hommikul armastas Puhh ikka midagi natuke põske pista, seepärast oli tal muidugi kangesti hea meel, kui ta nägi, et Jänes taldrikud ja kruusid lagedale tõi. Ja kui võõrustaja siis veel küsis, mida külaline leiva peale soovib, kas mett või kondenspiima, oli Puhhi erutus juba nii suureks kasvanud, et ta vastas: "Mõlemat!" Aga et mitte just ahnepäitsuna näida, lisas juurde: "Leiva pärast palun, ei tasu vaeva näha." Kui Puhh hakkas jänese juurest ära minema, ei mahtunud ta enam urust välja. "Noh, head aega siis. Vaja edasi minna." Ja ta hakkas urust välja ronima. Sikutas esimeste käppadega ja tõukas tagumistega, ja ennäe, veidi aja pärast oligi ninaots jälle värske õhu käes...siis kõrvad...siis käpad...turi ja... Kui jänes küsis, et kas ta on kinni jäänud siis Puhh vastas muretu häälega. "Puhkan niisama natuke...mõtlen ja ümisen siin endamisi. Jänes üritas Puhhi siiski urust välja sikutad, kuid Puhh lausus selle peale pahuralt
ebaloomulik olukord, kus saakloomad ei suuda eest ära joosta (sellist olukorda looduses ei juhtu ja seetõttu pole rebane kohastunud vastavalt käituma). Rebase uru võib ära tunda järgmiste tunnuste järgi: talvel võib olla uru ees mulla ja pesamaterjali hunnikud, sest talviti ta puhastab oma pesa, millel on ka kindlasti rebase lõhn e. uriinihais. Samuti võib olla uru ümbruses ka toidu jäänuseid (linnutiibasi, jänesekaibi, murtud hiiri ja ka mutte). Kui urus on pojad siis tuleb urust roiskuva liha lõhna ja kindlasti on ka porikärbseid. 2 Rebase eluviis Rebane on öö ja hämariku loom, kuid häirimise puudumisel rohkem päevase eluviisiga. Kodupiirkond võib rebasel olla kuni 600ha. Rebane elutseb ühest isasest ja mitmest emasest koosnevates rühmades. Suhtlevad rebased häälitsuste teel. Eristatud on vähemalt 28 erinevat häält, mida nad suhtlemise käigus teevad. Nendest levinumad on iseloomulik `'auh-auh-auh''
Üheksavöölane jagab oma kodu sageli teiste oma liigi samasooliste esindajatega. Igal loomal on oma ,,korter", ent isase alad kattuvad sageli osaliselt emaslooma aladega. Üheksavöölane märgistab oma territooriumi erinevates kehaosades paiknevate näärmete eritisega. Ohu korral tõmbab ta end siili kombel kerra või tõmbab oma jalad enda alla ja surub end vastu maad. Kui üheksavöölast jälitada, läheb ta sibavalt kõnnilt üle galopile ja püüab põgeneda urgu. Urust on teda väga raske kätte saada, sest ta kiilub end rüü ja käppade abil sinna kinni. Saba on tal libe ja kooniline ning sellest on teda samuti tülikas haarata. Hämaruse saabudes lahkub üheksavöölane oma maaalusest urust ning suundub toiduotsingule. Tema menüü on äärmiselt rikkalik. Sinna kuuluvad putukad, tillukesed selgroogsed, linnumunad, puuviljad, seened, juured ning korjused. Ta hangib toitu peamiselt suurepärase haistmismeele abil
Talveks valmistudes kogub mäger omale naha alla suured rasvavarud, suleb uru "välisuksed" lehtede ja mullaga ning heidab talveunne Varem on mägra karvu kasutatud pintslite valmistamiseks ning rasva rahvameditsiinis. Praegu on mäger looduskaitse all ning tema küttimine on keelatud Mäger on kiskja POJAD Kevadel, märtsis-aprillis, sünnib mägral 2...4 poega Nägijaiks saavad nad kuuvanuselt, kahekuuselt hakkavad juba urust välja käima Esimese talve veedavad koos emaga
Hendrik Mägi 4.A klass Tarantel (Lycosa) Tarantel kuulub huntämbliklaste sugukonda, mis jaguneb perekondadesse Pardosa ja Lycosa. Huntämbliklased on oma nimetuse saanud selletõttu, et nad jälitavad oma saaki, mitte ei püüa seda võrgu abil nagu teised ämblikud. Nad toituvad putukatest, teistest ämblikest, väikestest roomajatest, konnadest ja isegi väikestest lindudest. Huntämbliklane valvab saaki liikumatult, sobival momendil ründab kiiresti ja haarab sellest tugevate esijalgadega kinni. Lõugtundlate abil hammustab ta saagi kitiinkesta katki ning nõrutab ohvri kehasse mürki, mis tapab saagi ning muudab selle ämbliku jaoks vastuvõetavaks. Elupaik Tarantlid elavad maakera soojades osades, näiteks Lõuna-Euroopas, Austraalias, Lõuna- Aafrik...
Lehed on väikesed, nahkjad või on muundunud. Paksud lehed, et aurumine lehe pinnalt oleks võimalikult väike. Varred või lehed on suutelised säilitama endas niiskust. Õitsevad ning viljuvad väga kiiresti Pikad juured, mis ulatuvad sügavale. SAKSAUULIPUU E DATLIPALM KASAHSTANI KAKTUS TAIMED LOOMADE KOHASTUMUS Suured kõrvad kehatemperatuuri reguleerimiseks. Paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest. Osad väiksemad imetajad ei joo üldse, nad saavad piisava vee kätte taimeseemnetest. Tihe karvastik kaitseb loomi päeval kuuma eest ja öösel külma eest. Toiduks valitakse enam-vähem kõike. Parim kaitse osavus ja väledad jalad. LIIVASISALIK SKORPION LOOMAD INIMETEGEVUS Araabia ja beduiini rahvad. Hõredalt asustatud. Maavarade kaevandamine (nafta, maagaas).
kärnkonnad maismaal, olles septembri lõpust kuni aprillini pinnasesse kaevunud. Harilik kärnkonn liigub tavaliselt aeglaselt jalutades või vahel ka lühikeste hüpetena. Päeval peitub kärnkonn varem valmiskaevatud peidikutesse, milleks on tavaliselt metsataimede juurealused urud. Mõnikord poeb kärnkonn päevaks ka kivi alla. Sellistes peidukohtades on ta oma värvi tõttu märkamatu. Harilikud kärnkonnad on aktiivsed videvikus ja öösiti, kui õhk on niiskem. Pärast päikeseloojangut urust väljudes võib kärnkonn saagiotsinguil läbida küllaltki pikki vahemaid. Märgade ilmadega on kärnkonn kõige aktiivsem. Hommikuks on kärnkonn enamasti liikunud tagasi oma esialgsesse peidupaika ja nii võib mitu kuud ühes urus elada. TOITUMINE Kärnkonnade peatoiduks on putukad ning limused ja nälkjad aga ka põrnikad, röövikud, kärbsed, vihmaussid ja isegi väikesed hiired. Väikest ja liikuvat saaki püüab kärnkonn kiire keeleliigutusega, suuremat saaki haarab ta kogu suuga
suutelised säilitama endas niiskust, selliseid taimi nimetatakse sukulentideks. Efemeerid ehk lühieataimed tärkavad pärast vihma ja kasvavad, õitsevad ning viljuvad väga kiiresti. Taimede pikad juured, mis ulatuvad sügavale või hoiduvad maapinnale, võimaldavad koguda pinnases leiduvat niiskust, eriti liivakõrbetes. 6. Loomastik Paljud loomad jäävad suveunne. Neil on suured kõrvad kehatemperatuuri reguleerimiseks. Paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest. Osad väiksemad imetajad ei joo üldse, nad saavad piisava vee kätte taimeseemnetest. Toiduks valitakse enam-vähem kõike, mis hamba alla hakkab. Tihe karvastik kaitseb loomi päeval kuuma eest ja öösel külma eest. Sageli on parim kaitse osavus ja väledad jalad. Gobi kõrb on koduks näiteks nii kahe küüruga kaamlitele, iguaanidele, kõrbekilpkonnadele,
Antoine de Saint-Exupery "Miski ei ole täiuslik," ohkas rebane. Siis aga tuli ta oma mõtte juurde tagasi: "Minu elu on üksluine. Ma pean jahti kanade peale, inimesed peavad jahti minu peale. Kõik kanad on ühesugused, kõik inimesed on ühesugused. Oleks nagu igavavõitu. Aga kui sa mu taltsutaksid, siis täituks mu elu otsekui päikesepaistega. Õpin tundma sammude kaja, mis kõigist teistest erineb. Teised sunnivad mind maa alla ronima! Sinu jala astumine kutsub mind oma urust välja otsekui muusika. Nüüd aga vaata! Näed seal viljapõldu? Mina leiba ei söö! Viljast pole mulle mingit kasu. Sellest on väga kahju! Sinul aga on kullakarva juuksed. Oleks imetore, kui sa mu taltsutaksid. Kuldne vili meenutaks mulle sind. Ja ma armastaksin tuule sahinat viljas..." Rebane jäi vait ja vaatles kaua väikest printsi. "Palun taltsuta mind," ütles ta siis. "Kangesti tahaksin," vastas väike prints, "ent mul pole kuigi palju aega. Mul on vaja endale sõpru
Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsivad sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset. Hulk päevi ei jäta ema poegi hetkekski üksi, ka mitte selleks, et jahil käia. Kala toob talle tema paariline. Kuu aja vanuselt avanevad poegadel silmad ning nad näevad esimest korda maalima oma ümber. Mõni nädal hiljem teevad nad oma esimesed sammud ja uurivad iseseisvalt ümbrust. Kolme kuu vanuselt viib ema nad urust välja veega tutvuma. Vesi kohutab alguses noorukeid. Ehmunult vaatavad nad kuidas ema sellese sukeldub. Kuid varsti libistab üks poeg end ema järel vette ja teinegi tuleb tema sabas. Algul rabelevad pojad niisama, kuid varsti oskavad nad juba korralikult "koera" ujuda. Fakte saarmast. Nimetus: Saarmas; teaduslik nimetus Lutra lutra. Kuuluvus: Kõik saarmad kuuluvad kärplaste sugukonda. Mõõtmed: Isased saarmad kasvavad kuni 1,2 meetri pikkuseks. Emased on kuni 1 meetrised.
Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsivad sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset. Hulk päevi ei jäta ema poegi hetkekski üksi, ka mitte selleks, et jahil käia. Kala toob talle tema paariline. Kuu aja vanuselt avanevad poegadel silmad ning nad näevad esimest korda maalima oma ümber. Mõni nädal hiljem teevad nad oma esimesed sammud ja uurivad iseseisvalt ümbrust. Kolme kuu vanuselt viib ema nad urust välja veega tutvuma. Vesi kohutab alguses noorukeid. Ehmunult vaatavad nad kuidas ema sellese sukeldub. Kuid varsti libistab üks poeg end ema järel vette ja teinegi tuleb tema sabas. Algul rabelevad pojad niisama, kuid varsti oskavad nad juba korralikult "koera" ujuda. Fakte saarmast. Nimetus: Saarmas; teaduslik nimetus Lutra lutra. Kuuluvus: Kõik saarmad kuuluvad kärplaste sugukonda. Mõõtmed: Isased saarmad kasvavad kuni 1,2 meetri pikkuseks. Emased on kuni 1 meetrised.
paiku urgude rajamiseks. Uru kraabib rebane ise või hõivab mägra oma, kohandades seda vastavalt oma vajadustele. Urul on alati mitu sissekäiku. Pojad sünnivad enamasti aprillis ja neid on 3...10. Areng Sündides on pojad tumepruuni pehme karvastikuga kaetud. Kahenädalaselt hakkavad nad nägema ja kuulma. Imetamine kestab kuu aega, üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Urust hakkavad pojad väljas käima ühe ühekuusena, iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpseks saavad rebased ühe aasta vanuselt. Rebasest mujal maailmas Rebase perekonda kuulub 11 liiki: aafrika liivarebane ehk kahvatu rebane (Vulpes pallida), afgaani rebane (Vulpes cana), bengali rebane(Vulpes bengalensis), fennekrebane (Vulpes zerda, Fennecus zerda), kapi rebane (Vulpes chama), kääbusrebane(Vulpes macrotis), korsak
5. SLAID Tiinuse kestvus sõltuvalt paarumisajast, võib olla 10...12 kuud või rohkem. Niisiis on pulmad veebruaris-märtsis. Pojad sünnivad märtsis-aprillis, siis sünnib mägral 2...4 poega. Sündides on nad abitud, kehamass 70...130 g. Silmad avanevad 35 päevaselt. Imetamine kestab 2...2,5 kuud. Iseseisvuvad järgmisel suvel, suguküpseks saavad emased kahe-, isased kolmeaastaselt. Isa poegade eest ei hoolitse ja toitu ei too, 2- kuused pojad hakkavad urust väljas käima. Talve veedavad nad koos emaga. Eluiga 15 (18) aastat. Mäger kogub talveks ka toiduvaru, marju, putukaid. Magamiseks toob pessa sammalt, lehti, kuiva heina. Sula ilmaga ärkab mäger üles, kui päike paisab, päevitab uru ees. 6. SLAID Küttimine 2001.aastal kogu Eestis 56, Läänemaal 1 loom. 2002 aastal kütiti vähem, Eestis kokku 44 looma. Värskemaid andmeid eelmisest aastast, kütiti 46 isendit. Täpne arvukus ei ole teada, oletatakse, et Eestis on ligikaudu 2000 looma
Need haarmed on nagu valvurid: nad peavad õigel ajal oma magavat peremeest ligineva hädaohu eest hoiatama.Ta liigub edasi ujudes või oma paljude kombitsate abil roomates. Päeval poeb kaheksajalg peitu ja jälgib ümbrust. Kaheksajala silmad on suured ja need on kohastunud sügavustes valitseva nõrga valgusega. Ujudes liigub kaheksajalg tagurpidi, selg ees. Väljapaisatavad veejoad paiskavad looma mõne meetri võrra tagasi.Kaheksajalg tuleb hämaruse saabudes oma urust välja ja suundub jahile. Tema lemmiktoiduks on krabid ja vähilised, kuid ta sööb tegelikult kõike, mis on ta haardeulatuses. Kaheksajalg on suurepärane ujuja ja enamuse oma saagist püüab ta siiski kinni järsku rünnates. Ta on hästi relvastatud. Papagoi nokka meenutavad vägevad lõuad purustavad nagu muuseas paksu molluskikoja. Lisaks on iga kaheksajalg varustatud veel mürginäärmete ja tindipommidega. Maskeerunud kaheksajalg viskub
oaase nende vahel rändlevad tuareege. Sahara idaosas asub Liibüa kõrbe tasandik, mis on kliima poolest palju kuivem. Ehkki Liibüa kõrbes leidub nii allikaid kui ka oaase, on see vee ja taimede vähesuses tõttu erinevalt teistest Sahara kõrbe osadest karjakasvatuseks sobimatu. Sahara on maailma suurim kuum kõrb ja kõrbetest teisel kohal, Antarktika järel. Loomad Kohastumused ·paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest ·tihe karvastik kaitseb loomi päeval kuuma eest ja öösel külma eest ·toiduks valitakse enam-vähem kõike, mis hamba alla hakkab ·sageli on parim kaitse osavus ja väledad jalad. Osad väiksemad imetajad ei joo üldse, nad saavad piisava vee kätte taimeseemnetest Paljude kõrbeloomade iseloomulikud tunnused on soomuseline kehakate, varjevärvus, suur kuumusetaluvus, väike veevajadus (õime omastada vett toidust või
nägemiseks kohastunud silmadega kõrberebane (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Kõrvad: Tal on pikad radari- või taldrikutaolised kolmnurksed kõrvad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane järgi). Fenneki hiigelsuured kõrvad töötavad nagu radiaatorid. Nad annavad ära kuumust, hoides nõnda selle kõrberebase kehatemperatuuri normis. Ka kuuleb nende kõrvadega suurepäraselt väikeste loomade ja lindude liikumist, kui fennek õhtuhämaruses oma urust välja jahile suundub (Dr. John Feltwell, 1988 "Loomad ja nende elupaigad"). Keha: Fennek on kõige väiksem rebane ja ühtlasi pisim koerlane (Jinny Johnson, 1999 "Laste Loomaentsüklopeedia"). Keha ja pea pikkus on kokku 2441 cm, saba 1831 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab ühest kilogrammist ega ületa isaste puhul 1,75 kg. Emased on kergemad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane). Karv:
karvastikuga kaetud pojad. Poegi 3-10, Eestis keskmiselt 4-7. Silmad avanevad kahenädalaselt. Imetamine kestab kuu aega, üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Lapsi kasvatavad mõlemad vanemad ja saavad nende pärast tublisti vaeva näha. Kõigepealt sellepärast, et kasvavad rebasekutsikad vajavad palju toitu ja siis veel sellepärast, et nad sirgudes seiklushimulisteks muutuvad ja ei taha enam urus püsida. Urust hakkavad pojad väljas käima ühekuusena, iseseisvuvad nelja kuu vanuselt. Suguküpseks saavad rebased ühe aasta vanuselt. KOHT ÖKOSÜSTEEMIS, OHUSTATUS ja KAITSE Looduses on rebane küllalt tähtis pisinäriliste ja kahjurputukate arvukuse reguleerija.Ohtlik on ta mitmesuguste haiguste nagu marutaudi ja kärntõve levitajana. Samas ohustavad ka teda ennast kärntõbi ja marutaud. Ülimalt ebameeldivat sügelust ja nahakahjustusi, mille käes kärntõvest vaevatud
· Peibutusjaht loom hiilib jahimehele ligi, mitte vastupidi. Peibutatakse kahtemoodi: pannakse välja visuaalsed märgid (linnujahil, pardi ja hanejahil). Mõne liigi meelitamiseks piisab lihtsalt mingist skemaatilisest markeering (sarnane linnule), kuid teise liigi jaoks on vaja täpset koopiat. Teise viisi puhul kasutatakse häälitsusi. · Otsijaht jaht seisva linnukoeraga. · Urujaht püütakse peamiselt mäkra. Jahiliik, keda võib urust leida, kasutataks urukoera, kes ajab mägra tupikusse. · Jahtlippudega hundijahi põhimeetod. Ala ümbritsetakse lipuringiga (punased toikad). Lipuliine on kilomeetrite viisi. Visuaalne efekt mõjub hundile hirmuäratavalt millegipärast. · Uluki püüdmine · Ajujaht peetakse põdrale. Kollektiivjaht. Valitakse jahijuhataja (tema käsku peab kuulama, kontrollib jahidokumente/pabereid).
materjaliga. Ent mõned, eriti lõunapoolsematel aladel, talvituvad puuõõnsustesse rajatud pesades. Väheseid kasetriibikuid ja lagritsaid on leitud talvitumas ka väiksemates keldrites. Kes peavad taliuinakut? Ka mäger teeb taliuinakut. Tema sügavas urus püsib temperatuur ühtlane, teave ilmamuutuste kohta õues jõuab sinna harva. Siiski käib ta vahel suuremate suladega ka keset talve urust välja. Kuna mäger ei jäta oma jälgi lumele kuigi tihti, kiputakse seesuguseid jälgi vahel pidama ahmi omadeks. Kõige pinnapealsema uinakuga on meil kährik. Ta jääb magama vaid püsivate miinuskraadide korral, sulailmadega aga liigub neid ringi kogu talve vältel. Nii on kährikud ühed sagedasemad loomad, keda nähakse söödaplatsikaamerate salvestistel. Eriti raskete ilmastikuolude, näiteks käreda
Tillukesed, pimedad ja abitud, suruvad pojad end ema vastu, joovad tema piima ja otsiva sooja tema tihedast kasukast. Poegade lühike beebikarv ei paku head kaitset. Hulk päevi ei jäta ema poegi hetkekski üksi, ka mitte selleks, et jahil käia. Kala toob talle tema paariline. Kuu aja vanuselt avanevad poegadel silmad ning nad näevad esimest korda maalima oma ümber. Mõni nädal hiljem teevad nad oma esimesed sammud ja uurivad iseseisvalt ümbrust. Kolme kuu vanuselt viib ema nad urust välja veega tutvuma. Vesi kohutab alguses noorukeid. Ehmunult vaatavad nad kuidas ema sellese sukeldub. Kuid varsti libistab üks poeg end ema järel vette ja teinegi tuleb tema sabas. Algul rabelevad pojad niisama, kuid varsti oskavad nad juba korralikult "koera" ujuda. Fakte saarmast. Nimetus: Saarmas; teaduslik nimetus Lutra lutra. Kuuluvus: Kõik saarmad kuuluvad kärplaste sugukonda. Mõõtmed: Isased saarmad kasvavad kuni 1,2 meetri pikkuseks. Emased on kuni 1 meetrised.
kurnamiseks. Nokkloom on imetaja kuigi ta muneb. Munad on nahkjad ja neid hautakse umbes 2 nädalat. Mune on harilikult kuni kolm. Ta haudub pojad välja nagu lind oma kehasoojusega. Sündides on pojad pimedad. Nad toituvad ema kõhul olevalt karvadeta näärmeväljalt piima lakkudes. Nokklooma pojad klähvivad taarudes nagu kutsikad - see on nende mäng. Pojad jäävad urgu umbes neljaks kuuks. Umbes kümme päeva pärast poegade koorumist väljub emasloom esimest korda urust toitu otsima. Isasel on enesekaitseks tagajäsemetel asuv mürgine teravik. Nokkloomade silmi ja kõrvu kaitsevad vees olles nahast klapid. Vees on ujulestad avatud olekus, maal liikudes volditakse ujulestad uuesti kokku. Habeagaam Austraalia kõrbetes elav habeagaam muudab oma naha värvi. Hommikul on see tumedam, et soojust koguda, päeva peale aga muutub kahvatumaks. Kiskjate vastu pakub talle kaitset okkaline nahk. Nad tegutsevad varahommikul ja õhtuhämaruses
muid osi kõrvetava päikese eest. Et valgus pääseks kõikjale lehe sisemusse, on lehe tippudes läbipaistvad aknad. Kivitaimed on sukulendid nad varuvad vett oma paksudesse lehtedesse. Pärast vihma puhkevad kivitaimed õitsele, lehepaari vahele ilmub üks suur õis. Suurtel puudel pole vähese veega võimalik toime tulla, seega neid kõrbetes ei leidu. 4 Paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest , tihe karvastik kaitseb neid päeval kuuma eest ja öösel külma eest: Kõrbehiired elavad Egiptuse loodeosas. Nad kaevavad seal väga ulatuslikke urgusid. Toitu, milleks on taimeseemned, suunduvad nad otsima öösiti. Kõrberebasel e. fennekil on kõrbes elamiseks mitmed kohastumused. Päeval palavaga peitub ta oma maa-alusesse urgu ja õhtuhämaruses alustab jahti. Tal on oma kehaga võrreldes suuremad kõrvad kui teistel rebastel
sisene urgu. Urge kasutavad rebased üldse ainult siis, kui neil on pesakond. 6 Rebase pesakond ja kasvamine Pesakonna suurus on 113, keskmiselt 5 kutsikat. Sünnikaal on 50150 g. Kutsikatel on sündimise ajal pehmed pruunid karvad. Pojad sünnivad pimedana, silmad arenevad völja 9-14 päevaselt. Üle kahenädalastele poegadele annab ema ka peenestatud toitu. Väikesed rebasepojad hakkavad urust väljas käima alates ühe kuuselt. Sel ajal toob neile ema veel päris palju erinevat elusat toitu, et pojad õppiksid saaki murdma. Umbes kolmekuistele rebasekutsikatele toob ema urgu hiiri, et pojad saaksid õppida hiirte küttimist ja söömist. Kutsikad iseseisvuvad nelja kuu vanuselt Ema ja pojad jäävad koku sünnist järgneva sügiseni. Sündimisele järgneval sügisel lähevad kutsikad laiali oma territooriumidele. Need võivad olla nii 10 kui ka 400 kilomeetri kaugusel
Toitu on kõrbes vähe. Sageli tuleb üle elada pikka aega ilma veeta. Kaitseks puudub tihnik või mets, seega ehitatakse endale urgusid. Urg kaitseb kiskjate ja päikese eest. Kõrbes on palju putukaid, ämblikke, roomajaid, närilisi. Vähem on linde ja suuremaid imetajaid. Kuna ka loomade puhul on nii, et suurem vajab rohkem vett, tulevad sealse eluga toime vähesed. Kohastumused · suured kõrvad kehatemperatuuri reguleerimiseks · paljud loomad hangivad toitu ja käivad urust väljas öösel, et varjuda põletava päikese eest · osad väiksemad imetajad ei joo üldse, nad saavad piisava vee kätte taimeseemnetest · tihe karvastik kaitseb loomi päeval kuuma eest ja öösel külma eest · toiduks valitakse enam-vähem kõike, mis hamba alla hakkab · sageli on parim kaitse osavus ja väledad jalad Nagu taimi, on ka väga erinevaid loomi Sipelgalõvi Sipelgalõviks kutsutakse ühe tiivulise putuka röövikut
mitmekilose rasvavaru, mis tagab talle energia pikaks talveuneks.( Loomade elu, 1987) Paarid moodustuvad sügisel, kuid paaritumine ja viljastumine toimub erineval ajal. Seetõttu on tiinus erineva pikkusega. Suvise paaritumise korral kestab tiinus 217-284 päeva, varakevadise paaritumise puhul kuni 365 päeva ja talvisel koguni 420-450 päeva. Juba mõni päev pärast sündi võib emasloom uuesti viljastuda. Pojad saavad nägijaks 35.-42. päeval ja kuu aega hiljem hakkavad urust välja käima, ena päikse käes soojendama ja mängima. Kolmekuused mägrapojad suudavad endale juba ise toitu hankida. Sügisel pesakonnad lagunevad. Noored emased saavad suguküpseks teisel, isased kolmandal aastal. (Loomade elu, 1987) Mägra rasval on raviomadused. (Loomade elu 1987) Mäger (foto Reino Bürkland) 15 Ahm (Gulo golo) Ahmi tuntakse ka kaljukassi nime all. Ta kuulub kiskjaliste (Carnivora) seltsi,
Poegi toidetakse sarnaste loomadega. Jahti peavad jaguarundid varahommikul ja õhtul peamiselt maapinnal , kuid vajaduse korral ka puude otsas. Jaguarundid on üksikud loomad väljaarvatud sigimise hooajal. Troopilistel aladel pole sigimine sessoonselt piiratud, muudel aladel on hooaeg kaks korda aastas: mais ja augustis. Tiinus kestab emastel kuni 75 päeva, mille järel sünnib ühte pesakonda 1-4 järglast. Esimesed neli nädalat pojad urust ei lahku. Poegi hakatakse emast võõrutama teisel elukuul, mil ema hakkab õpetama jahipidamist. Täieliku iseseisvuse saavutavad järglased umbes 10 kuuselt. Sigimisvõimelisteks muutuvad loomad 2 kuni 3 aastaselt. Jaguarundi leviala hõlmab suuremat osa Lõuna-Ameerikat ja ulatub ka Põhja-Ameerika lõunarannikule, kus teda ohustavad metsarraie ja loodusliku elupaiga hääbumine. Otselot (Felis pardalis) Otselot on suurimaid Lõuna-Ameerika kaslasi
") console.log("Hiir: PIIKS! Ära tee mulle liiga! Kas sa oled nõus lahendama selle õnne põhjal?") prompt(" ") console.log("Hiir: Väga hea, arva mis numbrile ma mõtlen, ühest kümneni.") var hiirearv = 8 var sinupakkumine = prompt("Mis on hiire arv?") if (hiirearv = sinupakkumine) { console.log("Hiir: Olgu, sinu võit. Sa võid võtta kollase värvi.") } else { console.log("Hiir: HA! Ma võitsin! Kao mu urust, luuser!") } console.log("Palju õnne! Sa oled läbinud oma pika teekonna edukalt ja tagastanud maailmale värvid.") 15
Põhja- ja Lõuna-Eestis. Saartelt pole leitud. · Arvukus Kivisisalik on võrdlemisi haruldane. · Elupaik ja -viis On seotud kuivade aladega - eriti tüüpiliseks elupaigaks on liivased ja luitelised männikud, tihti elab ka nõmmedel, teepervedel, kuivematel puisniitudel ja metsaservades. Varjepaikadeks on hiire- ja mutiurud. Elab üksikult ning haldab kindlat territooriumi, tegutsedes maksimaalselt 30 m raadiuses. On aktiivne ainult päeval ega liigu oma urust kuigi kaugele. Kivisisalik Lacerta agilis (L.) · Toitumine Toitub mardikatest, rohutirtsudest, röövikutest, ussidest, ämblikest ja teistest väikestest selgrootutest. Suuremat kasvu isasloomad võivad süüa ka nooremaid liigikaaslasi ja emaste poolt munetud mune. · Sigimine Sigimine leiab aset taimestikuvabadel ja liivastel aladel mais või juunis. Sel ajal jaotuvad sisalikud paaridesse ning asuvad ühte urgu elama
Eit laualb ussisõnu. Kalevipoeg jätab ussisõnad meelde. Edasi rännates satub Kalevipoeg koopa juurde, kust tõuseb suitsu. Koopas kükitavad katla ümber kolm tahmast meest.Kalevipoeg pärib, mida katlas keedetakse. Kummalisest keedusest kuuldes arvab Kalevipoeg, et see saab olla ainult sortsi sobitatud. Kalevipoeg küsib juhatust põrguliste elupaika. Ta saab juhatust. Mehed arvavad, et lõvi läheb ise lingupaeltesse, kuhu ta naha kaotab. Kalevipoeg asub teele. Kitsast urust läbi pääsemise järel kasvab urgastee laiemaks. Lõpuks jõuab Kalevipoeg koopasse, kust viib edasi uks. Ukse kõrval seisid kaks ämbrit. Toaukse tagant kostis vokivurin ja piigade laul. Piigad laulavad, et õnnepõli on lõppenud ja nemad peavad nüüd vangipõlve pidama. Nad unistavad mõnest mehest, kes võiks neid päästma tulla. Kalevipoeg laulab vastu. Piigadelt saab ta kuulda, et peremees on kodust
visuaalsed märgid, peibutised (linnu-, pardi- ja hanejahil linnusiluetid) või matkitakse looma häält. Meil peetakse seda jahti peamiselt sokule, aga on ka osavaid jahimehi, kes suudavad ka põdra- ja hirvepulli lähedale meelitada. Otsijaht Lihtsalt kõnnitakse (nt koos koeraga) ja kui leitakse loom, siis jahitakse. Peamiselt jänestele, kuid ainult koos koertega, sest muidu saab hukka palju emajäneseid. Urujaht kasutatakse urukoera. Püütakse uluk urust välja ajada või urus tabada. Taks või foksterjer. Kährik, rebane, mäger. Jaht lippudega peamiselt hundijaht. Ala, kus hundikari pesitseb, ümbritsetakse lipuringiga. Uluki püüdmine Püünistega jaht rebastele, kährikutele, mingile, mets- ja kivinugisele ning tuhkrule. Ka kobras ja ondatra kohe surmavate raudadega. ULUKITE LOENDUSMEETODID: Esimene printsiip: loenduse käigus üritatakse selgeks teha, milline on kogu asunduse
sadama- kuna sellisel juhul läheksid mesilinnud ära. Puhh arvas, et need pole üldsegi õiged mesilased ning soovis alla tulla ning Robin üritas püssiga õhupallile auku sisse lasta, ning nii saigi Puhh alla. Puhh läks jänesele külla sööma, kuid Puhh jäi kinni. C otsustas, et kõige targem oleks Puhh sinna paika jätta ning oodata, millal on ta juba kõhnem. C lugeski nädala ühte raamatut Puhhile. Pärast nädalat tulid mitmed metsaelanikud appi ning Puhh sikutati urust välja. Puhh ja Notsu avatastasid jäljed, Puhh arvas, et need on Pusa jäljed. Notsu tahtis ära minna, kuid just siis tuli C puu otsast. Tuli välja, et tegelikult Puhh ja Notsu ajasid enda jälgi taga. Iiah arvas, et tema saba on kadunud, saba leiti öökulli juurest, kelle juurde mindi abi küsima plakati kirjutamiseks. Iiahil on sünnipäev, aga keegi ei tea seda ning ta on slp õnnetu. Puhh otsustas
Kui labori uks on lukustatud, kuid turvariiv on sulgemata, on meil teisi võimalusi. Reeglina käibgi siin - kui lukukeel paistab, saab ukse lahti. Vahendeid, millega lukukeele avausest välja saab, on mitmeid. Hambaarstiriistad, jäik traat (20 standard), spetsiaalselt painutatud alumiiniumpurgiplekk, õhukesed taskunoad ja krediitkaardid on antud ameti tööriistadeks. Kõigi nende riistade kasutamisõpetus on lihtne: tiri või pressi ehk liiguta lukukeelt seni, kuni ta oma urust välja tuleb ja ava seejärel uks. Seda tehakse käsutuses oleva tööriista libistamisega lukukeele taha ning selle august väljatõmbamisega. Alumiiniumist muukraua valmistamiseks võivad terroristid kasutada õllepurki, mille kaas ja põhi hoolikalt ära lõigatakse. Sakilised servad tuleb maha lõigata. Seejärel lõigatakse saadud silinder lahti nii, et tema pinnalaotus moodustaks ristküliku. See tuleb l?igata tollilaiusteks ribadeks. Murtke ribad 1/4 tolliste vahedega kokku. 1/4 tolli
2936. eatud herilane naaseb oma uru juurde, tassides nõelamise abil paralüseeritud saaki. Ta jätab selle urusuudme juurde maha, kuni ta ise urus sees käib ja hoolega järele uurib, kas kõik on korras, enne kui ta uuesti välja ilmub, et saak sisse tirida. Kui saaki vahepeal mõne tolli võrra nihutada, toob herilane ta tagasi urusuu juurde ja kontrollib taas uru sisemust. Tema lollitamist võib lõputult jätkata. 2937. Kaevurherilane mesilasehunt jätab pärast urust väljumist kahekolme vaatlusringi abil meelde oma asupaiga. Kui tõsta näiteks mõned suuremad objektid (käbi, oks) meetri kaugusele, siis üritab hiljem urgu naasev herilane sukelduda maasse nende juhtmärkide abil orienteerudes. 2938. Ketikoer käitub võõraste suhtes vihaselt, sest teab, et tema taganemistee piirdub keti pikkusega. See sama loom on aga ketist vabana malbe, sest terve maailm on tema jaoks taganemisteid täis. 2939
Alexandre Dumas _ «Kolm musketäri» EESSÕNA, milles selgitatakse, et is- ja os-lõpuliste nimedega kangelastel, kelledest meil on au oma lugejatele jutustada, ei ole midagi ühist mütoloogiaga. Umbes aasta tagasi, kogudes kuninglikus raamatukogus materjali «Louis XIV ajaloo» jaoks, sattusin ma juhuslikult «Härra d'Artagnani memuaaridele», mis oli trükitud -- nagu suurem osa selle ajajärgu töid, kus autorid püüdsid kõnelda tõtt nii, et nad ei satuks selle eest pikemaks või lühemaks ajaks Bastille'sse -- Pierre Rouge'i juures Amsterdamis. Pealkiri võlus mind: võtsin memuaarid koju kaasa, muidugi raamatukoguhoidja loal, ja lugesin nad ühe hingetõmbega läbi. Mul ei ole kavatsust hakata analüüsima seda huvitavat teost, piirduksin ainult tema soovitamisega neile lugejatele, kes tahavad saada pilti ajastust. Nad leiavad sealt meistrikäega joonistatud portreid, ja kuigi need visandid on enamuses tehtud kasarmuustele ja kõrtsiseintele, võib neis si...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
