Mõlemas rühmas, maa kohal ja all elavate liikide hulgas, tuleb ette ka erandeid. Vapsikut on nähtud pesitsemas kompostihunnikus ja tõenäoliselt mingis maa-aluses õõnsuses rannavallis. Täpik-maaherilase pesa on nähtud viie meetri kõrgusel tellisseinal, kinnitatuna katuse-eendi alla. Ka moondunud pesakuju tuleb sageli ette, näiteks siis, kui pesa ruumipuudusel enam loomulikult laieneda ei saa. Herilaste nukkumine vältab umbes kuu aega. Niipea, kui nukkudest kooruvad valmikud - töölised, loobub herilasema toiduhankimisest vastsetele, samuti pesa ja kannude ehitamisest, andudes ainuüksi munemisele. Elutsükkel Suve jooksul võib herilaspere kasvada mitmesajaliikmeliseks. Noored töölised toovad vastsetele, samuti ka emale toitu: algul magusat taimemahla, hiljem kärbseid, mesilasi, liblikate röövikuid - kõiki putukaid, kellest jõud üle käib. Mürginõela pistega või lihtsalt
Paarumine ainulaadne Isastel tagakeha II lüli alaküljel lisasuguorgan, kuhu viiakse sperma enne paarumist; paarumisel haarab isane emase kaelast v peast; emane kõverdab oma tagakeha isase lisasuguorganite juurde ja võtab sperma vastu. 7. O. Plecoptera – kevikulised Eestis 20 (30) liiki MORFOLOOGIA 3.5 – 40 mm Keha dorsoventraalselt lamendunud; õhukesed kehakatted; tagakehal 1 paar urujätkeid. ELUVIIS/KOHT vastsed vee-elulised vooluveekogudes, kestuvad 20-30x; valmikud ei toitu. Vastsed kehakujult sarnased valmikutega; on röövtoidulised (sääskede, kihulaste ühepäevikuliste vastsed); hingamine läbi kehapinna 8. O. Saltatoria (Orthoptera) – sihktiivalised Eestis 39 liiki MORFOLOOGIA 2 – 200 mm Haukamissuised hüpognaatsed; keha pikenenud ja külgedelt kokku surutud; 2 paari tiibu; III jalgadepaar – hüppejalad; isastel 2 urujätket, emastel mõõgakujuline muneti. ELUVIIS/KOHT Enamasti taimtoidulised; tekitavad heli 9. O
Kosenillitäi põhjustas tsitruseistandustes suuri kahjustusi. Lepatriinude kasutamine kahjurputukate hävitamiseks oli efektiivsem, kui mürgitamine. Enamik lepatriinudest toitub lehetäidest - Lehetäid on pehmed ja kaitsetud putukad, kes toituvad taimemahlast. Mõningad lepatriinud söövad ka taimekahjuritest süüdiklasi. Lehetäid on aeglased ja kaitsetud ning lepatriinud ei pea nende jahtimiseks olema kohastunud. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti. Tähtsus inimesele Seitsetäpp-lepatriinu on rahva seas tuntud ja hinnatud. Kirilind, lepalind, lepatiiu, maarjakana, käolehm on vaid mõned lepatriinu rahvapärastest nimetustest. Kasuliku putukakese menu põhjus on tema ere värvus, mis on andnud talle ka nime: lepp tähendab vanapärases pruugis verd. Mõnel pool on lepatriinut kasutatud ka rahvameditsiinis
mesilaste sugukondades. Teiste rühmade välimus varieerub tugevalt, kuigi valdavalt on kõigil neil putukatel väga kitsas ,,talje'' (see on tekkinud tagakeha esimesest ja teisest lülist), suhteliselt suured liitsilmad ning haukamissuised. Mesilaste kodu Mesilased elavad suurte peredena. Ühes mesitarus võib elada ka mitu mesilasperet. Enamik mesilasi, v.a. parasitoidsed liigid, ehitavad pesa, et kaitsta arenevaid vastseid. Valmikud surevad tavaliselt enne kui nende järelkasv täiskasvanuks saab. Munad munetakse pesa sisemusse tihti paigutatakse need kaitsvatesse, pealt suletud kärje- kannudesse ning varustatakse tuleviku tarbeks toidu- tagavaradega (nt nektari või putukatega). Astlaliste pesad on mõnikord hämmastavalt keerukad paberimassist, vahast või savist ehitised. Tarus teevad mesilased vahakärgi, mis koosnevad paljudest kuuetahulistest kärjekannudest.
Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised.
Nt. tirtsud, prussakad, lutikad, täid, ritsikad b) täismoondega - viljastatud muna - vastne (röövik/tõuk/vagel) - nukk - valmik. Nt liblikad, mardikad, kärbsed, sipelgad, mesilased, kirbud. 3 tunnust, et nukk on elus: hingavad, on rakulise ehitusega, osa nukke liigutab. Moondega arengu bioloogiline tähtsus 1. Väheneb konkurents elupaigale 2. Väheneb konkurents toiduobjektile nt liblika röövikud söövad haljasmassi, valmikud aga nektarit. 3. Aitab kaasa levikule nt karbid, kelle vastsed ujuvad ja parasiteerivad kaladel 4. Vastsestaadium võimaldab pikendada eluiga. Ühepäevikuliste valmikud elavad mõned päevad, vastsed aga kuid ja isegi aastaid. 5. Vastse või nuku staadiumis võib toimuda talvitumine, kuna nukkudesse kogutakse glütserooli. Vananemine Hakkab vananema viljastamishetkest. Vananemine on geneetiliselt programmeeritud. Seda mõjutavad: 1. sisemised
Vaegmoone: muna-vastne-valmik; esinemine: lutikalised, tirtsud, ritsikad, ühepäevikulised, Täismoone: muna-vastne-valmik-nukk; esinemine: liblikad, kärbsed,. 54. Ühepäevikulised (Ephemeroptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Vastse rindmikul on tiivaalgmed ja tagakehalülide seljapoolel lehtjad või sulgjad trahheelõpused. Eluviis: Vastsed elavad väga mitmesugustes veekogudes, toitudes enamasti vetikaist ja kõdust. Valmikud ei toitu ja elavad vaid päeva või paar (sellest ka rühma nimi). Moone: vahetult pärast kestast koorumist laskub maapinnale ja kestub veel korra; tiivad hakkavad arenema juba 1. vastsestaadiumis; munast koorub eelvalmik. Näited: harilik ühepäevik (Ephemera vulgata), harilik mudapäevik (Caenis horaria), harilik samblapäevik (Ephemerella ignita). 55. Kiililised (Odonata): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest
siruulatus on kuni 12 cm. Surulasi iseloomustavad sihvakad tiivad, väga hea lennuvõime ja suur lennukiirus. Väidetavalt suudab kassitapusuru (Agrius convolvuli) hetkeks arendada kiirust isegi kuni 123 km/h. Enamusel surulastest on väga pikk imilont ja nad ei lasku toitumisel õiele maha, vaid "ripuvad" selle kohal õhus, ning sirutanud imilondi õieni, imevad niiviisi nektarit. Siiski leidub surulaste seas ka selliseid liike, mille valmikud ei toitu; neil on imilont taandarenenud. Omapärane on tontsuru imilont, see on vastandina teistele surulastele lühike ja jäme. Põhjus on ilmselt selles, et tontsurud tungivad tihti mesipuudesse ja imevad kärgedest mett, selleks aga pole teab kui pikka imilonti tarvis. Mesilaste eest kaitseb looma nii tema paks kitiinkest kui ka häälitsemise võime (väidetavalt meenutab see hääl mesilasema laulu). Loom võib kuuldavale tuua teravaid piiksatusi, mis meenutavad hiire häälitsemist
Vaegmoone- muna, vastne, valmik. Vastne võib meenutada valmikut nümf e.neidis. Munast koorumise järel areneb vastne (nümf) iga kestumisega täiskasvanu sarnasemaks. 54. 3 sabaniiti nii vamlikul kui vastsel ainulaadne. Vaegmoondega, vees elava vastse viimasest kestast väljub kohe tiivuline valmik, tiivuline valmik kestub veel korra ainulaadne.Vastse rindmikul on tiivaalgmed, lõpused tagakehal.Vastsed mitmesugustes veekogudes, toitub vetikatest, kõdust. Valmikud ei toitu, elavad vaid ühe päeva või paar.N: magevees harilik ühepäevik, harilikmudapäevik, harilik samblapäevik, ojapäevik, kivipäevik, õrnpäevik. 55. Nii valmikud kui vastsed on röövloomad, vaegmoone, vastsed elavad vees, nende alalõug on väljasirutuv püünismask, hingavad tagasoolega. 2 alamseltsi: eristiivalised vastsed jässakamad, tagakeha lõpeb 5 ogast koosneva anaalkoonusega, võivad ujuda reaktiivjõul.(N:
lendu tõusevad. Kahjustatud lehed valkjate täppidega, tugeval kahjustusel kahvatub peaaegu kogu lehepind. Enam ungari sirelil S. josikaea. Otiorrhynchus sp. Valmikud närivad leheservadesse sälke, millest leht Kõrvkärsakad saab omapärase "hammasratta" ilme. Tõsist kahju esineb harva, pigem toituvad varjulises kohas juurevõrsetel Operophthera Röövikud toituvad kevadel ja suvel mitmetoidulisena
Sellise ehitusega suiseid nimetatakse haukamissuiseteks ning need esinevad putukatel, kes toituvad tahkest toidust. Peale prussakate on haukamissuised veel näiteks mardikatel, kiilidel, sihktiivalistel (rohutirtsudel ja ritsikatel) ning liblikate röövikutel (aga mitte liblikate valmikutel). Kaugeltki mitte kõik putukad ei toitu tahkest toidust. Näiteks liblikate valmikud toituvad enamasti õites leiduvast nektarist, mida nad imevad oma pika imilondi abil. See koosneb kokkupandud ja väga pikaks veninud alalõugadest. Ülalõuad ja ülahuul, tihti ka alalõua kobijad on peaaegu
Parasvöötme metsad Peaaegu kolmandik maismaast Maal on kaetud metsaga. Looduslikku metsa leidub kõikjal kus on pidevalt vett puude kasvamiseks. Metsad on koduks teistele taimedele ning paljudele loomadele. Parasvöötme metsad on levinud troopiliste ja polaaralade vahel. Puude tüübid On olemas kaks põhilist puude tüüpi:heitlehelised ja igihaljad. Heitlehelised puud langetavad oma lehed korraga ja on osa aastast raagus. Sel ajal nad puhkavad. Uued lehed tulevad siis, kui nende kasvuks on piisavalt päikesevalgust ja niiskust. Igihaljastel puudel püsivad lehed mitu aastat ja need ei vahetu kõik ühe korraga. Nii ei ole nad kunagi raagus. Kus millised puud kasvavad Kõige suuremaid ja tavalisemaid puuliike metsas nimetatakse domineerivateks liikideks. Erinevad lii...
Külvikord. Kui on siis aastaid ei tohi seal enam midagi kasvatada. Kasvatada kindlaid sorte, mis on kiduussi kindlad. Taim kiratseb, saaki praktiliselt ei saagi. Juurtel valged mügarad. Nt maasikatel, kartulitel. Maasikad jäävad kängu, saaki ei saa. Samaskohas ei tohi siis uusi taimi panna. Insektitsiididega ei hävita. 3. Ripalane - (lk83) terviljadel. Vähem tähtis. Taimede mahla imejad. Kahjuritena toimivad vanema kasvujärgu vastsed ja valmikud, imedes pähikutest mahla. 4. Hernekärsakas (lk86) lehed on nagu kolhoosi lehmades kõrvad vanasit. Lehed äärest auklikud. 5. Hernemähkus (lk87) Herneuss. Sööb herne vilju kaunas. Varastes külvides pole nii palju. 6. Maakirp (lk88) Hüppavad kui sõrm juurde panna. Kahjustavad ristõielisi ja võivad täiesti hävitada saagi. Mai kuus kuumaline. Lehtpuu tuhka panna kui kirbud on. Sügiskünd. Lehtedel kollakas täpid, esialgu
Peale ronimise on sellistel jalgadel ka kaevamise ülesanne. Põrnikad peavad vähemalt mõnel eluperioodil mullas endale käike rajama. Mõni veedab pea kogu elu kõdus. Ronimiseks kasutavad nad võrdlemisi väikeseid käppasid ja küüniseid. Mullas elavad põrniklased on enamuses tumedad, ka süsimustad. Õitel toituvad põrnikad on värvikamad. 16 Valmikud toituvad peamiselt taimede lehtedest ja õitest, lendavad enamasti juunis- juulis. Põrniklaste vastsed on valged, paksud, kõvera kehaga tõugud ehk konud, kes elavad mullas, kõdupuidus ja sõnnikus, mõned isegi sipelgapesades. Sitikate valmikud ja vastsed elavad mullas või sõnnikus ja toituvad peamiselt loomade väljaheidetest. Teiste põrniklaste valmikute menüüsse kuuluvad ka taimede maapealsed osad - noored võrsed, lehed ja õied.
Lepatriinu Referaat Koostanud: oma nimi Koht ja aasta Sissejuhtaus Kevadiselt värvirikkale loodusele annavad tooni pisikesed, kuid sageli silmatorkavalt kirkad putukad. Peale liblikate leidub ka kirevavärvilisi mardikaid. Kõikvõimalike põrnikate, jooksikute ja sikkude hulgas äratavad tähelepanu eelkõige lepatriinud. 1.0 LEPATRIINU Lepatriinud on murdeti ka käolehmad, kirjalinnud, eri perekondadesse kuuluvad mardikad lepatriinulaste sgk-st; Umbes 4000 erinevat liiki, Eestis neist 51 liiki. Lepatriinude keha on pealt kumer, alt tasane, 1-10mm pikkune, paljudel liikidel mustakollase-või punasekirju. Nii valmikud kui ka vastsed hävitavad kilp-ja lehetäisid, lehekirpe ning võrgendilesti(on seega kasulikud); vähesed liigid on taimtoidulised. Vastne on hall või mustjashall, oranzikirjaline. Talvituvad mardikana. Lepatriinude hemolümf on mürgine, seepärast enamik putuktoidulis...
põhjuseks võib olla ka see, et parmud vajavad vastsetena kui ka valmikutena elutegevuseks vett. (Luig 2006) Putukamaailmas loetakse parmusid pikaealisteks, nende elutsükkel kestab sõltuvalt liigist, kes elavad Eestis, üks kuni kaks aastat ning võivad elada maksimaalselt kolme aastaseks. Parmud munevad oma munad taimelehtedele või ka kividele iseloomulike kogumikena, kust hakkavad kooruma vastsed kes langevad vette või niiskele pinnasele. Valmikud haaravad kaasa veetilga laskudes aeg-ajalt vette, mida imetakse imikärsa abil. Niiske elukeskkond või lausa veekogu on äärmiselt oluline vastsetele. (Luig 2006) Parmude ohtlikkus Väga paljude parmuliikide emased on väga agressiivsed vereimejad ning nende pisted on väga valusad. Parmud võivad rünnata kõikvõimalikke loomi, nii roomajaid, imetajaid kui teisi. Inimesi ründavad parmud samuti väga sageli, kuid näitkes veiseparm ja teised kõige suuremad
lahjendamata kujul. Sõstra-kublatäi – Cryptomyzus ribis Lehtede alaküljel imevad mahla 1-2 mm pikkused valkjasrohelised õrnad putukad. Lehtede pealmisel küljel on punakad kublad. Kahjustuse tõttu võrsete kasv aeglustub, põõsad känguvad, saak väheneb. Sõstra-kublatäi talvitub munadena võrsetel või okstel pungade kaenlas. Suve jooksul areneb mitu partenogeneetilist põlvkonda. Osast vastsetest arenevad tiivulised valmikud, kes lendavad uutele okstele või põõsastele või ka huulõielistele (iminõges, liivatee, münt) rohttaimedele. Rohttaimedel arenevad tiivulised isendid tulevad sügisel tagasi põõsastele. Põõsastel areneb suguline põlvkond, paaritunud emased munevad talvituma jäävad munad. Tõrje: Eemaldage ja põletage kahjustatud lehed või tugevasti kahjustatud võrsed. Enne õitsemist pritsige põõsad üle
Nad põhjustavad kõhulahtisust ja allergiat. Lestasi on võimalik määrata vaadates neid luubiga tumedal foonil. Lestadest nakatunud toode tuleb hävitada. Tõrjevahendid toimivad lestadele halvasti. Mardikalisi, kes rikuvad toiduaineid on mitmeid liike: Väike jahumardikas on umbes 5 mm pikkune , tumepruun ja lüsooli järgi lõhnav putukas. Tema vastne on 10 mm pikkune, kollakaspruun, silinderja kehaehitusega ja paksu nahaga. Teda tuntakse "jahuussi" nime all. Nii valmikud kui vastsed teevad suurt kahju, kuna nad rikuvad jahusaadusi. Nende eritised muudavad toidu kõlbmatuks. Aidalamseklane on 3 mm pikkune, tumepruun ja lameda kehaehitusega putukas. Seljakilbi äärtes on piigitaolised lisandid. Vastsed on umbes 3 mm pikkused ja valged. Tänu oma väikestele kehamõõtmetele on nende varjepaikadeks väiksemadki praod ja lõhed. Mardikate ja nende vastsete poolt rikutud toiduained tuleb hävitada. Suureks hädaohuks köögis on hiired ja vaaraosipelgad
Laanemets Referaat KUUSK Kuusel on väga tihe võra, mis teeb kogu metsaaluse hämaraks. Kuused on sageli aukartustäratavalt suured ja võimsad. Mõnikord võib pinnapealse juurestiku tõttu leida metsas sageli tuule poolt juurtega mullast rebitud puid. Kõik see, pluss metsa vaikne kohin, annab kokku kuusemetsas viibijale iseloomuliku tunde. Kuusel on siiski ka omad puudused. Nimelt ei suuda ta ei liiga niiskes ega liiga kuivas kasvukohas võistelda männiga, samuti ohustavad teda kevadised öökülmad. Kuusel on ka väga palju erinevaid parasiite, suurem osa neist söövad tema puitu. Nii võib sageli metsas näha murdunud kuusetüve, mis on seest täiesti mädanenud. See on seente töö. Kui puu kasvab, siis võib juba välisel vaatlusel oletada, kas kuuusk on mäda või mitte. Kui hoolega vaadata, on osa puid tüve alusel paksuks läinud ning tüvele koputades on heli tuhm. Sellised puud ei...
Ühe oletuse järgi leiavad nad söödipoolise üles kompimise ja valgel aja nägemise abil. EMÜ neurofüsioloogiline uurimistöö näidanud, et jooksiklaste tunnadel olevad kemoretseprodi on tundlikud soolade, taimsete suhkrute ja alkaloidide suhtes. Kahte viimast leidub ka suurtes kogustes seemnetes. seega vüibki mängida tähtsat rolli maitsmismeel seemnesöögi otsingutel (Merivee; Must; Kruus, 2012). Seemneid süüakse väga hoolikalt nind nii vastsed kui ka valmikud on selles osavad- eemaldades enne söömaasumist viljade ja seemnte väliskestad. Jooksiklatse toiduvajadus päevas on umbes kolmandik nende kehakaalust. Tähtsamad seemnetest toitujad on ehmesjooksikud, kuivajooksikud, hiilajooksikud, süsijooksikud, käävikjooksikud, ketasjooksikud, rohujooksikud ja pisijooksikud. Ehmesjooksikud ja kuivajooksikud on kõige olulisemad garnivoorid enamikus agroökosüsteemides (Merivee; Must; Kruus, 2012). IV
Väike kõrvahark Labia minor on varjatud eluviisiga ning haruldasem kui eelmine liik. Liikide arv: 1300, Eestis 2 liiki. Kirjandus: - Selts: Kevikulised Plecoptera Kevikulised on keskmise suurusega (4-20 mm), õhukeste katetega veidi lamendunud keha ja niitjate tundlatega putukad. Eestiivad on tagatiibadest kitsamad, kuid sarnase struktuuriga. Tagatiibade lai kannasagar volditakse lehvikukujuliselt kokku. Pika tagakeha tipus on pikad niitjad urujätked (mõnedel liikidel ka lühemad). Valmikud kooruvad varakevadel (elavad paar nädalat), vahel leitakse neid isegi lumelt. Lendavad halvasti ja ilmselt ei toitu. Puhkavad meeleldi veekogude kaldail asuvatel betoonehitistel. Vastsed elavad vees (eriti jahedates kiirevoolulistes ojades), arenevad 1-3 aastat. Toituvad kõdunevast orgaanilisest ainest, vetikatest või on röövtoidulised. Liikide arv: umbes 2000, Eestis ligi 30 liiki. Kirjandus: Remm, Hans 1966. Putukate välimääraja I. TRÜ rotaprint Selts: Kõdutäilised Psocoptera
maipõrnikas, õnnetriinu. Kiilid · Sale keha ja pikk tagakeha · 2 suurt liitsilma, millega näevad teravalt kuni 10 m kaugusele. · Röövtoidulised söövad teisi putukaid ( püüavad lennates) · Kiireimad lendajad putukate seas. · Vastsed arenevad vees, toituvad veeselgrootutest. · Tiivad läbipaistvad, enamus ei saa seljale kokku voltida · N. tondihobu, rabakiil, liidrik, tumekõrsik, vesineitsik. Ehmestiivalised · Valmikud on hallikate või pruunikate tiibadega, kohmakalt lendavad putukad. · Tiivad on kaetud peente karvakeste e. ehmestega. · Vastsed elavad vees, on taim-või loomtoidulised · Mõned ehitavad enesekaitseks ,,majakese" ( oksajupikestest, liivaterakestest, väikestest kividest või teokodadest) puruvanakesed. · Toiduks paljudele veeloomadele, sealhulgas kaladele. · Mõned koovad saagi püüdmiseks püünise.
Admiral Admiral (Vanessa atalanta) on liblikas koerlibliklaste sugukonnast. Admirali tunneb ära tiibadel domineeriva musta värvi järgi. Admiralil on suured mustaruugekirjud tiivad. Tiibade siruulatus on 65-70mm. Admirale võib kohata kõikjal avamaastikel, aedades, metsaservadel, niitudel, mitmesuguste taimede õitel. Admirali valmikud lendavad meile mai lõpust juunini ja juuli lõpust septembrini. Admiralide sügispõlvkond meie külma talve üle ei ela- neil puudub talvine diapaus (putuka talveuni). Admiralid on maiad liblikad- lisaks hilissuviste õite külastamisele parvlevad nad lõhkiküpsenud õuntel ja ploomidel. Admirali röövikud on mürgised. Suve lõpul röövik nukkub ning veedab talve kaitsva lumevaiba all. Toitumine Enamus koerlibliklasi toitub valdavalt õienektarist
Mõnikord võivad tagakeha seljal esineda karvatutid, mis on muust karvastikust tugevamad. Osal liblikatel esinevad tagakehal tümpanaalelundid (kuulmiselundid). Isaste liblikate tagakeha koosneb kaheksast, emaste oma seitsmest nähtavast lülist, ülejäänud segmentidest on kujunenud suguelundid. Liblikate areng Liblikas areneb täismoondega- nende areng on neljajärguline: muna, vastne(röövik), nukk ja valmik. Liblikate valmikud leiavad endale paarilise spetsiaalsete lõhnaainete - feromoonide abiga. Pärast paaritumist hakkab emane loom varsti munema. Liblikad munevad oma munad sellistele taimedele, millest toituvad nende röövikud. Munade areng võtab tavaliselt aega kuni paar nädalat, vaid munastaadiumis talvituvatel liikidel jääb muna munemise ja rööviku koorumise vahele mitu kuud. Liblikate röövikud on silindrilise kehaga, neil on olemas silmad ning tugevad haukamissuised
Eristatakse pindmist, pinnalähedast, sügavat, läbivat ja suurt tõuguriket. Tõugurkked tekivad puidus peamiselt tõugu kasvuajal ki nad puitu närivad. Kui puit viiakse metsast üle uutesse tingimustesse ja tõugud satuvad uude keskonda, siis tavaliselt nad hävivad. Ehitustehnilisest seisukohast on aga hoonete puitu kahjustavad putukad kõige kardetavamad. Puitukahjustavaid putukaid võib nende elutingimuste järgi jaotada kolme gruppi: 1. Valmikud ja vastsed, kes tuuakse metsas kahjustatud puiduga üle hoonetesse, näiteks puidusikk ja puiduvaablane. 2. Saeveskites seisvat puitu kahjustavad näiteks sinisikk ja hääletu toonesepp 3. ainult hoonetes elavad ja sigivad putukad, näiteks majasikk, mööbli- toonesepp, suur toonesepp. 7 Töötlemisele mineval puidul ei tohi putukkahjustusi üldse esineda. Putukkäigud, mis ei ole
sõnastuse kuivust. Luulekogusse ,,Kadunud kodu" sisaldab endas ka sotsiaalse suunaga luuletust ,,Tikk, takk! ...", milles väljendub kaastunne sõja ohvritele. Enno elujõulisema luulepärandi moodustavad lastelaulud, millest esimesed avaldati juba 1902. aastal J. Bergmanni toimetatud ,,Lastelehes". Lapsepõlves vanaemalt kuuldud rahvalaulud juhatasid Ennole kätte tee laste hinge. Nõnda ilmusid valmikud ,,Lastelehes" (1902 -1906) ja ,,Laste Rõõmus" (1907) esimesest marjuleminekust, tibukese unenäost, liivaaugus talupidavast peremehest jne. Viljakam periood lastelaulude loomingus oli 1923-1925, millal Enno oli ajakirja ,,Laste Rõõm" toimetaja. ,,Patsu, patsu kooki", ,,Oi suvi, õnnis lastemaa", ,,Uisutajad", ,,Heinaaeg on ikka nii" on meeldejäävamad luuletused tollest ajast. 1957. aastal täitis Ellen Niit Enno kauaaegse soovi koondada lastelaulud ühiste kaante vahele
Kooli nimi KIILILISED Uurimustöö bioloogias Autor:xxx Klass:8 Juhendaja:xxx asukoht Sisukord 1.Sissejuhatus...................................................................................................................................3 2.Välimus.........................................................................................................................................4 3.Elukoht..........................................................................................................................................5 4.Toitumine......................................................................................................................................6 5.Sigimine ja areng...................
mitmeid rabakupleid ja kus üleminek raba, vaipsoo ja teiste sootüüpide vahel on tihti ebaselge(1.). Rabad on liigivaesed, kuid neis leidub liike, mis ümbritsevaid alasi ei asusta. Iseloomulikud rabataimed on turbasamblad, sookail, hanevits, tupp-villpea, murakas, jõhvikas, huulhein ja rabakas (2.). Rabades elab rohkesti erinevaid selgrootuid, eriti veeselgrootud ja selliseid, kes veedavad osa oma elutsükli järkudest vees (sääsed, parmud, kihulased), kelle valmikud moodustavad suvekuudel põhiosa kõigi raba kohal lendavate putukate põhimassist. Tavalisemad liblikaliigid on raba-võiliblikas ja kirburohutäpik (1.). Rabalinnud on sookurg, rabapüü, põldrüüt ja mudatilder (2.). Soodel toituvad ka pardid, kajakad, haned ja mitmed röövlinnud ning värvulised. Soodes otsivad toitu ka põdrad, hirved, metskitsed ja marju otsivad karud (1.). Abiootilised tegurid
juhuks välditakse või need kasvukohad muust karjamaast taraga isoleeritakse. On liike, mis suudavad eksisteerida vaid piisava karjatamise tingimustes. Näiteks liblikaliigi komapunnpea (Hesperia comma) käekäik nommedel ja loopeasetes kadastikes soltub otseselt nii konkreetse toidutaime olemasolust kui ka niidu hooldusvottest - valmikud munevad vaid paljastunud maapinnal paiknevatele madalaks pügatud lamba-aruheina mätastele. Karjatamise lakkamisel maapinnalähedane mikrokliima muutub ning asurkond ei suuda ellu jääda (Talvi 2004, Viidalepp ja Remm 1996). Kokkuvõte Karjatamise mõju taimekooslustele sõltub suurel määral loomade eelistustest. Eri liiki kariloomad eelistavad erinevaid taimi. Sellest sõltub niidu taimede püsivus ja levik. Mõned liigid on suuremas ohus kui teised. Taimekoosluste olukorda saab mõjutada
jätavad piisavalt alles, et taim saaks normaalselt paljuneda. KÕRBE JA RÄNDTIRTSUD elavad Aafrika ja Aasia kuivades steppides ning poolkõrbetes. Nad võivad esineda parvedes elava vormina, kui ka tagasihoidlikumalt värvunud üksikelulise vormina. Parveline vorm ilmub välja pärast seda, kui mitu aastat on korralikult sadanud. Suurtesse karjadesse koonduvad juba maa sees munast koorunud lennuvõimetud vastsed, kes lähevad kohe liikvele, et toitu leida. Kui neist on valmikud arenenud, jätkavad nad üheskoos uute söödamaade otsinguid. Rändtirtse on vaos hoitud putukamürkide abil, parvede tekkimist ei õnnestu aga kuidagi takistada, sest võimatu on hävitada kõiki üksi elavaid tirtse. Autor: Tiiu Uibo Võhma Gümnaasium 2001 Õppematerjal 8. klassile
Seemneid laiali tassides aitavad nad kaasa taimede levikule. Prussakaherilane Koos kaevurherilaste ja liivaherilastega kuulub ta erakherilaste hulka, kes armastavad elada üksinda. Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. Taimed Taimed kasutavad erinevaid viise vee kogumiseks ja efektiivseks kasutamiseks. Mõned kõrbete õistaimed elavad ainult paar päeva, kuid nende seemned võivad olla mullas aastate jooksul, kuni üks tugev vihmahoog laseb
mida ta kirjeldab. Luuletuse lõpus on selgelt kirjas, et see koht, mis kunagi olnud on vanemate kätega valmis ehitatud. Ernst Enno igatses väga kodutalu Soosaarel, mis on ta luules selgelt nähtav. Lastelaulud Enno elujõulisema luulepärandi moodustavad lastelaulud, millest esimesed avaldati juba 1902. aastal J. Bergmanni toimetatud ,,Lastelehes". Lapsepõlves vanaemalt kuuldud rahvalaulud juhatasid Ennole kätte tee laste hinge. Nõnda ilmusid valmikud ,,Lastelehes" (1902 1906) ja ,,Laste Rõõmus" (1907) esimesest marjuleminekust, tibukese unenäost, liivaaugus talupidavast peremehest jne. Viljakam periood lastelaulude loomingus oli 19231925, millal Enno oli ajakirja ,,Laste Rõõm" toimetaja. ,,Patsu, patsu kooki", ,,Oi suvi, õnnis lastemaa", ,,Uisutajad", ,,Heinaaeg on ikka nii" on meeldejäävamad luuletused tollest ajast. 1957. aastal täitis Ellen Niit Enno kauaaegse soovi koondada lastelaulud ühiste kaante vahele. Valimik sai
b. Linnud c. Roomajad Moondega areng selgrootutel Esineb enamikel hõimkondadel. Nt. käsnadel, ainuõõssetel, limustel, erinevatel ussidel :rips-, lame-, ümar- ussid, lülijalgsed ja okasnahksed. Areng lülijalgsetel (hõimkond), putukatel (klass) Putukatel saame esile tuua 4 tüüpi arenguid. 1) Moondeta areng nt. ürgsed putukad, tavaliselt tiivutud majasoomukas. 2) Vaegmoondega areng muna-> vastne -> -> (kestumised) -> -> valmik. Vastsed ja valmikud on üldjuhul sarnased. Erinevused on vaid keha lülide arvus, keha proportsioonides, tiibades ja suguküpsuses. Nt. prussakad, tarakanid, tirtsud, ritsikad, lutikad, täid, satikas. 3) Täismoone muna -> vastne -> nukk -> valmik. Vastsetüüpidel on kindlad nimed. Kahetiivaliste vastne vagel. Liblikatel röövik. Mardikatel tõugud. Sääsed, kirbud, kärbsed, mesilased, sipelgad. 4) Segatüübiline areng kiilid. Moondega arengu bioloogiline tähtsus
kullesed võivad muutuda lihasööjateks. Nemad arenevad teistest kiiremini ja võivad rünnata ka endast väiksemaid kulleseid. Prussakaherilane Koos kaevurherilaste ja liivaherilastega kuulub ta erakherilaste hulka, kes armastavad elada üksinda. Tema keha on läikivroheline. Pea küljes on tundlapaar ja lendamiseks kaks tiivapaari. Lüliliste jalgade lõpus on küünised, millega on pinnast kergem kinni hoida. Vajaliku vee saab prussakaherilane kätte okstelt, kuhu koguneb kastevesi. Valmikud toituvad nektarist, vastsed aga prussakate kehas, keda emaherilased nende jaoks püüavad. Emane püüab putuka kinni, halvab selle astlatorkega ning veab urgu. Mürgist halvatud, kuid veel elava prussaka sisse muneb ta ühe muna. Kokkuvõte Kõrbe karmide oludega tulevad toime just sellised taimed ja loomad, mis vajavad vähe vett ja toitu ning suudavad end teiste ees kaitsta. Kõige rohkem on rohttaimi ning roomajaid ja väikesi imetajaid. Kõige vähem suuri puid ja suuri imetajaid
Kõrb. Kõrbed on kuiva kliimaga ning hõreda taimkattega troopika, lähistroopika ja parasvöötme loodusmaastik. Peamiselt on kõrbed mandri sisealal ja lääneserval. Kõrbed hõlmavad u.23% maismaast. Nad on tekkinud kas püsiva kõrgrõhkkonna, niiskete õhumasside liikumist takistavate mäestike ja mandrite lääneosas rannikualade sademetevähesust soodustavate külmade merehoovuste mõjul. Kõrbekliimale on iseloomulik temperatuuri suur kõikumine ööpäeva ja aasta jooksul (30-90 kraadini) Sageli puhub tugev tuul (samuun, tromb) või on ilm üldse ilma tuuleta. Taimkate on väga hõre - lehtedeta taimed, poolpõõsad, tava-ja turdpüsikud, kõvalehised ja lehitud võrapõõsad. Paljudel kõrbetaimedel on suur toiteväärtus (ka pärast kuivamist), neid tarvitatakse sööda-ja toidutaimedena, paljusid ravim-ja tehniliste taimedena. Paljude kõrbeloomade is...
kimpu sügavamale viivat ülalõuga, sülge eritav paeljas alaneel ning verd imev elastne ülahuul), mida ümbritseb nahka mitte läbiv tupp. Sääse eritatav sülg tuimestab nahka, takistab vere hüübimist ja soodustab vere voolamist. Sääse sülje kaudu levivad parasiidid uude peremehesse.Sääsed väldivad otsest päikesevalgust, rohkem tegutsevad nad varjulistes paikades ning õhtuhämaruses. 65 Sääseliste valmikud toituvad enamasti taimemahladest. Kolmes sugukonnas on valmikud verdimevad (Culicidae, Simuliidae ja Ceratopogonidae). Mõned sugukonnad on redutseerunud suistega (Chironomidae ja Cecidomyiidae). Sääseliste vastsed asustavad väga mitmesuguseid elupaiku nii vees kui maismaal, nende seas on nii rööv- kui taimtoidulisi vorme. Kärbselistega võrreldes on sääselised enamasti küllalt kehvad lendajad, nad on aeglasemad ja kohmakamad. 17. sajandil levisid kollapalavikku
täismoondega areng Kehaehitus ja elupaik Suurte silmadega ning pika saleda tagakehaka putukad.oma silmadega näevad nad teravalt 10 m kaugusele.ehmestiivalised.elavad enamasti veekoguse läheduses. Toitumine Püüavad toitu otse lennult.väiksemad putukad. Paljunemine Vastsed arenevad veekogudes kehaehitus Ehmestiivalised.nagu kiilid Toitumine Taim või loom toidulised Paljunemine Valmikud on peente karvakestega kaetud tiibadega.vastsed elavad veel KALAD Keha on voolujooneline Kergem ujuda Seljauimed Liikumis kiirus ja suund Küljejoon on orienteerumiseks Tajub vee liikumst Keha katavad soomused Kaitsevad kala keha Ujupõis Sellega saab kala sukelduda ja üles tõusta Lõpuse kaas on lõpuste kaitseks Kalade osa looduses:toiduks loomadele, KAHEPAIKSED Eluviis:
Iseloomulik on nt, mardikalistele, võrktiivaliselte · Kaetud nukk keha on ümbritsetud kõva läbipaistva kestaga, mis moodustub vastse sekreedist viimasel kestumisel. · Tünniknukud väliselt tünnikese- või munakujulised. Nuku väliskate on kujunenud viimase kasvujärgu vastse äraheitmata, tugevnenud kestast, mille sees on tavaline vabanukk. · Pupaarium kui tünninukul on kookoni ülesanne, siis nimetatakse seda pupaariumiks. · Küpsussööm(ine)? kui valmikud toituvad selle jaoks, et neil sugunäärmed välja areneksid, nim. seda küpsussöömaks. · Taastumissööm(ine)? kui tegemist on putukaga, kellel vvalmikujärgus on mitu minemisperioodi, vajavad nad enne uut munemisperioodi uut söömaaega. 5. Kahjurite kahjustamisviisid Kahjustuse iseloom sõltub kahjurite suiste tüübist ja kahjustatavast taimeosast. Putukad kahjustavad põhiliselt haukamis- ja pistmissuiste ning suuhaagikestega. Putukate
heli (pirinat). 30. Putukate tähtsus looduses ja inimese elus. Putukad moodustavad väga olulise osa looduse aineringes. Putukaid leidub kõikjal: nad liiguvad vabalt maismaal, vees ja mullas ning elavad isegi taimede ja teiste loomade organismis. Nad mõjutavad oma tegevusega nii taimi kui ka loomi. Putukate osa looduses avaldub mitmel viisil. Tähtsamad nendest on järgmised. Putukad kui taimekahjurid. Putukate valmikud ja ka nende vastsed on kohastunud toituma kõikvõimalikust orgaanislisest ainest. Tuntumad põllukahjurid on kartulimardikas, lehetäid, mitmesugused liblikad jt. Puid kahjustavad koore all elavad ütaskid ja siklased, okkaid närivad kiletiivaliste ja liblikate vastsed. Noorte männitaimede koort närib männikärsakas, mistõttu taimed hukkuvad. Sageli tekitavad putukad põllumajandusele ja metsakasvatusele suurt kahju. Putukad on toiduks paljudele loomadele
10% primaarsete konsumentide poolt talletatud energiast. Biomass ja energia vähenevad kiiresti ökoloogilises püramiidis kõrgemate troofiliste tasemete suunas. Kuidas jätkub produtsentide poolt toodetud toitu tohutule arvule taimtoidulistele loomadele? Aga ka teistele loomadele ? Toitumine on ju kõikide loomade elu alus. Loomariigis on üle kahe ja poole miljoni liigi ja selles seltskonnas on selliseidki liike, kes täiskavanuna üldse ei söö. Ei toitu palju putukate valmikud, on neid, kes ise söömisega üldse vaeva ei näe, kuid toituvad üsna jõudsaltparasiidid. Sööb peremees ja parasiit võtab kogu kehapinnaga või teatud kehaosaga kõik, mis tal vaja lõpuni seeditud toidumassist. Krokodillile piisab korralikust kõhutäiest poolteiseks aastaks, et ellu jääda (mitukümmend kilo liha). Võime väga pikka aega söömata elada on kiskjate ja paljude teiste liikide puhul hädavajalik
Pahad ehk gallid on taimekudede paiksest haiguslikust vohamisest tekkinud väärmoodustised. Neid põhjustavad ärritavad ained, mida eritavad taimekahjurid- pahklestad, pahksääsed, pahkvaablased, pahktäid ning mõned patogeensed seened ja bakterid. Allelopaatia- ühe taime negatiivne mõju teisele keemilise mõjuaine vahendusel. Allokatsioon- piiratud ressursside jaotamine või suunamine niisugustesse kohtadesse, kus neid saab kasutada kõige tõhusamalt ja tulusamalt. Ansamblireeglid- liikide kooseksisteerimise (koosesinemine ja sagedus) piirangud. Traditsiooniliselt peetakse silmas biootilistest interaktsioonidest (eelkõige konkurents) tingitud piirangud, kuid samuti võib vaadelda levimisest või abiootilisest keskkonnast tingitud piiranguid. Biotsönoloogia- teadus biotsönoosidest ja organismide kooseluvormidest. Laiemas tähenduses sama, mis sünökoloogia, kitsamas tähenduses teadus organismide suhtesit looduse...
Kitsamas mõttes on levimine ühe indiviidi ümberpaiknemine ruumis, laiemas mõttes migratsioon, see tähendab suure hulga indiviidide suunatud liikumine ruumis. Levimine on hädavajalik kohastumus. Migratsioon ( suure hulga indiviidide suunatud liikumine ruumis) o Perioodiline kohavahetus, nn pendelränne ehk lindude aastaaegade vaheldumisega toimuv ränne o Nn edasi-tagasi, toimub vaid üks kord elu jooksul. Vastsed ja valmikud o Üheotsa pilet rännatakse kuskile kaugele ja enam tagasi ei pöörduta. Nt liblikad 15. Liigisisene konkurents, sümmeetriline ja asümmeetriline konkurents; Liigisisese konkurentsi põhjustab ressursside puudus. Selle vähese eest tuleb võidelda samast liigist organismidel ja tugevam jääb ellu. Sümmeetriline konkurents indiviidide arv muutub sümmeetriliselt, kui mingit ressurssi juurde anda, siis muutuvad kõik indiviidid ühiselt.
günandromorfid) mosaiikne isend mõned keharakud XY, mõned XX. GEENIVAHETUS, AHELDUNUD PÄRANDUMINE Thomas Morgani tööd Morgan Ameerika geneetik, tööd XX sajandi alguses. Pärilikkuskromosoomiteooria. Uurimisobjekt ja selle eripära: äädikakärbsed (puuviljakärbsed). Sobivad uurimisobjektid, sest: 1. selgelt eristuvad tunnused 2. vähe kromosoome 3. arvukas järglaskond 4. kiire areng (arenevad täismoondega, valmikud soodsates tingimustes u 3-4 nädalaga) 5. neid on lihtne ja odav pidada 6. fenotüübiliselt (tunnuste alusel) väga läbi uuritud ja geenid on kaardistatud 7. ei pälvi loomakaitsjate tähelepanu Tema eesmärgiks oli katseliselt kontrollida Darwini evolutsiooniteooriat, kontrollimiseks ristas eri tunnustega äädikakärbseid ja uuris tunnnuste kujunemist järglastel. Mendeli seadused olid selleks ajaks taasavastatud P: Hall pikatiivaline x must lühitiivaline
sipelgad, mesilased, herilased. Suhtlevad omavahel feromoonide (lõhnaained) ja liigutuste (,,tants") abil. Ühiselulistel putukatel ,,farmid" ja ,,aiandid" hooldavad teisi putukaliike, seeni jmt. Sümbiootilised kuhilasisesed suhted mõnede loomaliikidega, kes aitavad ohu korral pesa kaitsta või veavad sinna ka sipelgatele toiduks sobivat materjali. Sihktiivalised nn rohutirtsud ehk ritsikad. Vaegmoondega, ehk vastsed sarnanevad valmikuga, neil pole tiibu. Isased valmikud aktiivsed hääle tekitajad siristajad. Enamasti herbivoorid. Mardikalised - loomariigi liigirikkaim selts. On kas röövtoidulised või enamik on segatoidulised (surnud orgaaniline aine, taimed jne). Iseloomulik tunnus on enamasti ka tagakeha katvad jäigad ja tugevad eestiivad. See eesmine paar tiibu on kujult muutunud ja moodustavad nn kattetiivad. Teine tiivapaar on kilejad ja mardikad kasutavad seda lendamiseks.
täiteks üheaastane mitmeaastane külmaõrn taim üheaastane üheaastane juurviljadest kõige külmaõrnem: tema tõusmed võivad hävida juba - 2 kuni - 3-kraadiste öökülmade korral soojalembene, kasvab põõsastena. Nimetatakse ka ruutlehikuks on olemas nii põõsakujulisi kui ka pikaväädilisi kõrbetaim ,mmm kaheaastane üheaastane mesilaste ja putukate abil tolmlev taim Ei ole soovitatav istutada okaspuude lähedale, sest porgandi-lehekirbu valmikud talvituvad okaspuudel, eriti männil on tomati ja kartuli lähisugulane soojanõudlik üheaastane rohttaim Ravimköögiviljana on kaalikat pruugitud südamehaiguste, kurgupõletike, külmetushaiguste ja unetuse puhul ning ka valuvaigistina, haavaparandajana, bronhiidi ja astma leevendajana ei anna isekülvi ega metsistu toiduks tarvitatakse 3-7 päevaseid vilju kaheaastane lühikese kasvuajaga üheaastane rohttaim üheaastane üheaastane kaheaastane
1. Ökoloogia aine, alajaotused (konspekt); Ökoloogia ei uuri keskkonnakaitset. Ökoloogia on teaduslik õpetus organismide ja nende keskkonna vahelisest seostest ja mõjudest. Keskkonna alla kuulub nii biootiline kui ka abiootiline keskkond. Ökoloogiat võib defineeida ka kui organismide "kodu elu". Ökoloogia alajaotused: * molekulaarne ökoloogia (molekuli, organi ja isenfi tasandil) ; (ökofüsioloogia- uurib organismide kohanemisreaktsioone) * autökoloogia (isendi tasandil) * pop.ökoloogia e demökoloogia * kooslusökoloogia e sünökoloogia *geograafiline ökoloogia * biosfääriline ökoloogia 2. Ökoloogia põhimõisted isend (genet, kloon, ramet), populatsioon, kooslus, ökosüsteem, bioom (konspekt); Isend: unitaarne organism. Selline organism, kes ei moodusta mooduleid, mis oleksid kas suhteliselt või täiesti iseseisvad. Populatsioon: ühise genofondiga isendite kogum. Kooslus: koos eksisteerivad populatsioonid Ökosüsteem: hõlmab endas eluk...
ja kõrgeneb ja konnpunnpeal pole enam kohta kuhu mune muneda ja asurkond kaob. (Wikipedia, 2011) Röövkärblased (Asilidae) Röövkärblased on suur, ligikaudu 5 000 liiki hõlmav sugukond valdavalt suurte mõõtmetega (kehapikkus kuni 5 cm) kärbseid. Röövkärbeste pea on suhteliselt väike, kuid väga liikuv, varustatud võimsa imikärsaga. Rindmik on väga suur ja tugev. Kogu keha on kaetud pikemate või lühemate karvadega. Röövkärblaste valmikud on väga head lendajad. Nende toiduks on peamiselt teised putukad, keda püütakse lennult. Kuna röövkärbeste sülg 7 on väga mürgine, hukkuvad kättesaadud saakloomad silmapilkselt. Surmatud saakloom imetakse tühjaks. Kuna suurte röövkärbeste imikärss on erakordselt tugev, võivad nad kättevõtmise korral enesekaitseks ka inimese naha läbi hammustada. Tekkiv valu ei jää
Esineb rohkem metsaäärsetes kohtades kui sügavmetsades. Hästi teda tunneb ära siis, kui ta lööb oma nokaga vastu puud ja juba kaugelt on näha tema sulestikku. Kui ta lööb oma nokaga vastu puukoort, see tähendab, et ta otsib endale putukaid söögiks. Põhimõtteliselt võib teda kuulda toitu otsimas iga ilmaga. Peamiselt paigalind, kuid augusti lõpust oktoobrini toimub ka ränne. Suvel on põhitoiduks putukate vastsed ja valmikud, talvel toitub ka okaspuude seemnetest. Kevadel võib teha kasepuusse augu ja oodata nõrguvat kasemahla. Asustab igasuguseid puistuid ja alleesid. (Linnumääraja, 2015) Pilt 34. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major), Pilt 33. Suur-kirjurähnn (Dendrocopos major), (Autor: Sven Zacek) (Autor: Kerli Neljas), 2015 2.4.9.2. Musträhn (Dryocopus martius) Vaatluse lõppedes võib märgata, et musträhn on Eesti suurim rähn
kirbud, sipelgad, mesilased) Moondega arengu bioloogiline tähtsus: 1) Vähene konkurents toidule a) kulles (vetikad) ja konn (lihatoiduline) b) röövik (haljas mass) ja liblikas (nektar) 2) Vähene konkurents elupaigale a) kullesed (vees, mudas) ja konn (vees, maismaal) 3) Paraneb isendite levik a) karbid on väheliikuvad. Vastsed ujuvad vabalt ja parasiteerivad kaladel 4) Pikendab eluiga a) ühepäevikute vastsed elavad mitu aastat, valmikud elavad mõned päevad 5) Võimaldab edukalt talvituda (nukustaadium) REK: 1)Arenguskeem, lünkade täitmine 2) Seostada konkreetne organism ja arengutee 3) Nimetage moondega arengu 4 bioloogilist tähtsust 4) Võrrelge otsest ja moondega arengut: erinevuste paarid ja 1 sarnasus VANANEMINE Üldine bioloogiliste seaduspärasuste süsteem, mis algab organismi moodustamise hetkest ja lõpeb surmaga. Millal hakkab organism vananema? Vastus: Viljastumise hetkest Vananemine 1) sisetegurid
Liblikad arenevad täismoondega Nad munevad munad taimedele, millest munast kooruvad ussikujulised röövikud. Munast arenevad vastsed on välimuselt ja eluviisilt vanematest erinevad. Nad toituvad kogu aeg, kuni nad saavad täiskasvanuks ning areneb nukk, kellest omakorda areneb liblikas. Täiskasvanud liblikat nimetatakse valmikuks. 3) Ehmestiivalised - Puruvanade vastsed elavad väikestes kivikestest kokku kleebitud koorikus. Nad toituvad taimedest ja pisikestest selgrootutests. Puruvanade valmikud on tagasihoidliku välimusega ning nad lendavad kohmakalt. Nende tiibu katavad peened karvad ehmed, mistõttu kutsutaksegi neid ka ehmestiivalisteks. Puhkeolekus asetavad nad tiivad kausjalt tagakehale. Need ehmestiivalised, kes ei ehita endale koda, koovad saagi püüdmiseks vette püünisvõrgud. Ehmestiivaliste vastsed elavad vees. 42. Putukate seltsid (kiililised, kiletiivalised, kahetiivalised) 1) Kahetiivalised on putukad, kellel on 2 tiiba. Teine tiivapaar on muutunud sumistiteks.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
