kuni 30 cm-ni. Neid nimetatakse hiidräimedeks. Hiidräimed kuiunevad välja nendest räimedest,kellel õnnestub noorpõlves hakata neelama teiste kalade vastseid ja maime. See tingibki kiire kasvu võrreldes teiste räimedega, kes jäävad elu lõpuni truuks selgrooksetest toitumisel. Paljunemine Kui kudemis aeg kätte jõuab,siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud painevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu-nimelt arenevad räime marjaterad pruuni- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute,peamiselt aerjalaliste vastsetest. Toitumine huvitav on see,et talvel ei toitu räimed üldse-nad veedavad talve tihetates väheliikuvates parvedes kuni saja meetri sügavusel põhja lähedal. Intensiivse toitumise ajal varakevadest hilissügiseni toimuvad igaõhtused ränded ülemisse
veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure
Eutrofeerumine: põhjused ja tagajärjed Mis on eutrofeerumine? Eutrofeerumine ehk eutrofikatsioon on tavaliselt veekogude, harvem maa, rikastumine taimede toitainetega, peamiselt fosfori- ja lämmastikuühenditega. Põhjused Üldiselt põhjustab eutrofeerumist lämmastiku liigne sissekanne, osa siselahtede puhul on suureks probleemiks ka fosfori sissekanne. Atmosfäärist satub vette lämmastikku, seda põhjustab energeetika, tööstus, transport ja muidugi ka põllumajandus. Teiseks suurimaks lämmastiku allikaks, ühtlasi suurimaks fosfori allikaks on reostus. Tagajärjed Ökosüsteemi esmatootjate (enamasti fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku) produktsioon suureneb ehk taimede ülemäärast kasvu ja sellega kaasnevat lagunemisprotsessi, mis toob sageli kaasa hapnikupuuduse ja veekvaliteedi halvenemise, mõjutades negatiivselt kalade ja teiste veeloomade elukeskkonda. Ilmingud Veekogude vee hägustumine, lahustunud hapniku hulga vähenemine või (sügava...
tükeldatult laiali. Marjastaadium kestab sõltuvalt temperatuurist 4- 21 päeva. Koorunud ahvenahakatised elavad mõne päeva üksikult, seejärel koonduvad parvedesse ja alustavad avaveelist eluviisi. Ahvenad võivad moodustada suuri, mõnikord kümnetesse meetritesse ulatuvaid hõredaid kogumeid. Kalad on seal üksteisele väga lähedal. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Oma jahualadeks valivad nad peamiselt veetaimestiku varjulised sopid madalamates kohtades. Nad ründavad väga organiseeritult ja üheaegselt ning nende ,,jahiretk" võib kesta kuni varase hommikuni. Ahvenad söövad zooplanktoneid, teisi kalasi, usse, jõe-kirpvähke ja kollaservujureid. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Ahven
igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu nimelt arenevad räime marjaterad pruun ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste
REFERAAT Räim Sisukord Üldine 3 Eluviis 4 Parasvöötme mered 5 Kokkuvõte 5 Pildid 6 Kasutatud kirjandus 7 2 Üldine Räim ehk läänemere heeringas (Clupea harengus membras) on heeringa alamliik.22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.Läänemeres elav räim on oma sugulasest atlandi heeringasast väiksem, kuid suguküpseks saab varem. Eesti rannikuvetes saab eristada kolme räimepopulatsiooni: Liivi lahe räim, Läänemere kirdeosa avamereräim ja Soome lahe räim. Kuna teatud populatsioonid koevad varasuvel (mais-juunis) ja teised sügisel, siis mõnikord on eristatud ka kevadräime ja sügisräime, kellede täpses liigisiseses kategoriseeringus ja üleüldine tunnustamises pole ihtüoloogid üksmeelel. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suu...
Juhuslikult võib ta eksida ka magevette. Räim elab vilkalt liikuvates parvedes, mis võtavad toiduotsinguil või kudemise ajal ette küllalt ulatuslikke rändeid. Keskmine räim on umbes 15 cm pikkune, kuid esineb ka hiiglasi, kelle pikkus ulatub kuni 30 cm-ni. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste
tunneb end ka mügri (Kukk, 2004). Piirkonna asustus ja probleemid Minu poolt käsitletud piirkonnas inimasustus puudub. Väljaspool ala piire, on küll asulaid, kuid need on asustatud suhteliselt hajusalt ega peaks väga mõjutama väga piirkonna loodust. Kõige rohkem mõjutavad piirkonna loodust Kasari vesikonna jõed, mis läbivad intensiivse põllumajandusliku tootmisega alasid. Selle tagajärjel on Matsalu lahe idaosa kinnikasvamas. Veekogude põhja settinud veetaimestiku orgaaniline mass aga tarbib lagunedes rohkem hapnikku, mis paratamatult mõjub siinsele elustikule. Kasutatud materjalid 1. Haberman, H., Kaar. E., Kumari. E., Trass H., Vilbaste. J. 1970. Lääne-Eesti rannikualade loodus. Valgus. Tallinn 2. Kukk, T. 2004. Pärandkooslused. Keskkonnainvesteeringute keskus. Tartu. 3. Kumari, E. 1985. Matsalu- rahvusvahelise tähtsusega märgala. Valgus, Tallinn. 4. Maa-amet. 2006
biokeemiliseks lagundamiseks kokkulepitud ajavahemiku kestel kindlates katseoludes Biokeemilised protsessid aeroobsed ( vees on lahustunud hapnikku), hapnikuvabad ( vees ei ole lahustunud, kuid on keemiliselt seotud hapnikku), Anaeroobsed ( vees ei ole lahustunud ega seotud hapnikku) Reoainete keskkonnamõju Heljum muudab vee sogaseks. Läbipaistvus väheneb ja fotosüntees aeglustub ( vette lahustub vähem hapnikku) Fosfor, lämmastik oleneb veetaimestiku kasv. Kui kriitiline sisaldus ületatakse, algab veekogude eutrofeerumine. Eutrofeerumine veekogude rikastumine toitesooladega, mis põhjustab taimestikku väga intensiivset kasvu ning mille tagajärjel vee kvaliteet järsult langeb. Peamised põhjustajad: fosfor, lämmastik. Lämmastikuühendid Bakterite vohamine võib olla võtmeteguriks nii orgaanilisest kui lämmastikureostusest tulenevale keskkonnaprobleemidele.
25) Tulipart- Eestis on üliharuldane eksikülaline; tuliparte on kerge kodustada; 26) Kühmnokk-luik- pesitseb Põhja-, Lääne-, Kaspia ja Musta mee ärsetel aladel; soodsatel talvedel talvtub Eestis; 27) Kaunis teleekia- Eestis kasvatatakse ilutaimena, kuid metsistub kergesti; paljuneb hästi nii vegetatiivselt kui ka seemnetega; 28) Valgeamuur- peetakse üheks kõige tähtsamaks akvakultuuri objektiks maailmas ja kultiveeritakse peamiselt veetaimestiku kontrolli all hoidmise eesmärgil; 29) Ümarmudil- Eestis juhusissetungija; väga tolerantne erineva toidu ja elupaiga suhtes; paljuneb kiiresti ja levib hästi.
ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja
See on vajalik selleks, et mari saaks piisavalt hapnikku. Arvatakse, et kui mari vajub veekogu põhja, siis ta hukkub. Normaalseks arenguks peab mari läbima vähemalt 50 km pikkuse teekonna. See on ilmselt ka üks põhjus, miks valgeamuur pole Eestis kudemisvõimelist asurkonda moodustanud. Introdutseerimine Valgeamuuri on introdutseeritud paljudesse riikidesse. On üheks kõige tähtsamaks akvakultuuri objektiks maailmas ja kultiveeritakse peamiselt veetaimestiku kontrolli all hoidmiseeks. Hiinas ja teistes Kagu-Aasia riikides kasvatatakse ka peamiselt toiduks. Introdutseerima hakati peamiselt 1960.-ndate aastate keskel, millal ta jõudis ka Lätti. Eestisse jõudis valgeamuur alles 1980.-ndate aastate keskpaiku. Kuna parasvöötmes ei ole ühtegi teist kalaliiki, keda saaks kasutada veetaimestiku ohjamisel, siis leiti, et valgeamuur on selleks sobilik. Eestisse kasvatati algul valgeamuuri peamiselt Narva elektrijaamade juures olevates
seisuveekogust Kitsendused: Põhjaveehaarde sanitaarkaitseala laiusega kas 30m või 50m majandustegevusega keelatud, välja arvatud: 1) Veehaarderajatiste teenindamine 2) Metsa hooldamine 3) Heintaimede niitmine 4) Veeseire Nõuded veehaardele: - Peab tagama vee kaitse reostamise, risustamise ja liigivähenemise eest - Tagama veevärgi arvutusliku toodangu kogu selle kasutamisaja jooksul - Kaitsma veevärki prahi, jää, kalade, veetaimestiku, muda eest - Veeseadusest tulenevalt juhtudel peab olema tagatud sanitaarkaitseala Veeallika valik Valiku aluseks on: Veekvaliteedi hulk Põhjavee moodustamise ja põhjaveekihtide sanitaarseisundi hinnang Veekogu ja seda ümbritseva ala sanitaarseisundi hinnang Veeallika sanitaarseisundi muutumise prognoos Sanitaarkaitseala tagamise võimalikkus Pumbad ja pumplad Pump- on seade vee või mõne muu vedeliku liikumapanemiseks
..0,5 meetri kaugusel. Õhtu eel hakkavad parved hõrenema ja kalad asuvad edasi-tagasi saagides nälga kustutama. Ahvenad võivad toituda zooplanktonist kui ka teistest kaladest. Tänu suurele arvukusele ja laialdasele levimisele, on nad heaks toiduobjektiks paljudele kaladele ja merelindudele. Inimene püüab ahvenat aastaringselt oma toidulauale. Väga maitsev ja hinnatud on suitsutatud ahven. Looduskaitse alla ei kuulu. Ahven valib oma jahialadeks peamiselt veetaimestiku varjulised sopid, kuid väga sageli võib teda kohata veekogu keskel. Parvekalana ründavad ahvenad "organiseeritult" ja üheaegselt pinnavees planktonist toituvaid väikesi kalapoegi ning vesi lausa keeb nende jõulistest sabalöökidest. Omapärase ja huvitava vaatepildi avastanud spinningumees võib parve oskuslikul jälitamisel rikkaliku saagi noppida. Jahikirest hõivatud röövikud ei lase end
Ekstensiivne tootmine põhineb fotosünteesil ehk kasvatatavad organismid saavad oma energia ainult selles veekogus kasvavatest veetaimedest ja fütoplanktonist ehk taimehõljumist. Intensiivse vesiviljeluse korral kasvatatavaid organisme söödetakse. Ekstensiivse vesiviljeluse vorm on kõige vanem, seal suletakse veeloomad kalda laguunidesse, tiikidesse või väikestesse madalatesse järvedesse nii, et neid saaks hõlpsasti püüda. Veekogusid puhastatakse tihti ja väetatakse, et soodustada veetaimestiku arengut. Tootmist saab suurendada siis, kui võtta kasutusele uusi veekogusid. Praegu kasvatatakse ekstensiivselt vaid molluskeid. Intensiivses vesiviljeluses on kasvatatavate veeorganismide tihedus (kg/m3) suur, kasvatuskeskkond on kindlalt inimese kontrolli all. Kalu sorteeritakse ning paigutatakse ühe tootmistsükli jooksul ümber, neid vaktsineeritakse, haigestunud isendeid ravitakse antibiootikumidega. Suure kalapüügimahuga riigid on Peruu, Tsiili ja Norra, nemad toodavad
Bioloogia Süstemaatiline kuuluvus Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) on loomade (Animalia) riiki, keelikloomade (Chordata) hõimkonda, kiiruimsete (Actinopterygii) klassi, haugiliste (Esociformes) seltsi, hauglaste (Esocidae) sugukonda ja haugi (Esox) perekonda kuuluv röövkala. (http://et.wikipedia.org/wiki/Haug ) Välimuse kirjeldus Haugi värvus on tähniline, heledad vöödid kulgevad risti ja piki keha. Sõltuvalt kaldavöötme veetaimestiku iseloomust ja arenguastmest on haug hallikasroheline, hallikaskollane või hallikaspruun, selg on tume, kõht valkjas hallide tähnikestega. Selja-, päraku- ja sabauim on punakaspruunid, rinna- ja kõhuuimed kollakaspunased. Haugi keha on suhteliselt pikk, nooljas. Pea on tugevasti välja venitatud, alalõug nihutatud ettepoole. Alalõua hambad on erineva suurusega ning on määratud saagi haaramiseks. Teistel suuõõne luudel
Relvakonfliktidega kaasnevad sotsiaalsed ja keskkonna probleemid Pärast külma sõda on enamik relvastatud konflikte olnud riigisisesed, mitte riikidevahelised. Aastatel 2000–2010 toimus neli riikidevahelist relvastatud konflikti, samas kui riigisiseseid kodusõdu leidis aset 31 korral. Riigisiseste konfliktide puhul oli kümnel juhul tegu territoriaalsete ja 21 juhul poliitiliste võimukonfliktidega. Kuna üha enam relvakonflikte on riigisisesed, on muutunud ka konfliktide osapooled. Enam pole tegu pelgalt kahe armee vastasseisuga. Omavahel sõdivaid vägesid on tavaliselt rohkem kui kaks ja nende koosseis on muutlik. Suurenenud on ka eraarmeede ja relvarühmituste osakaal. Paljudel juhtudel sarnanevad sõdivad rühmad pigem pätikampadele kui regulaararmeele. Traditsiooniliste rinnete asemel on lahingud muutunud kohalikeks ning tsiviilelanikke ei ole alati kas suudetud või soovitud sõjatandrilt evakueerida. Rahvusvahelise statistika ...
tundi. Kui neid paaritumise ajal häirida, siis tõusevad nad tandemina lendu ja maanduvad mujale, et poolelijäänud tegevust jätkata. Pärast paaritumist isane lahkub ning emane suundub üksi munema. Selleks lendab ta rabalauka või mõne teise sobiva väiksema veekogu kohal ning pistab tagakeha madalasse vette või märja turbasambla vahele. Munast koorub ussikesesarnane eelvastne, kes peagi kestub. Eelvastse kestast väljub vastne. Vastsed elavad veetaimestiku vahel või madalama veekogu põhjas kaks kuni kolm aastat. Nad kasvavad kuni 25 millimeetri suuruseks ja kestuvad umbes kümme korda, kuni saavutavad täiskasvu ning on valmis veest välja ronima. Enne viimast kestumist kogunevadki vastsed madalamasse vette ning ronivad siis mööda taimevarsi või turbasammalt kuivale. Viimasest 10
Mida suurem see aga on, seda suuremaks muutub elukeskkondade vahelduslikkus, liikide arv ja tiigi väärtus. Kaldajoon Kaldajoon võiks olla võimalikult liigendatud. See annab tiigile loomuliku väljanägemise ja suurendab kaldataimestiku kasvukohti. Kaldapiirkonna vahelduslikkus pakub paremaid pesitustingimusi lindudele. 5 Kaldad Kaldad tuleks kujundada lauged. See tekitab head tingimused veetaimestiku kujunemiseks madalasse vette. Samuti on see ohutum näiteks lastele. Veesügavus Tiigi sügavus peaks kaldalt keskosa suunas astmeliselt suurenema. Sobivad sügavuste astmed on nt 30, 50, 100 ja 150 cm. Üksikute osade sügavus võiks olla ka üle 2 m. Need osad on vähem tundlikud temperatuurikõikumisele, sinna ei kasva ka veetaimi, mis hoiab tiiki kinnikasvamast. Saar ed Saared Väiksed saared on iga tiigi või märgala oluline osa. Need pikendavad kaldajoont ja pakuvad
Eestis on seda rakendatud näiteks Kaiavere järves. Meetod eeldab tõsist ettevalmistust: põhjalikke uurimis- ja mõõdistustöid, uue veetaseme tõttu üleujutatavatelt kaldaaladelt metsa ja võsa eemaldamist ning veetaseme regulaatoritele sobivaima asukoha valikuks tarvilikke geoloogilisi ja hüdrogeoloogilisi eeluuringuid. Läbivoolujärvedel tuleb korrastada ka jõelõike ning vajaduse korral neid süvendada. Veetaimestiku eemaldamine Enamasti kasutatakse veetaimestiku eemaldamist järvedes, kus selle katvus on 100% ning veekogu sügavus ei ületa 1-1,5 m. Selliste veekogude taastamine on väga keerukas, sest sisuliselt lõimuvad siin bioloogilised, maastiku planeerimise, keemilised ja hüdroloogilised meetodid. Levinum on veetaimede eemaldamine osast järvest puhkemajanduslikel eesmärkidel. Selliste järvede taastamine oma algsel kujul on praktiliselt võimatu.
protsessi. Flotatsioon · Põhineb osakeste erineval märgumisel · Puhudes läbi vee väiksi õhu mullikesi, tõusevad mittemärguvad osakesed koos mullidega pinnale vahukihti, sealt eemaldatekase vahuga · Kasutatakse lisaks vee puhastamisele ka maakide rikastamisel Naftareostus EI TULE Detriit surnud taimne aine, lagunenud orgaanilised jäänused, vees peamiselt planktiliste organismide ja veetaimestiku jäänused, mis on toiduks bakteritele, kes detriidi lõplikult lagundavad vees hõljuvad v. veekogu põhja sadestunud surnud taimede ja loomade jäänused, pude. BHT biochemical oxygen demand test, biokeemiline hapnikutarbimine. Heitveed mis on suure BHT-ga võivad põhjustada lahustunud hapniku sisalduse vähenemise vetes, millesse neid juhitakse, seejärel võib hapnikusisaldus uuesti tõusta kui toimub reageerimine atmosfääris; seda protsessi saab iseloomustada hapnikuvajakuga.
varakevadest hilissügiseni toimuvad aga igaõhtused ränded ülemisse veekihti, kus öö mööda saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4-12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja kajakatele. Peale selle on hulk kalu, kes toituvad räime marjast. Räim on üks tähtsamaid püügikalu kogu Läänemeres, teda tarvitatakse toiduks värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Vaenlaste ohtruse ja suure väljapüügi tõttu tekkiva kahju
Rõngu Keskkool Võrtsjärve veetaseme muutustest Koostaja: Jüri Väljaots 9.a klass Juhendaja: Õp. Merike Luik Rõngu 2009 1 Sisukord 2 Sissejuhatus Ma elasin Võrtsjärve ääres. Eelmisel suvel langes veetase järves palju. Ujuma minekuks tuli kõndida hulk maad madalas vees enne kui vesi rinnuni ulatus. Kohati jäid isegi paadid põhja kinni ja mootorpaatide mootoreid ummistasid sõidu ajal vetikad. Ma otsustasin täpsemalt uurida, kui suures ulatuses Võrtsjärve veetase kõigub, missugust mõju see avaldab kaladele, kuidas saaks veetaset hoida ühtlasel tasemel ning veel huvitas meid, kuidas Rõngus ja Viljandis sadanud vihm ja lumi avalduvad ka Võrtsjärve veetasemes. 3 Võrtsjärve ...
saadetakse, hommikul laskutakse seevastu sügavamatesse veekihtidesse tagasi. Sellise liikumise põhjustab see, et räimed ei talu eredat päikesevalgust, samal ajal on aga ülemine veekiht soojem ja hapnikurikkam ning seal on rohkem toitu. Kui 6 kudemisaeg kätte jõuab (tavaliselt aprillist juulini), siis suunduvad räimeparved rannikualadele. Koelmud paiknevad 4...12 m sügavusel ning neis on tähtis veetaimestiku olemasolu - nimelt arenevad räime marjaterad pruun- ja punavetikatele kleepunult. Räimemaimud toituvad selgrootute, peamiselt aerjalaliste vastsetest. Meres on räimel ohtralt vaenlasi: ta on toiduks paljudele röövkaladele, hüljestele ja
· Rohelised taimed fotosünteesivad vaid kiirgusenergia toimel. · Taimed seovad kiirgusenergia abil CO2 ja H20, eraldub hapnik ja tekivad süsivesikud ehk suhkrud · Enamik ökosüsteemides liikuvast energiast pärineb päikese kiirgusenergiast, mille taimed on muutunud orgaanilise aine keemiliseks energiaks · Fotosüntees on võimalik peaaegu kõikjal · Võitlus valguse eest metsa erinevates rinnetes · Veetaimestiku kihistumine · Valguse hulga muutumine aastaajati ja ööpäeva jooksul · Pikapäeva taimed · Lühipäeva taimed · Päevaneutraalsed taimed · Loomade sigimine ja ränne · Aktiivsus öö-ja päevaajal või aastajati Temperatuur: · Elu on võimalik väga äärmuslikel temperatuuridel -200 kraadi kuni +100kraadi ja rohkem · Madalaimat temperatuuri taluvad eosed ja seened, samblad ja samblikud · Kuumataluvamad on bakterid kuumaveeallikates
Eesti Merekool Läänemere iseloomustus ja kalad referaat Koostaja: Rainer Roosileht Juhendaja: Lembit Liimand TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU............................................................................................................................................ 5-6 3. LEST......................................................................................................................................... 7-8-9 4. TURSK...........................................................................................................
Need ammustest aegadest pärinevad vesiviljeluse vormid on säilinud tänapäevani kogu Euroopa ulatuses. Tegemist on ekstensiivse traditsioonilise vesiviljelusega, millega tegeldakse alates Lapimaast kuni Sitsiiliani ja alates Kerryst kuni Traakiani. Meetod seisneb (looduslike või kunstlike) tiikide ja laguunide hooldamises sel viisil, et soodustada neid veefauna arengut. Igal talvel veekogud puhastatakse ja lisatakse vette väetist veetaimestiku stimuleerimiseks, mis omakorda suurendab mikroorganismide, väikeste molluskite, koorikloomade, putukate vastsete ja tõukude hulka vees. Nimelt need organismid asuvad veekeskkonnas toiduahela kõige alumisel astmel. Selle tulemusena soodustatakse “kaubanduslike” isendite arengut ja tagatakse nende parem areng võrreldes looduskeskkonnaga. Mageveekasvanduste puhul on kasvatatavateks liikideks sõltuvalt piirkonnast jõeforell, siig, paalia,
olenevadki saagid suurel määral püügitingimustest vastaval hooajal.Ilmastik võib otseselt mõjutada kalapüügi intensiivsust: tugevad tormid ja halvad jääolud ei võimalda kalade püüdmist; mõningatel pehmetel talvedel aga Läänemeri ei külmu kinni ja traallaevad jätkavad püüki kogu talve jooksul. Kuid ilmastik mõjutab kalapüüki ka kaudselt, muutes kalade jaotumust meres. Peamised püügikalad on räim, kilu, lest, tursk ja lõhe. Muidugi püütakse ka teisi kalu ja kogudakse veetaimestiku. -5- Väliskeskonna tegurid , mis mõjutavad kalade käitumist. Nii nagu mujalgi maailmas mõjutab ka Eesti kalastikku põhiliselt inimtegevus. Selle tulemuseks on nii liigirikkus kui ka enamiku kalaliikide arvukus pidevalt vähenenud. Läänemere kalu ohustab sinna suubuvate jõgede kõrge reostusaste. Järvede liigtoiteliseks muutumine (eutrofeerumine) kahandab oluliselt kalapopulatsioone
2bar-6bar on rõhk torustikus!) Ühisveevärgi veehaaretele esitatakse mitmeid nõudeid Ühisveevärgi veehaare peab: Tagama vee kaitse reostumise, risustamise (puurkaevud peavad olema kinni, et sinna ei saaks sodi loopida) ja liigvähenemise (vett saab võtta nii palju, et see ei too kaasa neg mõju nt jõgi ei kuivaks ära!) eest. Tagama veevärgi arvutusliku toodangu kogu selle kasutusaja jooksul Kaitsma veevärki prahi, jää, lobjaka, kalade, veetaimestiku, põhjamuda, õli ja naftaproduktide eest Olema piiratud sanitaarkaitsealaga Allikahaarded Hüdrogeoloogias eristatakse lange- ja tõusuallikaid (kahe kihi vahelt tõuseb vesi maapinnale). Tõusuallika puhul tehakse kaev vahetult allika peale. Sellesse kaevu toimub sissevool põhja kaudu. Langeallika puhul tehakse kaev langu peale ning kaevu sissevool toimub külje pealt. Allikahaardeid kasutatakse tõusu või langeallikate vee haaramiseks. Allikahaarete ülesandeks
Väga kardetavad on peened orgaanilised setted, mis muudavad veekogu põhja mudaseks ja tarvitavad vees olevat hapnikku. Urgude ja varjepaikade ehitamise suhtes näivad jõevähile sobivat järsud liiva mergli või savisegused kaldaperved. Väga soodsad on puujuurtest läbipõimunud ja suuremate kividega ülekülvatud kaldaservad. Uru ehitab jõevähk kivide, puurontide või veetaimede juurikate alla. Sobivate varjepaikade vähesuse korral võivad vähid peituda ka lihtsalt veetaimestiku vahele või juhuslikult vettesattunud esemete alla [1, 2]. 4. Jõevähk ökosüsteemis Jõevähk toetab veekogu iseregulatsiooni, sest ta töötab ümber suure osa taimsest ja loomsest bioproduktsioonist ning selle lagusaadustest (detriidist). Taimestikku kärpides ja 3 1 2 4 9 2 1 0 0 7 5 3 1 0 9 1 . d o c ( M i h k e l T i b a r 2 0 0 7 )
Mis on ökoloogia? teadus, mis uurib organismide vahelisi kooslusi ja organismide keskkonda. ökonišš: liigi v populatsiooni püsimiseks vajalike keskkonnategurite kogum taluvusala: toimeväli, mille piires liigi isendid taluvad muutusi ökoamplituud: mingi ökoloogilise teguri (keskkonnaparameetri) intensiivsuse vahemik, milles vaadeldava liigi isendid saavad elada, kasvada ja paljuneda suktsessioon: ehk kooslusejärgnevus on koosluste vahetumine ja teisenemine ökosüsteemi arengus kliimaks: ehk lõppkooslus on ökoloogias ökosüsteemi(de) koosluste arengurea enam- vähem püsiv lõppjärk, kus koosluste vahetumist (suktsessiooni) ei pruugi enam toimuda. Samas on koosluste fluktuatsioonid iseloomulikud ka kliimakskooslustele ökoloogiline püramiid: ökosüsteemi troofilise struktuuri kujutis astmikpüramiidina. Iga ökoloogilise püramiidi aste kujutab üht troofilist taset – alt üles vastavalt primaarprodutsente (fotosünteesivaid organisme), I astme ehk pr...
kantakse, samas liiga vähene väetamine kurnab mulde ning mulde huumus taastub väga pikka aega. Taime toitained põhjustavad veekogusse sattumisel eutrofeerumise see on veetaimede ja vetikate vohamine. (Eutrofeerumine on protsess, kus nõrgenenud taimetoitainete sisalduse juures hakkab intensiivselt vohama veetaimestik, jõgedes kõrgemad veetaimed, järvedes aga vetikad). Seda põhjustab fosfori ja lämmastiku ühendid (olme reoveed ja põllumajandus põhilisteks allikateks). Veetaimestiku massilisel esinemisel kasvab veekogu mass, pärast taimede surma koguneb veekogu põhja hulgaliselt orgaanilist ainet. Tekib hapniku puudujääk. Anaeroobsetes tingimustes vabaneb vette keskkonnale ohtlikke toksilisi gaase. Fosfor vabaneb põhjasetetest ja muutub vees lahustavaks. Eutrofeerumine on progresseeruv protsess. Eutrofeerumine on looduslik protsess, mis kaasneb veekogude vananemisega, kuid inimtegevusest tingitud eutrofeerumine kiirendab sadu kordi seda protsessi
viibimise veehaarderajatise seadmetel.Põhjaveehaarde sanitaarkaitsealal, mille laius on üle 30m, rakendatakse looduskaitseseaduses sätestatud ranna v kalda piiranguvööndi kitsendusi. Veehaarde projekteerimisel tuleb arvestada teatud normidega ja standartitega. Veehaare peab olema projeteeritud nii, et see: tagaks vee kaitse reostamise ja liigvähenemise eest, tagaks veevärgi arvutusliku toodandu kogu selle kasutamisaja jooksul, kaitseks veevärgi prahi, jää, lobjaka, kalade, veetaimestiku, põhjamuda, õli ja naftaproduktide eest, oleks piiratud sanitaarkaitsealaga. Veevõtmisel veekogust v põhjaveekihist tuleb pidada veearvestust. Veehaarde asukoha valikul tuleb arvestada veekogu põhja ja kallaste võimaliku uhtumisega. Veehaaret ei soovitata rajada veekogu kalade kudemise piirkonda, veetaimestiku jäänuste, planktoni, jää, lobjaka ja ujuvprahi kuhjumiskohtadesse, samuti kärestikulisse jõkke, kus esineb põhjajää tekkimise oht
Tallinna Teeninduskool Leevika Vilja 021K Referaat Sissejuhatus Mis on kala? Kalad on üldnimetus vees elavatele kõigusoojastele keelikloomadele. Termin ei oma tänapäeval süstemaatilist tähendust, vaid on kasutusel kokkuvõtliku mõistena sarnase välimusega loomade klasside esindajate kohta. Ajalooliselt on ta siiski ka taksonoomilise ühikuna käibel olnud (klass Pisces). Kalade keha on kaetud soomustega ning arenenud on kaks paari paarisuimi ja mitu paaritut uime. Kalu on rikkalikult meredes jamageveekogudes, kalaliike elab alates ookeanisüvikutest kuni kõrgete mägijärvedeni. Kalad on tähtsad inimese püügiobjektid, paljusid liike kasutatakse tööstuslikult; levinud on ka nende kasvatus kalatiikides. Kaladel on karekreatsiooniline ja esteetiline väärtus: populaarne on nii üldine kalapüük kui ka sportkalapüük, esteetilist väärtust omavad kalad näiteksakvaariumites. Kalu on austatud ja kasutatud ka palju...
keelati. 6 Eluviis looduses Sobivamad on seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale. Elavad ka kiirevoolulistes veekogudes ja mõõduka soolsusega (kuni 5%0 ) rannikumeres. Soodsaim temperatuur 18-25 kraadi. Noorjärgud toituvad planktonist, hiljem põhjaloomastik ja veetaimed. “Künnavad põhja”. Piiravad veetaimestiku kasvu. Teatud oludes söövad vastseid ja noorkalu. Looduslikul toidul võib võib juurdekasv olla 50 – 150 kg ha veepinna kohta. Noorjärkude vaenlased on teised kalad. Suguküpsus saabub 4-5 aastaselt üle 2500 g raskustena. Eestis koeb mai lõpus juunu algul. Eluiga 35-40 aastat.Vanim on elanud 47 aastaseks. Suurim eestist püütud karpkala kaalus 18,4 kg Lohja järvest. 7 KARPKALA Nõuded keskkonnale:
Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad, ainupõlvsed ussid).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C.Vee hapnikusisaldus Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest, fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO 2 konsentratsioon). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem
saproleegniad. Lima on heaks söötmeks bakteritele, mida vees alati leidub. Kahjustatud lõpustele võivad asuda ka mitmesugused parasiidid (ripsloomad, viburloomad, ainupõlvsed ussid).Vikerforellile sobivaks temperatuurivahemikuks peetakse 10...15°, teistel andmetel 15...18°C, äärmised lubatavad piirid on 0,5...26,5°C. Vee hapnikusisaldus Vee hapnikusisaldus oleneb temperatuurist, tuulest, fütoplanktoni ja kõrgema veetaimestiku olemasolust, vees leiduvast orgaanilise aine hulgast. Kalade vastupidavus hapniku defitsiidile sõltub liigist, tervislikust seisundist, keskkonnatingimustest (vee temperatuur, pH. CO 2 konsentratsioon). Karpkala optimum on 5mg/l, lävikonsentratsioon lühiajaliselt 0,5 mg/l (1° juures 0,6 mg/l, 30° juures 1,2 mg/l). Vikerforelli jaoks on optimum 8mg/l,lävikonsentratsiooniks on 3mg/l.Vastsete lävikonsentratsioon 5...6 korda kõrgem.
Reoainete klassifikatsioon: - Lagunevad - looduses eksisteerib nende laguringe,kergesti lagunev orgaaniline aine BHT, iseloomustab tarbitav hapniku hulk. - Püsivad reoained anorgaanilised sünteetilised kemikaalid, millised lagunevad ainult osaliselt. - Anorgaanilised kemikaalid(Pb, Cd, Hg,jt.), milledel puudub looduses lagunemisringe. - Termiline põhjustab temperatuuri muutusi - Eutroofne üleliigne taimetoitainete(N ja P ühendid) sisaldus soodustab veetaimestiku vohamist - Bakterid, viirused, kunstlikud hormoonid- olmereovetega, loomheidetega jne. - Keemilised reoained o Toksilised mürgised ained, kahjustavad inimese tervist sissehingatuna, neelatuna või naha kaudu. o Ohtlikud ained ohustavad inimese tervist või keskkonda. o Kantserogeensed ained vähki tekitav. o Mutageensed ained mutatsioone tekitav, geenide muutusi põhjustavad.
KESKKONNAMIKROBIOLOOGIA konspekt Koostanud Jaak Truu (T molekulaar-ja rakubioloogia instituut) e-mail: [email protected] 1. MIKROORGANISMIDE MITMEKESISUS Traditsiooniliselt phineb koosluste mitmekesisuse hindamine liigilise koosseisu mramisel, konkreetsete liikide arvukuse hindamisel ja iga liigi funktsiooni teadmisel. Mikroorganismide puhul on kigi nende nitajate usaldusvrne mramine hetkel veel vimatu. Miste mitmekesisus kasutamine mikroorganismide puhul on erinev kui makro-organismide korral. Mikroorganismide puhul ei ole vimalik mitmekesisuse hindamiseks kasutada ksnes organismi morfoloogilisi ja anatoomilisi tunnuseid, vaid tuleb kasutada lisaks veel spetsiifilisi fsioloogilisi tunnuseid. Rohkem kui 100 aastat phineski mikroobide mitmekesise hindamine fenotbilistel tunnustel ning mikroobide sarnasuse hindamiseks kasutati numbrilist taksonoomiat. 20 aastat tagasi arvati, et ca 40% prokarootidest on teada, praegusel hetkel on isegi ...
eemale, kus see kapillaarides liikuva vee poolt kaasa haaratakse ning seega aktiivkihist välja uhutakse. 3. anaeroobses keskkonnas muundumine jätkub, denitrifikatsiooni käigus tekivad kergesti lenduvad N2O, NO2 ja teised vähepüsivad nn NOx-ühendid, mis lenduvad ja liiguvad tagasi atmosfääri 4. liikuva põhjavee korral kantakse nitraatlämmastik kuivendussüsteemidesse või pinnaveekogudesse, kus see põhjustab veetaimestiku vohamist ning on seega üheks looduskeskkonda reostavaks ühendiks 5. teatud tingimustel (näiteks põhu sissekünnil) toimub lämmastikühendite bakteriaalne sidumine, st taas orgaaniliseks muutumine, kus rohke süsiniku sisalduse tõttu seovad bakterid arvestatava osa mulla nitraat- ja ammooniumlämmastikust. Leostumise seisukohalt on kõige ohtlikum, kui nitrifikatsioon toimub aktiivselt ja taimestik ei
PILET nr. 1 1. TEHNOÖKOLOOGIA KUI TEADUSALA MÕISTE TÄHENDUS 2. MIS ON SADAMA EESKIRI? 3. JÄÄTMEKÄITLUSE ARENGUD 1) Tehnoökoloogia on teadusala, mis uurib ja kavandab meetodeid ja meetmeid inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning inimühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Tehnoökoloogia on õppeaine, mis tutvustab meetodeid ja meetmeid, mis on vajalikud inimese elukeskkonna kaitseks ja parendamiseks ning ühiskonna jätkusuutlikkuse tagamiseks. Tehnoökoloogia nimetus on tuletatud selle sisust: tehno (kr. techne tehis, kunst, meisterlikkus) + öko (oikos - kodu, kodukoht) + loogia (logos - õpetus). 2) Sadama eeskiiri on dokument,mis peab olema iga sadamal ja kus on peavad olema kirjeldatud vähemalt: 1) sadama üldandmed; 2) veesõidukite sadamasse sisenemise korraldus; 3) laevaliikluse korraldus sadama akvatooriumil; 4) veesõidukite sadamas seismise korraldus; 5) veesõidukite sadamast lahkumise korraldus; 6) o...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
