1904 1882 Austria- Ungari Prantsus- Itaalia maa 1915 1893 I MAAILMASÕJA VALLAPÄÄSTMINE Algas kõik püssirohukeldrist Serbia ja Austria-Ungari suhete teravnemisest. Bosnia kriis 1908-1909. Austria-Ungari keiser oli Franz Joseph I (sünd. 1830, troonile asunud 1848), kes oli juba tudisev vanake. Franz Ferdinand juhtis riigiasju. Atentaat Sarajevos. Esimene atentaat 28. juuni hommikul ebaõnnestus. Teda oli tapma saadetud 3 meest. Troonipärija Franz Ferdinand tapeti "Mlada Bosna" ja "Must käsi" poolt 1914 28. juunil. Suurriikide reageeringud. Austria kindralstaabi ülem Franz Conrad v. Hötzendorff nõudis sõja alustamist Serbia vastu. Oli vaja küsida Saksamaa kui liitlaste arvamust. Saksamaal peeti sõja alustamist sobivaks. Venemaa pidi sõja
Veidras vene laenudest kubisevas slängis pajatab oma lugu 15-aastane Alex, kelle elu koosneb baarides molutamisest ja omasuguste jõuguga süüdimatute väärtegude kordasaatmisest. Paari päeva mahub bibliofiili läbiklobimine, ühe kirjaniku majja tungimine, mehe vigasekspeksmine, ta naise grupiviisiline vägistamine jpm. Vargusi, autoärandamisi ja jõukudevahelisi arveteklaarimisi ei tasu mainidagi. Lõpuks läheb halvasti politsei satub neile peale ja läbipekstud vanake, kelle majja nad sisse murdsid, sureb. Alex läheb vanglasse, kohaneb seal küll ruttu, kuid saadab korda järjekordse mõrva ja seejärel allutatakse sundravile, mispeale ta ei suuda enam sõna otseses mõttes kärbselegi kurja teha. Süüdi ühiskond ise Raamatu tegelik sisu ja mõte algabki sellest. Huvitav on mainida, et Ameerika väljaandel puudub viimane peatükk, mis on kogu loo mõistmise seisukohalt küllaltki oluline vaimset
ning kui neid ei vabastata sureb linn vaid paari päevaga nälja ning janu kätte. Juudit saadab Susanna rabit ning vanemaid kutsuma. (Enne kui Juudit jõuab eestoast lahkuda, astub sisse lapsega naine.) Naine palub Juuditilt ühtainsat tilka vett oma lapse jaoks, kes on peaaegu surnud. Juudit käib välja uskumatuid ideid (silmavesi, enda lüpsmine). Naine ähvardab terve Petuulia ära needa, ent jääb siiski ilma veeta. (Pöördub minema, uksel tuleb talle vastu tudisev vanake väikese poisiga käekõrval.) Siimeon teatab ärritunule, et turul müüakse vett ning naine lahkub rutates. Siimeon otsib poisile abi ja armu, ent Juudit peab melanhoolselt vanale tuttavale keelduma. Siimeon palb edasi ning laskub lausa põlvili armu paluma. Juudit tõstab vanamehe ja poisi jalule tagasi. Juuditi arvates on rahvas Jehoova unustanud, Siimeon arvab aga vastupidist. (Susanna välisuksest.) Teatab, et vanemad ja rabi on juba peaaegu kohal
Tänapäeva inimestel on esivanemate uskumuste ja mõttemaailma uurimusest paljugi õppida. Seal leidus põhjapanevaid väärtushinnanguid janorme, mis võivad mõistmatutena tunduda. Rahvausundi üks tähtsamaid funktsioone on käsvatus. Kui lapsele öelda, et ta peab jõe- või järvevees ettevaatlik olema, ei anna see ütlemine alati soovitud tulemust. Laps ei pruugi aru saada, et vesi võibolla ohtlik. Kui talle aga rääkida, et vees elab õel vanake, näkk, kes tirib inimesi alla vetesügavustesse, võtab laps sõnumi tõenäoliselt hoopis teistmoodi vastu. Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on aga olemasolusse seoste ja mõte loomine. Olendid, loomad, linnud, putukad ja taimed on rahvausundis väga tähtsal kohal ja nende tähendust rahvausundis tõlgendatakse erinevalt vastavalt iga riigi traditsioonidele. Oluline on nende tõlgenduste lastele edasi rääkimine. Tänapäeva lastel on vaja treenida
arvati et ta teeb seda Miina pärast.Nii usin ja hoolas kui Hinn, ei olnud ükski veskiposs veel onud. Riina ikkagi lootis et saab endale hea väimehe nt Hinn. Hinn tegeles purjetamisega, ta oli osav puusepp, kes oleks ilma ehitustöölisi palkamata ka hakkama saanud. Ta oli Riinu suhtes väga abivalmis. Riina arvas et see oleks ilus olnud kui Hinnust ja Miinast paar rahvast oleks saanud. Aga sinna need Riina mõtted jäidki, sest äkitsi emal ja tütrel mõlemal lõng pooli peal katkes. Vanake pööras näo tütre poole ja küsisi et kas Miina teab mis uudist, aga Miina vastas et ei tea. Vanake ütles, et Hinn tahab ära minna, Miina ütles et Hinn, head teed, las ta joosta peale. Eide kulm lõi kortsu. Et jäävad heast töölisest ilma, Miina arvas et palkavad uue kui vaja. Eideke sai pahakseks, et tema palju vaeva näinud, ja lasevad lihtsalt heal töölisel minna. Eideke ei saanud aru mis Miinal Hinnu vastu on
ülevaadet, teadis mis tema linnaosas oli kunagi olnud, millest sealne pinnas koosnes ja mis sealt välja kaevatud on, tundis hästi ajalugu, eriti aastaarve, pärines agulitänavalt, ei söönud kala, tegeles kalapüügiga, et kaladele kätte maksta, soovis juba lapsena saada linnaehitajaks, otsis kõiges täiust, jättis ebavajalikud tegevused kõrvale - Tallinna saladuseks see, et see ei tohtinud valmis saada, sest muidu tuleb ülemiste vanake ja uputab linna ära - Laura, 30-aastane, töötas telefonivõrgus, tema televiisor läks katki, ent ise ta seda parandada ei osanud, kutsus töökaaslase appi, nägi esimest korda teleri sisemusse, parandaja seletas kuidas asi töötab, sai teleri korda, elas koos pojaga, ilma meheta - üksikema, enamusajast vaatas õhtuti telerit, filme ja seriaale ja jõi likööri/serrit ning sõi kompvekke, julge naine, ei mõelnud üldse maailma peale, sest ei teadnud sellest
Udmurt tähendab tõlkes päris inimest. Ümbersünd - maa või vee alt välja tulek. Künka tippu tehakse pühamajasid. Maja ehitatakse nõlvale. Härjamuistend - kiriku asukoht. Kui inimese peas on olemas, kas saab ka tegelikkuseks? Ohverdused - koha valik - nurgakivid Põhimõtteliselt, vanale suitsuahjule tulevad lisahooned juurde. - 1. palk - sarikas - katus - 1. tuli ,,Mis saab kui Tallinn on valmis? Tuleb Ülemiste vanake ja uputab Tallinna ära." Tuli - loomkujul kilk Haokubudega väetamine - lahke naine (healoomuline) [,,Hiidlõvi" Rodney vanem] Tule välja meelitamine - kivid - toksides - puu - hõõrudes [Russovi kroonika] 3 tuld on alles - jüriöö - volbriöö - jaanituli · Ei põletata prahti
Miks Goriot tegi nii? Ta armastas oma tütreid väga, hoolimata endast. Ta tahtis neile parimat võimalikku elu. ISA GORIOT Tegelased Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac - Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest. Horace Biancon - Eugene´i sõber, noor meditsiinitudeng
Eesti teatri ajaloo eksamiküsimused 1. Teatriajaloo uurimise ja kirjutamise eripära. Teatriajaloo uurimise paradigmad: Positivistlik: Objektiivse ja tõese ajalookirjelduse nõue, kus faktid kõnelevad enda eest ise. Väärtustatud on uurimismaterjali hoolikas kogumine ja kirjeldamine. Postpositivistlik: Subjektiivsus on paratamatus, kus fakte vahendavad sümbolsüsteemid. Väärtustatud on ajaloo tõlgendamine, olles teadlik teiste tõlgenduste võimalikkusest Uurimistöö astmed/etapid: 1) Uurija uurib ja vaatleb (kogub materjali, loeb dokumente). 2) Analüüsib ja sünteesib (tõlgendab kogutud materjali). 1.-2.aste põimuvad! 3) Vahendab tulemusi ettekande, artikli, raamatuna. Teatrisündmused on potentsiaalselt kõik, mis mineviku teatris ja teatrielus on aset leidnud (teatrilavastused; muutused teatriprotsessides; muutused teatrite tegevuses; millegi mittetoimumine ehk "olematud" lavastused). Teatrisündmuse "filtrid"...
Ei tunnista ühtki sotsiaalset ega moraalinormi. Goriot ei arutle, mõista kohut, ta armastab. Claire de Beauséant uskus liialt armastust. Proua Vauquer pansioniomanikust leskproua Proua Courure vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Hea südamega, vaatab probleemidest mööda. Preili Michonneau vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Eugene de Rastignac Auahne noor üliõpilane, kes üritab sulada sisse Pariisi koorekihti ja paneb endasse armuma ühe Goriot` tütardest
TALLINNA MAJANDUSKOOL Maksunduse ja panganduse osakond Filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus Ainetöö Juhendaja: Ahto Mülla Tallinn 2009 Sissejuhatus Oma ainetöö teemaks valisin filosoofilised probleemid Fjodor Dostojevski loomingus. Valisin just selle teema, sest Dostojevski kuulub kõige suuremate kirjanike hulka ja keegi pole osanud lahata sel kombel inimhinge ja näha elu nii sügavalt kui tema. Kirjandusse tuli Fjodor Dostojevski 1840ndate lõpul küpse kunstnikuna, kel oli täielikult välja kujunenud maailmavaade ja oma eriline elutunnetus. Teda tuntakse eelkõige kui Gogoli koolkonna kirjanikku, demokraati, humanisti ja realisti. Siiski leidus tema teostes ka romantismi tundemärke saladuslikkuse ja mõistatuslikkuse hõng. Dostoj...
,,Isa Goriot"-Balzac Tegelased: Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua. Ahne, kuid võttis inimesi oma katuse alla. Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud härrasmees, hakkas mõjutama Eugene'i->hakkas kasutama inetumaid võtteid oma eesmärkide täitmiseks. Üritas Eugen'i kasutades raha, tahtis et ta abielluks Victorine'iga. Libeda keelega, sujuva jutuga mees. Tegelikult oli ,,surmanarritaja" ja suli. Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast, kes isegi tema matuste eest ei maksa, vaid saadavad ainult kaariku. Isa Goriot üritas oma laste armastust osta neile kõige jaoks raha andes-> ärahellitatud lapsed. Eugene de Rastignac Vaene, tahtis paremat elu ja läks juurat õppima
Ta ütleb ju Ruubenile, kes huvitub religioonist kui printsiibist: «Jah. mõistus siin ei aita...» Aga samas on see muusikale andunud vanamees abstraktse idee -- inimkonna lunastuse, Suure Valguse, Rahu nimel nõus ohverdama kas või oma ema. Siin tekivad neil kahel -- Ruuben Illimel ja hallil vanakesel üllataval kombel kokkupuutepunktid. Vanamehes näeb Ruuben mitte üksnes enda. vaid kogu inimkonna võrdpilti. On ju Ruuben juba teoks teinud selle, milleks vanake vaid kobavates sõnades valmis oli, s. o. idee nimel ohverdanud inimese. Kuid üldises ellusuhtumises on nende vahel ka oluline erinevus. Vanameest iseloomustab jaanalinnulik liiva peitumine, tema vastuargument Ruubeni teravatele küsimustele on: «Selliseid küsimusi ei tohi esitada.» Vanamees on realiseerinud oma suure idee ja selle kaudu rahu leidnud. Kuid millise hinnaga see on saadud ning kas see võimaldab leida tõelist väljapääsu ummikust
Teises vaatluses aga sattub Ekke liiga hoogu ning vältides direktori ja teiste näitlejate proove näident tagasi rööbastele tuua, ohutab ta rahva Rasputini näitlejale peksa andma ja küürakas on sunnitud kardina ette tõmbama ja kuulutama näidendi lõplikuks. Habemes ja peenes kuubes Ekke põgeneb ja seabsammud koju peale kahte magamata ööd ja kolme tegude rohket päeva. #5 Neenu on kodus piiblit lugemas ja nuttmas Aat Elmele kes oma uut piibu imetleb. Algul ei saa eit aru, et vanake kes tarast sisse astub on Ekke mitte teejuhiseid otsiv võõras. Ekke hämmalduseks on Neenu äärmiselt rõõmus ja koos Aadu abiga saunatab, toidab ja riietab Ekke nagu see oleks laulatusele minemas. Neenu oli kahetsenud seda, et pojale ei olnud lihuniku makstud rahast Ekkele midagi andud ega muretsenud kuidas too koju saab ning äkki on ta kaabakate või joodikute punti liidatud ning nüüd lamab kuskil kraavis või kõrtsis pingil poolsurnult tühja kõhuga. Hiljem hakkavad
mõtestamisse sugenenud tumedaid meeleolusid tasakaalustab stoiline eneseväärikustunne. Kogu nimiluuletus esitab maksimaalses tihenduses ja keerukuses poetessi vaimse kujunemise loo. Tema loomingus ilmnevad isikupärasel kujul meie luule ühe liini arengujooned 1940–1970ndatel. Tema vahendusel on eesti lugejani jõudnud paljud silmapaistvad soome luuletajad. Kogud: „Põleva laotuse all“, „Kohav rand“, „Talgud Lööne soos“, „Selgel hommikul“, „Ülemiste vanake ja noor linnaehitaja“, „Luuletused ja poeemid“, „Unistaja aknal“, „Rannalageda leib“, „Tuule valgel“.
ARVO VALTON 1935- ALLIKAD: Väike eesti kirjanduslugu Eesti kirjanduslugu a.kull kulli pilk j.talvet tõrjumatu äär r.veidemann olla kriitik... väike eesti kirjanike leksikon v.vahing vaimuhaiguse müüt ,,Väike Eesti kirjanduslugu" Märt Hennoste, lk 390-392 Arvo Valton on viljelnud eri kirjanduszanre (novell, jutustus, romaan, aforism, luuletus, muinasjutt, näidend, filmistsenaarium), kuid enim on ta mõjutanud eesti novelli arengut.valton on ennekõike novellikirjanik, kelle loomingut iseloomstab kirjanduse uute võimaluste otsimine. Ta on leidnud tunnustust iseseisva juurdlejana. Saanud noorukina tunda ülekohut(perekond küüditati 1949. a. ja tulevase kirjaniku kooliaastad möödusid Novosibirski oblastis), on Valton kujunenud järjekindlaks vägivalla vastu võitlejaks. Tema protest dogmatismi, ametkondlikkuse, bürokraatia, kõige inimvääritu suhtes avaldus juba 60. aastatel, tuues kaasa valitsusringkondade poliitilisi ja id...
Hiiet igatahes nad kunagi eriti rõõmsalt ja hopleval sammul ei kohanud. Ussisõnade tunnid aga metsas jätkusid ning koos Intsu ja onu Vootelega kohtavad nad rohkelt vanu metsa elanike kellest mõned mäletavad iidset lohetist/müütilist olendit nimega Põhja Konn. Põhja-Konn suudab teha kõike ja tema äratamiseks on vaja tuhat meest kes korraga peeni ussisõnu sissittavad. Kus ta praegu magab, seda keegi ei tea aga teadakse, et on olemas valvurid ja võti tema asukohale. Keegi vanake on kuulnud, et võti mis viib Põhja Konnani võibolla sõnajalaõies mis olevat pööriööl õitsend. Koos Pärteliga nad järgmisel pööriööl siis seda otsisd, ubmusklikult kuna sõnajalg ei õitse aga siiski, sest ilus ja toetav on uskuda. Meeme sattub hommikul vastu pööriööd väsinud poistele otsa ja garanteerib neile, et sõnajalas võtit ei leidu, kuid võti ja Põhja Konn siiski on. Meeme pakkub ka lootuses poistele tapetult munkadelt varastatud
ühtlustab ainult üks parameeter nad kõik on vaesed, sest muidu nad seal ei elaks. Rahapuudus on nad proua Vauquer' majja kokku viinud. Proua Vauquer - pansioniomanikust leskproua Proua Courure - vabariigiaegse sõjaväeleitnandi lesk Victorine Taillefer - nooruke neiu, kelle isa oli hüljanud, eelistades temale tema venda Härra Vautrin - Kõigi poolt armastatud naljatlev härrasmees, kes ostutus lõpuks sunnitöövanglast põgenenud Colliniks ehk "surmanarritajaks". Isa Goriot - vanake, kes on oma elu pühendanud oma kahele tütrele, kes temast enne tema surma põrmugi ei hooli ja ainult endale mõtlevad. Goriot surebki raamatu lõpus südamevalust ja ahastusest oma tütarde pärast. Preili Michonneau - vanatüdrukust vanaproua, kes Vautrini paljastab. Kirjeldatakse proua Vauqueri pansionaati, tema külastajaid ja kostilisi. Vauqueri lesel on plaan Goriot´ga abielluda, kuna arvab, et viimane on rahakas mees, kuid loobub sellest
Ta rääkis, kuidas ta pidi ühe noore naisega selle aiamajakese ees kohtuma, kuidas ta pärna °tsa ronis, kui daam ikka ei tulnud, ja kuidas ta siis oli näinud toas valitsevat segadust. 257 Vanake kuulas tähelepanelikult jutustust, ise peanoogutusega kinnitades, et jah, just nii see oli. Kui dArtagnan oli lõpetanud, raputas ta halbaennustavalt pead. «Mida te tahate öelda?» hüüdis d'Artagnan. «Seletage, jumala nimel!» «Oh, härra,» ütles vanake, «ärge küsige mult midagi, sest kui ma ütleksin teile, mida ma nägin, ei tuleks mulle sellest midagi head.» «Siis te ikkagi nägite midagi?» ütles d'Artagnan. «Sel juhul rääkige, jumala nimel, rääkige,» jätkas d'Artagnan ja viskas talle ühe pistooli. «Rääkige, mida te nägite, ja ma annan teile oma aadliku ausõna, et üle minu huulte ei tule iialgi ainustki sõna sellest, mida ma teilt kuulen.»
jätta, ebaoluline unustada. Minu isiklikus saatuses ja mu edaspidises elus mängis võibolla otsustavat rolli asjaolu, et õnn ise saatis mulle sellise ajalooõpetaja, kelle sarnaselt vaid väga vähestele suudeti oma õpetamisega panna alus nimelt sellise vaatenurgale. Tolleaegne Linzi linna reaalkooli ajalooõpetaja doktor Leopold Petch, kelle juures ma õppisin, oli selle põhimõtte elavaks kehastuseks. See heasüdamliku välimusega, kuid otsustava iseloomuga vanake oskas oma särava ilukõnega mit-te ainult naelutada meie tähelepanu õpetatavale ainele, vaid lihtsalt ka süveneda sellesse. Veel praegugi tuletan ma liigutustundega meelde seda hallipäist õpetajat, kes oma tulihingelise kõnega sageli sundis meid unustama olevikku ja elama möödunud imeliste suurte sündmuste maailmas. Ta oskas kuivad ajaloomälestused muuta elavaks ja köitvaks tegelikkuseks. Me istusime sageli tema tundides täis
kinkinud. Aga tal polnud Peruu kulda, isegi Ameerikat polnud tol ajal veel avastatud. õnneks tuli talle appi ootamatu juhtum. «Kas sa kasid siit, Egiptuse rohutirts!» kuuldi platsi hämarast nurgast kiledat häält. Noor tütarlaps pöördus kohkunult ümber. See polnud enam paljaspäise hääl, see oli naise kuri ja äge hääl. Hüüatus, mis mustlastüdrukule hirmu tegi, sünnitas palju rõõmu lastele, kes platsil ringi hulkusid. «See on see Roland'i torni vanake,» karjusid nad taltsutamatult naerdes, «see on see kaltsukott, kes seal kirub! Pole vist süüa saanud. Viime talle siit mõne ülejäänud raasu!» Kõik nad tormasid Sammasmaja poole. Gringoire oli tantsijanna hämmeldust kasutanud, et minema lipsata. Laste kisa tuletas talle meelde, et ka tema polnud veel õhtust söönud. Ta jooksis kohe neile järele. Jõmpsikatel olid aga väledamad jalad: kui tema pärale jõudis, oli kõik juba söödud. Polnud järele jäänud isegi 3 4
,,Hoidke seda hoolega," ütles ta, ,,siin on raha sees. Andke kiri ära ja tulge kohe. Mitte rääkima jääda, mitte seda vana narri kuulata, sest tema armastab rääkida, kui keegi teda kuulab." Kirja aadress juhatas Indreku linnaserva, kus voorimehed ühes vankri ja hobusega kevadeti porri mõnikord kinni jäid. Kuski väikeses hoovipealses majas asus härra Schulz. Ukse ees väljas pakuvirnal istus keegi taaditudike märtsikuu päikese paistel. Indrek küsis temalt härra Schulzi, aga vanake ei vastanud, nagu viibiks ta nii sügavais mõtteis. Ukse avas Indrekule härra Schulz ise. ,,Aa, see olete teie!" hüüdis ta, nagu oleks tal Indreku tulekust üpris hea meel. ,,Olge head, olge head, astuge sisse, astuge sisse. Mul käib nii vähe külalisi, et..." ,,Mul on teile ainult see kiri ära anda," ütles Indrek. ,,Astuge nüüd sisse," mangus härra Schulz. ,,Silmapilgukski! Või olen ma tõesti nii halb, et minu juurde ei või silmapilgukski sisse astuda?"
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
