Hammaste vahel kaks keerdsoont, mida mööda liigub laast ja jahutusvedelik. Valmistatakse terasest, külmlõiketerasest või kermistest (keha terasest) 3. Milliseid erinevaid pindu töödeldakse? Milliseid töötlemisviise kasut.? Silindriline, otspinnad (astmed, sise/välisooned), koonus (ava), soveldamine, koorimine, superfinis. 4. Kuidas saadakse mõõtetäpsus kruvikul? Kruviga jäigalt ühendatud trummel, mille serv näitab kruviku varrel oleval skaalal mõõtepindade vahelist kaugust. Üks trrummli täipööre viib teda vanaskaalal edasi ühe jaotise võrra. (50 jaotist vastab trumlil 0,5mm, üks jaotis on 0,01 mm) 5. Tolerantsid ja istud, hälbed. Hälve- kõrvalekalle nimiläbimõõdust. Tolerants- ülemise ja alumise hälbe vahe (+-) ist- detailide omavahelise ühendamise viis. 6. Täpsusklassid ISO 286 järgi. Klasse 20, IT01-IT18 (IT01 IT0 IT1 IT2 IT3...) masinaehituses IT05-12 5.Variant 1
kõige lähedasemaks hoopis kanarbikulistega! Kust seenlille leida võiks? Loomulikult puude lähedusest, sest mujal pole talle ju toitu. Kuid sagedamini kasvab ta väga pimedates tihedates kuusikutes rohke metsakõduga pinnasel. Vahel võib aga seenlille kohata ka küllaltki hõredates männikutes. seenlill eelistab kuivemaid kasvukohti. Eestis? Hajusalt,tavalisem Lääne ja Kagu- Eestis. HARILIK TALVIK Chimaphila umbellata Sugukond uibulehelised, perekond talvik. Kõrgus 10-15 cm.Lehed varrel männasjalt, talbjad, kuni 6cm pikad, tumerohelised, läikivad, saagja servaga.Õisik sarikjas, õied roosad, longus. Õitseb juulis ja augustis. Kust leida võiks?Talvikt võib leida kuivadest männi- ja segametsadest Eestis? Sagedam lõuna- ja idaosas. HARILIK LAKKLEHT (Orthilia secunda) jooksjarohi, lakktalvik, talihaljas, toomhein, varsakabjad Lakkleht on väike metsataim. Taim näib vaid kuni paarikümne sentimeetri pikkune, ent ta on oma risoomid igale poole laiali ajanud
moodustavad hammastena varresõlmede ümber tiheda tupe. Hammaste värvus ja kuju on osjade olulisteks määramistunnusteks. Vars on roideline, lüliline, seest õõnes ja paljudel liikidel männasjalt harunev. Ka varrele kinnituvad oksad võivad haruneda. Õhulõhed asuvad varrel ja okstel seal toimub fotosüntees. Osjade maa-aluseks osaks on risoom koos lisajuurtega. Võsu tipus areneb eospea. Selle eoslehtede alakülgedel paiknevad mitme kaupa kotikujulised eoslad. Eoseid ümbritsevad 2 lintjat moodustist (elateeri). Niiskuses on need keerdunud ümber eose, kuid kuivades
Variant 1 1. Treipingi põhiosad ja rakised: P: spindli/kiirusekast, kitarr, ettenihkekast, säng, supordipõll, suport, tsentripukk, elektrikilp. R:padrunid,tsentrid,tornid 2. Treiteranurgad: -esinurk, - taganurk, -teravnemisnurk, -lõikenurk., r-lõikeservanurk, r'- abilõikeservanurk, r-tippnurk 3. Lühikese koonuse nurga arvutamise valem. tan = D-d/2·l D-välimine läbimõõt, d-sisemine läbimõõt, l-pikkus, d-sisemine läbimööt. 4. Mis on siire? Operatsiooni lõpetatud osa, mis sooritatakse tööriistu, töötlemisel moodustavaid pindu ja lõikereziimi (astmeliselt) muutmata. (töödeldava pinna, tööriista ja pingi tööreziimi muutumatus). 5. Mis on punapüsivustäpp? Lõiketöötlemisel tekkiv kriitiline temp. mille juures tööriista lõikeomadused järsult langevad. 6. Millal tekib traumaohtlik situatsioon? Ebasobivad riided, puudulik kaitsevarustus, läbi mõtlemata käitumine, t...
ja need on seotud kalapüügiga. Ka muumiad olid Vana-Egiptuses mässitud linase kanga ribadesse. Eesti aladel on lina kasvatatud umbes 3000 aastat. 18 sajandi teisel poolel oli linakiud eriti kõrgelt hinnatud. Lina on üheaastane rohtne taim, mille varred on sirged, peenikesed ja siledad, paljad, kuni 60cm kõrged. Lehe pikkus on umbes 35-40 mm, laius on 2-4,5 mm. Lehed on kujult süstjad, teravatipulised, kaetud nõrga vahakirmega, asetsevad varrel ühekaupa. Õied on väikesed ja korrapärased, kuni 3 cm diameetriga, avanevad vaid päikselise ilmaga. Seemne pikkus on 3,2- 4,8 mm, laius 1,5-2,8mm, paksus 0,5-1,2 mm. Õrnad õied on leekpunast värvi. Vars hargneb ainult ladvaosas ja kupraid on vähe. Taim vajab avatud päikeselist kasvukohta. Parim areng on kergetel viljakatel muldadel. Põllud peavad olema tasased, hea õhustatusega ja suure veemahtuvusega. Linakiudu saadakse linavarre niinosast. Lina kiud on kõige tugevam taimne
Nende lehtedel on enamasti õrnem või tugevam iseloomulik pruunikaspunane triibumuster. Näiteks sordi «Donna Bella» õrnkreemikad õied tulevad eriti kaunilt esile intensiivselt tumepunase triibustiku taustal. Paljude sortide õied on mitmevärvilised: sagedamini punastes toonides õielehtedel hakkavad silma kollased või valkjad servad. Aedades kasvatatakse veel teisigi väga erineva õiekuju ja õitsemisajaga liike, mida enamasti iseloomustavad väikesed, sageli mitmekaupa varrel paiknevad õied. Tuntuimad on kollaste tähtjate õitega hilistulp (T. tarda) ja kohati isegi metsistuv kollane metstulp (T. sylvestris). Batalini tulp (T. batalinii) on väga madal. Tulbilummus haarab kaasa Mai esimesel poolel hakkavad tavaliselt õitsema varased lihtõielised ja varased täidisõielised tulbid, viimased on üsna madala kasvuga. Samal ajal õitsevad ka suurte, päikesepaistel laialt avanevate õitega
Juuri ei ole, nende ülesannet täidavad risoidid. Sporogoon on gametofüüdiga tihedalt seotud, kuna saab temalt vett ja vajalikke toitaineid. Sammaltaimed on oma ehituse ja ökoloogia poolest lähedased vetikatele. Kõrgemad taimed kui monofüleetiline evolutsiooniharu. Gametofüüdi ja sporofüüdi erinev osatähtsus kõrgemate taimede hõimkondades, selle võimalikud evolutsioonilised põhjused. Sporofüüdid on mitmeaastased rohttaimed. Varrel ja juurel puudub kambium. Lehed on ilma keelekesteta. Eosed on ühesuurused. Gametofüüdid on ühekojalised, saavad täiskasvanuks 1-15 aasta jooksul. Eelleht areneb mulla sees koostöös seenega Gametofüüdid on väikesed, mõne millimeetri suurused, rohelised, ühe- või kahekojalised.Viljastamine toimub veekeskkonnas. Hõimkond jagatakse neljaks klassiks: ürgkidad, talblehikud, kalamiidid ja osjad. Esimesed kolm klassi on välja surnud. Samblad. Nende iseloomustus, mitmekesisus
nimetatakse klorenhüümiks. Juhtkimbud asuvad kesksilindris. Juur on kaetud epibleemiga. Peritsüklist seespool asub radiaalne juhtkimp. 4. Mis tähendab, et õis on neljatine? Kirjutage neljatise aktinomorfse õie valem. Kõiki õieosi neli või neljakordne arv. 5. Taime- ja loomaraku põhilised erinevused. Taimerakul on vakuool ja plastiidid ja rohuleht. Loomarakkudel need puuduvad. 6. Kus asuvad õhulõhed? Õhulõhed asuvad epidermis ja asuvad õitel. Varrel, leherootsul ja õie kroonlehel. 7. Mis kude on kambium? Kus paikneb? Laseb taimel paksuks kavada. Külgmine algkude. Kambium paikneb taimedel juurtes ja vartes juhtkudede läheduses (floeemi, ksüleemi vahel). 8. Mis on emergentsid? Epidermi väljakasved, mille moodustamisest võtavad osa ka epidermialuse koe rakud. Roos, vaarikas. 9. Mis on kivisrakud? Kus esinevad? Lihakvilja tüüp, viljakest on kolmekihiline: õhuke väliskest, tüse
Sama number võib esineda meeskonnas vaid ühel korral. Kõikidel mängijatel peavad olema sisespordijalanõud. Kui mängija kaotab mängu ajal ühe või mõlemad jalanõud, saab ta jätkata mängimist kuni järgmise mängu katkestuseni. Kaigas Kaika kaal on max. 380g. Kaal on arvestatud ilma teibita. Kaigas on valmistatud sünteetilisest materjalist. Kaika vars on ümmargune ja selle otsas on nupp. Varre pikkus võib olla max. 950mm. Varrel on 240mm kõrgusel varre alaosast 10mm laiune tähistatud koht, millest allpool ei või teipi olla. Varrele tootja poolt paigutatud teksti ja jm. ei või katta. Varre muu töötlemine ja lühendamine on keelatud. Laba ei või olla teravate äärtega ja selle kõverus võib olla max. 30mm. Laba muu töötlemine, v.a painutamine on keelatud. Laba kõverus mõõdetakse Kaika asetsemisel maapinnal laba alaääre kõrgemast kohast põrandapinnani. Laba vahetamine on lubatud
Kevadisel hommikul võib näha toitu otsivaid sookurgesid. Kohata võib veel metskiuru, rohevinte metsvinte, leevikesi, puukoristajat, kodukakku ja imetajatest siili, metssiga ning oravat. Taimestik Lääne-Eesti puisniitude uhkuseks on kaunis kuldking, meie looduse suurima ja huvitavama õiega käpaline. Enne kui seemnest saab õitsev taim, kulub 15 aastat. Juuni algusest kuni juulini õitseb kärbesõis väike silmatorkamatuks jääv käpaline, mille tumepruunid õied meenutavad varrel istuvaid kärbseid, õigemini teatavat liiki kaevurherilasi. Südasuvel võib tammede läheduses kasvamas näha tamme-kivipuravikke. Puudest domineerib tamm, põõsastest sarapuu. Juulis võib lagendikel kohata soo-neiuvaipa, väikestel kuivadel platsidel võib siin-seal leida laialehist neiuvaipa. Teerajad ja lagedamad paigad on tumepunase neiuvaiba kasvukoht. Laelatul võib leida ka valget tolmpead. Üksikutena võib kasvada ka punane tolmpea.
Liilialised ja ruudilised Apelsinipuu (Citrus sinensis) Karulauk (Allium ursinum) SÜSTEMAATILINE KUULUVUS LIILIALISED RUUDILISED Riik: Taimed Plantae Riik: Taimed Plantae Hõimkond: Õistaimed Magnoliophyta Hõimkond: Katteseemnetaimed Klass: Üheidulehelised Liliopsida Magnoliophyta Selts: Liilialaadsed Liliales Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida Sugukond: Liilialised Liliaceae Selts: Seebipuulaadsed Sapindales Liilialised (Liliaceae) on Sugukond: Ruudilised Rutaceae liilialaadsete seltsi kuuluv Ruudilised (Rutaceae) on üheiduleheliste taimede kaheiduleheliste klassi sugukond. seebipuulaadsete seltsi kuuluv Segi võib liiliat ajada näiteks taimede sugukond. võhumõõgalistega. SUGUKONNA MIT...
TAIMESUGUKONNAD ÕISTAIMED (Angiospermae) KLASS: kaheidulehelised (Dicotyledoneae) SUGUKOND: tulikalised (Ranunculaceae) 1) kuulub kaheiduleheliste klassi, tulikalaadsete seltsi. 2) hõlmab üle 2000 liigi. 3-4) rohttaimed, harva liaanid v. poolpõõsad, abilehti pole. Lehed juurmised või varrel vahelduvalt. lehed enamasti jagunenud, harva terved. Õied tipmises õisikus, harva üksikult. Õiekate lihtne, harva kaheli (tulikad). Õied radiaalsümmeetrilised või monosümmeetrilised. Õieosade arv varieeruv. Osa tolmukaist või õiekattelehtedest muutunud nektaariumiteks. Perekondade eristamisel õie ehitusel esmajärguline tähtsus (mõnel õied taandarenenud) Viljad on enamasti koguviljad: kukkurvili, pähklike, mari, kogukukkur.
Kaitsealused taimed Siberi võhumõõk (Iris sibirica) Siberi võhumõõk kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub teda rohkesti Tõramaa luhal ning Halliste puisniidul. Siberi võhumõõk armastab kasvada suurte kogumikena, kus võib korraga olla kuni 70 taime.Taim ise on püstise, kuni meetri pikkuse varrega. Juurmised lehed on kitsa ning varrest lühemad. Varrel on kolm varreümbriselist lehte. Õied paiknevad varre tipus, kahe või kolme õiega õisikus ja on tumesinise värvusega. Iiris õitseb kesksuvel juunis ja juulis ning on siis luhad täis siniseid õlilaikusid. Eesti suuremad kasvukohad asuvad Lääne-Eesti soisel rannaniitudel, Soomaal ja Emajõe luhtadel. Niidu-kuremõõk (Gladiolus imbricatus) Niidu-kuremõõk kasvab niisketel niitudel, puisniitudel ja luhtadel. Soomaal leidub peamiselt Lemmjõe äärsetel väiksetel luhaaladel
hoiatada ähvardava ohu eest. Mets-harakputke ei kasutata söögiks ja seetõttu ei ole sarnasus viimasega nii ohtlik. Kuid kurvem on see, et lehti on segi aetud peterselliga ja jämedaid juurikaid mädarõikaga. Juured võivad segi minna isegi porganditega. Surmaputke söömise puhul jääb aga arstiabi sageli liiga hiljaks. Enne, kui mõnda taime suhu pista, peaks teda siiski hoolikalt uurima ja kui tundub midagi võõrast, siis parem üldse mitte puutuda. Peale punaste laikude varrel peletab surmaputk sööjaid veel ebameeldiva lõhnaga.Suurtel kariloomadel põhjustab surma alles mitme kilo surmaputke söömine, ent koduloomadel esineb mürgistusi harva ja peamiselt kevadel. Täpilist surmaputke on kasutatud ravimina krampide puhul või siis lihtsalt valuvaigistina, kuid kaasajal ei ole see lubatav, sest toime pole alati kindel ning taim on liiga ohtlik. Küll on temaga aga mürgitatud vihavaenlasi. Vana-Kreekas olla teda isegi kurjategijate hukkamiseks kasutatud
PALJUNEMINE Sugutu paljunemine Suguline paljunemine vegetatiivne eoseline apomiktne Vegetatiivne arengulooliselt primitiivseim pungumine, pooldumine risoomide, mugulate, sibulate, sigisibulate, roomavate vartega jne. sigikehad sammaldel Vivipaaria seeme areneb taimeks õisikus Pseudovivipaaria õisiku tipmisest meristeemist kujuneb uus taim sigisibulad laugu õisikus sigisibulad hammasjuure varrel vivipaaria kõrrelise õisikus risoomidega paljunemine roomavate vartega Taimekasvatuses vegetatiivse paljunemisvõime kasutamine: pistikud pookimine silmastamine puhmikute jagamine Eoselise paljunemise puhul annab organismile aluse eriline paljunemisrakk, eos e. spoor. Eoseid moodustavat elujärku nim. sporofüüt. Eosest areneb samblal eelniit, millest kujuneb sambla taim,
pikkus on kuni 1 cm. Seemnete läbimõõt on umbes 2 mm, nad on ümarad või veidi neerjad, võrkja pinnaga. Idanevad aeglaselt, idanemiseks vajavad valgust. Marjad on mürgised. Leht: Piklikmunajad terveservalised teravatipulised ja pikarootsulised lihtlehed. Nad on 4...6 cm pikad ja 2...3 cm laiad, rootsu pikkus 2...3 cm. Ülemised varrelehed tavaliselt odajad või alusel kahe hõlmaga, alumised sagedamini südaja alusega. Lehepind on kas paljas või hajusalt lidus karvadega kaetud. Lehed varrel vahelduvalt. Paljunemine: Paljuneb seemnetega ja vegetatiivselt puitunud tüvest tekkivatest lisapungadest arenevate harude juurdumisel.Kasvukoht: Kasvab niiskemates kasvukohtades: laane-, palu-, salu-, lodu- ja rabametsades ning puisniitudel rohurindes põõsaste varjus. Külmakindel. Mürgistusnähud: valud, iiveldus, oksendamine, hingamishäired, peapööritus, kõhulahtisus. Raskematel juhtudel krambid ja kõhuhäired. NÄSINIIN Daphane mezereum
asetunud risoom. Valget tolmpead leiab põhiliselt meie läänesaartel ja Virtsu ümbruse rannikul. Kaunis kuldking(Cypripedium calceolus) RIIK Taimed HÕIMKOND Katteseemnetaimed KLASS Üheidulehelised SELTS Asparilaadsed SUGUKOND Käpalised PEREKOND Kuldking LIIK Kaunis kuldking Õis ehk king on umbes 4-6 cm pikk. Varrel kasvab kuni kuus lehte, mis kujult meenutavad maikellukest. Taimel on 1-3, tavaliselt 2 õit. Kõrguseks on taimel ~ 20-50cm (harvem ka 80cm). Paljuneb nii seemnetega kui ka vegetatiivselt risoomiharudega. Maa sees on kuldkingal jäme risoom, mis kasvab pikkamööda, teisest otsast samal ajal kõdunedes. Ühe risoomi eluiga on u. 20- 25 a. Üks puhmik võib elada vähemalt 30 aastat vanaks. Levinud laialdaselt nii Euroopa kui Aasia parasvöötmes.
Selleks tuleb vaid hoolas olla ja enne tema seemnete valmimist taimed maha niita.taime vars on rohkelt harunenud ja kogu taim on veidi punakas. Vaid harva leidub kuivemates kohtades kollakasrohelisi kamarasetaimi. Eriti tumepunased on kamarase ülemised lehed, milledest muide osa kuuluvad õite juurte. Ka õied ise on tumepunased. Samuti võib koheselt märgata taime korrapärasust: kamarase õied on pikkades ühekülgsetes kobarates ja lehed asetsevad varrel vastamisi. Aas-rebasesaba · Rebasesaba kasvab looduslikes kasvukohtades, kasvatatakse ka kultuurpõldudel.Aas- rebasesaba eelistab niiskemaid niitusid. Kuid peale niiskuse vajab see taim veel head mulda, kus oleks rikkalikult toitaineid. · Rebasesaba ilusaid õisikuid võime teeservadel ja niitudel kohata juba mai lõpus ja juuni alguses. Moodustabkorrapärase rullikujulise tähisõisiku.Õisik muutub tipu suunas aegamööda peenemaks. Harilik kastehein
toimega. Piparmünt Rohkete maa-aluste ja-pealsete võsunditega. Vajab Paljundada saab juurevõsuga, vanade Lisatakse värsketele Kandiliste, tihedalt lehistunud vartega 30-60cm huumusrikast, puhmaste jagamise teel ja pistikutega. salatitele, kastmetele ja rohttaim. Lehed on varrel vastakad, piklikud ja parasniisket, Istutage taimed üksteisest 20-30 cm magustoitudele. hambulise servaga. Enamasti on varred ja lehed kerget mulda ja kaugusele. Paljundamiseks tuleb Piparmündiõli kasutatakse tumerohelised, kuid võivad sorditi erineda. eelistab kevadel puhmikuid jaotada või kosmeetikas, mentooli
püsimine on seotud loodusliku koosluste regulaarse niitmisega, või kultuurniidud, kui niidetav kooslus on külvatud. Taimestik Niidu taimestik on kõigi teiste meie elukooslustega võrreldes märksa liigirikkam. Ehkki õitseajal paistavad kõige enam silma kaunite värviliste õitega taimed, moodustavad siin põhiosa hoopis kõrrelised või tarnad. Tähtis osa on niidu taimestikus ka liblikõielisi. Kõrreline taim on nagu pikk sile toru, mille varrel on kohati paksemaid kohti, mida nimetatakse sõlmedeks. Nende sõlmede kohalt ja varretipust kasvab kõrs pikemaks. Niidutaimedest on suurem on suurem osa just kõrrelised. Niitudel kasvab mitmesuguseid liblikõielisi. Nii nimetatakse taimederühma, mille õis meenutab kokkupandud tiibadega liblikat. Liblikõieliste juurtel elavad mügarbakterid, kes teevad taimedega koostööd. Need bakterid püüavad õhust kinni taimedele olulist toitainet lämmastikku ja teevad selle
eraldatud koldtaim). Karukold on roomava varrega ja ulatuslikke kloone moodustav taim. Vars on tihedalt kaetud väikeste süstjate lehtedega, kusjuures lehetipus on karv. Eestis on ta võrdlemisi sage, kuid looduskaitse all, et tõkestada tema ärakorjamist. Teda on kasutatud pärgade valmistamiseks. Karukolla eosed on ravimina kogutavad. Eestis kasvavatest kollaliikidest on karukollale sarnaseimad kattekold, ungrukold ja sookold. Kattekollal ei ole lehtede tipus karva. Eospead asuvad tal varrel lehtede vahel, mitte paljaste varte otsas nagu karukollal. Ungrukolda iseloomustab rangelt dihhotoomne harunemine - varre kaheksharunedes on mõlemad harud ühesugused ja harunevad omakorda sarnaselt. Seetõttu on ungrukold korrapärasema klooniga, ka on see pisem ja tihedam ning tumerohelisem kui karukollal. Sookold on oluliselt väiksem, ei moodusta suuri kloone, ning kasvab märjematel kohtadel. 6
tugevamad ning lehed on servast ja roodude kohalt madaltihedalt karvased. Ka vars on lühikarvane.Õied on aga suured( ligi 10 cm),neil on suur läikiv sidrunkollane kingakujuline õõnes huul, mille pikkus ulatub kuni 4cm, siseküljel on punakad täpid ja sooned. Ülejäänud õiekattelehed on lamedad, neid kutsutakse ,,kingapaeladeks" Paelad on lillakaspruunid, mille pikkus on kuni 6cm. Õite alusel on ka kandelehed, mis sarnanevad varrelehtedega. Õisi on varrel üks või kaks, väga harva kolm. Õitsva varre kõrgus jääb reeglina 20 ja 60 cm vahele ja õitsemisikka jõuavad taimed 10-15 aastaga.Õitsemisikka jõudnud, õitseb Kaunis kuldking mitu aastakümneid järjest.Õitsemisperioodiks on mai lõpp kuni juuli algus.Kuna taim on putuktolmleja, on kuldkinga õis kaval lõks putukatele. Nad loodavad leida eredast õiest mesimagusat nektarit. Kuldkinga lõhn meenutab putukatele feromoone, mis meelitab kohale isaseid erakmesilasi
Sarnaseoseliste sõnajalgade gametofüüt on kahesuguline. Viljastumine toimub vees. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge. Erieoselised sõnajalad on peamiselt troopiliste ja subtroopiliste metsade asukad. Ida-Euroopa lõunapoolsetes järvedes ja jõgede sootides võib kohata harilikku SALVIINIAt. Tema sporofüüt kujutab endast kuni 15cm pikkust veepinnal ujuvat harunenud võsu. Varre kesksilindri keskel asetseb kontsentriline juhtkimp. Koores on suured õhuruumid. Lehed paiknevad varrel männastena. Igas männases on kolm lehte, kaks neist on rohelised ovaalsed ujulehed. Nende lehtede sisemuses on samuti arvukad õhuruumid. Iga männase kolmas leht on veesisene, jagunenud 8-12 niitjaks hõlmaks, mis on kaetud mitmerakuliste karvadega. Juured puuduvad. Vett ja selles lahustunud mineraalaineid imetakse kogu pinnaga, kuid peamiselt muundunud veesiseste lehtede abil. Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. Seega põhjustab erieoselisus gametofüütide taandarengut.
uhumist. Toiduks: porgand, naeris, kaalikas, redis Ravimiteks: palderjan, maikelluke, tedremaran, kalmus, nurmenukk, takjas Maitseaineks: mägarõigas, petersell, seller, pastinaak, aedvaak Loomasöödaks: suhkrupee Tooraineks: suhkrupeet suhkruks Nõsu Nõsu on taime maapealne osa (vars, lehed, pungad). Lehepngad sisaldavad lehe algemeid. Pungi katavad pealt punga soomused. Asukoha järgi varrel jagunevad pungad: 1. ladvapungad, millest võsu kasvab pikekmaks 2. küljepungad, mis paiknevad lehe kaenlas 3. uinupungad on pungad, mis kevadel mingil pohjusel ei puhke. Nad ärkavad alles siiskui teised pungad või osa võsust on hävinud. Muundunud võsud Muundunud võsud on omased mitmeaastastele taimedele. Risom on juuretaoline võsu muudend, kuid erinevalt juurest on risoomil pungad ja lehtede jäänused väikeste
Teine seemnerakk ühineb lootekoti keskrakuga. Sellest kujuneb areneva seemne toitekude. Eesnevast selgub, et seemnealgmes toimub kaks viljastamist. Kaheviljastamine on iseloomulik ainult õistaimedele. Pärast tolmemist ja viljastamist areneb õiest vili, milles on üks või mitu seemet. (Martin et al,1998.lk 50-51) 7 ÕISIKUD Õisikuks nimetatakse õite kogumikku taime varrel. Vastavalt õisikute harunemisviisile saab nad jaotada kaheks suureks rühmaks: kobar- ja ebasarikõisikud. Kobarõisikutel on harunemine kobarjas. Põhitüübideks on siin kobar, mille hästi arenenud peateljele kinnituvad õieraod õitega(toomingal, maikellukesel). Pea ehk tähk erineb kobarast selle poolest, et õied on raotud ja kinnituvad vahetult õisikuteljele (teelehel). Kobaraga sarnaneb pööris kuid erinevalt kobarast harunevad sellele õisiku peateljele kinnituvad külgharud (kaeral)
Tulemus: tupepõletik möödub 2-3 päevaga. 5 Saialill Saialill on üks enamkasvatatav ja tuntum taim mida on kasvatatud. Saialill õitseb tavaliselt juunist oktoobrini. Saialillel korjatakse põhiliselt õisi. Harilik saialill on kõrvõieliste sugukonda kuuluv õistaim, mida kasvatatakse ka ravim- ja värvitaimena. Saialille õisikud on kollased või oranzid ja paiknevad varrel üksikult. Saialill pole mitte ainult ilutaim vaid ka ravim- ja maitsetaim. Saialill avab oma õied kõikjal, kus paistab päike. Saialill on muutunud ülipopulaarseks rahvameditsiinis. Uurimustulemused näitavad, et saialill sisaldab triterrpeenglüoksiide, lima- ja valkaineid, flavonoide, saponiine, joodi ja vitamiinidest karotinoide. Tänu laiale ainete koosluse tõttu on saialille füsioloogiline ja ravitoime lai. Saialille
OLUSTVERE TEENINDUS-JA MAAMAJANDUSKOOL Põllumajandus 1kursus Ain Ilves Umbrohud Referaat 2 Olustveres 2009 Sissejuhatus Umbrohi on üldnimetus kõigile neile taimedele, kes kasvavad haritud maal inimese tahte vastaselt. Umbrohuks olemine ei ole liigiomane tunnus, see omistub taimedele üksnes nende kasvupaiga kaudu. Umbrohtude hulgas on nii pärismaiseid kui võõrliike. Vanade umbrohtude seas on mitmeid arheofüüte. Paljudele enamlevinud umbrohtudele on kasvuks ja paljunemiseks sobiv haritud maale iseloomulik vaba mullapinna olemasolu. Paljud umbrohud on pärit rannikukooslustest või mujalt avatud kasvupaikadest. Umbrohtude seas on ka suhteliselt suurem lühiealiste taimede osakaal võrreldes mittemajandatavate koosluste taimestikuga. Umbrohud ei ole evolutsioneerunud umbrohtudeks (maaharimine on kestnud selleks liialt lühikest a...
Mõnedele osjaliikidele (põldosi) on iseloomulik kevad- ja suvivõsu olemasolu. Kevadvõsu on klorofüllita ning kannab eospäid, suvivõsu aga roheline, fotosünteesivõimeline ja steriilne. Osja võsul, okste kinnitumiskohal on taandarenenud lehed märgata "hammastena", nende hulk on oluline liikide määramistunnus. Eestis kasvavast 9 osjaliigist nimetagem aas-, põld-, konna-, soo- ja raudosja. Männasjas asetus - lehtede või okste paiknemisviis varrel, kus ühel tasapinnal (ühte kohta kinnitub) paikneb rohkem kui kaks taimeorganit (lehte või oksa). Kollad (perekond Lycopodium) on väga aeglase arenguga. Seetõttu on ka kõik Eestis kasvavad kollaliigid (karu-, katte-, soo-, ungru- ja vareskold) looduskaitse all. Koldade varred on kaetud väikeste igihaljaste lehtedega, mille vahel osadel liikidel eosed valmivadki. Kuid näiteks katte- ja karukollal valmivad eosed taime tipust väljaulatuvatel kandjatel kasvavates eospeades
Kuivlaiksus tomatil Alternaria solani · Kahjustus algab alumistest lehtedest · Arenevad ümarad, piklikud või nurgelised hallikad kontsentriliste ringidega 0,5-2cm suurused laigud · Haiguse süvenedes laigud liituvad ja katavad kogu lehe. Leht puruneb. · Lehe-ja taimevartel on laigud pikad, sissevajunud · Haigustekitaja säilib seeneniidistikuna ja eostena lehtedel, koristusjäätmetel, toetusmaterjalil Tomati-varrepõletik Didymella lycopersici · Tomati varrel maapinna lähedal pruunikad laigud · Laikude kohal koor sisse vajunud, kaetud limase korraga · Laik ümbritseb kogu varre · Taim enamasti närbub · Talvitub mullas, toestusmaterjalil · Optimaalne 10- 17 C° · Levikut soodustab suur õhuniiskus
Vahel võib tavaliselt üheaastane põldkannike isegi talve üle elada ja veel teiselgi aastal oma seemneid laiali külvata. Eriti huvitav aga on just enamiku kannikeste seemnete levitamise viis. Nimelt on neil paiskviljad, mis seemnete valmides lähevad järsku väikese krõpsatusega lahti ja lennutavad kõik seemned laiali. Et põldkannikest lihtsamini teiste kannikeste hulgast ära tunda, selleks olgu siinkohal räägitud veel ühest tunnusest. Kannikestel kasvavad varrel tavaliste lehtede all veel abilehed. Need on enamasti poole väiksemad, ilma rootsuta. Põldkannikese abilehed on lõhestunud sügavateks hõlmadeks. Selliste abilehtedega kannikesi on meil vaid kaks liiki. Üks on aaskannike ja teine põldkannike ise. Aaskannikese õied on aga alati suuremad kui poolteist sentimeetrit ja nad on ka kirjumad. Nii ei olegi võimalik õitsevat põldkannikest teiste taimedega segi ajada. Määramise teeb lihtsaks veel see, et
vertikaalselt ülespoole, olles seega negatiivselt geotroopsed. Hingamisjuur on pealt kaetud korgiga, milles asuvad väikesed lõved. Seespool on kobe rakuvaheruumidega parenhüüm. *Ronijuured-liaanide, luuderohu jms vartel arenevad lühikesed varakult korgistuvad lisajuured.tekivad taimevarre toepoolsel küljel ning talitlevad haardeorganina. Ronijuurte tipud toodavad kleepuvat ainet, mille abil juur kleepub toele(kas teisele taimele, seinale vms ) *Tugijuured- tüvel või varrel arenevad lisajuured mis on taimedele mehhaaniliseks toeks. Kujult ja suuruselt on need mitmesugused. -Kurgjuured- sellised tugijuured mis arenevad tüvel u 1m kõrgusel maapinnast. Suundudes poolt viltu maasse on nad tüvele toeks, kuna maasisesed juureosad moodustavad külgjuuri ning talitavad tavaliste toitejuurtena. *Plankjuured- maapinnast ülespoole kasvavad , laia lauda meenutavad juured . need arenevad pindmise juurestikuga puudel, millel on tugevad horisontaalsed külgjuured
· Phytophthora liigid kahjustavad oma peremeestaimi ensüümide abil, millega mõjutatakse peremeestaimede keemilisi ja mehaanilisi vastupidavuse mehhanisme. · Mõned peremeestaimed omavad mõne Phytophthora liigi vastu virulentsuse geeni ning nakatumine toimub ainult konkreetse geeni olemasolu korral. · Eristatakse Phytophthora liike, mis nakatavad peremeesorganismi pinnase või õhu kaudu. · Õhu kaudu levivad liigid põhjustavad haavandeid taimede varrel ja tüvel, nekrootilisi laike, tüve- ja lehelaiksust. · Pinnase kaudu levivad liigi tekitavad enamasti varre-, juure-, juurekaela-, mugula- ja viljade mädanikku. · Phytophthora haiguskollete arenemiseks on vajalik niiske pinnas ning happeline kuni neutraalne mulla pH (vahemikus 3,3-7,8). · Olulist kahju võib patogeen põhjustada ka mullas, mille pH on alla 4,0. · Kui patogeen on juba puukoores on see võimeline levima ksüleemi osas põhjustades näiteks haavandeid.
Sarnaseoseliste sõnajalgade gametofüüt on kahesuguline. Viljastumine toimub vees. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge. Erieoselised sõnajalad on peamiselt troopiliste ja subtroopiliste metsade asukad. Ida- Euroopa lõunapoolsetes järvedes ja jõgede sootides võib kohata harilikku salviiniat. Tema sporofüüt kujutab endast kuni 15cm pikkust veepinnal ujuvat harunenud võsu. Varre kesksilindri keskel asetseb kontsentriline juhtkimp. Koores on suured õhuruumid. Lehed paiknevad varrel männastena. Igas männases on kolm lehte, kaks neist on rohelised ovaalsed ujulehed. Nende lehtede sisemuses on samuti arvukad õhuruumid. Iga männase kolmas leht on veesisene, jagunenud 8-12 niitjaks hõlmaks, mis on kaetud mitmerakuliste karvadega. Juured puuduvad. Vett ja selles lahustunud mineraalaineid imetakse kogu pinnaga, kuid peamiselt muundunud veesiseste lehtede abil. Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. Üks neist sisaldab mikrospooridega
Lehed jämesaagja servaga. kuivemad lubjarikkad mullad päikesepaisteline kuni poolvarjuline kasvukoht. Harilik kukerpuu (Berberis) Kuni 2,5m kõrgune põõsas. Vanemate võrsete astlad on kolmeharulised. Lehetede serv on peensaagjas. Kollased 4-6cm pikkused rippuvad õisikud mais. Vili on punane ja söödav. Kõrreliste rooste vaheperemeestaim. Valgusenõudlik. Talub linnatingimusi. Thunbergi kukerpuu (Berberis) 1,2m kõrgune mittesöödavate viljadega põõsas. Astlad paiknvad varrel üksikult. Lehed on terveservalised ja alt sinakad, varisevad hilja. Õied mais juunis, seest kollakad väljast punakad. Vili on korallpunane. Taluvad poolvarju, perekonna igihaljad liigid on külmaõrnad ning vajavad talvekatet. Taluvad hästi pügamist Kaunis deutsia (Deutzia) Kuni 1m kõrgune peenikeste lookjate okstega põõsas. Lehed teravalt saagja servaga. Valged õied paiknevad püstises pöörises või kobaras. Õitseb juunis. Kiirekasvuline. Rohkesti päikest vajavad.
TSÜAATIUM Eriline õisikutüüp piimalillelistel, mis meenutab üksikut õit. Keskel üks emasõis, mis on ümbritsetud väikeste isasõitega ja kaetud ühiste kattelehtedega 138. TÕLVIK 139. soovõhk Õisik, mille lihakale jämenenud teljele kinnituvad raotud õied tõlvõisiku alusel valge kandeleht SIGISIBUL õisikus või varre küljes arenev väike sibul, millest soodsates kasvutingimustes areneb uus taim 140. sigisibulad laugu õisikus 141. sigisibulad liilia varrel lehekaenaldes EOS EOSED on sammalde, sõnajalgade, koldade ja osjade üherakulised paljunemisvahendid 177. sõnajalgadel asuvad eosed eospesades e. sporangiumides lehtede alumisel küljel EOSPEA on eospesi kandev peakujuline lehtede kogumik osjade ja koldade varte tippudes 178. vareskolla eospead 179. osjade eospead HEITLEHINE
kollakateni. Hariliku aspari sojakastet. Saab valmistada Noor võrse ehk n-ö küünis vili on punane. ühepajatoite, salateid ning sirgub maa-aluse juure küljes. lisada supile. Täiskasvanud aspari vars puitub. Tugevasti harunenud vars on püstine ja võib kasvada 1,5 – 2 m kõrguseks. Taime varrel kasvavad kaharad, 3–6 kaupa kimpu kogunenud 1–3 cm pikkused ja 1 mm laiused harud ehk kladoodid. Õied on kellukakujulised 4,5–6,5 mm pikad, paiknevad kas üksikult või 2-3 kaupa. Vili on väike mari, mille läbimõõt on 6- 10mm. Apteegitill ehk Alumiste leherootsude Fenkoli ebamugul on valge Võrsemugulat ja noori
sugulustaimed. 6 HARILIK PUNE Origanum vulgare Huulõielised (Lamiaceae) Botaaniline iseloomustus püstine rohttaim VARS püstine, lehistunud, ülaosast hargnev. LEHT piklikmunajas, rootsuline, väikesed, asuvad varrel vastakalt. ÕIS alla 1 cm, valkjas kuni lillakas või purpurne. Õied asuvad tihedates õisikutes võrsete tippudes. SEEMNED idanevus säilib 3-4 aastat, idanemistemperatuur on 15-18° ja tõusmed tärkavad 15-25 päeva pärast Ajalugu Punet tundsid vanad egiptlased, seda taime hindasid kõrgelt kreeklased. Legendi järgi olevat selle taime loonud Kreeka armastus- ja ilujumalanna Aphrodite, et tähistada õnne ja rõõmu. Õites punetaimedega
1. Moodustavad puuvillaliigid, mida kasutatakse seemnete pinnal moodustuvate elementaarkiudude tõttu. 2. Moodustavad niinekiukultuurid, mida kasvatatakse varteis Lina 1-aastane rohttaim, mis võib kasvada kuni 1,5 m kõrguseks. Lina vars on peenike, ümmargune ja sile. Lina harenevus sõltub lina botaanilisest vormist. Mida pikem on varre hargnemata osa, seda pikema ja kvaliteetsema kiu saab. Õied asetsevad varrel ja selle kõrvalharude tippudel. Nad on korrapärased ja koosnevad 5. kroonilehest. Pärast viljastumist moodustub kupar-vilis. Lina juurestik koosneb peajuurest ja peenikestest külgjuurtest. Peajuur võib tungida kuni 1,5 m sügavusele. Lina juurestik avastab toitaineid ja vett halvasti. Lina kasvufaasid: 1-tõusuvete faas e. Tärkamine 2-kuusekese faas- taim 20-25 cm pikkusel algab intensiivne kasv 3-õiepungude moodustumine 4-õitsemise faas
*kaarroodne leht lehelaba aluselt kulgevad lehetippu mitu enamvähem ühetugevust kaarjat leheroodu. *võrkroodne leht rood moodustavad võrgustiku. Leheseis: Taimel lehed moodustavad lehestiku. Lehed asetsevad varrel korrapäraselt. Seda asetust nimetatakse leheseisuks. Igasse sõlmekohta võib kinnituda üks,kaks või rohkem lehte: *vah elduv leheseis e. spiraalne leheseis lehed kinnituvad võrsele ükshaaval. *vastak leheseis lehed kinnituvad paarikaupa võrse vastaskülgedele.
Sarnaseoseliste sõnajalgade gametofüüt on kahesuguline. Viljastumine toimub vees. Sügoodist kasvab sporofüüdi alge. Erieoselised sõnajalad on peamiselt troopiliste ja subtroopiliste metsade asukad. Ida- Euroopa lõunapoolsetes järvedes ja jõgede sootides võib kohata harilikku salviiniat. Tema sporofüüt kujutab endast kuni 15cm pikkust veepinnal ujuvat harunenud võsu. Varre kesksilindri keskel asetseb kontsentriline juhtkimp. Koores on suured õhuruumid. Lehed paiknevad varrel männastena. Igas männases on kolm lehte, kaks neist on rohelised ovaalsed ujulehed. Nende lehtede sisemuses on samuti arvukad õhuruumid. Iga männase kolmas leht on veesisene, jagunenud 8-12 niitjaks hõlmaks, mis on kaetud mitmerakuliste karvadega. Juured puuduvad. Vett ja selles lahustunud mineraalaineid imetakse kogu pinnaga, kuid peamiselt muundunud veesiseste lehtede abil. Soorused tekivad veesiseste lehtede alusel. Üks neist sisaldab mikrospooridega
(kõrrelisel) kuni püknospoorid (kukerpuul). Taimede vegetatiivse paljunemise viisid 1. Juurel tekivad lisapungad, nendest arenevad võsud annavad alguse uutele taimedele. Viljapuudest hapukirsipuu, ploomid-kreegid. Üldlevinud aialillede hulgas annavad vähesel määral juurvõsusid aedfloks ja sahhalini kirburohi. Umbrohtudest paljunevad nii kõige tülikamad püsikumbrohud - põldohakas, põld-piimohakas, väike oblikas, niidutaimedest kurekellukas. 2. Varrel tekivad lisajuured. - 2a. Roomavad/lamavad varred/oksad juurduvad. Must sõstar, karusmari, paljud kiviktaimlalilled: harilik ja roomav kukehari, padjandfloks, karvane kadakkaer, kivirikud; umbrohtudest niitjas mailane, niidutaimedest valge ristik, nõmm-liivatee. - 2b. Murdunud oksad/võsud juurduvad niiskes keskkonnas. Osad pajud (härm-, hala-, vesi-, hõbe-, rabe, vits-, aga kasinalt kahevärviline paju ja raagremmelgas), enamus papleid, tomat, begooniad, niitjas mailane. 3
· neid võib korjata aastaringselt, peamiselt aga septembrist lumetulekuni · ravimtaim, - marjad alandavad kõrget vererõhku, parandavad kõrge palavikuga haigete enesetunnet TUPPVILLPEA Eriophorum vaginatum · sugukond lõikheinalised, perekond villpea · rabades, soometsades, lodudes kasvav 15 - 50 cm kõrgune püsik · tihedaid pähikuid moodustav taim rohkete püstiste vartega · pähikuid varre tipul ainult 1, püstine. · varrel 2 või 3 väga lühikese labaga lehetuppe, juurmised lehed 30 - 40 cm pikad, kolmekanalilised, veidi karedad. · pähik viljunult peaaegu kerajas, kuni 3 cm pikkuste valgete karvadega · õite kandesoomused hallikad, kileja servaga. · perekond turbasammal kuulub klassi lehtsamblad, sugukonda turbasamblalised TURBASAMMAL · ühe- või kahekojalised liigniiskete alade ja soode samblad Sphagnum L. · elusa varreosa pikkus on 2..
1. Lehetüübiline - lehed varjavad varre 2. Varretüübiline - lehti on hõredalt ja varred on hästi näha. Puhma kuju järgi: 1. Püstised - varred on püstised ja hargnemine toimub varre alumises osas; 2. Laiuvad - varred on längus ja nende hargnemine toimub peamiselt varre ülemises osas. Leht: 1. Esimene leht on terveservaline lihtleht; 2. Järgmised lehed on katkestunult paaritusulgjad. Lehed koosnevad pearootsust ja segmentidest. Lehed on kaetud karvakestega ja nad paiknevad varrel spiraalselt. Tavaliselt on nende asend horisontaalne. Sordiomase tunnusena võivad pearoots ja külgrootsud olla pigmenteerunud. Lehtede jagunemisel kasutatakse kolme astet: 1. Nõrk jagunemine - on olemas üks paar vahesegmente; 2. Keskmine - keskpaikseid vahesegmente on kuni 2 paari,teisi vahesegmente on vähe; 3.Tugev - keskmisi vahesegmente 2-3 paari ja rohkem, teisi vahesegmente on palju. Õis: Pikkuskasvu lõppedes ilmub nähtavale õisik. Algab õiepungade moodustumise faas.
taaskogumiseks. Kui muld on vajaliku niiskusega, tärkavad augustis kooritud põllul umbrohud tavaliselt 10...15 päevaga. Üldine põhimõte koorimisel on, et see töö tehtaks koristamise järel võimalikult kiiresti, umbrohutõrje seisukohalt vähemalt ühe nädala kestel pärast koristust. Kuid siin on ka erandeid, kui lähtuda umbrohtude bioloogiast. Nii on põldohakal vilja valmimise ajaks alumised lehed varrel kuivanud. Koristamisel jäävad järele vaid lehtedeta ohakate tüükad. Uued lehed arenevad juurekaela piirkonnast alles nädala-paari pärast, sõltuvalt ilmastikust ja mullaniiskusest. Seega on põldohaka puhul koorimisega vaja niikaua oodata. Koorimise sügavuseks on mitmetes publikatsioonides tavaliselt soovitatud lühiealiste umbrohtude puhul 5...6 ja vegetatiivselt paljunevate korral 10...12 cm. Umbrohtude bioloogiast lähtudes on ka siin vaja täpsustada. Sügavam (10..
vigastada terveid juuri. Pärast istutamist ei kasteta taime vähemalt nädal aega, ainult piserdatakse, sest nii jõuavad vigastatud juured kosuda. (Veidi orhideedest 2011) Kuuking õitseb pea kogu terve aasta vältel. Õiepungade arengut soodustab sügisene veidi jahedam umbes 15-17ºC kliimas kasvamine ja tagasihoidlikum kastmine. Pärast õite närbumist tuleb kärpida õisikuvart kõige alumise äraõitsenud õie alt, sest tavaliselt siis kasvatab taim varrel olevatest pungadest uued õitsvad külgharud. Vahel arenevad õisikuvarre pungadest paljundamiseks sobivad tütartaimed. Kui orhidee ei õitse võib probleemiks olla vähene valgus, puuduv vajalik puhkeperiood, liiga soe tuba, liiga vähe toitu. Õiepungad ei pruugi avaneda ja kukuvad maha.(Ibid) Talvine looduslik valgus orhideedele kasvamiseks siiski ei piisa. Kui taimi ei ole eriti palju, sobivad lisavalgustuseks energiasäästulambid. Kuid pime öö on samuti väga
teravate hambavaheliste sälkudega. Sopiline- lehe serv on ümarate ebakorrapäraste väljalõigetega ja ümatatipuliste hammastega. Loogeline- lehe serva väljalõiked ja tipmed on laiad ja ümarad. Lainjas- lehe serv on lainjate voltidega, mis tekivad lehe serva kiirema kasvu tõttu. Ogaline- lehe servas on teravad ogad. Ripsmeline- lehe serval on harunemata karvad. 25. Vahelduv, vastak ja männaseline leheseis. Lehed võivad asetseda varrel vahelduvalt, vastakult või männasena, sellele vastavalt öeldakse, et leheseis on vahelduv, vastak või männaseline. Sõlmekohta kinnitub siis vastavalt kas üks (näit pärn), kaks (näit sirel) või rohkem kui kaks lehte (näit pk madar esindajad). 26. Idu-, esi-, järg-, päris- ala- ja kõrglehed. Idulehed- esimesed lehed, mis tekivad taimel, on olemas juba seemnes. Reeglina terveservalised, lõhestumata ja morfoloogialt lihtsamad, kui järgnevad lehed.
Täkiline- lehe serv on ümaratipuliste hammastega, kuid teravate hambavaheliste sälkudega. Sopiline- lehe serv on ümarate ebakorrapäraste väljalõigetega ja ümatatipuliste hammastega. Loogeline- lehe serva väljalõiked ja tipmed on laiad ja ümarad. Lainjas- lehe serv on lainjate voltidega, mis tekivad lehe serva kiirema kasvu tõttu. Ogaline- lehe servas on teravad ogad. Ripsmeline- lehe serval on harunemata karvad. 25.Vahelduv, vastak ja männaseline leheseis. Lehed võivad asetseda varrel vahelduvalt, vastakult või männasena, sellele vastavalt öeldakse, et leheseis on vahelduv, vastak või männaseline. Sõlmekohta kinnitub siis vastavalt kas üks (näit pärn), kaks (näit sirel) või rohkem kui kaks lehte (näit pk madar esindajad). 26.Idu-, esi-, järg-, päris- ala- ja kõrglehed. Idulehed- esimesed lehed, mis tekivad taimel, on olemas juba seemnes. Reeglina terveservalised, lõhestumata ja morfoloogialt lihtsamad, kui järgnevad lehed.
Kasvukoht: varvastarn on sage hõredates lehtmetsades, loodudel, nõlvadel, enamasti veidi niiskel pinnasel. Taim on hele- või kollakasroheline, 5-20 cm kõrge, peene, saleda varrega. Vars on ebaselgelt kolmekandiline või isegi peaaegu ruljas. Lehed on 2-4 mm laiad, varrega ühepikkused või veidi pikemad. Õied: varvastarnal on üks 4-8 mm pikk isaspähik ja 1-4 emaspähikut (kuni 1cm pikkused), emaspähikud on varrel nii tihedalt, et näivad alguse saavat ühest kohast, alumise emaspähiku kandeleht punakaspruun, sageli heledama servaalaga. Emakasuudmeid 3, vili - põisik äraspidimunajas, kolmekandiline, hõrekarvane, rohekas, järsult lühikeseks nokaks ahenev, põisikud 2,5-3 mm pikad. Õitseb mais, viljub juunis. Kasutamine: varvastarnal on väike tähtsus karjamaataimena. VÄRV-VARJULILL - Nime Asperula tinctoria tõlkimisel saame, asper - kare; varjulille
lendamise suurel kiirusel ning takistab libisemist käes hoidmisel. Viskamiskauguseks loetakse umbes 30-45 meetrit. Killud võivad lennata kuni 200 meetri kaugusele, aga efektiivne raadius on umbes 30 meetrit. Kildgranaat RGD-33 (Lisa 6) on Nõukogude Liidu päritoluga elavjõu-vastane varrega granaat, mis valmis aastal 1933. RGD-33 oli mõeldud vananeva Model 1914 asendamiseks ja seda kasutati II maailmasõja ajal. Enne heitmist tuli lukustav konks varrel vabastada ja sütik, mis töötas umbes 4 sekundit, asetati purgi peale. Hea vise võis saata selle granaadi 30 kuni 40 meetri kaugusele. Peale plahvatust kest lagunes, saates laiali ristküliku-kujulised õhukesed 6 plekist killud õhku laiali. Kuna surmav raadius on väike, siis see granaat on rünnaku tüüpi. Kildude surmav raadius koos varrukaga oli umbes 15 meetrit ja 10 meetrit ilma varrukata
ulatudes mõnekümnest kuni mõnesaja aastani. Puudel on üks, vahel mitu võrdselt arenenud tüve, millede eluiga võib ulatuda mitmekümnest aastast tuhandete aastateni. Puittaimede tüvi on kujult enamasti ühtlaselt ahanev koonus, v.a paksenditega haiguslikud erisused, mis vahel on kirjeldatud ka põhiliigi vormide või teisenditena (maarjakask – Betula pendula var carelica; muhumänd – Pinus sylvestris f gibberosa; muhukuusk – Picea abies f tuberculata). Puittaimede varrel moodustub kasvades võra mitmel viisil. Monopodiaalse harunemise puhul kasvab peatelg pidevalt ladvapungast ja sellest allpool asuvatest külgpungadest arenevad esimese järgu külgoksad, millest omakorda lähtuvad teise järgu jne külgoksad. Monopodiaalse harunemisega on okaspuud ja mõned lehtpuude perekonnad (tamm, vaher). Sümpodiaalse harunemise korral lõpetab peatelg teatud arenguastmel kasvamise ning sellest
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
