nurka peitnud. Nad läksid jalgvärava poole, mis jõeäärsele maaribale viis. Mees mustas avas võtmega värava. Lugejad teavad, et seal asus Vanalinna poolt müüridega piiratud neem, mis Jumalaema kiriku kapiitli alla kuulus ja saare kirikutagusc idapoolse otsa moodustas. Nee2 6 7 mel polnud hingegi. Siia oli ka kisa ja kära vähem kuulda. Kirikut ründavate hulguste lärm kostis siia summutatumalt, mitte enam nii kriiskavalt. Jõe poolt tulevas värskes tuules võis kuulda neeme tipule istutatud ainsa puu lehtede kahinat. Siiski oli siin veel 451 ohtlik. Kõige lähemateks hooneteks olid piiskopiloss ja kirik. Nähtavasti valitses piiskopilossis täielik segadus. Hoone tumedal fassaadil vilkusid akendes tuled edasi-tagasi nagu eredad sädemed, mis mööda põlenud paberihunniku tuhka veel imelikult edasi jooksevad. Selle kõrval asus Jumalaema kirik, mis tagantpoolt vaadatuna platsi suurel
linnast välja ja liikus edasi mööda tol ajal praegusest palju kaunimat Saint-Cloud'sse viivat teed. Kuni nad linnas olid, sõitis Planchet aupaklikus kauguses d'Artagnanist, nagu ta oli endale ülesandeks teinud. Kuid niipea kui tee tühjemaks ja pimedamaks muutus, lähenes ta vähehaaval sedavõrd, et BoulogneM metsa sisse sõites leidis ta enese täiesti iseendastmõistetavalt oma isanda kõrvalt. Tegelikult pole mõtet varjata, et tuules kõikuvad suured puud ja kuupaistest salapäraselt valgustatud sünge tihnik tegid teda väga rahutuks. D'Artagnan märkas, et tema teener on kuidagi imelik. «Noh, härra Planchet,» küsis ta, «mis meiega ometi on?» «Kas teie ei leia, härra, et metsad on nagu kirikud?» «Mispärast, Planchet?» «Sellepärast, et kummaski ei julge kõvasti rääkida.» «Miks sa ei julge kõvasti rääkida, Planchet? Kas kardad?» «Kardan, et keegi kuuleb, härra.» «Kardad, et keegi kuuleb
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
