meloodiline kui kevadel. Noorlinnud on väga uudishimulikud ja ettevaatamatud, võivad pikalt jälgida ka inimest, kui see ei tee järske liigutusi. Ränne Rändlind. Saabub kevadel märtsi lõpul või aprilli esimesel poolel, sügisel äralend peamiselt oktoobris, aga mõned lahkuvad alles detsembri alguses. Üksikud isendid võivad jääda ka talvituma. Toitumine Hüpates liigub metsa alumises rindes ja otsib selgrootuid: mardikad (kärsaklased, naksurlased ja nende vastsed, jooksiklased), liblikaröövikud, lehevaablased ja nende vastsed, lutikalised, kahetiivalised jt putukad, ämblikud, hulkjalgsed, maismaateod. Sügisel tarvitab ka marju ja seemneid. Pesitsemine Kõdunenud kändude juurte vahel olevates tühemikes, murdunud puutüvede all, põõsatüügaste vahel, kivide all olevates süvendites, aga tihti lihtsalt pinnasesüvendis mõne puhma varjus. Muneb mai alguses 5...7 muna. Haub vaid emaslind, 13...14 päeva. Aastas on harilikult kaks kurna.
*Keha tüse, pikk, kaetud suurte soomustega. Seljauim pikk keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja "hammastega". Kaks paari poiseid.Värvus pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga. Amuuri sasaan/AMUR WILD CARP Teada on migratsioon: kudemiseks, toitumiseks ja talvitumiseks.Talvitub sügavamates veekogudes, ei toitu. Paljuneb juunis ja juulis16 ° ( 18-20 °). Koeb madalas vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 ööpäeva. Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a. saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati. Sasaan e.ulukkarpkala on tiigikarpkala looduslik eellane Kodustamine Kodustamise, valiku ja aretustöö tulemusel on kasvatataval tiigikarpkalal suurem suu; pikenenud
keskel lohuga. Seljauime ja anaaluime esimene kiir konksjas ja “hammastega”. Kaks paari poiseid.Värvus pruunikasroheline. Kõhu ja rinnauimed punase tooniga. 5 Amuuri sasaan/AMUR WILD CARP Teada on migratsioon: kudemiseks, toitumiseks ja talvitumiseks.Talvitub sügavamates veekogudes, ei toitu. Paljuneb juunis ja juulis16 °С ( 18-20 °С). Koeb madalas vees, mari1,0-1,5 mm, kleepuv, valmimiseks 8-10 ööpäeva. Vastsed toituvad planktonist. Suuremad toituvad suveperioodil hironomiididest, taimedest, molluskitest, lülijalgsetest. Poole aasta vanuselt 22 g / 11 cm; harva kasvavad üle 8 kg / 15 a. ХХ saj. Seitsmekümnendatel püüti 10 - 100 t ,1978 a püük keelati. 6 Eluviis looduses Sobivamad on seisva või aeglase vooluga, suvel hästi läbisoojenevad, taimestikurikkad ja mudase põhjaga alad. Hoiavad veepinna lähedale.
§ Hangib toitu maast § Püüab lendavaid putukaid harva § Kullesed on taimtoidulised, toitudes vetikatest Sigimine § Pärast ärkamist (aprillis) lähevad vee-kogudesse kudema § Iga emasloom koeb kuni 12 800 muna § Kudu koosneb kahest nöörist, kus munad paiknevad kahes reas § Kudunöörid paiknevad veekogu põhjas või veetaimedele kinnitunult Areng § 5...6 päeva pärast kooruvad 6...7mm pikkused vastsed § Kulleste areng on kiire ja kestab veetempera-tuurist sõltuvalt 45...60 päeva § Moondunud noored konnad on u.1,6 cm pikkused, kasvades sügiseks 2...2,6 cm pikkuseks § Suguküpsuse saavutavad 3...4 aastaselt Levik § Kesk-Euroopast Altaini ja Obi jõeni § Põhja-Aafrikast Põhja-Euroopani § Eestis on levila põhjapiiril, asustades Peipsi -Pihkva järve kaldapiirkondi või sinna suubuvate jõgede vesikondi Ohustatus ja kaitse § On Eestis haruldane
Paljunemine: · Paljunevad põhiliselt kahesugulisena, kuigi on liike, kes paljunevad nn neitsissigimise, mis tähendab, et järglaste saamiseks pole vaja isaseid isendeid. · Oma munad paigutab raagritsikas omapärasesse tünni ning paneb kaane peale. Koorumise järel tõstab vastne kaane üles. Ta ei erine millegi poolest oma emast, on vaid jupp maad emast väiksem. · Enamikul raagritsikatest isa pole. Lapsed sünnivad viljastamata munadest. · Vastsed peavad täiskasvanuks saamiseni kestuma tavaliselt 3-8 korda ja see võib aega võtta mõnest kuust kuni poole aastani. Toitumine: · Sööb enamasti vaarikalehti või tammelehti, mahlaseid varsi ja pungi, mida troopilistes paikades leidub kõvasti. · Siiski võib öelda, et ta pikalt ei vali: mis ikka ette jääb, see saab söödud ka. Ohustatus ja kaitse: · Katalepsia - omadus säilitada pikema aja jooksul (ohu
Limused · Teod · Karbid · Peajalgsed · Kõikidel limustel on MANTEL TEOD Keha katab õhuke, lubiainega kaetud koda Nahakurd e MANTEL(eritisest moodustub koda) Koja alumises osas avaus ehk koja suue Lihaseline jalg + kombitsatega pea Kõhtjalgsed Tähtsaimad meeled: · Kompimismeel ja maittsmismeel kombitsad ja jalatakd silmad(valgus+vari) · Seedeelundkond SPETSIAALNE KODA pea alapoolel suuava=torujas neel=kitiinhambakesed ehk HÕÕRLA=mAgu=sooltoru=pärak · Erituselund neer(südame kõrval) · Hingamiselundid lõpused/kops, · Vereringe avatud + voolab veresoontes/elundivahelistes õõnsustes = veresoo...
Viljastumine Organismide individuaalset arenemist viljastumisest surmani nim. ontogeneesiks. Selles eristatakse 1) viljastumine 2)looteareng 3)lootejärgne areng Viljastumine- kui munarakk irdub munasarjast, siis liigub ta edasi munajuhasse, viljastumine toimub munajuhas. Kõige tõenäolisem aeg viljastumiseks on tsükli algusest 14-16 päeval. Munarakku ümbritsevast follikulist areneb kollakeha, see eritab hormoone, mis 1)soodustavad emakaseina limaskesta paksenemist. 2) aitab eritada neid hormoone mis takistavad uute munarakkude valmimist. Munarakk on viljastumisvõimeline 36h. Spermid on võimelised kuni 48h. Viljastumisel ühinevad tuumad, tekib diploidsus ja määratakse sugu. Gameetide ühinemisest tekib sügoot. Eristatakse kehavälist ja kehasisest viljastumist. Kehasisene esineb lülijalgesetel(putukatel) roomajatel,lindudel, imetajatel. Munarakkude arv väiksem, viljastumise tõenäosus suurem, looteareng on kaitstud. Partenogenees- kui organi...
Mesilaste väline kehaehitus *pea *rindmik *tagakeha *2 paari tiibu *kolm paari jalgu Siseelundkond Eluviis, elupaik *Mesilased ehitavad tarudesse kärjed. Kärjekannudesse varuvad nad mett ja töödeldud õietolmu suira. Seal kasvab ka haue: munad, vastsed ja nukud. Peres on harilikult üks mesilasema, 1517 tuhat töömesilast ja ajuti 2002000 isamesilast ehk leske. Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse, tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse
sääskedele hulgaliselt uusi veekogusid, kuhu muneda. Sellist võimalust ei jäta ükski sääseema kasutamata. (Massiliselt elab sääski taigas ja tundras) Kuidas sääskedest hoiduda? Sääski meelitab ligi ka higilõhn Vähenda magusasöömist sääsed näikse eelistavat inimesi, kes palju maiustavad. Söö küüslauku või küüslaugukapsleid, seda lõhna verdimevad tiivulised ei salli. Ära jäta oma aeda seisvat vett, milles saaksid areneda sääskede vastsed. Sääski ahvatlevad ligi igasugused lõhnaained. Proovi kasutada lõhnavabasid tooteid, kindlasti väldi aga tugevaid, magusaid lille- ja puuviljaaroome. Kui sääsk on juba jõudnud sinu kallist verd imeda, siis tekkinud kublat jahuta sügelemise leevendamiseks jääkuubikuga või tupsuta saialilletee, soodalahuse või teepuuõliga. KASUTATUD KIRJANDUS: http://et.wikipedia.org/wiki/Kahetiivalised http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/artikkel210_39.html https://www.google.ee/search?
vajalik sama liigi teine isend. Vihmausside sigimine Paaritumine Limamuhvi teke Viljastumine Kookon Rand - liivatõlv Hulkarjasusside esindaja. Elupaik – Atlandi ookeani Euroopa poolsel rannikul. Lahksugulised – heidavad muna- ja seemnerakud merre. Vastsed arenevad merepõhjas. Täiskasvanud isendid elavad erakuna kaldaalal liivast koridorides. Rand - liivatõlv Liivatõlv hingab lõpuste abil, mois paiknevad tema keha keskosas. Lõpuseid katvad niidikesed koguvad aktiivselt hapnikku. Kaanid Kaanid kuuluvad samuti
Märgalasid on kõige rohkem Põhja-Euroopas (Norras, Rootsis, Soomes), ja Ida-Euroopas (Venemaal). Kõige vähem märgalasid on Lõuna-Euroopas ja Kesk-Euroopas kuna inimesed kuivendavad neid. MÄRGALADE ÖKOSÜSTEEMID Märgala ökosüsteemides on erilise tähtsusega järgmised organismide rühmad: - veesisesed taimed, - ujuvad ja ujulehtedega taimed, - veepealsete lehtede ja vartega taimed, selgrootutest loomadest ussid, limused, koorikloomad, putukad ja nende vastsed, selgroogsetest loomadest kalad, kahepaiksed, roomajad, linnud ja imetajad. Märgalad on haprad ökosüsteemid, mis on inimmõju suhtes suure tundlikkusega ning mis satuvad ohtu maastiku muutmise tagajärjel. Mitme sajandi vältel on inimesed püüdnud märgaladest lahti saada, neid kuivendades ja põllumajanduses kasutusele võttes. Kuivendamisega on korvamatut kahju tekitatud märgalade MIS TINGIMUSTEL TEKIB SOO? Soo teket soodustab kliima.Sood tekivad
Sügisel püütakse kalad kasvutiigist välja ja paigutatakse talvituma. Kevadeks on talve üle elanud kalad üheaastased ja nende ümberpaigutamisega kasvutiiki algab uus kasvuperiood. Ümberpaigutused korduvad sama rütmi järgi sügisel viiakse kala talvitustiikidesse, kevadel tuuakse taas kasvu tiikidesse. Selline tootmistsükkel on Eestis kasutusel vaid Ilmatsalu ja Haaslava kasvandustes. Teised karpkalakasvatajad ostavad sealt vastsed või noorkalad ja peavad neid tiikides kuni turustamissuuruse saavutamiseni. 5. Karpkala paljundamise tehnoloogia põhialused (etapid, tööd, nende kestus Eestis) Etapid: 1) SUGUKALADE VALIK Paljundamiseks valitakse tõu, vanuse, viljakuse jt näitajate alusel.Koostatakse ristamisplaan mis peaks valmis olema enne sugukalade väljapüüki. Helmeskate isastel võrdle hõbekokre ja karpkala.Sugukalade optimaalne iga on 7.-12. eluaasta vahemikus,
seemnerakkude poolt ja nad arenevad edasi pihtvastseteks ehk glohhiidideks. Umbes kuu aja pärast vabanevad vastsed lõpustelt ning peavad kiiresti leidma endale vaheperemehe, mõne noore vikerlase (sobivad jõeforell, meriforell ja lõhi, kuid mitte vikerforell), kelle lõpustele kinnituda ja püsida seal kuni järgmise aasta kevadeni. Harvem võivad seda osa täita ka teised kalaliigid, kusjuures peremeesloomale vastsed mingeid ebameeldivusi ei põhjusta. 4 Vastsed vabanevad kala lõpustelt mais-juunis ja laskuvad veekogu põhja. Emaslooma poolt munetud mitmest miljonist munast jõuavad sugguküpsuseni üksikud. Suguküpsuse saavutamise vanus sõltub elupaigast, jahedamas kliimas võtab see aega kuni 20 aastat. 1 Tihe seotus oma vaheperemehe käekäiguga on üks põhjustest, miks ebapärlikarbi seisund Eesti vetes järjest halvenenud on. 5 Niisama aeglane kui pärlite kasv on ka karpide endi kasv
vanaks. Räim on toiduks paljudele röövkaladele (eriti tursk, kammeljas), hüljestele, veelindudele. Räime marjast toituvad siig, emakala, ogalik. Noortel räimedel esineb toidukonkurents kiluga. On üks tähtsamaid töönduslikke masskalu, keda tarvitatakse värskelt, suitsutatult ja konserveeritult. Püüdmisel on alammõõt 13 cm. Räime ohustab intensiivne väljapüük, aga ka inimtegevuse jääkproduktid, mis satuvad eeskätt rannikuvetesse, kuhu räim koeb ja kus arenevad vastsed. Talvel võib ohustada hapnikupuudus põhjakihtides. Riik : Loomad (Animalia) Hõimkond : Keelikloomad (Chordata) Klass : Kiiruimsed (Actinopterygii) Selts : Heeringalised (Clupeiformes) Sugukond : Heeringalised (Clupeidae) Perekond : Heeringas (Clupea) Liik : Atlandi heeringas (harengus) Alamliik : räim (membras) 22. veebruaril 2007 kuulutati räim Eesti rahvuskalaks.
Liblikate toitumine Kus on taimi, seal on ka liblikaid (välja arvatud kõige külmemad alad). Värvikirevaid päevaliblikaid kohtame sageli lilleõitel, kuhu nad toituma laskuvad. Jalgadel oleva maitsmistundlaga tunneb liblikas nektari maitset. Enamik liblikaid on taimtoidulised. Mõni liblikaröövik toitub ka loomadest ollustest- näiteks koiröövik villast ja karvast. Köögis võib lendamas näha ja kapiseinal istumas leedikuid. Leedikute vastsed arenevad jahus, kamajahus jt. jahusaadustes. Admiral Admirali tunneb ära tiibadel oleva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite
toiduahelast, toiduahelat, toiduahelast, peremeesor lgundajad, osa Lagundajaad, söögiks väärisehted, inimesed ganismi, kui toiduahelast parasiidid iniemstele, toiduks, vee söövad neid. organism loomasdes ja parasiitusside filtreerijad, noor, siis taimedes. vastsed kaltsium ja võib ka arenevad lubi söögiks surra. tigudes, kanadele, aiakahjurid kahjurid
) külge, jäädes vette hõljuma. Sel kombel saab ahven sugu jätkata ka niisugustes mudase põhjaga soojärvedes, kus teistel kaladel puuduvad kudemistingimused. Ahvenat aitavad levitada ka veelinnud, viies oma jalgade külge takerdunud marjalindid teistest veekogudest täiesti eraldatud umbjärvekestesse ja tiikidesse. Absoluutne viljakus tavaliselt 10 000-120 000 marjatera, suhteline viljakus 150-200 marjatera. Haudeaeg reeglina 2-3 nädalat, kooruvad 5-7 mm pikkused vastsed hästi arenenud, väikese rebukotiga,kes vajavad vaid paaripäevast kosumisaega põhjas, siis kogunevad parvedesse ja asuvad toitu otsima. Ahven kasvab meie teiste kaladega võrreldes aeglasevõitu: aastased ahvenad on enamasti 6-7 cm pikkused ja 2-3 g raskused, kolmeaastased 14-15 cm ja 28-37 g, viieaastased 19-20 cm ja 80-110 g, seitsmeaastased 24-26 cm ja 170-240 g, kümneaastased 31-33 cm ja 405-510g viieteistaastased 37-40 cm ja 700-920 g. Emased ahvenad kasvavad
--- 44 Peatükk: 27. Kuidas selgrootud toituvad? Peatükist saad teada * Mida selgrootud söövad? * Millised on selgrootute toitumisviisid? * Mil viisil selgrootud toitu seedivad? Olulised mõisted * rakusisene seedimine Mida selgrootud söövad? Loomad vajavad kasvamiseks ja elus püsimiseks toitu, millest loom saab energiat ja lähteaineid, et sünteesida organismile vajalikke aineid. Osa selgrootuid on taimtoidulised. Paljud putukad ja nende vastsed söövad mitmesuguseid taimeosi, ka teod ja meripurad toituvad peamiselt taimedest. Osa selgrootuid on aga loomtoidulised, näiteks ainuõõssed, ämblikud, vähid, mitmesugused putukad ja nende vastsed. Paljud ämblikud püüavad võrguga saaki ja surmavad selle mürgiga. Ainuõõssetel on saagi püüdmiseks mürki sisaldavate kõrverakkudega kombitsad, vähkidel aga ohvri haaramiseks ja kinnihoidmiseks sõrad. Mõnede selgrootute toiduks sobivad aga nii taimed kui ka loomad, segatoidulised
teed kindlustatud elu juurde. Saatus viis ta kokku Ingiga, kellest sai luuletajale tema elu ja loomingu hea haldjas. Henrik Visnapuu oli vabakutseline kirjanik. Aeg-ajalt otsis ta teenistust ka teistes ametites: teatridramaturgina, ajakirjatoimetajana, kultuurinõunikuna. Visnapuult on ilmunud 13 algupärast lüürikakogu, poeeme ja mitu valikkogu. Ta on tegutsenud kirjanduskriitiku ja esseistina (kogu "Vanad ja vastsed poeedid", 1921; koos J. Aineloga "Poeetika põhijooni", 1932), aga ka dramaturgina, kirjutades vabaõhunäidendeid mitmesuguste tähtpäevade ja kultuurisündmuste tarbeks. Visnapuu varasemat loomingut juhivad uusromantismist kantud otsingud. Ta lõi kaasa koguteostes "Moment Esimene" (1913) ja "Roheline moment" (1914), kus olid kesksed sümbolismi ja futurismi ideed. 1917. aastal liitus Visnapuu "Siuru"-rühmitusega, mille kirjandusliku märgi all ilmus ka tema esikkogu "Amores" (1917)
kasvanduste töös tähtis osa meritähtede tõrjel. PALJUNEMINE Meritähed on lahksugulised, ent mõlemast soost isendid näevad ühtmoodi välja. Sugunäärmed paiknevad kiirtel ning toodavad miljoneid sugurakke (muna- või seemnerakke), mis lastakse vette spetsiaalsete avade kaudu. Väljalastavad emassugurakud segunevad isassugurakkudega, mis pärinevad ligiduses asuvatelt isenditelt. Viljastatud munarakkudest arenevad bilateraalsümmeetrilised vastsed (kahepärgsed bipinnaariad). Pärast mõne nädala möödumist, mil vastne toitub energiliselt mikroskoopilistest vetikatest, moondub ta haruvastseks. Varsti laskub ta merepõhja, kinnitub sinna iminapaga ja teeb läbi veel ühe moonde, kus vastse eesosa taandareneb, magu sisaldavast tagaosast aga kujuneb noor meritäht. Aasta möödudes on meritäht 10 cm pikkune ja üsna nõrga kehaehitusega, ent juba suguküps. Samuti on meritähed suutelised paljunema sugutult. Nende keha jaguneb sel
Mardikad Sissejuhatus Mardikad, keda on kirjeldatud 360 000 liiki (Eestis ligi 3000), moodustavad ligikaudu 40% kõikidest teadaolevatest putukatest. Kõigist senituntud loomadest kuulub iga kolmas putukate klassi mardikaliste seltsi. Kirevatäpiline lepatriinu, kes on üks tuntumaid mardikaid, liigitatakse koos paljude teiste putukatega mardikaliste seltsi. Suuruselt on mardikad väga erinevad pihumardikad on vaevalt 0,25mm pikkused, titaansikk kasvab aga 16 cm pikkuseks. Mardikad on hõivanud kõik vähegi kujutletavad elupaigad ning söövad väga mitmesugust toitu, sealhulgas taimi, seeni, teisi putukaid ja surnud loomi. Osa liike peetakse lausa nuhtlusteks, näiteks kartulimardikas hävitab kartulisaagi, üraskid ja siklased on aga metsakahjurid. Paljud on aga olulised bioloogilises aineringes. Nad lagundavad kuivanud lehti, loomade laipu ja muud orgaanilist ainet. Kehaehitus Mardikate keha jaguneb kolme...
võrseid jänes ega ka vähenõudlik kodukits. · Puit kollakaspruun, pehme, sitke, kasutatakse põllumajanduses ja tisleritöödes. Toomingavitsad sobisid nõuvitsteks, korvivõrudeks ja sidumisväätideks. Toominga koort on kasutatud riide kollaseks või pruuniks värvimisel. · Toomingal esineb kahjuritest näiteks toominga-võrgendikoi. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema. · Toomingate õitsemise aeg on parim kartuli panekuks. · Marju kasutatakse ravimina. Marjadest tehtud teed juuakse eelkõige kõhulahtisuse korral.
maismaavormidel jalad pikenesid ja nende lõpuosadmuutusid käppadeks, mis kohastusid maismaal käimiseks. Nemad eraldatakse kaheküüniselisterühma (Dionychopodes). Tänapäeva skorpione meenutavate maismaaloomade jäänuseid on leitud juba kivisöeajastu lademetes. Toitumine Skorpionid toituvad elavatest loomadest. Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed. Teatakse juhtumeid, kus skorpionid on söönud väikeseid sisalikke ja hiirepoegi. Kui väikeses terraariumis peetakse koos palju skorpione, on täheldatud kannibalismi. Skorpion läheb jahile öösel. Eriti aktiivne on ta palaval ajal. Ta liigub aeglaselt, saba üles tõstetud, sõrad ettepoole suunatud ja pisut avatud. Ümbruskonda tajub ta peamiselt lõugkobijate püstsete karvade trihhobotriumide abil. Skorpion reageerib elava objekti puudutusele
TOOMINGAS SUVEL Suve lõpus on toominga uhked õiekobarad asendunud läikiv-mustjate marjadega (luuviljadega) ning puu jääb võrdlemisi märkamatuks. Toominga marjad on nagu väikesed ploomid, millel on viljaliha söödav, kuid keskel kõva kivi puudub. Viljad on hapukad ja muu toime kõrval ka head vitamiin C allikad. Toominga peamine kahjur on toominga. Ta võib terve puu mähkida oma valgetesse niitidesse, nende sees valmivad aga vastsed, kes hakkavad sööma toominga lehti. Nii võib mõnikord näha suvel üleni valget toomingat, mis mõne aja pärast on täiesti raagus puu. Kuid toominga elujõud on nii suur, et ka kõikide lehtede ärasöömine puud ei hävita. Seepärast peavad toomingalehed mõnel aastal kaks korda puhkema. Ta kasvatab endale uued lehed, mõnikord juba samal sügisel.
Putuktoidulised Tüvepikkus Okkalise nahaga. Poegib 2 korda Tegutseb öösel ja Segatoiduline: Ei ole kaitse all. Talveks ehitab Siil 23...25 cm, saba aastas, jooksuaeg videvikus. Leht- putukad ja nende endale pesa, Erinaceus pikkus ~3 cm. kohe pärast talve- ja segametsad, vastsed, milles magab europaeus Mass 600-1200g. unest ärkamist. metsaservad, vihmaussid, talveund. puisniidud, aiad, konnad, kalmistud, pargid linnumunad
Mulla mineraalide määramiseks kasutatakse mulla reaksiooni ning mingil määral ka lõimist. Peamised toitained: lämmastik (N), fosfor (P) ja kaalium (K) Sekundaarsed toitained: väävel , kaltsium , magneesium Väiksed toitained: rauda , mangaan , vask , tsink , boor , molübdeen , kloor Mullaanalüüs võimaldab kindlaks teha viljakust või mulla oodatavat kasvupotentsiaali, mis näitab toitainete puudujääke, potentsiaalset mürgisust ülemäärase viljakusega ja väheoluliste mikroelementide esinemise pärssimis Testide võtmiseks tuleb võtta hulgi proove ja kohtadest kus poleks mingeid mõjusid sügavus 15-30cm,tops vms peab olema puhas Mulla proovide analüüside tegemine: kahel viisil kindlaks tegemine pinnast : ekstraheerimine hõlmab mulla proovide loksutamist keemilises lahuses. Iga toitaine jaoks spetsiifilised keemilised lahused on ideaalsed, kuid mitme elemendi ekstraheerimislahused on populaarsed, kuna see suurendab labori efektiivsust. Mitme el...
Karp liigub 20-30 cm tunnis. Karbi seedeelundkond algab suuavaga, kuhu lõpused suunavad läbi sissevooluava tulnud organismid ning orgaanilise aine osakesed. Karpide tähtsamad meeled on kompimis- ja maitsmismeel. Karpidel pole silmi. Järvekarbid on lahksugulised ning hakkavad sigima sügisel. Emaskarp muneb mantliõõnde kuni 200 000 muna ja isaskarp eritab seemnerakud mantliõõne, kust need veevooluga emaskarbi juurde liiguvad ning munad viljastavad. Munadest koorunud vastsed kinnituvad karbi võrkjate lõpuste külge ning jäävad sinna kevadet ootama. Kevadel paiskab karp tillukesed vastsed välja. Need peavad kinnitume kalade lõpustele ja seal paar kuud parasiitidena edasi arenema. Seejärel laskuvad nad veekogu põhja ja muutuvad väikseteks karpideks. Eesti vooluvetes elavad veel jõekarp ja ebapärlikarp. Läänemeres on kõige tavalisemad söödav rannakarp, südakarp, balti-lamekarp ja liiva- uurikkarp
Veest saavad nad vajaliku hapniku ning väljahingatav süsihappegaas kantakse veega väljavoolusifooni kaudu välja. Veega koos kanduvad mantlihõlmade vahele ka vees hõljuvad tillukesed loomad, mis kantakse suu juurde. Karpidel on meeleelunditest arenenud vaid maitsmis- ja kompimismeel. Kompimiselundina kasutavad nad jalga. Nagu enamik limuseid, on ka karbid lahksugulised. Munad muneb emane mantliõõnde. Sinna juhivad isaskarbid ka seemnerakud. Kui munadest kooruvad vastsed, kinnituvad nad emaslooma lõpuste külge. Talve aitab üle elada ema, kuid kevadel paisatakse vastsed mantliõõnest välja, kus nad edasiseks arenguks peavad kinnituma kalade lõpustele. Karpide vastsed on kalade parasiidid. Paar kuud hiljem kukutavad vastsed ennast veekogu põhja ja nendest arenevad väikesed karbid. 12 KLASS: PEAJALGSED Peajalgsed(Cephalopoda) on kõrge arengutasemega limused
väiksemate kaladega. Lepiskalad (särg) on segatoidulised, röövkalad (haug) aga võivad teisi kalu tervelt alla neelata. Kuidas kalad siginevad ja paljunevad Kalad on lahksugulised: emaskalade munasarjades valmivad munarakud (marjaterad) ning isakalade seemnesarjades seemnerakud (niisk). Kudemise ajal väljutatakse muna- ja seemnerakud vette. Seega on kaladel kehaväline viljastumine. Viljastunud marjateradest arenevad suure rebukotiga vastsed, kes mõne aja pärast muunduvad oma liigikaaslaste sarnasteks maimudeks. Areng maimudest suguküpsete kaladeni kulgeb erinevatel liikidel erineva kiirusega. Kalade välimus Kalade välimust iseloomustab piklik keha ning lõpuste ja uimede olemasolu. Keha jaguneb peaks (ninamikust tagumise lõpusepiluni), kereks (viimasest lõpusepilust pärakunii) ja sabaks (pärakust keha lõpuni).Kaladena käsitletakse tavaliselt
Lehtmets Peaaegu kolmandik maismaast on kaetud metsaga. Looduslikku metsa leidub kõikjal kus on pidevalt vett puude kasvamiseks. Metsad mõjutavad oluliselt kliimat, rikastavad atmosfääri hapnikuga ja lisaks kõigele sellele pakuvad sobivaid elutingimusi paljudele elusolenditele, kes leiavad metsas toitu ja varju. Kõrguse järgi jaotatakse taimed metsas viieks rindeks: puurinne, põõsarinne, puhmarinne, rohurinne, samblarinne. Lehtmetsade puurinde moodustavad heitlehelised puud, mis langetavad oma lehed korraga ja on osa aastast raagus. Sel ajal nad puhkavad. Uued lehed tulevad siis, kui nende kasvuks on piisavalt päikesevalgust ja niiskust. Heitleheliste puude hulka kuuluvad kask, vaher, pärn, saar, pihlakas, lepp, haab jvm. Tüüpilisemad põõsad lehtmetsas on sarapuu, pihlakas ja toomingas. Oma kasvult on nad madalamad kui puurinde esindajad. Kevadel, enne kui puudele kasvab uus lehestik, mis varju...
poorides liikuv kapillaarvesi, mis võib mullas liikuda mitmes suunas- niiskemast mullast, kuivemasse ja ka mullas vertikaalselt alt üles või ülevalt alla. 16.Mineraalide ja huumuse koostisse kuulub aga seotud vesi, mis on taimedele raskesti omastatav või omastamatu. 17.Mullaõhk täidab mineraalse ja orgaanilise aine vahele jäävaid poore. 18.Mullaõhust saavad taimede juured ja mullas elavad organismid hingamiseks hapniku. 19.Mullaelustik ( bakterid, seened, vetikat, putukad, ja nende vastsed, ussid ja mulda kaevuvad imetajad) segab ja lagundab mulla orgaanilist osa ja osaleb huumuse moodustamisel. 20.Muldade kujunemisel on seega oluline ainete liikumine, mis jaguneb järgmiselt: *ainete sissekanne, mil mulda lisandub nii orgaanilist kui ka anorgaanilist ainet; *ainete ärakanne pinnavee, tuulekande, põhjaveega vms. *ainete ümberpaigutamine, mis seondub enamasti vee liikumisega või mullaosakeste segunemisega;
Kuidas said meist inimesed? Nendele küsimustele on palju erinevaid vastuseid ning igaüks on omamoodi õige. Võib-olla oleme ahvide sugulased kuna nemad omasid kõige suuremat potentsiaali abstraktse ajutegevuse tekkeks. Ehk oli see üks põhjuseid miks inimahvid tulid puu otsast alla ja haarasid pihku teravad kivid, et lihtsustada oma igapäevaseid tegevusi. Pika peale said teravatest kividest juba sihikindlalt valmistatud luunoad ja kivikirved ning kaua ei läinud kui need vastsed ,,inimesed" kolisid koobastesse. Natukese ajaga tuldi välja metsast ja koliti avamaale, kus toidu hankimine muutus mitmekülgsemaks. Isased jahtisid metsas ulukeid ja lapsed ning emased korjasid metsast seeni, marju, juurikaid ja muud söödavat. Sellise tööjaotuse tõttu kujunes mehe positsioon perekonnasUlukite nahast tegid nad endale riideid, et ilmastikuoludega hakkama saada. Kui aga toidumoon hakkas piirkonnast otsa lõppema, siis hakati rändama parematele jahimaadele
SOOVITUSI KARTULI KASVATAMISEKS. Väikekasvataja peaks valima võimalikult haiguskindla sordi, sest kartulil on palju haigusi ja kahjureid. Kõige ohtlikum haigus on lehemädanik, mis võib saagist isegi ilma jätta. Kuigi välismaalt tuuakse sisse palju erinevaid sorte seemnekartuleid, soovitaks siiski valida Eestis aretatatud sordid, sest need vastvad meie maitse- eelistustele ja on kohanenud meie kliimaga. Hea maitsega muredad kartulid on ,,Ando", ,,Maret", ,,Piret", poolmure ,,Ants" ja tugevamad, mittelagunevad ,,Anti" ja ,,Reet". Neist ,,Ants", ,,Maret", ,,Reet" ja ,,Piret" on kiduussikindlad. Samuti on rahva hulgas väga populaarseks saanud Läti sort "Varane kollane", mida rahvakeeli kutsutakse "Läti kollaseks". Enne idanema panemist on vaja seemne hulgast välja sorteerida haiged ja ebakorrapärased mugulad. Seemnekartul tuleb panna 1-2 kihiliselt kastidesse ja hoida valges ruumis 3-4 nädalat +10 - +13° juures, sest valges ja jahedas ka...
ujutades üle külasid ja linnu, uputades sadu inimesi ja tuhandeid loomi. Juba enne meie ajaarvamist ehitati esimesed kanalid ja tammid reguleerimaks vee taset ja äravoolu.Põhjamere rannik vajub pikkamööda. Sajandeid on hollandlased võidelnud mere pealetungiga, ehitades tõkketamme ja kuivenduskanaleid. Hollandis on levinud sportkalapüük. Selleks on vaja lube. Lubatud sööt on : Leib , kartul, taigen , juust , mais ja seemned Ussid ja krevetid Putukad ja vastsed ( vaglad ) ja kunstnahk maksimaalse suuruse piirang 25mm Hollandis on keelatud püüda teatud kalaliike. terve aasta meriforell, lõhe 1 oktoober - 31. märts jõeforelli , paalia 1. märts-30. juuni haug 1. aprill - 31 mai poised , turb , teib , nina karpkala , säinas , harjus 1. aprillist kuni maikuu viimase laupäeva ahven , koha
Kiletiivalste käpad on viie lüliga. Paljude kiletiivaliste tagakeha tipus on muneti, mis vahel on ühendatud mürginäärmega ning kujunenud mürgiastlaks. Kiletiivaliste emased munevad nii haploidseid mune, millest arenevad alati isased kui ka diploidseid mune, millest arenevad ainult emased või ühiseluliste 7 kiletiivaliste puhul ka töölisisendid. Kiletiivaliste vastsed on erinevad. Nende hulgas on nii jalutuid konuseid kui ka liblikaröövikuid meenutavaid ebaröövikuid. Kiletiivalistel esineb tihti polüformismi, mis tähendab, et emastel on mitu vormi. Näiteks ühiselulistel kiletiivalistel, kelleks on mesilased, herilased või sipelgad on viljatud emased töölised. Kiletiivalistel on mitmekesine eluviis. Paljud neist elavad puidus, mitmed neist on putukate või teiste lülijalgsete parasiidid.
Kes tõttab angerjavarusid päästma? Mida peab üldse tegema, et edukalt taastoota angerjavarusid? Mis kiirendab arenguprotsesse? Nendele ja muudele küsimustele püüan leida vastused oma referaadis, peamiselt käsitlen teemat Eesti seisukohalt. 1.LOODUSLIK ANGERJAS 1.1. ELUKÄIK Angerja puhul on eriti omapäraseks tema elukäik. Nimelt hakkavad kõigi Euroopas elavate angerjate maimud arenema ühes kohas Sargasso meres. Seal tõusevad vähem kui ühe sentimeetri pikkused vastsed sügavamatest veekihtidest pinnale ja kanduvad Golfi hoovusega ida suunas. See mitme tuhande kilomeetri pikkune teekond võtab aega 2,5...3 aastat. Euroopa läänerannikule jõudnud läbipaistvad 75 millimeetrised vastsed katkestavad toitumise ja moonduvad nn klaasangerjaiks. Järgnevalt hakkavad nad tungima jõgedesse ja jõgede kaudu järvedesse, Eestis peamiselt Pärnu jõgikonda (Peipsis ja Võrtsjärves kasvatatakse sissetoodud angerjaid)
Kiskjatest on tähtsamad kärp, mink, rebane ja kährikkoer, kelle toidubaas roostikus sõltub mügri, lindude ja näriliste arvukusest (Kumari, 1985). Alal tervikuna võetult domineerib kaaluliselt piklik jõekarp, biomassi kaalu osas, aga vesikakand. Põhjaloomastikus leidub veel ka surusääsklaste vastseid, väheharjasusse, karpvähilisi, vesilestalisi, kiilkärbeseliste ja ehmestiivaliste vastsed ja leitud 12 liiki tigusid. Lahe idaosa roostikukanalite põhjaloomastik on palju liigivaesem, kui lahe muudes osades (Kumari, 1985). Matsalu laht Matsalu lahe pindala 67 km2, keskmine sügavus on 1,5 m. Eriti madal on lahe idaosa keskmiselt 1 meeter (Kumari, 1985). Merepõhja katab liiv, lahe kesk- ja idaosas aleuriit ja peliit. Matsalu laht on kitsalt maismaasse tungiv Väinamere osa. Lahe välisosa on mere mõju all nii vee soolasus kui ka toitainete sisaldus on sarnane Väinamerega
kohta. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle välistoidule, sest rebukoti tagavarad on ammendatud ja suu välja kujunenud. Kalakasvanduses tuleb neid õpetada inimese poolt antavat sööta sööma. Söömaõpetamine toimub startersöödaga, mida jagatakse käsitsi või söötmis automaatide abil. Harva kasutatakse söömaõpetamiseks ka söötmisalustele
kohta. 7. Kalade vastsete ja noorkalade areng ja toitumine pärast marjaterast koorumist. Koorumisjärgne areng jaguneb eelvastse- (rebukott on imendumata) ja vastse- (vabalt ujuv, välja kujunemata uimede ja soomusteta kala) perioodiks. Marjaterast koorunud rebukotiga eelvastsed on esialgu väheliikuvad ja lebavad haudeaparaadi põhjal. Nad toituvad endogeenselt rebukotis olevatest toitainetest. 500 kraadpäeva pärast viljastamist, kui suurem osa rebukotist on imendunud, muutuvad vastsed aktiivseks ja algab nn üles ujumine. Vastsed tõusevad aeg-ajalt pinnale ja haaravad suutäie õhku, et täita ujupõit. Seejärel hakkavad nad normaalselt ujuma ja lähevad üle välistoidule, sest rebukoti tagavarad on ammendatud ja suu välja kujunenud. Kalakasvanduses tuleb neid õpetada inimese poolt antavat sööta sööma. Söömaõpetamine toimub startersöödaga, mida jagatakse käsitsi või söötmis automaatide abil. Harva kasutatakse söömaõpetamiseks ka söötmisalustele
Anamnioodid (selgroogsed, kelle loodetel puudub sisemine lootekest – veekest ehk amnion). Vajavad sigimiseks vett. Areng toimub moondega. Moonde käigus toimuvad paljud olulised muutused: lõpused asendatakse kopsudega, naha ehitus muutub; tekivad silmalaud, nägemiselund muutub maismaa jaoks sobivaks; soolestiku pikkus muutub (vastse ning täiskasvanu toiduobjektid on erinevad); päriskonnalistel kaob saba. Vastsed erinevad täiskasvanutest tunduvalt nii välimuse kui ka eluviisi poolest. Täiskasvanud kahepaiksed on röövtoidulised, enamasti poolveelise eluviisiga. Vastsed on taimetoidulised (päriskonnalised) või röövtoidulised (osa sabakonnalisi), enamasti veelise eluviisiga. Paljudel sabakonnalistel esineb neoteenia ehk vastsesigimine – nad ei moondu looduses kunagi, vaid sigivad vastsetena. Roomajate iseloomulikud tunnused:
arvukus halvenenud. Samuti aitab kaasa forellijõgedele kolinud kobras, kes tõkestab tammidega veevoolu. See kõik ohustab jõeforellide kudemispaiku. · Pärnu jõest püütud isendid on enamasti suured 25...45 cm, 2-3,5 kg, kuid on saadud ka 4kg ja 4,5 kg jõeforelle. Püük on keelatud 15. septembrist 31. detsembrini. Ei kuulu looduskaitse alla. · Toiduahelas on jõeforell II astme tarbija. Nad toituvad mitmekesiselt: vee- ja õhuputukad, nende vastsed, vihmaussid, kalamari, väikesed kalad, isegi konnad, hiired ja sipelgad on nende toiduks. Kasutatud materjal · http://eestigiid.ee/?SCat=39&CatID=0&ItemID=1059 · http://et.wikipedia.org/wiki/P%C3%A4rnu_j%C3%B5gi · http://bio.edu.ee/taimed/oistaim/koolusleht2.htm · http://www.envir.ee/orb.aw/class=file/action=preview/id=371680/P %E4rnu+joe+KMH+aruanne.pdf · http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SALTRF2.htm · http://bio.edu.ee/loomad/Kalad/SALTRF2.htm
Hüdrad Välimus on aga petlik, sest tegelikult on hüdralased röövloomad, kes alistavad ja püüavad väikesi loomi. Kõigil neil on pikk voolujooneline keha, mille ühes otsas paikneb tugevasti aluspinna külge kinnituv tald, teises otsas aga õrnadest kombitsatest koosnevast pärjast ümbritsetud suuava. ELUVIIS Väikesed ja peaaegu läbipaistvad hüdralased elavad kolooniatena mis tahes tüüpi magevetes. Nende keha moodustab kahe rakukihi ektodermi ja endotermiga ümbritsetud gastraalõõs. Nende kahe kihi vahel paikneb õhuke sültjas aine, mida nimetatakse vahehüüvendiks ehk mesoglöaks. Keha alapoolel paikneva jala abil kinnitub hüdralane aluspinna külge. Hüdralased on aga võimelised ka liikuma. Nad võtavad sisse vibuja asendi ning toetavad end vaheldumisi nii jalale kui kombitsatele. Keha esiotsas paikneb toidu vastuvõtmiseks ja seedimatute jäänuste väljutamiseks ette nähtud suuava. Suuava ümbritseb to...
haavasse natuke sülge. Puugi sülg toimib nagu tuimestusvahend, mis muudab hammustuse valutuks. Kuid samas sisaldab see ka vere hüübimist takistavat ainet. Just puugi süljes võibki olla nakkus, sest teadlaste arvates leidub nakatunud puugil viirusekandjaid süljenäärmetes ja süljes. Üheaegselt võivad puugid olla nakatanud rohkem kui ühe viirusetekitajaga, ehk et samaaegselt võib peremehele üle kanduda rohkem kui üks haigustekitaja bakter, kusjuures vastsed ja nümfid on haigustekitajate olemasolu korral eritistes sama ohtlikud kui täiskasvanud puugid. Haigus Puukentsefaliidi inkubatsiooniperiood on enamasti 7 kuni 14 päeva, võimalik 2 28 päeva. Esimesed haigusnähud sarnanevad gripile. Näiteks palavik, pea-ja lihasvalud. Need võivad mööduda 1 nädalaga, kuid on ka raskemaid juhtusid. Paari nädala pärast järgneb tõsisem haigestumine kas meningiidi, meningoentsefaliidi, entsefalomüeliidi või polüradikulo neuriidina
Neil paiknevad tundlikud, peened kaevakesed, millega skorpionid registreerivad õhu liikumist ja maa vibratsioone. Niiviisi saavad nad teavet ohvri liikumise ja lähiümbruses asuvate võimalike vaenlaste kohta. Sabatipus asuvat mürgiastelt kasutab skorpion nii ohvri surmamiseks kui enese kaitsmiseks vaenlase eest. Toitumine Skorpionid toituvad elavatest loomadest. Nende menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed. Skorpion läheb jahile öösel. Eriti aktiivne on ta palaval ajal. Ta liigub aeglaselt, saba üles tõstetud, sõrad ettepoole suunatud ja pisut avatud. Skorpion reageerib elava objekti puudutusele. Kui saak on suuruselt sobiv, siis ta haarab selle ja sööb ära, kui mitte, siis võtab ta sisse ähvarduspoosi: käänab saba pearindmiku kohale ja viibutab seda küljelt küljele. Kui saak osutab vastupanu, siis skorpion salvab seda, sageli mitu korda.
Eesti pisiimetajad Autor: Harilik siil *okkaid keskmiselt 16 000 Click to edit Master text styles *armastab vaheldusrikkaid elupaiku - Second level metsaservi, leht- ja segametsi, Third level Fourth level puisniite, parke, aedu, kalmistuid Fifth level *meeldib tegutseda peamiselt videvikus ja öösiti. *ta on segatoiduline, kelle eriliseks lemmikuks on putukad ja nende vastsed, aga ka vihmaussid, konnad, hiired, linnumunad ja -pojad, maod, limused ning ära ei öelda ka raipest. *pea on pika koonuga, väikeste silmade ja kõrvade ning lühikese kaelaga. *suvel pole siil seotud kindla elupaigaga, ta magab kerratõmbununa otse maapinnal, talveune veedab aga sambla, lehtede ja rohukõrtega vooderdatud pesas. Orav Click to edit ...
paljunemine toimub taime kasvuorganite abil. Sugulisel paljunemisel on väike hulk järglasi. Mittesugulisel aga suur hulk järglasi. Otsene ja moondega areng Otsene: Vastsündinu sarnaneb oma vanematega Mõõtmetelt väiksem Omab kõiki liigile omaseid tunnuseid Imetajad, linnud, roomajad Moondega: Erineb kujult vanematest Vastse staadiumis aktiivse toitumise periood Moondega areng soodustab levikut: vastsed elavad vabalt (hüdra) või on parasiidid(järvekarp) Otsene areng: inimene Moondega areng: (konn, rohutirts, liblikas) Populatsioon ja liik Ühisel terriotooriumil elavad ühe ja sama liigi isendid moodustavad populatsiooni. Näiteks: Alutaguse metsa kuuse, jänese vm populatsioon Liik on organismide klassifikatsiooni väikseim üksus, mis erineb teistest liikidest mitme tunnuse poolest. Näiteks: pruunvetikas, põlisadru või Balti lamekarp
Talveuni kestab tal septembrist maini. Kevadel ärgates on kasetriibik väga aeglane ning loid, nii ka sügisel, tänu millele võib teda ka vabalt käsitsi kinni püüda. Kasetriiplane on öise eluviisiga, mis tähendab, et aktiivseks muutub ta pimeduse saabudes. Kui aga suveti on õues alla 10 C, võib esineda kasetriibikul külmatardumist. Kasetriibik on segatoiduline, mis tähendab, et ta sööb nii taimi kui ka erinevaid putukaid. Loomse toidu moodustavad enamasti sipelgate ja mardikate vastsed ning munad, ämblikud, vihmaussid ja limused. Taimse osa kasetriibiku toidust moodustavad puu- ning teraviljad, rohttaimede ja puude seemned, õied, pungad ning ka lehed. 3. Paljunemine ja areng Kasetriibiku sigimisperiood algab mais. Tiinus kestab 30 päeva ning seega sünnivad pojad juunis või juulis. Enamasti on pesakonnas 4-5 poega, kuid võib ka juhtuda, et on vähem või koguni 11 poega. Aastas poegitakse vaid üks pesakond, mis võib olla kasetriibiku jaoks nii
läikiv kest. TOITUMINE Skorpionid kasutavad toiduks vaid elusat saaki. Nad toituvad peamiselt teistest lülijalgsetest. Ohvri kinnipüüdmiseks on skorpionidel suured sõrgjad lõugtundlad, millede abil ohver enne allaneelamist tükkideks rebitakse. Skorpionid toituvad ainult elusatest väiksematest putukatest ja nende vastsetest, ämblikest, hulkjalgsetest, harvem ka väiksematest sisalikest või närilistest. Skorpionite menüüsse kuuluvad ämblikud, koibikud, hulkjalgsed, putukad ja nende vastsed. Teatakse juhtumeid, kus skorpionid on söönud väikeseid sisalike ja hiirepoegi. Kui väikeses terraariumis peetakse koos palju skorpione, on täheldatud kannibalismi PALJUNEMINE Skorpionidel eelneb viljastamisele omapärane pulmamäng. Skorpionid on enamasti sünnitajad, kuid mõned liigid munevad ka mune, milles loode on juba lõplikult välja arenenud.Loodete arenemine emaihus kestab kaua mõnest kuust kuni aastani ja enamgi. Looteid on 5-6-st kuni mõnekümneni, harvem saja ümber.
ja moodustavad karbitaolise toese. Sellele kinnituvad pikad teravad lubiogad. Merisiilik saab iga okast eraldi liigutada. Liikumine. Läbi skeletiavade ulatuvad välja meresiilikute peened pikad jalakesed. Liikumiseks kasutab ta nii jalakesi kui keha alumisel poolel asuvaid okkaid. Toitumine. Ka merisiilikutel asub suu keha alumisel poolel, vastu merepõhja. Toituvad taimedest ja merepõhja vetikatest, mida tükeldavad suurte viieosaliste lõugadega. Paljunemine. Merisiiliku vastsed ujuvad esialgu vabalt. Moonde ajaks laskuvad nad merepõhja. MERIPURAD (OPHIUROIDEA) Välimus. Kotikujulised, arvukate nahanäsadega meripurad asetsevad merepõhjal küljeli. Lubiokkaid neil ei ole. Meripuradel on paks, lihaste- ja limanäärmeterikas nahk. Suuri lubiplaate naha all pole. Liikumine. Meripurad on väheliikuvad loomad, mõni liik võib aastaid toituda samas paigas. Meripurade jalakesed on nõrgad. Nad liiguvad lihaste ja nahanäsakeste abil. Toitumine.
emasekandekanalisse ning jääb sinna kogu eluks 2. inimese ja ahvide vereimiuss, elab veresoontes ja kuseteedes 130. Inimese vereimiussiga Schistosoma haematobium võib nakatuda a) supeldes või seistes vees suurte troopika jõgede suudmetes -ÕIGE; b) süües troopika jõgedest püütud vastsetega nakatunud kala . 131. Põhjamaades esinevat skistosoomset dermatiiti (nahapõletikku) põhjustavad inimesel veelindude veremiusside a) vastsed -ÕIGE; b) täiskasvanud ussid . 132. Kassidel parasiteerib imiuss Opistorchis felineus kassikakssuulane , kelle vaheperemeheks on veetigu ja säilitusperemeheks on kala. 133. Paelusside uued lülid moodustuvad a) päise juures; b) viimase lüli juures -õige 134. Paelussidel seedeelundid a) paiknevad eraldi igas lülis; b) on ühised üle kogu lüliketi ; c) puuduvad -õige 135
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
