Materjaliteaduse instituut TTÜ füüsikalise keemia õppetool Esterdamise reaktsiooni tasakaalukonstandi Töö nr. 8f määramine Õpperühm: Kontrollitud: Arvestatud: Töö teostamise kuupäev: Tööülesanne Määrata tasakaalukonstant lahuses toimuvale reaktsioonile Uuritav segu: 5 ml 3n HCl + 2 ml etüületanaati + 3 ml vett. Töö käik 250 ml korgiga suletavasse kolbi pipeteerida uuritavat segu (HCl + etüületanaat + vesi). Kolb sulgeda korgiga ning jätta vähemalt 48 tunniks seisma. Iga reagendi hulk määrata kaalumise teel. Katalüsaatori (HCl) hulk uuritavas lahuses määrata tiitrimise teel. Tiitrida HCl lahust NaOH lahusega. Peale segu seismist tiitrida kolvi sisu NaOH lahusega. Valemid Moolide leidmiseks Tasakaalukonstant Katsetulemu...
6. Kokkuvõte või Laboratoorse töö ülesandeks oli happe ja leelise lahuste järeldused kontsentratsiooni määramine tiitrimise teel. Katse tulemusena leidsin tiitrimise teel kontroll-lahuse (leelise NaOH) molaarse konsentratsiooni, milleks oli 0,0758 mol/dm3. Tegelikult oli selleks 0,0746 mol/dm3. Seega oli eksimus umbes 1,6%. Ebatäpsuse põhjustajaks oli ilmselt tiitrimine, mille käigus võis leelise NaOH kontsentratsiooni määramiseks kulunud HCl lahust tilkuda büretist rohkem, kui selleks oli vaja. Vaatamata väikesele veale, võib sellist meetodit pidada üsna heaks konsentratsiooni määramiseks.
kolonni ristlõike pindala, m2 0,007543 Alglahus L1, l/s 0,0035 L0, mool/s 0,19444 VNH3, ml 10 ml Tiitrimine VNH3, ml 10 NHCl, g-ekv/l 0,1
11.-14. Praktiline t. I ja II rhma katioonide segu anals. 15.-18. Praktiline t. II ja III rhma katioonide segu anals. 19.-22. Praktiline t. III ja IV rhma katioonide segu anals. 23.-26. Praktiline t. IV ja V rhma katioonide segu anals. 27.-38.Praktiline t. I - V rhma katioonide segu anals. 39.-42. Praktiline t. Anioonide segu anals. 43.-58. Praktiline t. Tahke aine kvalitatiivne anals. 59.-60. Kvantitatiivne anals : kaalanals, mahtanals, arvutused mahtanalsil. 61.-62. Praktiline t. Tiitrimine.(H2SO4 lahuse tiitrimine KOH lahuse abil.) 63.-64. Fsikalised ja fsikalis-keemilised analsimeetodid. 65.-70. Varuaeg. Vajalikud laborivahendid. ldised (rhma peale). * Tsentrifuug. * Tmbekapp. * Statiivid rngaste ja asbestvrkudega - ks komplekt 3-4 pilase kohta (tmbekapis). * Mikroskoop. * Reaktiivipudelid pipettidega, dest. vee pudelid, universaalindikaatorpaber - ks komplekt 2 -3 pilase kohta. * Filterpaber. * Veevann (saab ka ilma hakkama). Igale pilasele.
Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett,
▪ Proovi valmistamiseks mõõtsime mõõtesilindri abil koonilisse kolbi 50 ml kraanivett kooli kraanist. Lisasime kraaniveele mikrospaatli abil väheses koguses (paar kristalli) tahket indikaatorit ET – 00 (lahus omandas punase värvuse) ja vahetult enne tiitrima hakkamist ~2ml puhverlahust (reaktsiooni tasakaalu säilitamiseks fikseerib lahuse pH, sidudes vesilahuses kas hüdroksiidioone või vesinikioone, tiitrimine pean olema lõpetatud 5 minuti jooksul pärast puhverlahuse lisamist.) Lahusele lisati puhverlahus tõmbekapis, et vältida toksiliste ja ärritavate aurude jõudmist üldisesse klassi keskkonda. ▪ Vaikselt lahust segades lisas teine meeskonnakaaslane aeglaselt kolvis olevale vesilahusele büretist titranti (Büreti ots asus kolvi ava sees ning jälgisime, et tilgad jõuaksid ka segamise ajal otse lahusesse ilma kolvi ääri puudutamata.) Tiitrisime
lisasin 4 tilka indikaatorit mp. 2. Järgmiseks seadsin töökorda büreti − kõrvaldasin otsikust õhumullid ning täitsin 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segasin kobvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala. 4. Pesin koonilise kolvi hoolikalt kraaniveega ja loputasin destilleeritud veega. Kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületanud 0,10...0,15 mL. B ioonide sisalduse (ÜK) määramine 1. Pipteerisin destileeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100mL uuritavat vett,
· 10 ja 20 minuti pärast pipeteeritakse ülejäänud kahte koonilisse kolbi 0,5ml töölahust. · Koonilsi kolbe keeta elektripliidil püstjahutiga 10min alates keema mineku hetkest ning lõpetada keetmine lisades 150ml destileeritud vett. · Kõikidesse kolbidesse lisada indikaatorina kolm tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. · Viiakse läbi lahuste tiitrimine 0.02M CuSO4-ga kolbi vaikselt loksutades. Tiitrimise tulemused · Null lahus 2ml 0,02M CuSO4 1,8mg/ml · 10 min lahus 6,9ml 0,02M CuSO4 6,1mg/ml · 20 min lahus 9,8ml 0,02M CuSO4 9,8mg/ml Graafiku abilga leidsin neile mahutdele vastavad konsentratsioonid Invertaasi aktiivsuse arvutamine A=[(C2 C1) · V1 · 103 · L] / [T · 180 · V3 · V4] A10=[(6,1 - 1,8) · 25,5 · 103 · 20] / [600 · 180 · 0,5 · 0,5] = 81,22
-0,2n kaaliumdikromaat -0,1n naatriumtiosulfaat -kaaliumjodiid -kontsentreeritud väävelhape -1%-line tärklise lahus Töö käigus toimuvad keemilised reaktsioonid 3C2H5OH + 2K2Cr2O7 + 8H2SO4 = 3CH3COOH + 2Cr2(SO4)3 + 2K2SO4 + 11H2O Etaanooli oksüdeerimine kaalimkromaadiga väävelhappe juuresolekul. 6KJ + K2Cr2O7 + 7H2SO4 = 3J2 + Cr2(SO4)3 + 4K2SO4 + 7H2O Kaaliumjodiidi lisamisel määratakse(jodomeetriliselt) kaaliumkromaadi ülehulk J2 + 2Na2S2O3 = 2NaJ + Na2S4O6 Eraldunud joodi tiitrimine 0,1n naatriumtiosulfaadiga Töö käik Mulle oli antud tundmatu mahuga vedelik, mille sees oli tundmatu massihulk etanooli. Kõigepealt lahjendasin antud lahust kuni 250ml kriipsuni. See oli esimene lahjendus. Seejärel valmistasin ette kolm 150 ml kolbi, milles oli 10 ml K2Cr2O7 ning 5ml kontsentreeritud väävelhapet. Väävelhappe lisamisel lahus kuumenes. Jahutasin seda mõnda aega ning lisasin etanooli lahuse. Saadud lahus värvus roheliseks, mistõttu lahjendasin etanoolilahust veelgi,
· Kohe pipeteeritakse kuiva pipetiga 1 ml reaktsioonisegu ühte koonilisse kolbi. 10 ja 20 minuti möödudes korratakse tegevust. · Formeerub punane Cu2O sade. · Kolvid asetatakse elektripliidile püstjahutite alla 10 minutiks keema. · Pärast keetmist lisatakse igasse kolbi 150 ml detilleeritud vett püstjahuti kaudu ning jahutatakse kraanivee all. · Kõikidesse kolbidesse lisatakse 6 tilka indikaatorit mureksiini. · Viiakse läbi tiitrimine CuSO4 , 0,02 M lahusega kuni violetne lahus asendub püsiva rohelisega. · Tiitrimiseks kulunud lahuse hulga järgi leitakse kaliibrimisgraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus mg/ml. . Mõõtmistulemused: Katse Aeg (min) Kulunud Cu2SO4 Glükoos (mg/ml) 1 0 3,2 2,8 2 10 11,6 10,3
denatureerunud. Naatriumhüdroksiidi lahuse molaarse kontsentratsiooni määramine Pipeteerida 250 cm3 koonilisse kolbi või keeduklaasi 25 cm3 NaOH lahust ja lisada sellesse umbes sama palju destilleeritud vett ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Täita bürett vesinikkloriidhappe lahusega. Naatriumhüdroksiidi lahust tiitrida, lisades vesinikkloriidhapet büretist tilkhaaval tiitrimisnõusse. Tiitritavat lahust segada tiitrimisnõud ringikujuliselt liigutades ja tiitrimine lõpetada kui lahus muutub kogu mahus punakasroosaks. Büreti skaalalt lugeda tiitrimiseks kulunud HCl lahuse maht: 34,8 cm3. Katset korrata, püüdes tiitrimise lõpp-punkti täpsemini määrata. Tulemus: 33,6 cm3 Arvutada NaOH lahuse täpne molaarne kontentratsioon:
3. Töö käik Karbonaatse kareduse määramine: Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. Bürett täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Tiitrimine lõpetada täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. Üldkareduse määramine: Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3
30. Lenduvuse mõiste reaalgaasidele. 31.Aktiivsuse mõiste reaallahustele. 32. P- x ja T - x diagrammid ideaal- ja reaallahustele. Destillatsioon ja rektifikatsioon. 33. Gaaside lahustuvus vedelikes. Henry seadus. 34. Elektrolüütilise dissotsiatsiooni põhjused. 35. Ostwaldi lahjendusseadus ja dissotsiatsioonikonstandi praktiline määramine elektrijuhtivuse môôtmise abil. 36. pH mõiste. 36.-40 vaata 37. Hüdrolüüs. 38. Puhverlahused. 39 .Ülekandearvud. 40. Konduktomeetriline tiitrimine. Tiitrimiskõverad. 41. Galvaanielemendi elektromotoorjõu arvutamise üldvõrrand. Nernsti võrrand. Kindel. 42. Vesinikelektrood. 42.-45 ei tule. 43. Kalomelelektrood. 44. Kontsentratsioonelemendid. 45.Galvaanielemendi termodünaamika Kirjeldage lihtsamat auru ja vedeliku tasakaalu faasidiagrammi kahekomponendilisele süsteemile kui komponendid ei moodusta aseotroopset segu. Kuidas joonistate diagrammi T-x ja p-x teljestikus. Kuidas oleks komponente teineteisest võimalik eraldada?
Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. Katse andmed: Karbonaatne karedus- 2,5; 2,6; keskmine 2,55 Katse arvutused: =2,5mol/dm³ B. B Üldkareduse määramine
(100 cm3), büretid (25 cm3), mõõtsilinder (25 cm3), Na-kationiitfilter. Töö käik A Pipeteerisin koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisasin 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Seadsin töökorda büreti ning täitsin 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrisin 0,1 M soolhappelahusega, ja segasin kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzˇi punaseks. Oluline oli lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jäi püsima viimase tilga lisamisel. Lugesin büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe mahu täpsusega 0,05 cm 3. Loputasin koonilise kolbi hoolikalt destilleeritud veega ja kordasin tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületanud 0,10- 0,15 cm3. B Pipeteerisin destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavat vett, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ning noaotsatäie indikaatorit ET-00
segab metoodika toimimist (tulemused võivad olla nii kõrgemad kui madalamad tegelikust). Tuleb teada, milliseid aineid võib proov oma olemusest ja päritolust tulenevalt sisaldada. Nt bensoehappe määramisel bensaldehüüdis happe-alus tiitrimisega, mis üldjuhul ei ole bensoehappe suhtes selektiivne, saavutatakse kõrge selektiivsus, kuna keemilistel põhjustel bensaldehüüdis muud happed praktiliselt puuduvad. Nt üldjuhul tiitrimine on väga mitteselektiivne, spektrofotomeetrilised meetodid madala/keskmise selektiivsusega, kromatograafilised meetodid keskmise/kõrge selektiivsusega, LC-HRMS on väga selektiivne. 4. Analüüsimetoodika määramispiir, avastamispiir ja lineaarne ala Avastamispiir (LoD) on vähim analüüdi sisaldus proovis, mida on võimalik antud metoodikaga usaldusväärselt avastada ja identifitseerida. Määramispiir (LoQ) on vähim analüüsi sisaldus proovis, mida on võimalik kvantitatiivselt määrata
Töö 3.1 INVERTAASI AKTIIVSUSE MÄÄRAMINE Marilin Karu 142627YAGB22 Juhendaja: Malle Kreen Töö teoreetilised alused Invertaas on ensüüm, mis kuulub glükosidaaside (katalüüsivad O-glükosiidsidemete hüdrolüüsi) hulka. Invertaas katalüüsib süsivesikute, mis sisaldavad fruktoosi molekule, hüdrolüüsireaktsioone, vabaneb fruktoosi molekul. Kõige sagedamini esineb sellistest süsivesikutest looduses sahharoosi, mille hüdrolüüsireaktsiooni produktideks on E-D-fruktoos ja α-D-glükoos. Seega kasutatakse enamasti invertaasi preparaatide aktiivsuse määramisel substraadina just sahharoosi. Sahharoos -> glükoos + fruktoos Invertaasi aktiivsuse määramise meetod põhineb sahharoosi kui mittetaandava disahhariidi hüdrolüüsil uuritava invertaasi preparaadi toimel ja vabanenud taandavate suhkrute glükoosi ja fruktoosi summaarse kontsentratsiooni ...
Katioonid: UO22+ dioksouraan(2+)ioon, ka uranüül(2+)katioon; [Al(H2O)4]3+ tetraakvaalumiinium(3+)ioon. Anioonid; lõpp -iid, mitmeaatomilistel aat. CN- tsüaniidioon, SCN- tiotsüanaatioon, NCO- tsüanaatioon. Binaarsed ühendid: Rn Xe Kr Ar Ne He B Si C Sb As P N H Te Se S At I Br Cl O F. Hüdriidid vesinikuühendid metallidega, milles vesiniku o-a on -1. Vesinikuühendid mittemetallidega (vesiniku o-a 1). BH3 boraan, SiH4 silaan, AsH3 arsaan, NH3 asaan (trad. ammoniaak), N2H4 diasaan (trad. Hüdrasiin), PH3 fosfaan. Happed: H3BO3 boorhape boraat BO33-; H3AsO4 arseenhape arsenaat AsO43-; HONC fulmiinhape fulminaat ONC-. Madalama o-a korral kasut. -is ja -us liidet, aniooni nimetuse lõpuks on sel juhul -it. Mitu hapet, kus oksüdatsiooniaste on sama, väiksema H ja O meta-, suurema orto-. Hapnikuta hapete vesinik, mittemetall lõpuga -iid hape. Tiohapped tekivad O aatomi asendusel S aatomiga. Oksiidid: Rühma O-O sisaldavad oksiidid on peroksiidi...
Töö käik. A Karbonaatse kareduse määramine. · Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. · Pipeteerida koonilisse kolbi 100cm3 uuritavat vett, lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. · Täita bürett 0,1M soolhappelahusega nullini. · Tiitrida kolvis olevat vett 0,1M soolahappelahusega, sealjuures vett pidevalt segades, kuni vee värvus muutub oranzist punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt siis, kui punane värvus jääb põsima viimase tilga lisamisel. · Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05cm3. · Loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. · Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10- 0,15cm3. Katseandmed. 1. VHCl = 2,31cm3 2. VHCl = 2,41cm3 Aritmeetiline keskmine: 2,31 + 2,41 = 2,36 2 Katse arvutus.
lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B) Üldkareduse määramine 1
6+11.8 +11.9 V ( NaOH )= =11,85 ( ml ) 4 V NaOH ∙C NaOH 0.01185 ∙0.1004 C HCl =5∙ =5 ∙ =5.9(M ) V HCl 0.01 Valmistatav hape: C=2,2 m ( hape )=2,22 g m 2.22 n ( HCl )= = =0.6 (mool) M 36.5 n 0.6 C ( HCl )= = =6 M V 0.1 Kokkuvõte Oli vaja valmistada 6M lahuse, tiitrimine näitas, et lahus oli 5,9M, niimodi võib järeldada, et lahus oli valmistatud edukalt.
min elektripliidile püstjahuti alla keema. Keemistemperatuuril toimus vase redutseerumine taandavate suhkrute toimel. Keetmise lõpetamiseks lisasin 150 ml destilleeritud vett läbi püstjahuti. Võtsin kolvid pliidilt ja jahutasin kraanivee all toatemperatuurini. Kõikidesse kolbidesse lisatakse indikaatorina 0,3 ml ehk 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO4 lahusega kuni violetne värvus asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. Tulemused Tiitrimiseks kuulunud Taandavate suhkrute CuSO4 maht (ml) sisaldus (mg/ml) 0-proov 1,9 1,3 10 8,8 7,8 min.proov 20 12,6 11,1 min.proov Arvutus
Min. väetised jagunevad: *lihtväetised:makro-ja mikroväetised. *kompleksväetised: liitväetised, tahked, kohalikud, ostuväetised. Väetiste jaotus: lämmastikväetised, fosforväetised, kaaliumväetised, lubiväetised, kompleksväetised. Kvantitatiivne analüüs- selle käigus tehakse kindlaks toiteelementide kogus mingis väetises. Kaalanalüüs- põhineb kaalumisel. Sadestame väetise vesilahusest välja meile huvipakkuva aine ning kaalume seda sadet. Mahtanalüüs, ehk mõõtanalüüs- tiitrimine. Neutraliseerimisvõime määramiseks lisatakse lubiväetisele kindel kogus hapet ja tagasitiitrimise teel selgitatakse kui suure koguse sellest suutis lubiväetis neutraliseerida, milleks tiitritakse happe ülejääk tagasi NaOH-ga. Neutraliseerimiseks kulunud happe hulk annabki lubiväetise neutraliseerimisvõime. Küllastusaste- näitab neeldunud aluste osakaalu mulla neelamismahutavusest.
TTÜ keemiainstituut Anorgaanilise keemia õppetool YKI0020 Keemia alused Laboratoorne Töö pealkiri: töö nr. 2 Lahuste valmistamine, kontsentratsiooni määramine Õpperühm: Töö teostaja: KATB12 Õppejõud: Töö Protokoll Protokoll arvestatud: Meeme teostatud: esitatud: Põldme 02.10.2011 28.10.2011 Eksperimentaalne töö 1 Töö eesmärk Lahuste valmistamine tahketest ainetest, kontsentratsiooni määramine tiheduse kaudu, ainete eraldamine segust, kasutades nende erinevat lahustuvust. Tööl on õppe eesmärk. Töö ülesanne NaCl sisalduse määramine liiva ja soola segus. Töövahendid 250 ml keeduklaas, klaaspulk segamiseks. Elektrooniline kaal ,,Mettler toledo" PB602-s, valmistatud Sveitsis, max 610 g (e =0,1g), min 0,5 g(d=0,01 g). Klaasist lehter, kooniline kolb, 250 cm3 mõõtesilinder. Areomeeter AOH-2, 20 cm, 18481-81/ 20 o C kg/m3 , N.56 . Filterpaber....
Loputada 100 cm3 pipett 2...3 korda vähese koguse uuritava veega. Kooniline kolb loputada destilleeritud veega. Pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mp. Seada töökorda bürett, täita 0,1 M soolhappelahusega nullini. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. 2) Üldkareduse määramine Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett, lisada ~5
Kooniline kolb tuleb loputada destilleeritud veega. Seejärel pipeteerida koonilisse kolbi 100 cm3 uuritavat vett ning lisada 3-4 tilka indikaatorit mo või mp. Kui see on tehtud tuleb büreti otsikust eemaldada õhumullid ning täita 0,1 M soolhapelahusega. Seejärel tiitrida seda soolhappelahusega, samalajal kolvis oleva vett loksutades. Kui vee värvus muutub viimase tilga lisamisel jäävalt punaseks, tuleb tiitrimine lõpetada. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht. Kui see on tehtud tuleb loputada kooniline kolb destilleeritud veega ja korrata katset uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,1-0,15 cm3 B. Üldkareduse määramine Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3 uuritavad vett ja lisada umbes 5 cm3 puhverlahust, mida tuleb mõõta mõõtesilindriga
Filtreerisin “Saarema vesi” läbi Na-katiooniitfiltri. Vee juhtimisel läbi sellise kationiidi (Na-kat) vahetuvad vees sisalduvad Ca 2+ ja Mg2+ ioonid Na+ ioonidega filtrist. Loputasin pipette 2 korda selle pehmendatud (filtreeritud) veega. Pipeteerisin 100 cm3 pehmendatud vett puhtasse koonilisse kolbi, lisasin ∼5 cm3 puhverlahust ja väike lusikatäis indikaatorit ET-00. Seasin töökorda bürett lahjema, 0,005 M triloon-B lahusega. Tiitrimine polnud vajalik sest värvus kohe muutus siniseks. Katseandmete töötlus ja tulemuste analüüs: Karbonaatse kareduse määramine Karbonaatne karedus on põhjustatud vees sisalduvatest HCO3- ja CO32- ioonidest. Soolhappega tiitrimisel reageerivad vesinikkarbonaatioonid soolhappega. . Teades reaktsiooniks kulunud soolhappe mahtu VHCl ning molaarset kontsentratsiooni CM,HCl saab siit leida HCO3- moolide arvu ning teades reaktsiooniks võetud vee mahtu
Lahusest pipeteeriti 25 ml koonilisse kolbi ja lisati sellesse umbes sama palju destilleeritud vett ning indikaatorina 2-3 tilka metüülpunast. Juhendajalt saadi tuntud konsentratsiooniga vesinikkloriidhappe lahus, millega loputati ning täideti bürett. Lahus on indikaatori tõttu kollane. Naatriumhüdroksiidi lahust tiitriti, lisades vesinikkloriid hapet bürettist tilkhaaval tiitrimisnõusse. Tiitritavat lahust segati tiitrimisnõud ringikujuliselt liigutades ja tiitrimine lõpetati, kui lahus muutus kogu mahus punakasroosaks. Büreti skaalalt loeti tiitrimiseks kulunud HCl lahuse maht vähemalt 0,1 ml-lise täpsusega. Katset korrati, võttes puhtasse tiitrimisnõusse uuesti 25 ml naatriumhüdroksiidi lahust ja püüti tiitrimise lõpp-punkti veelgi täpsemalt määrata. Katse andmed: M NaOH = 1g Tiitritud aine kogus 1 = 23,6 Tiitritud aine kogus 2 = 23,5 Arvutused: nNaOH = 0,025 * 23,5 / 1000 = 0,00058 NaOH + HCl -> NaCl + H2O 1:1 nNaOH = nHCl nHCl = 0,00058
TTÜ Materjaliteaduse instituut füüsikalise keemia õppetool Töö nr 8F Töö pealkiri ESTERDAMISE REAKTSIOONI TASAKAALUKONSTANDI MÄÄRAMINE Üliõpilase nimi ja eesnimi Õpperühm KATB41 Töö teostamise Kontrollitud: Arvestatud: kuupäev: 5,03 Töö ülesanne. Töös määratakse tasakaalukonstant lahuses toimuvale reaktsioonile CH3COOH + C2H5OH CH3COOC2H5 + H20. Teooria. Eeltoodud reaktsioonile on termodünaamiline tasakaalukonstant avaldatav tasakaalu olukorras mõõdetud produktide ja lähteainete aktiivsuste kaudu: aCH3COOC2 H 5 a H 2O xCH 3COOC2 H 5 CH3COOC2 H 5 x H 2O H 2O Ka = = aCH3COOH aC2 H 2OH xCH3COOH CH 3COOH xC2 H 5OH C2 H 5OH kus xi - komponendi moolimurd, i - komponendi aktiivsustegur lahuses. Kui puuduvad andmed komponentide aktiivsustegurite kohta, on sobiv...
Eksperimentaalne töö 1 NaCl sisalduse määramine liiva ja soola segus Töö eesmärk Lahus on kahest või enamast komponendist (lahustunud ained, lahusti) koosnev homogeenne süsteem. Lahuste valmistamine tahketest ainetest, kontsentratsiooni määramine tiheduse kaudu, ainete eraldamine segust, kasutades nende erinevat lahustuvust. Sissejuhatus Lahustunud aine hulka kindlas lahuse või lahusti koguses (mahus) nimetatakse lahuse kontsentratsiooniks. Kontsetratsiooni väljendamiseks kasutatakse järgmiseid suurusi: Molaalsus (lahustatud aine hulk moolides ühe kilogrammi lahusti kohta). Molaarne kontsetratsioon (lahustatud aine moolide arv ühes lahuse ruumalaühikus). Moolimurd (lahustatud aine moolide arvu suhe lahusti ja kõikide lahustunud ainete moolide arvu summasse). Massiprotsent (näitab lahustunud aine massi sajas massiosas lahuses) Normaalsus (lahustunud aine ekvivalentide arv ühes liitris lahuses) ppm ...
Aega arvestan keemise algusest. 10 minuti pärast valan kolbidesse läbi püstjahuti 150 ml destilleeritud vett. Kolvid võtan pliidist ja jahutan toatemperatuurini. Esimeses kolvis oli sinine värvus, teises kolvis juba helesinine, aga kolmandas sinist tooni üldse ei olnud, lahus oli helepunane. Kõik kolvid oli punase Cu2O sademega. Kõikidesse kolbidesse lisan indikaatorina 0,3 ml mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevate lahusele violetse tooni. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viin läbi 0,02 M CuSO4 lahusena kuni violetne värvus asendub püsiva roheka värvusega. Tiitrimiseks kuulunud CuSO4 lahuse maht: I. 3,35 ml II. 31,45 ml III. 48,00 ml CuSO4 lahuse mahu järgi leian kaliibrimigraafiku järgi taandavate suhkrute sisaldus mg-des 1ml-s reaktsioonisegust võetud proovis: I. 3,0 mg/ml II. 27,8 mg/ml III. 42,4 mg/ml Invertaasi preparaadi aktiivsus (A) kat/g arvutan valemi järgi: kus: C1 taandavate suhkrute sisaldus 0-proovis, mg/ml;
Pipeteerida koonilisse kolbi 100 mL uuritavat vett, lisada 3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala täpsusega 0,05 mL. 4. Pesta kooniline kolb hoolikalt kraaniveega ja loputada destilleeritud veega. Korrata tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutused 1. HCO3- ioonide kontsentratsioon V HCl * C M , HCl * 1000mmol 10,3 * 0,025 * 1000
..4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett – kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,1 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0-märgiga). 3. Tiitrida 0,1 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranži punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe maht täpsusega 0,05 cm3. 4. Loputada kooniline kolb hoolikalt destilleeritud veega ja korrata tiitrimist uue veekogusega. Korrata tiitrimist kuni tiitrimiseks kulunud HCl mahtude erinevus ei ületa 0,10...0,15 cm3. B) Üldkareduse määramine 1. Pipeteerida destilleeritud veega loputatud koonilisse kolbi 100 cm 3
2. Pipiteerida 25 ml NaOH lahust keeduklaasi, lisada paar tilka mp indikaatorit ja tiitrida lõpp-punktini. Sooritada katse vähemalt 2 korda, et saadud HCl ruumala väärtuste SSH ei ületa 2%. 3. Arvutada tiitritava lahuse molaarne kontsentratsioon. OSA 3 – pH meetri kalibreerimine 1. Kalibreerida pH meetri kasutades puhverlahuseid pH 4.00 ja pH 7.00. Iga kord on vaja pesta elektroodi dest.veega. OSA 4 – Tiitrimine 1. Pipeteerida 25 ml C-vitamiini lahust tiitrimise anumasse. Asetada magnetsegaja pulk lahusesse, pesta elektrood dest.veega ja sukeldada elektrood C-vitamiini lahusesse. Magnetsegaja pulga ja elektroodi vahel peab olema piisavalt ruumi (vähemalt 0,5 cm) ning elektroodi klaasmembraan ja poorne fritt peab olema täielikult lahuses. Vajadusel lisata dest.vett mahuni 40 ml. OSA 5 – Arvutamine 1
Tagasitiitrimine - kui reaktsioon aeglane ja tiitrimise lõpp-punkti on raske määrata, siis · lisatakse titrant liias ja · titrandi liig määratakse tiitrimisel teise reagendiga. Asendustiitrimine · Proov peab sisaldama tugevamat kompleksimoodustajat · Proovi tiitritakse titrandi ja nõrgema kompleksimoodustaja reaktsiooni produktiga · Leitakse eralduva nõrgema kompleksimoodustaja hulk Potentsiomeetriline tiitrimine indikaator- ja võrdluselektroodi vaheline potentsiaali muutus sõltub lisatud titrandi ruumalast täpne saab töötada hägustes lahustes
ANALÜÜTILINE KEEMIA I loeng Analüütilise keemia tähtsus : Analüütiline keemia-keemia haru,mis tegeleb proovi komponentide eraldamise,identifitseerimise ja määramisega. Traditsiooniliselt kuulub analüütilise keemia valdkonda ka keemiline tasakaal ja andmete statistiline töötlus. Jagatakse 2 põhiklassi : Kvalitatiivne analüüs- identifitseeritakse, mis komponendid on proovis Kvantitatiivne analüüs- määratakse komponentide kogused. Analüütilise keemia meetodid : Osa on kvalitatiivse analüüsi meetodid,teised kvantitatiivse analüüsi meetodid Mõned annavad mõlemat informatsiooni GC/MS- gaaskromatograafia massspektromeetria-meetod sisaldab eraldamist (gaaskromatograafia) ja spektraalset meetodit (massspektromeetria).Väga võimas analüütiline meetod. Kvantitatiivse analüüsi meetodite klassifikatsioon : Gravimeetria- meetodid põhine...
Kasutatakse molaarmassi määramiseks. Lahuse külmumistemperatuuri langus: Tk Tk0 Tk Osmoos on lahusti molekulide liikumine läbi poolläbilaskva membraani kõrgema kontsentratsiooniga lahuse suunas. Osmootne rõhk on lahusele avaldatav lisarõhk, mis väldib osmoosi toimumist. Poolläbilaskev membraan on õhukene vedel või tahke kile, mis laseb läbi vaid teatud molekule või ioone. 1. Tiitrimine on meetod ainete/ioonide/elementide sisalduse määramiseks, mis põhineb tiitritava aine reaktsioonil ainega, mille kontsentratsioon on täpselt teada. Absoluutne viga: (aine saadud kontsentratsioon) – (aine määratud kontsentratsioon) = absoluutne viga Suhteline viga: [(absoluutne viga) / (aine saadud kontsentratsioon)] * 100% = suhteline viga Kromatograafia on meetod komponentide eraldamiseks ainete segudest.
Laboratoorne töö 2 Lahuse kontsentratsiooni määramine 1. Mida nimetatakse mõõtelahuseks ja milleks seda kasutatakse? Millise täpsusega antakse mõõtelahuse kontsentratsioon? Meetod seisneb mingi lahustunud ainega täielikult reageeriva aine lahuse mahu mõõtmises. Viimast, teadaoleva kontsentratsiooniga lahust, nimetatakse mõõtelahuseks. Mõõtelahuse kontsentratsiooni põhiliseks väljendusviisiks on molaarsus, mis antakse täpsusega viis tüvekohta (nt 1,2345 M) 2. Mis on tiitrimine? Tiitrimine on mõõtelahuse lisamine uuritavale lahusele. 3. Selgitage stöhhiomeetriapunkti mõistet tiitrimise juures! Kuidas te määrasite stöhhiomeetriapunkti aluse ja happe tiitrimisel? Stöhhiomeetriapunkt e. ekvivalentpunkt on süsteemi (lahus keeduklaasis või koonilises kolvis) seisund, kus lahuses ei ole enam analüüsitavat ainet ja ei ole veel mõõtelahuses olevat reageerivat ainet.
Nõrkades hapetes leitakse K järgi ja selle järgi pH, sest akt. ei ole nii olulised Tugevates hapetes lisatud happe konts. on võrdne prootonite konts. Seda korrutatakse aktiivsusteguriga , mis leitakse tabelist. 6 Füüsikaline keemia Kristian Leite Materjalid/ainet andis Kalju Lott Elektrokeemia ja keemiline kineetika Konduktomeetriline tiitrimine Esimene graafik kirjeldab potentsiaali muutumist tugevale happele tugeva aluse lisamisel. Prootonite potentsiaal on suurem hüdroksiidide omast. Punkt b tähistab aga ekvivalentruumala väärtust. Teisel on see kalde muutumispunkt ning lisatakse tugevat alust nõrgale happele. Kolmandal on see teine kalde muutumispunkt, ning lisatakse tugevat alust kahe happe segule, millest üks on nõrk. Nernsti võrrand Kineetika potentsiaalide kaudu Kineetika põhipostulaat
3...4 tilka indikaatorit mo või mp. 2. Seada töökorda bürett - kõrvaldada otsikust õhumullid ning täita 0,025 M soolhappelahusega nullini (meniski alumine kaar peab kokku langema skaala 0- märgiga). 3. Tiitrida 0,025 M soolhappelahusega, seejuures segada kolvis olevat vett pidevalt ja intensiivselt ringikujuliste liigutustega. Stöhhiomeetrilises punktis muutub vee värvus kollasest üle oranzi punaseks. Oluline on lõpetada tiitrimine täpselt (ühe tilga täpsusega) siis, kui punane värvus jääb püsima viimase tilga lisamisel. Lugeda büretilt tiitrimiseks kulunud soolhappe ruumala täpsusega 0,05 mL. 4. Pesta kooniline kolb hoolikalt kraaniveega ja loputada destilleeritud veega. Korrata tiitrimist uue veekogusega kuni tiitrimiseks kulunud HCl ruumalade erinevus ei ületa 0,10...0,15 mL. Arvutused: 1. Paremini kokkulangevate tiitrimistulemuste keskmiste põhjal arvutada HCO 3- ioonide
Sissejuhatus Lahus on kahest või enamast komponendist (lahustunud ained, lahusti) koosnev homogeenne süsteem. Kui üks aine lahustub teises, jaotuvad lahustunud aine osakesed (aatomid, molekulid või ioonid) ühtlaselt kogu lahusti mahus. Lahused jagunevad tõelisteks lahusteks ja kolloidlahusteks. Lahustunud aine sisalduse põhjal eristatakse küllastumata lahust (lahus, milles ainet antud temperatuuril ja rõgul veel lahutub), küllastunud lahus (lahus, mis sisaldab antud temperatuuril ja rõhul maksimaalse koguse lahustunud ainet (tasakaaluolek)) ja üleküllastunud lahust ( aeglasel jahutamisel saadud ebapüsiv süsteem, mis sisaldab lahustunud ainet üle lahustuvusega määratud koguse. Vähesel mõjutamisel (loksutamine, tahke aine kristallikese lisamine) liigne ainehulk eraldub.). Lahustumise ja hüdraatide tekkega võib kaasneda kas ekso- või endotermiline soojusefekt. Soojushulka, mis eraldub või neeldub teatud koguse lahustatava aine (1 mol) lah...
Eksperimentaalne töö 1 NaCl sisalduse määramine liiva ja soola segus Töö ülesanne ja eesmärk Tahke lahuse vamistamine, aine kontsentratsiooni määramine tihedause kaudu, erineva lahustuvusega ainete eraldamine segust. Sissejuhatus Massiprotsent näitab lahustunud aine massi sajas massiosas lahuses C%= Lahuse masssi ja mahu seob tihedus. Lahuse tihedus näitab lahuse ühe ruumalaühiku massi = Lahustunud aine massi leidmine: Aine protsendiline sisaldus lahuses: C%= Molaarne kontsentratsioon näitab lahustunud aine moolide arvu ühes kuupdetsimeetris (ühes liitris) lahuses Molaalsus näitab lahustunud aine moolide arvu 1 kg lahustis Moolimurd näitab lahustunud aine moolide arvu suhet lahusti ja kõikide lahustunud ainete moolide arvu summasse. Normaalne kontsentratsioon näitab lahustunud aine grammekvivaltentide arvu ühes liitris lahuses Kasutatud mõõteseadmed, töövahendid ja kemikaalid Töövahendid: Kaalud, kuiv keeduklaas, klaaspulk, lehter...
Analüütlise keemia laboratoorse töö protokoll Mona- Theresa Võlma praktikum IV B-1 102074 Töö 8 : Lahuste kolligatiivsed omadused Katse 1: Suhkru molaarmassi määramine krüoskoopilisel meetodil Töö eesmärk : Reaktiivid: C12H22O11 ; H2O Töö käik: 100cm3 kuiva katseklaasi pipteerida 50 cm3 destilleeritud vett ja asetada 300 cm3 keeduklaasis olevasse lumest ja NaCl segust valmistatud klahusesse (100:5). Märkida vee temperatuur momendil, mil tekivad esimesed jääkristallid. Vee külmumistemperatuur mõõta termomeetriga 0,1oC täpsusega. Allajahtumisevältimiseks tuleb katse ajal vett klaaspulgaga segada. Külmumistemperatuuri saavutamise järel eemaldada keeduklaas jahutussegust ja raputada vette 25g eelnevalt uhmris peenestatud suhkrut. Kui suhkur on täielikult lahustunud, asetada keeduklaas uuesti jahutussegusse ja mõõta saadud lahuse külmumistemperatu...
Laboratoorne töö 1 Töö ülesanne NaCl sisalduse määramine liiva ja soola segus Töö eesmärk Lahuste valmistamine tahketest ainetest, kontsentratsiooni määramine tiheduse kaudu, ainete eraldamine segust, kasutades nende erinevat lahustuvust. Sissejuhatus Lahustunud aine hulka kindlas lahuse või lahusti koguses nimetatakse lahuse kontsentratsiooniks. Kontsentratsiooni saab väljendada massiprotsendiga. Massiprotsent näitab lahustunud aine massi sajas massiosas lahuses. Lahustuvus on aine omadus lahustuda mingis lahustis- puhta aine mass, mis lahustub antud temperatuuril 100 g lahustis. Tahkete ainete ja vedelike lahustuvus temperatuuri tõusuga üldjuhul suureneb, gaaside lahustuvus aga väheneb. Lahustunud aine sisalduse põhjal eristatakse: küllastumata lahus – lahus, milles ainet antud temperatuuril ja rõhul veel lahustub; küllastunud lahus – lahus, mis sisaldab antud temperatuuril ja rõhul maksimaalse koguse lahustunud ainet (tasakaaluo...
Jälgitakse, et kolvidesse ei pritsiks kraanivett, sest see rikub töö tulemuse (triloon-B komplekseerub kraanivees leiduvate metallidega). Pärast keetmist on esimeses, 0-prooviga kolvis sinine lahus. Teises kolvis on tumesinises lahuses veidi punast sadet. Kolmandas kolvis on punane Cu2O sade kõige märgatavam. Igasse kolvi lisatakse 0,2 ml ehk 200 l indikaatori mureksiidi vesilahust (automaatpipetiga). Kõikides kolvides omandavad lahused kerge violetse tooni. Seejärel toimub tiitrimine. Tiitrimiseks kasutatakse 0,02 M CuSO4 lahust. Tiitritakse, kuni kolvide sisu omandab püsiva roheka värvuse. Esimeses kolvis sain mererohelise värvuse. Tiitrisin veidi üle, seega lahutan mõõdetud 1,8 ml mahust ühe tilga mahu (0,025 ml). Teises kolvis kulus tiitrimiseks suurem hulk, samuti lahutan ühe tilga, mille lisasin püsiva värvuse kontrollimiseks (mõõdetud maht 10,1 ml). Kolmandas kolvis ei täheldanud kohe värvuse muutust ja lahutan mõõdetud 25,9 mahust 2 tilka.
Eksperimentaalne töö nr 1 Lahuste valmistamine, kontsentratsiooni määramine Töö ülesanne ja eesmärk Töö eesmärgiks oli valmistada lahuseid tahketest ainetest, määrata konsentratsiooni tiheduse kaudu, eraldada aine segust, kasutades erinevat lahustuvust. Sissejuhatus Lahus on kahest või enamast komponendist koosnev homogeenne süsteem. See jaguneb tõelisteks lahusteks ja kolloidlahusteks. Lahustuvuseks nimetetakse aine omadust lahustuda mingis lahustis. Lahuseid jagatakse ka küllastunud, küllastumata ja üleküllastunud lahusteks. Lahustumissoojuseks nimetatakse soojushulka, mis eraldub või neeldub teatud koguse lahustatava aine lahustumisel teatud koguses lahustis. Gaaside lahustuvus temperatuuri tõusuga väheneb ja suureneb rõhu kasvuga. Gaaside lahustuvus vees väheneb, kui vesi sisaldab lahustunud soolasid. Henry seadus: Gaasi lahustuvus vedeli...
2. 10 minutit pärast lõpetatakse keetmise 150 ml dest. vee valamisega kolbi läbi püstjahuti. NB! Vett mõõda mõõtsilindriga! suureneb ühtlasi vedeliku maht kolvis ja indikaatori värvuse muutus on tiitrimisel paremini märgatav 3. Võta kolb pliidilt ja jahutatakse kraanivee all toatemperatuurini. 4. Kõikidesse kolbidesse lisa indikaatorina 6 tilka mureksiidi vesilahust, mis annab kolvis olevale lahusele sinaka tooni. 5. Kolbides olevate lahuste tiitrimine viiakse läbi 0,02 M CuSO 4 lahusega kuni sinakas värv asendub selgelt täheldatava, püsiva roheka värvusega. AKTIIVSUSE ARVUTAMINE: Vedela invertaasi preparaadi uurimisel avaldatakse aktiivsus ensüümpreparaadi 1 ml kohta (). Arvutus viiakse läbi vastavalt valemile: kus C1- taandavate suhkrute sisaldus 0-proovis, mg/ml C2- taandavate suhkrute sisaldus ajahetkel T võetud proovis, mg/ml V1- reaktsioonisegu (hüdrolüüsisegu) üldmaht, ml 103- tegur üleminekuks mikrogrammidele
Ppm ehk parts per million näitab lahustunud aine massiosade arvu miljonis massiosas lahuses Veelgi madalamate sisalduste korral kasutatakse ppb (parts per billion, biljon ehk miljard 109) 6. Normaalne kontsentratsioon (Cn) Näitab lahustunud aine ekvivalentide (van. vaal) arvu ühes liitris lahuses Ekvivalentmass sõltub nii ainest kui konkreetsest reaktsioonist ja sisaldab sisuliselt moolvahekorrale vastavat informatsiooni. Kontsentratsiooni määramine tiitrimisega – tiitrimine on protseduur, kus reaktsiooniks kulunud ühe aine täpse konts. lahuse koguse järgi leitakse teise aine lahuse konts. Büretti kasutades mõõdetakse täpselt ühe lahuse maht, teist lahust doseeritakse täpse mahuga pipeti abil. Nt soolhappe tiitrimisel täpse kontsentratratsiooniga NaOH lahusega toimub reaktsioon Vastavalt HCl ja NaOH moolsuhtele 1:1 saab soolhappe otsitava kontsentratsiooni leida Tiitrimisel lisatakse lahusele indikaatorit. Stöhhiomeetriline punkt – hetk, mil kogu
Rasvad e. Lipiidid. Keemiliselt nim. rasvadeks glütserooli triestrit karboksüülhapetega (just rasvhapetega). Rasvhapped on karboksüülhapped, mis on hargnemata ahelaga ja paarisarvulise süsinikuaatomite arvuga. Süsinikuarv 16-18. Propaan 1-2-3 triool glütserool, glütseriin. Oh tähistab hüdroksüülrühma. Karboksüülhappe lipiid + glütserool = eraldub vesi ja tekib ester. Glütserooli iga OH rühmaga saab liituda üks karboksüülhappega rasvhape. On tugeva ja iseloomuliku lõhnaga. Ester moodustub glütseroolist ja rasvhappest need reageerivad omavahel. Ester määrab ära looduslike ainete lõhna. Rasvad ei lahustu vees, nad on hüdrofoobsed. Nad on mittepolaarsed ja lahustuvadka mittepolaarsetes (orgaanilistes) lahustes ntx. bensiinis, vedelates rasvades, õlis. Loomsed rasvad on tahked, taimsed rasvad on vedelad. Iga looma rasv koosneb erinevate rasvade segust. Taimsetel rasvadel esineb kaksiksidemeid, loomsetel rasvadel on ainult üksiks...
Proov = Maatriks + analüüt. Analüüt võib olla: Element nt:Mulla fosforisisalduse määramine); Ioon (Juurvilja nitraadisisalduse määramine); Molekul (Puuviljades askorbiinhappe (C vitamiini) määramine). 70. Analüüsimeetod ja –metoodika (näided). Keemiline analüüs on enamasti paljuetapiline protsess ,milles analüüsimeetod on põhimõtteline menetlus teatud liiki objektides teatud analüüdi sisalduse määramiseks – Näiteks EDTA-ga tiitrimine. Analüüsimetoodika on detailne eeskiri analüüsi läbiviimiseks – Näiteks EDTA-ga tiitrimise metoodika tsingi määramiseks vase-tsingi sulamites, mille täpsus võib minna välja milliliitrite kujuni. Meetodi/metoodika valimine 2) Metoodika valideerimine 3) Proovi võtmine 4) Proovi jagamine identseteks alamproovideks 5)Proovi ettevalmistamine 6) lahuste valmistamine 7) Füüsikaliste või keemiliste suuruse mõõtmine 8)Tulemuse arvutamine ja selle hindamine. 71. Analüüsi etapid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
