneraku tsütoplasmas samad organellid, mis loomarakus. Kuna neile on omane toitumine,
kontekstis kui ka nende puudumisel. Senised seirearuanded osundavad asjaolule, et alati ei pruugi viljakehade puudumine tähendada liigi hävimist või halba inimmõju. Kuna paljud seeneliigid on Eestis oma levila põhja- või lõunapiiril, siis võib konkreetsel aastal viljakehade esinemine või mitteesinemine olla suures osas seotud tavapärasest veidi erinevate kliimatingimustega. Lisaks ei pruugi liigispetsiifiliselt kõigil seeneliikidel igal aastal viljakeha valmida. Selgrootutest kuuluvad riiklikku seireprogrammi metsakuklased, päeva- ja ööliblikad, jõevähk, ebapärlikarp, kiilid, apteegikaan ning maismaalimused. Põllumajandusmaastike seire raames ka kimalased. Selgrootute seire annab lisaks ohustatud ning kaitsealuste liikide seisundile informatsiooni ka taimekoosluste ning maastike seisundi muutuste ja inimtegevuse surve kohta. Linnustikuseire indikaatorliikide ja -koosluste seire kaudu jälgitakse lindude elupaikade ja