suure naelaga (plekist istutusnõud) need sinna ise. Eriti oluline on vee äravool pottidest, mis asuvad lageda taeva all ja kuhu satub ka vihmavesi. · Katuse alla paigaldatavate ilma äravooluaukudeta pottide põhja tekitatakse drenaazhikiht kergruusast või kiviklibust. Drenaazhikihi ja mulla vahele võib panna vett läbilaskva eralduskanga. Kinnistesse anumatesse istutatud taimi kastetakse tihemini ja väiksema veekogusega, et poti põhja ei koguneks üleliigset vett. · Väldi pottides eelmise hooaja kasvumulla korduvkasutamist tavaliselt on see muutunud toitainetevaeseks. · Mida põuasem suvi, seda rohkem tuleb potte kasta. Mida rohkem kasta, seda kiiremini uhutakse pottidest välja toitained. Väeta korralikult. Lõigake või näpistage ära närbunud õied, et taim ei raiskaks jõudu seemnete valmistamisele. Siis õitsevad suvelilled rikkalikumalt.
µ, (100 µ), (25 µ), µ (25 µ), , , , µ, -, , µ 4 2- µµ. Töö käik: : - () µµ 1. 100 µ 2...3 . . 100 µ , 3...4 µ µ. 2. - µ 0,025 . 3. 0,025 , . µ µ z . µ ( ) , µ µ µ. µ µ 0,05 µ. 4. Pesta kooniline kolb hoolikalt kraaniveega ja loputada destilleeritud veega. Korrata tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. B: Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. 100 µ , 5 µ (µ 25 µ- µ) (0,1 ) -00. . 2. 0,025 - µ µ µ . 3. µ µ - µ 0,10...0,15 µ. : µµ µ 1. 100 µ µ µ. µ . µ. 2. 100 µ µ . µ 15-20 µ. . µ , , µ ( , ) µ . µ µ
Töö eesmärk Veevärgi- või mõne muu loodusliku vee kareduse määramine tiitrimisega, kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga. Kasutatavad ained 0.1Msoolhape, 0.025M ja 0.005Mtriloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Töövahendid Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures se...
ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Pesin koonilise kolvi hoolikalt kraaniveega ja loputasin destilleeritud veega. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100mL uuritavat vett, lisasin 5mL puhverlahust ning natukene indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. 2. Seadsin töökorda büretti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni jäi püima sinine värvus. 3. Kordasin tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud triloon-B ruumalade erinevus ei
TTÜ keemiainstituut Anorgaanilise keemia õppetool YKI3030 Keemia ja materjaliõpetus Laboratoorne töö Töö pealkiri: nr. 3 Vee kareduse määramine ja kõrvaldamine Õpperühm: Töö teostaja: Õppejõud: Töö teostatud: Protokoll estitatud: Protokoll 28.09.2011 13.10.2011 arvestatud: Töö eesmärk Veevärgi- või mõne muu loodusliku vee kareduse määramine tiitrimisega, kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga. Kasutatavad ained ja töövahendid 0.1Msoolhape, 0.025Mja 0.005Mtriloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ja kromogeenmust ET-00. Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A. A Karbonaatse kareduse määramine 1. Loputada 100...
Töö eesmärk Veevärgi- või mõne muu loodusliku vee kareduse määramine tiitrimisega, kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Kasutatavad ained:0.1M soolhape, 0.025 M ja 0.005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3·H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranzˇ (mo) ja kromogeenmust ET-00. Vahendid: Suurem (500-750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm 3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Seadsin töökorda büreti ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, ja segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzˇi punaseks. Oluline oli lõpetada tiitrimine täpse...
mp. · Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. · Tiitrida kolvis olevat vett 0,1M soolahappelahusega, sealjuures vett pidevalt segades, kuni vee värvus muutub oranzist punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt siis, kui punane värvus jääb põsima viimase tilga lisamisel. · Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05cm3. · Loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. · Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10- 0,15cm3. Katseandmed. 1. VHCl = 2,31cm3 2. VHCl = 2,41cm3 Aritmeetiline keskmine: 2,31 + 2,41 = 2,36 2 Katse arvutus. · Paremini kokkulangevate tiitrimistulemuste keskmise põhjal arvutada HCO 3 iooniline kontsentratsioon (millimolaarsus mM) järgmisest valemist: mol
intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B) Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada umbes 5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3 mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (umbes 0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades
Pärilikkuse alused Dna (desoksüribonukleiinhape), geenid ja kromosoomid Pärilikkus on organismi omadus säilitada ja järglastele edasi anda tunnused ja arenemise iseärasused. Rakk- tuum- kromosoom- geen- valk/DNA Üks valkudega seotud DNA molekul moodustab kromosoomi.Inimesel on neid igas rakus 46, sugurakkudes aga 23. Geen on DNA lõik, mis osaleb ühe või mitme tunnuse kujunemisel, geenid päranduvad DNA koostises vanematelt järglastele.Iga geen meie keharakus on kahekordselt, ehk meil on vähemalt kaks samasugust alleeli. Dominante alleel- tähistatakse suure tähega, valitseb retsesiivse alleeli üle ning selle poolt määratud tunnus avaldub organismis alati. Retsesiivne alleel- selle määratud tunnus saab avalduda aint siis, kui mõlemad alleelid on retsesiivsed.Tähistatakse väikse tähega. Pärilikkusaine ja isendi tunnuse seos- DNA on info (pärilikkusaine) mis peab edastama läbi RNA valkudesse, kes teeb need tunnused mis DNA's on märgitud. Mu...
südamehaigused jne. Kuidas säilitada toitaineid toiduvalmistamisel? Toitainete säilitamiseks tuleb leida õiged tingimused ja teha kõik, et toiduainete kvaliteet ei kannataks. Paljud toitained oksüdeeruvad õhuhapniku toimel, ei kannata temperatuuri kõikumist, UV-kiirgust, niiskust jne. Osad vitamiinid on kergemini omastatavad, kui neid on vähe kuumtöödeldud. Éi ole hea liigne keetmine või keetmine liiga suure veekogusega ja lahtise kaanega (toitainete kadu vette ja õhku) ning ka liigne jahvatamine (nt. mida rohkem jahvatatakse vilja kest ja iduosa, seda väiksem on B-vitamiini kompleksi sisaldus jahus). Pildi lisamiseks Pildi lisamiseks klõpsake klõpsake ikooniikooni Kasutatud kirjandus: Sirje Rekkor Anne Kersna Anne Roosipõld Maire Merits Toitlustuse alused Tallinn, 2008:20-22
2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti - kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100mL uuritavat vett, lisasin 5mL puhverlahust ning natukene indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. 2. Seadsin töökorda büretti 0,025M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni jäi püima sinine värvus. 3
1. Töö eesmärk. Veevärgi- või mõne muu loodusliku vee kareduse määramine tiitrimisega, kareduse kõrvaldamine Na-kationiitfiltriga. 2. Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid. Kasutatud ained : 0,1 M soolhape, 0,025 M ja 0,005 M triloon-B lahus, puhverlahus (NH4Cl + NH3*H2O), indikaatorid metüülpunane (mp) või metüüloranz (mo) ka kromogeenmust ET-00. Töövahendid : Suurem (500...750 cm3) kooniline kolb vee hoidmiseks, koonilised kolvid (250 cm3) tiitrimiseks, pipett (100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. 3. Töö käik. 1) Karbonaatse kareduse määramine Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mp. Seada töökorda bürett, täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja int...
Kui see on tehtud tuleb büreti otsikust eemaldada õhumullid ning täita 0,1 M soolhapelahusega. Seejärel tiitrida seda soolhappelahusega, samalajal kolvis oleva vett loksutades. Kui vee värvus muutub viimase tilga lisamisel jäävalt punaseks, tuleb tiitrimine lõpetada. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht. Kui see on tehtud tuleb loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata katset uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,1-0,15 cm3 B. Üldkareduse määramine Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavad vett ja lisada umbes 5 cm3 puhverlahust, mida tuleb mõõta mõõtesilindriga. Seejärel lisada noaotsatäis indikaatorit ET-00. Tuleb seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt segades kuni viimase tilga lisamisel jääb püsima sinine värvus.
intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala täpsusega 0,05 mL. 4. Pesta kooniline kolb hoolikalt kraaniveega ja loputada destilleeritud veega. Korrata tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutused 1. HCO3- ioonide kontsentratsioon V HCl * C M , HCl * 1000mmol 10,3 * 0,025 * 1000 C mM = = =2,575 mmol/l Vvesi * 1mol 100 * 1 2. Karbonaatse karedus C 2,575 KK: mM = =1,2875 mmol/l 2 2 B Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1
pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B) Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavat vett, lisada umbes 5 cm3 puhverlahust (mõõta 25 cm3 mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (umbes 0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvub lillaks. 2. Seada töökorda bürett 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrida vett pidevalt
Niiske udu merelt on ainuke niiskuse allikas suvel. Talved on karged ja niisked, troopilised tormid toovad vihma. Kevad ja sügis on tavaliselt segatud suve ja talvega, mõõdukalt vihma ja kuumust. Taimestik on enamjaolt moodustunud põõsastest. Need sisaldavad igihaljaid ja heitlehelisi põõsastikke. Lehed ja oksad on tavaliselt ,,karvased", et püüda kinni niiskust ja et eraldada seda kuival ning kuumal suvel. Ka loomastik on huvitav. Mõned loomad on kohastunud elama väga väikese veekogusega. Sellised loomad on tavaliselt väikesed.. Väga väikesed sademed on Vahemerelises kliimas. Keskmine iga-aastane sademete hulk on 10-20 tollivihma vormis. Keskmine sademetehulk talvel on 6.8 tolli, kevadel 2.2 tolli, suvel 2 tolli ja sügisel 4.2 tolli. Keskmine temperatuur on aastas 59*F. Kõige kõrgem temp. võib ulatuda 91*F ja kõige madalam 37*F. Keskmine temp. talvel on 46*F, kevadel56*F,suvel 71*F ja sügisel 65*F. Suved on kuivad ja kuumad ning talved karged ja niisked.
26 16,25 213 50oC 15,63 24 15 25 15,63 24 15 5. Järeldus Antud katses kasutatav kipsitaigen oli normaalkonsistentne, kui kipsile lisati vett 51% algsest kipsi kaalust. Sellise veekogusega tekkis kipsitaignast kook keskmiselt diameetriga 18,6 cm. See on veel viimane piir, mida loetakse normaalkonsistentseks. Katsetatav kips hakkas tarduma 16,5 minuti pärast alates kokkusegamise hetkest ning 18 minuti ja 48 sekundi jooksul tardus see täiesti. Kivinemine erinevatel tingimustel mõjutab painde- ja survetugevust. Katsest oli näha, et katsekeha, mis kivines kõrgemal kuumusel (50oC), oli tugevam, sest selle painde- ja
intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala täpsusega 0,05 mL. 4. Pesta kooniline kolb hoolikalt kraaniveega ja loputada destilleeritud veega. Korrata tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutused: 1. Paremini kokkulangevate tiitrimistulemuste keskmiste põhjal arvutada HCO 3- ioonide kontsentratsioon (mmol/L) järgmisest valemist: Tiitrimiseks kulunud 0,025M HCl lahuste ruumalad: · 10,8 mL · 10,7 mL · 10,7 mL Keskmine VHCl = 10,73 mL HCO3- -iooni sisalduse KK määramine
intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutus vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Lõpetasin tiitrimise ühe tilga täpsusega siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala täpsusega 0,05 mL. 4. Pesin koonilise kolvi hoolikalt kraaniveega ja loputasin destilleeritud veega. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B) Ca2+ + Mg2+ ioonide sisalduse (ÜK) määramine: 1. Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisasin ~5 mL puhverlahust (mõõta 25 mL-lise mõõtesilindriga) ning noaotsatäis (~0,1 g) indikaatorit ET-00. Lahus värvus lillaks. 2. Seadsin töökorda büreti 0,025 M triloon-B lahusega ning tiitrisin vett pidevalt segades kuni
Pinda ei ole soovitav lasta täielikult kuivada, kuid samas ei tohi ka üle kasta. Taimesüdamikku ei tohiks vett jätta. Õiepungade tekkimisel võib kastmist vähendada. Õitele ei tohiks vett lasta. Kasta on soovitav toasooja veega. Parim on asetada pott iga 7-10 päeva tagant veenõusse ja lasta sel potti imbuda ja pärast lasta nõrguda. Potti ei soovitata vett jätta liigniiskumise vältimiseks. Võib piserdada väikse veekogusega. Õitsemine Erinevad võivad olla nii huule- kui õielehtede kuju, samuti värvus. Erinevatel sortidel on õied suuremad või väiksemad, triibulised, täpilised või laigulised. On isegi lõhnavate õitega sorte. Õisikuvars kasvab varrest ja võib ulatuda kuni meetri pikkuseks. Taim õitseb sõltuvalt asjaoludest üks või mitu korda aastas. Seda paarist nädalast kuni nelja kuuni. Õitsemise soodustamiseks võib taime hoida lühiajaliselt jahedamas (15 kraadi); sama
vesi. · Ööseks ei tohi lehed märjaks jääda. · Neid on parem kasta hommikuti, kui temperatuur tõuseb. · Külm vesi lehtedel võib viia lehtede pudenemiseni. · Üldjuhul, kui kasta siis põhjalikult. Pole erilist vahet kas panna pott vette või kasta ülalt, aga liigne vesi tuleb kindlasti eemaldada. · Järgmine kastmine peab toimuma siis, kui substraat on ka pealispinna all muutunud üsna kuivaks. Tavaliselt kuivab potisisu 7-10 päeva. · Taimi piserdada alati väikese veekogusega. Väetamine ja värske õhk. · Kuukingade väetamist ei tohiks samuti ära unustada, eriti orhidee hübriidide puhul. · Standardset orhideeväetist võiks lisada kastmisvette igal kolmandal kastmiskorral. · Kuukingad vajavad palju värsket õhku, et vältida nakatumist kahjurputukatega ning et ei tekiks bakterid ega hallitust. · Mädanik võib sageli ka tekkida kehva ventilatsiooni tagajärjel. · Kunagi ei tohi taimedele peale puhuda külm tuul,
avaga 0,2 x 0,2 mm jäänud materjali hulka protsentides sõelumiseks võetud esialgest 50 grammist. Jahvatuspeensuse protsendi tõus põhjustab kipssideaine tugevust. Katses pole jahvatuspeensus just kõige suurem, seega ka kipsaine pole kõige tugevam. Teiseks määrati kipsitaigna normaalkonsistentsi. See näita vee hulka, mis tuleb võtta kipsi esialgsest massist. Kasutatav kipsitaigen oli normaalkonsistentne, kui kipsile lisati 50 % vett algsest kipsi kaalust, milleks oli 300 g. Sellise veekogusega tekkis kipsitaignast koogike diameetriga 185 mm. Lubatud koogi diameetriks oli 180 5 mm, seega antud katse taigna normaalkonsistents on paigas. Raado konspektis lugedes, saab leida, et taignasse lisatakse ~50..70 % vett. Seega meie katse 50 % on piisav kogus. Kolmandana määrati kipsitaigna tardumisaegasid. Katsetav kips hakkas tarduma, ehk nõel vajus nõela kukutamisel taignasse 38 mm sügavusele (algne 40 mm), kui taigna kokkusegamisest oli möödunud 13 minutit ja 45 sekundit
25 37.4 31.4 23 14.38 12 2 600C 16.46 25 15.63 56.4 47.4 28 17.50 3 28 17.50 6. JÄRELDUSED Kipsitaigna normaalkonsistentsi määramisel kasutatav kipsitaigen oli normaalkonsistentne, kui kipsile lisati vett 52% algsest kipsi kaalust. Sellise veekogusega tekkis kipsitaignast kook keskmiselt diameetriga 18,4 cm. See on veel viimane piir, mida loetakse normaalkonsistentseks. Katsetatav kips hakkas tarduma 29 minuti pärast alates kokkusegamise hetkest ning 3 minuti ja 40 sekundi jooksul tardus see täiesti. Kivinemine erinevatel tingimustel mõjutab painde- ja survetugevust. Katsest oli näha, et katsekeha, mis kivines kõrgemal kuumusel 60oC, oli tugevam, sest selle painde- ja
entuo t utr" puhul on jahvatuspeensus suhteliseli va-ke, mis tiihendab kipssideaine haprust. Teisena miiiirati kipsitaigna-nbrmaalkonsistentsl. See nriruU vee hulka, mis tuleb v6tta kipsi esialgsest massist. Kasutatav kipsitaigen oli normaalkonsistentne, kui kipsile lisati vett 52yo algsest kipsi kaalust, mjlleks oli jOb g. Sellise veekogusega tekkis kipsitaignast koogike diameetriga 18,2 cm:182 mm. Lubatud koogi diameetrifs ofi tao + 5 mm, seeia antud katse taigna normaalkonsistents on paigas. Saadava kipskivi omadused soltuvaJ-ir."ir"J iee hulgast (tavaliselt piirides <50-7oyo), selleks kasutaiaksegi normaalkonsistentsi
kõrge. (2) Istik tuleb toestada ning selle tüvi ja juurestik kaitsta lisa 3 nõuete järgi. (3) Ühel istutusalal tuleb kasutada samasuunaliselt paigaldatud ühesuguseid tugesid, sidemeid ning tüve- ja juurekaitsmeid. § 12. Kastmine (1) Kastmisvee jaoks tuleb puu ümber moodustada pinnasest madal ringvall, mille läbimõõt peab olema vähemalt 1 m (vähemalt istutusaugu suurune). (2) Kohe pärast istutamist tuleb istikut kasta 50−100 liitrise veekogusega (sõltuvalt istiku suurusest). Kasta tuleb ka vihmaperioodil. (3) Maa-aluse kastmissüsteemi kasutamisel tuleb selle täitmise järel juurestikku kasta ka pealtpoolt. Tlv 28.09.2011 m nr 112 , https://oigusaktid.tallinn.ee, Tallinna õigusaktide register 15.06.2013 lk 8 Avalikule alale puude istutamise kord § 13. Multimine (1) Multi kasutamise vajadus ning selle tüüp määratakse haljastusprojekti või istutusjoonisega, võttes aluseks lisa 3 soovitused
Soojus- ja Hdraulika ssteemid 3.KURSUS!!! SOOJUS TEHNIKA SEADMED! katlad katel seadme ldiseloomustus kesoleval ajal toodetakse ligi 70% elektrienergijast auruturbiin soojuselektrijaamades. Kik saab alguse sellel elektritootmise juures , alguse katlaseadmes , katlas toodetakse seda vajalikku soojust ja auru mis lpuks tiendab turbiini , paneb ta prlema ja turbiin kivitab generaatori. Selliseid katlaid nimetatakse energeetilisteks katlateks, aga katel seadmetes toodetakse ka tehnoloogilist auru, mida kasutatakse siis mitte turbiinides vaid seda kasutatakse tehnoloogiliseks otstarbeks , suunatakse seda vastavatele tarbijatele ja kasutatakse ka ktteks, seda tehnoloogilist auru. KATELSEADE: nimetatakse komplektset seadmestikku , mis on ettenhtud , veeauru ja kuumavee tootmiseks ja tarbijale vljastamiseks. Katelseadme moodustavad: Katel(katelagregaat), kasutatakse erilisi orgaanilisi ktuseid. Katel koosneb: plemis koldest ja erinevat...
2.Auru eritootlus on veetorukateldel 2-3 korda kõrgem, kui leektorukateldel seoses parema soojusvahetusprotsessiga vee ja põlemisgaaside vahel. Sellega seoses on veetorkatelde aurutootlikkus 10-15 korda suurem kui sama gabariitidega leektorukateldel; 3.Veetorukatla mass ja gabariidid on 3-4 korda väiksemad, kui leektorukateldel; 4.Veetorukatelde sissekütmine ja jahutamine on võrreldes leektorukatedega tunduvalt kiirem (1-3 tundi), mis on seletatav suhteliselt väikese veekogusega auruatuspinna m2 kohta, parema vee tsirkulatsiooni ja kollektoreid ühendava aurutustorude elastsusega; 5.Võrreldes leektorukateldega on veetorukatlad vähem plahvatusohtlikud seoses väiksema veekogusega. Puudused: 1.Veetorukateldes toodetav küllastunud aur on niiskem seoses väiksema aururuumiga ja aurustuspindade suure pingega. Auru kuivendamiseks paigaldatakse aurukollektorisse lisaseadmed: separaatorid, piirdekilbid jm.; 2
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
