Talvel võivad vanemad taimed olla jahedas , kuid külmakraaditeta kohas . Noored taimed , mida on kerge pistikutes kasvatada , vajavad talvel siiski 10-15 soojakraadist temperatuuri . Taim on väga mürgine . [2] Dendroobium (Dendrobium ) Kasutatakse õisdekoratiivse püsikuna siseruumides , talveaedades ja verandadel . Pärit on see taim Lõuna- ja Kagu-Aasiast Kagu-Austraaliani . Dendroobium on peamiselt epifüütne orhidee , mille pikad lehed on vaid taime tipuosas või varrel kahekaruliselt . Varred on pikalt ning mulgjalt paksenenud . Õied on valged või purpursed ., mis on koondunud kaarduvate vartega õisikutesse . Vajab hajusvalgust ja tuleks vältida otsest päikesepaistet . Temperatuur peaks olema soe kuni jahe . Kasta tuleks pehme veega korrapäraselt , muld ei tohi läbi kuivada . Talvel tuleb karvem kasta . Väetada tuleb spetsiaalse orhideeväetisega õitsemisperioodil 1 kord kuus . Ülejäänud ajal ära väeta
Sporofüüdi fertiilne osa on taandarenenud ja kujutab endast ühte suurt eospead. Sporangiumid asetsevad lehe alusel koopas Eellehed tugevasti redutseerunud 26. Lehtsooneostaimed: ositaimed, raagraikad, sõnajalgtaimed hmk ositaimed Equisetophyta Levinud kogu maailmas, enamus põhja-poolkeral Enamuses väljasurnud rühm, õitseaeg oli karboonis Maailmas 32 liiki, Eestis 11 liiki Rohttaimed, varred lülilised, roidelised, seest õõnsad, sõlmevahed üsna pikad. Oksad varrel männasjalt, enamasti harunemata Lehed väga väikesed v. puuduvad, tupena sõlmekoha ümber. Juhtkimbud kollateraalsed Epiderm ränistunud, õhulõhed vagudes Eosed eospeades. Eelleht maapealne Klass PSILOPSIDA raagraikad = hmk raagraigastaimed Kolm perekonda (90 liiki), üks levinud ainult Malaisias ja Polüneesias, teised – maokeel ja võtmehein - kogu maailmas Lehed sukulentsed, dihhotoomselt harunenud kaheks erinevaks osaks:
kollad: koldade elutsükkel, sugukonnad Klass LYCOPSIDA kollad Lycopodiaceae (kollalised), Selaginellaceae (selaginellilised), Isoetaceae (lahnarohulised) Ilmusid devoni ja karboni ajastul, umbes 340 miljonit aastat tagasi, varsti peale esimeste soontaimede teket. Kunagi olid olemas ka puukujulised pärisraikad, praegu ainult rohttaimed. Karbonis väga arvukad, praeguse kivisöe moodustajad. Praegu umbes 1200 liiki Rohttaimed, kelle lehed (tegelikult lamendunud leherootsud fülloodid) asuvad varrel spiraalselt. Varred harunevad pidevalt kaheks, aga üks haru jääb lühikeseks. Peajuur puudub, ainult lisajuured. Eospesad neerjad, sporofüllidel, mis on enamasti koondunud eospeadeks. Eelleht maasisene. Arenevad aeglaselt. Sugukond kollalised (Lycopodiaceae) Levinud kogu maailmas, üle 200 liigi Eestis neli perekonda: kold 2 liiki vareskold 2 liiki ungrukold 1 liik sookold 1 liik Madalakasvulised igihaljad rohttaimed Suguline paljunemine toimub eostega, vegetatiivne varre tükkidega
/.../ 23/11/09 /.../Gametofüütjas sporofüüt. Kõrgemate taimede puhul on jälgitav kaks elujärku: gametfüüt ja sporofüüt. Gametofüüt on see kes toodab sugurakke (on haploidne). Sporfüüt on diploidne. Sellest, kas on haploidne või diploidne kromosoomide valim tuleneb see, et arenev taim omab kas ainult nõrgalt välja kujunenud juhtkudet või on juhtkoes selgelt puidu- ja niineosa. Juured on omased ainult sporofüüdile, gametofüüdil pole juuri. Gametofüüdil on varrel risoidid, sporofüüdil analoogilised juurekarvad. Gametofüütidel on kuivakindlus passiivne (vett ei ole, siis kuivab ja tärkab, kui vett saab), kui üldse; sporofüütidel aktiivne (taim võitleb kuivamise vastu; õhulõhed, kattekoed, juured jms). gametofüüdil lehti ei ole või on väikesed ja lihtsad. Sporfüüdil võivad olla igasuguseid lehti. Gametofüüdil ei ole õhulõhesid või on need väga lihtsad, sporofüüdi õhulõhed on sulgrakkudega.
– Alates teisest kasvuaastast kogutakse 2 saaki - juunis ja augusti algul. – Samal kasvukohal ei kasvatata üle nelja aasta. 3. HARILIK IISOP • Lad. Hyssopus officinalis Botaaniline iseloomustus ● Huulõieliste(Labiatae)(Lamiaceae) sugukond, kuni 70 cm kõrgune mitmeaastane poolpõõsas. Botaaniline iseloomustus ● Vars neljatahuline, alaosas puitunud. ● Lehed väikesed, kitsad, süstjad, terveservalised, lühikese rootsuga, asetsevad varrel paariti ristvastakuti. ● Õied on tavaliselt sinised, kuid levinud on ka roosade, violetsete ja valgete õitega iisop. Õitseb juulist septembrini. Ajaloost ● Pärit Vahemeremaades ja Kesk-Aasiast. ● Ravim-, maitse-, dekoratiiv- ja aroomitaimena kasutati juba iidsetel aegadel. Oli tuntud nii Kreekas, Roomas kui ka vanas Egiptuses. ● Harilik iisop oli kindlasti laialt kasutusel juba 16. saj. ● Põhja-Euroopasse levis kloostriaedade kaudu Itaaliast
Umbrohud on kohanenud levima loomade karvades, seedetraktis jne. Vegetatiivselt levivavd umbrohud varre- või juureosade abil, kas mullas või selle pinnal. 8. Umbrohtude agrobioloogilised rühmad 1. Toitumisviis · mitteparasiitumbrohud · parasiitumbrohud - toituvad osaliselt või täielikult peremeestaimedel. Poolparasiittaimedel pole praktilist tähtsust. Väga ohtlikud on täisparasiidid - Võrmid (neil eiole lehti, ega juuri. Väändunud varrel on iminapad, mis kinnituvad peremeestaimele ja siis toituvad selle kaudu. Raskesti tõrjutav.) 2. Paljunemisviis enamus paljuneb seemnetega (e. generatiivselt), pikaealised on aga võimelised paljunema peale seemnete veel ka juure- ja varretükkidega või lehtedega (e. vegetatiivselt); 3. Eluea pikkuse järgi - lühiealised ja pikaealised umbrohud Lühiealised: Siia kuuluvad 1-2 aastased umbrohud.
eest sügavamale maapinda. Säilitusjuured- (nt peet, porgand, kaalikas) iseloomulik kahe- ja mitmeaastastel taimedel. Säilitusjuurtes talletatud varuainete arvel kasvab taimel järgmisel aastal õied ja arenevad viljad. Ronijuured- (luuderohi) pika ja nõrga varrega taimedel. Neid lühikesi juuri on varrel palju ning nad aitavad hoida vart ja lehti maapinnast Õhujuured- (orhidee) iseloomulikud kõrgemal. Tänu neile saavad nad troopikametsade epifüütidele (taimed, ronida kõrgemale, kus on rohkem mis elavad teistel taimedel, kuid pole valgust ja kasvamiseks soodsamad parasiidid), õhujuurtega imevad tingimused
2.5.1 Põldmurakas (Rubus caesius) Põldmurakas sarnaneb mõnevõrra vaarikale. Kuid erinevalt vaarikast on tema varred tavaliselt maapinnal lamavad. Tegelikult võib põldmuraka välimus sõltuda suuresti kasvukohast. Nii on tihedas varjukas alusmetsas kasvanud põldmurakapõõsad enam-vähem püstised. Varjus kasvavatel taimedel on palju vähem torkivaid ogasid. Muidu leidub põldmurakal ebameeldivaid väikeseid ogakesi nii varrel kui ka leherootsudel. Põldmarja viljad on suuremad kui hariliku vaarika omad ja koosnevad ka rohkematest luuviljadest. Kuid siiski on vaarikamarjad neist palju väärtuslikumad. Esiteks on põldmarja viljade luukesed üpris suured. Ja teiseks pole viljad ka maitseomadustelt nii head. Põldmarja viljad on veidi hapukad. Kuid keedisteks ja moosideks, samuti marmelaadiks, sobivad üpris hästi. Põldmarja viljadest
sugukondadesse ja lausa teistesse seltsidesse tõstetud.vihik laugulised, vihik kõrrelised- (Poaceae ehk Gramineae) on üheiduleheliste õistaimede sugukond. Kõrrelisi on umbes 600 perekonda 900010 000 liigiga. On hinnatud, et taimekooslused, kus domineerivad kõrrelised, katavad umbes 20 % maakera maismaast. Kõrrelised on rohttaimed, kellele on omane seest õõnsad silindrikujulised varred, mis paiknevad varrel vahelduvalt. Lehel saab eristada lehetuppe, mis ümbritseb kõrt, ja lehelaba. Eri liikidel võib lehetupp olla nii avatud kui kinnine, viimasel juhul on lehetupe servad tangentsiaalselt kasvanud kokku. Kõrrelistele on omane (ehkki esineb ka teistes taimesugukondades) lehelaba ja -tupe üleminekukohas olev keeleke (näiteks päideroog) või karvaring (näiteks pilliroog). Lehelaba alusel võib teatud rühmadel eristada niinimetatud kõrvakesi, mis ümbritsevad mõlemalt poolt vart
Perekonnas on 360 liiki. Looduses kasvavad nad Euroopa, Põhja-Aafrika ja Aasia rohtsetel aladel ja valgusküllastes puistutes. Eestis kasvab looduslikult kaks liiki: üheksavägine (V. thapsus) ja must vägihein (V.nigrum). [13] Vägiheinad on kahe- kuni mitmeaastased, enamasti kõrgekasvulised rohttaimed, harvem poolpõõsad. Vägiheinu iseloomustavad suured juurmised lehed, mis enamasti moodustavad roseti, kuid mõnikord on taimed terve varre ulatudes kaetud vahelduvalt asetsevate lehtedega. Varrel paiknevad lehed on enamasti väikesed. Lehed on sageli viltjaskarvased. Õied paiknevad varre tipus pikas püstises kobarjas või pöörisjas õisikus ja on enamasti kollakat värvi, harvem purpursed, punakad või valged.õied on viietised, peaaegu korrapärased. Tolmukaid 5, kaks alumist on teistest pikemad. Viljaks 2- pesaline kupar. [1, 11, 13] Aedades kasvatatakse hübriide, mille kõrgus varieerub 30 cm kuni 100 cm
35 Hosta (Hosta) Konkreetne liik: fortunei hosta (Hosta fortunei) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus kuni 90 cm, vajavad 80 - 120 cm kasvuruumi Taime välislaadi kirjeldus: suur puhmas Lehed: enamasti olenevalt sordist lainjad või tekstuursed, sügavrohelised, kujult südajad kuni odajad, teravatipulised ja sageli ka valge-rohelise, valge-kreemja või valge-kollasekirjud Õied või õisikud: Kahvatulillad kuni lavendliroosad õied paiknevad püstisel varrel asuvas kobarõisikus, torujad õied meenutavad liiliat Õitsemine: juuni-juuli Liigi eritunnused: ei talu pinnale seisma jäänud vett Kasvukoha nõuded: hästi haritud, väetatud ja parasniiske neutraalne või nõrgalt happeline aiamuld nii päikesepaistel, poolvarjus kui ka täiesti varjus Kasutamine haljastuses: püsilillepeenardesse kui ka haljasaladele murudesse ja mitmesugustele istutusaladele kas üksikpõõsaste või rühmadena Joonis 32. Fortunei hosta (http://www
paigutatud veel üheidulehelistest basaalsemalt. Päriskaheidulehelised - kolmeavaline tolmutera, tupp- ja kroonlehtedeks eristunud viietine (on erandeid) õiekate, lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed, juhtkimbud ringina, kambium olemas. Fülogeneetiliselt basaalseimaks peetakse seltsi TULIKALAADSED - siia kuuluvad sugukonnad tulikalised, magunalised, kukerpuulised. Sk. Tulikalised - rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad. Lehed juurmised v. varrel vahelduvalt, abilehti pole, lehed enamasti jagunenud, harva terved. Õied tipmises õisikus, harva üksikult, õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad), mõnel liigil pudeneb varakult, õieosade arv varieeruv, õied radiaalsümmeetrilised (sinilill) v. monosümm. (käoking). Osa tolmukaist v. õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks. Vili: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur. N: roomav tulikas, sootulikas, kaartulikas, kibe tulikas, metstulikas, mürktulikas, kanakoole,
rohttaimed; juhtkimbud hajusalt; primaarne kambium puudub; lehed rööp- v. kaarroodsed, abilehti pole; kaheidulehelised(päriskaheidulehelised) - kolmeavaline tolmutera; tupp- ja kroonlehtedeks eristunud viietine (on erandeid) õiekate; lihtsate perforatsiooniplaatidega trahheed; juhtkimbud ringina, kambium olemas. Sugukondade iseloomustus ja esindajad: tulikalised - rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad; lehed juurmised v. varrel vahelduvalt; abilehti pole; lehed enamasti jagunenud, harva terved; õied tipmises õisikus, harva üksikult; õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad), mõnel liigil pudeneb varakult; õieosade arv varieeruv; õied radiaalsümmeetrilised (sinilill) v. monosümm. (käoking); osa tolmukaist v. õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks; vili: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur.
Kasutatud kirjandus: http://www.aiasober.ee/liigikirjeldused/266 http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt.
Värvus Dekoratiivsus Valge peakapsa dekoratiivsuseks on tema valge ümar vorm Punase peakapsa punane kuni dekoratiivsuseks on tema sinakasvioletne ümar vorm ja värvus dekoratiivsuseks on rohekasvalge lillkapsa õisik dekoratiivsuseks on varrel spiraalselt asetsevad pikavarrelised lehed, mille kaenlas tekivad 1 - 5-cm roheline läbimõõduga peakesed dekoratiivsuseks lehtedest moodustunud leherosett hele- või või võrdlemisi kohev kollakasroheline, ümmargune, ovaalne või leheroots valge silinderjas pea välimised lehed rohelisedvõi hallikasrohelised,
Kättesaadav http://www.seemnemaailm.ee/index.php?GID=11588. 04.08.2013. 1.3 Metspipar (Asarum) Konkreetne liik: harilik metspipar (Asarum europaeum) (joon. 5, joon.6) Taime kõrgus ja läbimõõt: kõrgus 10-20 cm, läbimõõt 20 cm. Taime välislaadi kirjeldus: madal, moodustab suuri vaibataolise kogumikke. Lehed: nahkjad neerukujulised pikarootsulised lihtlehed, värvuselt tumerohelised, läikivad, karvased. Pikkus 4-6 cm ja laius 4-8 cm. Tavaliselt ühel varrel 2-3 lehte, need on peaaegu vastakud. Lehed püsivad üle talve. Varre alusel on ka 2 või rohkem soomusjat alalehte. Õied või õisikud: nahkjad või lihakad õied. Õiekate on kellukjas, tipus kolmehõlmaline, pikkusega 1-1,5 cm. Väljast punakaspruun, tume, seest purpurpunane. Õied asuvad üksikult varte tippudes lühikestel raagudel, maapinnal. Õitseb mais ja juunis. Õite lõhn on terav, meenutab pipra lõhna. Liigi eritunnused: mürgine nii loomadele kui ka inimestele. Kasvab aeglaselt
mullal asuvad. Temp tavaliselt 5—10 kraadi. 67. Vegetatiivsed paljunemise viisid. Lehe või lehetükkidega Lehe, varre, juure osad Juurtele tekkivate lisapungade abil nt. väike oblikas Lehele tulevad juured alla nt begoonia Murdunud oksa abil nt paju Muundunud varred ja võsud Maaaluse varrest e risoomist nt hanijalg. Risoomi muundumine mugulaks nt kartul. Tütartaimed ja sigikehad Täiskasvanud taime külge kasvavad tütartaimed nt maasikas; varrel, lehtedel või õisikul tekivad sigikehad. 68. Indikaatortaimed. Taimed, mis on mulla või selle režiimi suhtes kitsa kohastumusega. Nende abil saab pinda iseloomustada ilma eeluurimiseta. Nt oblikas kasvab happelisel mullal. Lubikas ja põldsinep kasvab lubjarikkal pinnasel. Ja nt paiseleht viitab halavale õhustatusele. 71. Kaudne umbrohutõrje - ennetav tõrje, survetõrje Ennetav: eesmärgiks on leviku pidurdamine Idanemisvõimeliste umbr
Harilik robiinia: Robinia pseudoacacia Pärit Põhja-Ameerika idaosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 15m. Vähenõudlik, talub linnatingimusi, kärpimist ja kuivust. Soojalembene ja meil veidi külmahell. Lehed paaritusulgjad, kuni 30cm pikad liitlehed. Lehekesi 9-19, ovaalsed 2-4cm pikad, nõelterava tipukesega, alt hallikasrohelised ja karvased, lehekese roots karvane. Õied valged, 10-20cm pikkustes rippuvates kobarates, tugeva lõhnaga, õitseb juunis. Varrel astlad. Viljad pruunid lamedad kaunad mille sees seemned. Puit kõva, tihe, valge ja pruunikas. Puitu kasutatakse mööblivalmistamiseks, siseviimistlusel ja kütteks. Kasutatakse haljastuses. Väike läätspuu: Caragana frutex Pärit Aasiast ja Lääne-Siberi lõunaosast. Eestisse sissetoodud. Kõrgus 1,5m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, kõlmakindel. Valguslembene, talub kärpimist. Leht koosneb neljast sõrmjast lehekesest, mis on äraspidised, paljad, 1,5-4cm pikad
vastava täiskasvanud massiga töölistele vasarat Vasara varre pikkus mm 250...300 320...350 400 Käsitsi raiudes võib töötada ainult korras tööriistaga vasara, meisli või ristmeisliga. Ärataotud ja deformeerunud meisliga töötada ei tohi. Vasara varrel ei tohi olla pragusid. Vasar peab olema tugevasti kinnitatud varre otsa. Töötamise ajal peab lukksepp kasutama kaitseprille. Kruustangide vahel raiumisel tuleb kasutada kaitsevõrku või kilpi. Käte kaitsmiseks vigastuste eest (eriti väljaõppe perioodil) peab meislile asetama kummist kaitseseibi, käelabale aga sirmi (joon. 81). Joonisel 82 on näidatud meisli teritust. Järgnevas tabelis on esitatud mitmesuguseid raiumisvõtteid. Raiumisvõtted Tabel 2.10
sai kuklasse kärtskärr! 23. Teenisin, teenisin, sain sinise seeliku, hakkasin üle aia minema, läks lõhki sirr. Pääsukesega seotud nimed: 1. LIBLIKAS: Pääsusaba on meie kauneim päevaliblikas. Ta pärineb liigirohkest troopi- kaperekonnast. Pääsusaba võib kohata mai lõpust juuli keskpaigani, soojal ja kuival suvel kuni augustini. 2. LILL: Tore kõndima on minna, kui on kena kevadilm. Niiskel niidul teispool linna kasvab pääsusilm. Õied püsti pikal varrel, lehed vastu maad priimulaga aiapeenral sugulane ta. 23 PÄÄSUKESED q Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit Jaan Kaplinski Pääsuke Tiia ja pääsuke Tiit lendasid õue ja tegid vidiit Tiit see oli pääsukeseisa kandis savi ja ehitas pesa Tiia oli pääsukese-ema, neli muna pessa munes tema munadest haudus ta neli poega, näljased kõik ja kärsitu moega
Lateraalne meristeem Külgmine algkude ehk kambium. Elundite teiskasv, jämenemine. Paikneb telgelundites pinnaga parallelse silindrilise kihina floeemi ja ksüleemi vahel Kambiumi kasvusuund Kambium tekitab uusi rakke nii ksüleemi kui floeemi poole. Puittaimedel tekitab kambiumi perioodiline kasv aastarõngaid. Juurikatel võib esineda korraga mitu kambiumi kihti – polükambiaalsed. Vahemeristeem Asub lehtede alusel ning sõlmekohtade alusel. Võimaldab varrel kiiresti pikkusesse kasvada – sõlmevahed pikenevad. Kõrrelistel vastutab lehelaba kasvu eest: lehe tipu niitmisel/söömisel kasvab see aluselt ikka edasi. Bambus on kiireima kasvuga taim, vahekasvu abil kasvab ööpäevas kuni 90cm. Vahemeristeem Põhikoed Valdav osa taimede kehast Rakud valdavalt isodiameetrilised Võime muuta oma aktiivsust Põhikoe rakud osalevad regeneratsioonis Eristatakse kolme liiki: Klorenhüüm ehk mesofüll–
kinni Nii nagu öil pimedail keset tähtesid muid särab - nii ka nüüd kiire Peleidese eest ei selgelt pääsenud Hektor. Hesperos, millest ei leidu küll taevas kaunimat Sest iga kord kui püüdis Illioni tornide poole ühtki, juhtida jooksu, et saada nii varju neilt müüridelt nii säras varrel Achilleuse piik. Seda, haududes kindlailt, kurja, kus oleks nooltega hea teda toetada ilionlastel, kõigutas mees hüva käega ja vahtis, otsides, kuspool kõrvale ette jo tõttas Achilleus ja tandrile jälle leida ehk mõni katmata koht kehal Hektoril sundis ta, ning ligemal ise müürile end üha kaunil. hoidis.
poolvarjus (Eesti Aiaklubi 2011), kuid varjus ei õitse nii rikkalikult (Hortes). See põõsas on väga leplik kõigi muldade suhtes (Hortes). Põõsas sobib ainult kas üksikult, rühmadena või vabakujulise hekina. Seega sobib avalikele haljasaladele ja teda pole vaja kosmeetiliselt pügada (Hansaplant). 4.18. Spiraea Enelas 4.18.1. Kirjeldus Põhjapoolkeral kasvab üle 70 liigi enelaid (Spireae), kes kuuluvad roosõieliste sugukonda. Nendele on iseloomulikud terved lehed, mis paiknevad varrel vahelduvalt. Pisikesed arvukad õied (valged või roosad) on koondunud eri kuju ja suurusega õisikutesse. Õitsemisajal enamus enelate õisikud ripuvad kaarduvatel võrsetel nagu oleks tegemist vanikuga. Selle iseärasusega on seotud ka liiginimetus (kreeka keeles speira tähendab kaardu). Varakult (mais-juunis) õitsvatel enelatel on õisikud valged, need moodustuvad eelmise aasta võrsetel. Liikidel, mis õitsevad suvel (juunis-juulis),
Kolbklapp koosneb varre alumisele otsale detailidele. Ka ei vaibu väikese jäikusega vedrude korral mutriga kinnitatud neljakandilisest juhtseibist ja sellele sõiduki õõtsumine saadud tõukest kõhe, vaid jätkub kus- vabalt toetuvast klapist. Viimane kujutab endast väikest tuva võnkumisena mõnda aega. Kui aga teepinnalt saada- kolbi, mille põhjas olevat ava läbib klapivars. Kolb saab vad tõuked ühtivad rütmilt sõiduki õõtsumisega, võib see varrel veidi üles-alla liikuda. Ülesliikumist piirab klapi- kpguni kasvada. Õõtsumise summutamiseks on esihargi varde pressitud tihvt. Kui kolb toetub põhjaga juhtseibile, põs ke de ss e pai gut at ud a mor t i s aa t ori d. on klapp suletud. Kolvi nihkumisel ülespoole vastu tihvti Hüdroamortisaatori töö seisneb õõtsumisenergia kuluta- on klapp avatud.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
