tasuda loonusrenti (pidid andma feodaalile osa oma saagist, tegema mõisa jaoks heina ja varuma küttepuid). Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoega iseloomustas teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikust: ta oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ja loomulik ühiskondlik struktuur. Lisaks sellele kuulus ka talupoeg kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase. Just külakogukonda kuulumine oli see, mille poolest kogu Euroopa talupojad isekeskis sarnanesid. Talupja sotsiaalne ja poliitiline elu piirdus enamjaolt suhtlemisega oma kogukonna ja isandaga, kas isanda ja kogukonna vahelises liidus või vastasseisus. Monarhia või mud kõrgemad võimud jäid tema jaoks liiga kaugeks.
Talupoeg uusajal Naised pidid hoolitsema toidu, laste, kodu ja loomade eest. Lisaks sellele pidid nad mehi aitama, ketrama, kuduma, õmbelema jne. Mehed tegid puutööd, käisid metsas ja mõisavooris (mõisniku vilja ja viina vedamine linna müümiseks). Naised kandsid valget linast särki, seelikut, villast kampsuni või vest. Abielunaised kandsid põlle, peas oli neil tanu või rätt. Neiud kandsid paela, pärga või olid mitte midagi. Mehed kandsid pikki pükse, kuubesid, palituid ja pastlaid/saapaid. Peamiseks toiduks oli: leib, naeris, kapsas, kaalikas, kört ja soolasilk. Joodi kalja, mõdu, piima, kevadel kasemahla ning pühade ajal sai juua ka õlut. Tarbiti ka mett. Toidunõud olid puust. Peremees istus alati laua otsas ja jagas kõigile leiba. Tähtsamateks pühadeks olid pulmad, mida peeti talve alguses, jaanipäev ja jõulud. Õpiti mägima ka erinevaid pille,...
Talupoeg Kui tahaksime talupoega kujutada inimesena, kes harib endale kuuluvat maad, siis leiaksime paljudel antiikaja, keskaja ning uusaja perioodidel vaid väheseid talupoegi. Lisaks vabadele talupoegadele, kes harisid omaenda maad, leidus palju inimrühmi, kes töötasid teistele kuuluvatel maadel. Tavaliselt kasutati talupoegade kohta sõna rusticus , mis tulenes sõnast rus, ehk maa. Kuid rusticus ei tähistanud üksnes talupoega, vaid ka inimest, keda peeti lihtsameelseks, ja tagasihoidlikuks või halvustavalt matslikuks, harimatuks või mittelinlikuks. Tavaliselt elasid talupojad naturaalmajanduse suletud maailmas ning jäid kaubanduse ääremaile, piirdudes oma talu toodangu müümisega kohalikele kaupmeestele ja arvukatele Kesk-Itaalia linnadele. Nad ei piirdunud üksnes põllulapikeste harimisega, vaid suurendasid oma sissetulekuid, osaledes palgatöölistena suurtel hooajatöödel. Üldtuntuks said talupoegade vaesus ja nende primitiivne eluvii...
ehk harida mõisa põlde, mille saak kuulus feodaalile. Lisaks sellele pidid nad töötama ka oma põllul, et tasuda loonusrenti. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere. Talupoeg oli väga tihedalt seotud oma perekonnaga, mis oli tema jaoks esmane ning loomulik ühiskondlik struktuur. See oli teatav elulaad, mis eristas teda käsitöölistest ja linnakodanikest. Talupoeg kuulus ka kogudusse, mis olenemata ta hilisemast religioossest kogemusest, tegi temast juba sünnihetkel kristlase. Just külakogukonda kuulumine oli see, mille poolest kogu Euroopa talupojad isekeskis sarnanesid. Ühtviisi iseloomustas kõiki talupoegi ka püüe üha suurema isikliku vabaduse poole. Nõuti mõisa põllul tehtavate kohustuslike tööpäevade kaotamist või võimalust neid välja lunastada, andamite ja loonusrendiga kergendada, suuremat vabadust elukaaslase valikul jms
MIDA KARTIS KESKAJA TALUPOEG Talupoeg keskajal oli mitte keegi. Ta maksis loonusrendi, teotöö, hiliskeskajal ka raharendiga oma maalapikese eest ja sõltus kahest: senjööri suvast ja ilmastiku armulikkusest. Kuid mida kartis keskaja talupoeg? Jacques Le Goff ütleb: ,,Keskaja Euroopa on esmajoones nälja maailm" (Le Goff, 1894). Keskaja talupoja üheks suureks hirmuks oli nälg, sest viljaikaldus võis korduda iga kolme kuni viie aasta tagant. See korduva kippuma ikalduse mõju ei ole nii dramaatiline, kui seda oli 1032- 1034 aasta nälja ajal, kui Cluny munk Raoul Glaber kirjutas, et sellise näljahäda ajal võis karta lausa inimsoo hukkumist. Lokaalne ikaldus ei viinud kohe suure näljasurmade laineni, kuid
Skandinaavia Bondid taluperemehed Varjaagid viikingite nimetus Ida-Euroopas Tingid kohalikud koosolekud Ragnarök hea ja kurja viimne võitlus Alltingid maakondlikud Ruunikiri vanagermaani raidkiri ühiskoosolekud Ruunikivi haua-ja mälestuskivid, kuhu kirjutati Konungid kogukondade pealikud surnud tähtsamad teod jne. Normannid viikingite nimetus (põhja Saaga vanagermaani kangelaslaul; muinasislandi mehed)Lääne-euroopas jutustus Träälid orjad Elatusalad : põlluharimine,karjapidamine, küttimine ja kalapüük. I aastatuhande II poolel suurenes meresõidu ja kaubavahetuse osatähtsus. Kauplemise kõrvalt kasutati juhust ja rünnati võõraid laevu ja rüüstati naaberpiirkondi. Gokstadi laev suurim viikingite laev, mis pärineb aastast 900. Suuremad linnad : Birka ja Sigtuna. Viikingite salgad : Elanikkonna k...
Arutlus Eesti talupoeg: pärisorjast peremeheks Pärisorjus kehtestati Eestis orduajal. Eestisse tulid võõrvalitsejad, kes panid talupoegadele peale suured koormised. Koormised võisid isegi nii suured olla, et talupoja enda peret tabas näljahäda. Näljas pidi talupoeg aadlikult toitu laenama. Laenu tõttu pandi talupojale peale sunnismaisus, mis tähendas, et ta ei tohtinud ilma aadliku loata elukohta vahetada. Kui talupoeg ei olnud võimeline võlga tagasi maksma, siis muutus ta pärisorjaks. Mõisnik võis pärisorju osta, müüa, peksta jne. Talupoegadel oli palju kohustusi mõisa ees, nagu rakmetegu, mõisavoris käimine ja talvel pidi mõisale puid lõhkuma ja viima. Vene ajal tulid juurde veel pearahamaks, mida pidid maksma
Keskaja talupoeg ja tema igapäevaelu Keskaja inimese elu erineb palju tänapäeva inimese elust ja igapäeva toimetustest. Keskajal jagunes ühiskond kolmeks suureks grupiks need olid talupojad, feodaalid ja vaimulikud. Antud arutluses käsitlemegi eelkõige talupoegade seisust ning nende igapäevaseid tegemisi keskajal 11.- 16 sajandini. Üldiselt talupoegadest Varasel keskajal valitses naturaalmajandus ja inimesed ei käinud oma kodudest eriti kaugemal. Elati muutumatult pikka aega. 11. sajandil aga hakkas taas arenema kaubandus ja tekkisid linnad. Keskaja inimene sõltus väga palju kirikust. Inimese poolt korda saadetud teod jaotati kahte gruppi: teod mis olid jumalale meelepärased ehk teisisõnu teod, mis oli kirik heaks kiitnud või paganlikud ehk kiriku vastased teod. Ketserlikkust ei sallitud ning need kes sellesse uskusid põletati tuleriidal. Seega järeldub, et Keskaja inimene oli kirikule aupaklik ning ...
Eesti talupoeg Vene võimu ajal Sellel ajal kinnitati just pärisorjus,mis kuulus Roseni deklaratsiooni.Pärisorjus tähendas seda ,et talupoega võis pärandada,kinkida,müüa,vahetada.Talupoeg ise ,tema maa ja vara kuulusid mõisnikule,talupojale määrati ka koormised ja sunnismaisus.Mõisnik võis veel talupoega ilma kohtuta karistada.Aastal 1765 toimusid kergendused Liivimaal.Talupoeg sai õiguse vallasvarale,ta hakkas viljaülejääki endale saama ja mõisakoormisi piirati,niiet elu muutus natukenegi kergemaks.Peksa hakati ka vähem saama ,kuna peksunorm piirati 30hoobi peale.Talupoeg võis nüüd ka ise mõisniku kohtusse kaevata,kuid seda tehti väga harva ,kuna kardeti peksa saada. 18.sajandi lõpul ja 19.sajandi algul hakati mõningates ringkondades taotlema talupoegade olukorra parandamist; sellele aitas kaasa: - üksikute mõisnike soov läbi uuenduste parandada oma majanduslikku olukorda. - valgustusideoloogia levik ...
Talupoja elu keskajal Tere! Olen 31-aastane talupoeg ja käin igal nädalal turul porgandeid müümas. Mu nimi on Peeter. Tavaliselt viin laupäeviti oma saagi turule. Nii ka täna. Minu talust on linnani väga pikk maa. Pean alustama oma teekonda väga vara hommikul, sest turg algab kell 10. Linna lähen hobusega. Kõigepealt jõuan eeslinna ning seejärel all-linna. Linna südamesse ehk turuplatsile viivad kõik peatänavad. Kuna solk ja prügi visatakse elumajade akendest otse välja, on linnatänavad sageli mustad ja räpased.
Mina talupojana Olen pärisorjast talupoeg ja minu nimi on Karl. Mul on naine, kelle nimi on Carolyna ja kaks last, kelle nimed on Cikuta ja Cedrikuta. Ning ma jutustan teile oma päevast talupojana keskajal. Päiksetõusu peale ärgates, läksin hommikusööki sööma. Söögiks oli leib ja puder, ning joogiks oli kali. Pärast seda läksin puid raiuma. Oli vaja veel palju puid raiuda. Kui puud said lõunaks raiutud, siis panime raiutud metsa põlema, et saaks pärast vilja sinna külvata
Talupoegade elu keskajal Koostajad: Kristofer Rennel, Kristo Ilmjärv, Mikk Johannes Linnasmägi, Ralf Uustalu, Karl Must(Schwarz), Carl-Patrick Kirsipuu Üldinfo Keskaja ühiskond jagunes kolmeks peamiseks seisuseks: vaimulikud, feodaalid ja talupojad Talupojad pidid oma tööga feodaale ja vaimulike ülal pidama Pärast 13431345 Jüriöö ülestõusu hakati talupoegi orjastama Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad.Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi Schwarz 2 Elamud Elati lihtsa ehitusega rehielamus. Ruumid olid üpris suured, köeti ainult ühte ruumi PõhjaEuroopa talupoegade majad olid tehtud palkidest ja katus õlgedest või roost Lõuna pool olid aga kivist või savist elamud, mille katused olid laotud katusekividest ...
sajandi neljandal veerandil. Eesti oli sellel ajal paljude erinevate võõrvõimude käes Rootsi, Taani, Poola ja Venemaa. Talupoegade seisund eri võimude ajal oli väga erinev. Sellel ajal toimus Eestis suuri territorjaalseid muutusi. Rootsi aeg Eestis oli 1629 kuni 1699, kuigi selle alguse ja lõpu üle on palju vaieldud. Paljudes mõisates võeti kasutusele vakuraamat, mis pani paika talupoegade koormised. Talupoja kohustused mõisa ees olid suured. Enda maad sai talupoeg hooldada ales siis, kui enda maa oli korras. See tähendab, et enda maaharimiseks ei jäänud piisavalt aega. Talupojad kuulutati pärisorjaks 1. veebruaril aastal 1632. See oli ainuke aeg, kus talupoeg oli seaduslikult pärisori. Poola aeg oli 1561 1625. Sellel ajal kuulus poolale Lõuna-Eesti, kus elas vähe rahvast. Mõisnikud andsid talupojale maa ja vabastasid nad maksudest, see tõi Lõunae-Estisse paljuuusi talupoegi. Varsti hakkas talupoegi tulema ka välismaalt
Kas ristisõda oli pöördepunktiks Eesti ajaloos ? Majanduses jäi muinasajaga võrreldes samaks see, et põhitegevuseks oli põllumajandus. Põllumajanduses kehtis ikka 3 välja süsteem, tol ajal enam kasvatatud viljad olid oder, kaer ja rukkis. Tegeleti endiselt edasi metsandusega, kalandusega ja oli naturaalmajandus. Lisaks sai Eesti mees vahendada mett, puitu jne. Muutusteks oli see, et maa kuulus maaisandale aga talupoegadel oli võimalus maad rentida ja selle tagajärjel kandis talupoeg koormisi, milleks olid maksud ja andamid. Eestile kõige enam tulutoov kaubanuds ehk soola kaubandus läks sakslaste kätte. Soolaga kauplemine tõi lausa nii suurt tulu, et selle tuluga ehitati üles meie pealinn Tallinn, sellepärast kasutatakse ka tänapäeval väljendit, et Tallinn on üles ehtatud soolale. Tekkis ka uus majandus süsteem, milleks oli linnamajandus. Arvan,et kui soola kaubandus oleks jäänud eestlaste kätte oleks meie pealinn võimsam ja suurem.
Rootslased tõid Eestisse ka ajakirjanduse, kui hakati ilmutama saksakeelset nädalalehte. Rootsi ajale võlgneme suure tänu koolide loomise eest. Olid ju Gustav II Adolf see, kes pani aluse Eesti hariduse raudvarale, Tartu Ülikoolile, mis on tänaseni väga hinnatud ja kõrge tasemega ülikool. Suure miinusena tuleb siin kohal siiski märkida talupoegadele kehtestatud keeldu, mis keelas neil pikemaajalist õppimist ülikoolis. Rootslaste arusaama kohaselt ei tohtinud talupoeg olla targem, kui mõisnik. Olen arvamusel, et võlgneme suure tänu tolle aja Rootsi rahvale, sest neil oli meisse, eestlastesse, usku ja tahet, et meid õpetada ja harida. Paraku ei puudunud Rootsi ajast ka meie rahva alandamine ja „lüpsmine“, kuid sellest hoolimata kaaluvad rootslaste jõupingutused meie rahva heaolu nimel need miinuspooled üle. Marten Vaas
seisnes selles, et pärisorjus kehtestati nüüd juriidiliselt. See tähendas seda, et talupoeg, samamoodi nagu tema lapsedki, oli nüüd mõisniku omand. Kuigi võeti kasutusele nn. vakuraamatud, kus olid kirjas kõik talupoja kohustused mõisa vastu, ei pidanud mõisnikud nendest alati kinni ja tõlgendasid seal kirjutatut nii nagu neil endil kasulik oli. Kuigi haridusolud paranesid Rootsi ajal takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. Tänu Rootsi ajale paranesid Eestis haridus- ja kirikuolud. Reduktsiooni läbiviimisest ja mõisate rendile andmisest sai Rootsi raha, mis läks haridus- ja kirikuolude parandamiseks. Leeris õpetati lugemist ja kirjutamist (sunniviisiliselt), et inimesed täitsa lollid ei oleks. Tänu kiriku poolt lugema õpetamisele ja kirjutamisele oli Rootsi aja lõpuks eestlaste lugemisoskus märkimisväärselt kõrge.
kõrged ja teopäevade arv küllaltki suur. Nad pidid andma veel ka mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Halb oli ka see, et suure osa viljast pidid talupojad andma Rootsi riigile ja mõisnikele, isegi ikalduse aastal. Kõigepealt maksud ja kui alles jäi seemet natuke omatarbeks oli hästi. Suurema saagi korral leiti kindalasti mõni seadus, et talupojalt rohkem saaki saada. Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem, kui mõisnikule vajalik. Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid ortokssest luterlikust õppetusest kõrvale. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati palju osavamaid ja targemaid inimesi. Minu arust hea rootsi aja positiivsed küljed olid: talupoegadele anti õigus ja võimalus
valdused, mis varem olid kuulunud Rootsile, Venemaa impeeriumi koosseisu. Seoses sellega toimusid mitmed muutused talurahva olukorras. Kõigepelat toimusid muudatused talurahva õiguslikus seisundis. Rootsi ajal oli talurahvas küll ametlikult pärisori, kuid redutseeritud ehk riigistatud mõisates oli ta juba vaba, ning talupoja olukord seega parem. Vene ajal toimus mõisate restitutsioon, ehk need tagastati endisele omanikele. Seega oli see umbes nagu pärisorjuse taaskehtestamine. Talupoeg oli jälle mõisniku omavoli alluvuses. Kui alluvad enam aadli suuri nõudmisi ei kannatanud oli neil alati võimalus oma härra peale kaevata. Seda nii Rootsi kui ka Vene ajal, kuigi mida aeg edasi, seda väiksem võimalus oli neil sellega midagi head saavutada. Nii juhtus näiteks Vohjna mõisa möldriga. Ta käis kaebamas, kuid selle eest saadeti ta asumisele ja mõisnik mõisteti õigeks. Seosel sellega koostati ka Roseni deklaratsioon
Suureks viljatarbijaks sai Baltikumi toodud Vene 50 000 meheline sõjavägi. Peamiseks väljaveetavaks kaubaks Vene turule kujunes viljast põletatud viin, mille tegemise tarvis raiuti maha põlismetsad, et kütta viinakööke. Viinaköögi jäägiga (praaga) nuumati härgi, kes samuti Peterburi turule viidi. Sellega pandi alus ulatuslikumale loomakasvatusele mõisas ja härjasõnnik tõstis maa saagikust. Talurahva olukord läks nüüd halvemaks. Siinne talupoeg oli pärisori, mõisnik võis teda pärandada, vahetada, müüa nagu muud mõisa vara. Nagu talupoeg ise, kuulus ka tema maa ning vara mõisale. Maa kasutamiseks tuli talupojal teha mõisakoormisi, mille suurus polevat millegagi piiratud. Seega pole imestada, et kes vähegi said, need põgenesid Soome, Rootsi, Pihkvasse. Pärast Venemaaga ühendamist soiku vajunud kaubandus hakkas XVIII saj taas elavnema. Tühistati mitmete kaupade sisse- ja väljaveokeelud.
Keskaeg jaguneb kolmeks perioodiks — varakeskajaks, kõrgkeskajaks ja hiliskeskajaks. Linna kõige suuremaks plussiks võib pidada asjaolu, et inimesed olid vabad, nad ei kuulunud kellelegi. Linnakodanikuks sai inimene peale seda, kui oli tasunud kodanikumaksu ja elanud teatud aja linnas. Linnakodanikul oli oma maja või toake. Tavaliselt oli linnaelaniku kodu käsitöölisele ühtlasi töökojaks, kaupmehele laoruumiks ning kontoriks. Maal kuulus nii talu, kus talupoeg elas kui ka talupoeg ise maahärrale, kelle heaks talupoeg pidi tööd tegema ning kes võis tema üle kohut mõista nagu heaks arvas. Linnakodanikel oli parem juurdepääs haridusele, kui läheduses oli ülikool ja võimalus seal õppida. Kuna keskaja ülikoolid arenesid kiiresti, sai õppida linnades, näiteks Bolognas, ja inimesel oli võimalus oma teadmisi suuresti arendada, mida kuskil maal ei olnud võimalik teha. Maal piirdus õppimine lugemis- ja kirjutamisoksuse omandamisega.
Talupojad keskajal Seisvused kujunesid välja feodaalkorra ajal: vaimulikud olid kõige peamised, teisena tulid feoodid ning kolmandad olid talupojad. Talupojad pidid toitma nii feodaale kui ka vaimulikke. Talupojad elasid mõisade kõrval koos oma peredega väikestes hurtsikutes. Mõis koosnes peamajast, feodaalide põldudest, talupoegade hurtsikutest ning nende põllumaast. Enamik talupoegi olid sunnismaised pärisorjad. Neid ei võinud müüa ega osta maast eraldi ja neil võis olla oma majapidamine ja oma pere.Keskajal kasutati kaheväljasüsteemi ehk põld oli jaotatud kaheks osaks. Ühel osal kasvatati vilja, teine osa oli puutumatu. Järgmisel aastal oli esimene osa puutumatu ja hariti teist osa. Kasutamata osale tehti samal ajal alet e. põletati puid ning järgmisel aastal pandi mulla sisse uus vili. Talupoja koormiseks oli teha mõisas tööd ning anda osa oma saagist feodaalile. Põhja-Euroopa talupoegade maja...
VANA HEA ROOTSI AEG Rootsi aja algusaastaid oli kolm tükki. Esimene aastaaeg oli 1583, peale Liivi sõda, kui sõlmiti vaherahu Rootsi ja Venemaa vahel(Pljussa vaherahu), kus Rootsi sai endale Põhja- Eesti. Teiseks algusaastaks võib lugeda aastat 1629, kui sõlmiti vaherahu Rootsi ja Poola- Leedu vahel(Altmargi vaherahu), Rootsi sai endale Lõuna-Eesti. Kolmandaks algusaastaks oli 1645 sõlmitud vaherahu Taani ja Rootsi vahel(Brömsebro rahu), kus Rootsi saab endale Saaremaa. Peale seda sündmust on Eesti täielikult Rootsi võimu all. ,,Vana head Rootsi aega" võib vaadata erinevatest vaatepunktidest, sest ega Rootsi aeg ainult lust ja lillepidu polnud, sel ajal oli ka oma pahesid, mida ei tasuks mainimata jätta. Eestlased on rootsi aega tagasi igatsenud. Tegelikkuses ei möödunud rootsi aeg eestlastele sugugi mitte roosiliselt, suurt majanduslikku edu saavutasid mõisnikud. Kui tuli Rootsi aeg, siis tuli läbi viia muutusi. Ü...
Kordamisküsimused §18-27 1. Muutused Euroopas kõrgkeskajal: põllumajanduse areng ja linnade taasteke, tsentraliseeritud riikide kujunemine (Prantsusmaa, Inglismaa). Põllumajanduse areng-Kasutusele võeti raske ratsaader, millega kündides saadi paks ja viljakas mullakiht. Leiutati rangid, mis lubas rakendada adra ette härja asemel ka hobuse, kes oli härjast nõrgem aga see-eest kiirem.Mindi üle kahevälja süsteemilt kolmeväljasüsteemile (suvivili, talivili, kesa). Kasutati vesiveskeid ja ehitati tuulikuid. Linnade taasteke-Tänu rahvastiku kasvule hakkasid linnad kiirelt arenema ja tekkima.Euroopa kõige linnastunumateks piirkondadeks kujunesid Põhja-Itaalia ja Madalmaad. Sealne linnaelanikkond moodustas umbes kolmandiku elanike koguarvust. Linnade teke kiirendas elurütmi ja mõjutas tugevalt riigivalitsemist ja majanduselu. Majanduslikult tegi linnade areng lõpunaturaalmaj...
. Eestisse kerkisid esimesed uhked kivist mõisahäärberid (nt Rägavere, Sagadi, Palmse). Talupojad Vene ajal Olulisel kohal Eesti majanduselus oli maakaubandus, mis tähendas eeskätt talupoegade saaduste jõudmist linna turule ning piiratud arvu kaubaartiklite (peamiselt raud, sool ja tubakas) regulaarset ostmist talupoegade poolt. Sageli tehti kaupa nn sõbrakaubanduse meetodil — igal talul oli linnas kindel partner kaupmehe näol, kelle kätte talupoeg oma saadused viis ja kelle juurest ise tarvismineva ostis. Sellise kauplemise juurde käis talupoja kostitamine söögi- ja joogipoolisega ning väikeste kingituste saatmine tema pereliikmetele. Aitäh kuulamast ja vaatamast!
17. sajandi alguses elas suur osa rahvastikust maal, kellest suurima osa moodustasid talupojad. Rahvaarv kõikus sellel perioodil kõvasti, langedes sõdade ja näljahädade pärast ning tõustes tänu loomulikule iibele ja sisserändajatele, kes Eestist paremat elu otsisid. Eestisse elama meelitas vabade talude rohkus, head loodusolud ja sisserändajatele lubatud kolm maksuvaba aastat. Kuid elu Eestis ei olnud meelakkumine. Rootsi aja alguseks oli Eestis kinnistunud talupoegade pärisorjus. Talupoeg oli mõisniku omand ning tal ei olnud õigust lahkuda mõisniku maalt ilma tolle loata. Nad olid sunnitud mõisniku määratud koormistega leppima. Talupoegadel polnud oma maad ega eluaset ning nad pidid rentima mõisnikult talu ja põllumaad, olles kohustatud rendina ära andma osa talu toodangust. Raskeim tegevus oli teokohustus, mis ulatus kuni kuue päevani nädalas. Sellegipoolest oli mõisnikul õigus talupoega müüa ning karistada, ainult surmata ta talupoega ei võinud
Muutused puudutasid nii talurahva õiguslikku kui ka majanduslikku (samuti kultuuri ja üldise arengu) olukorda. Seaduseid kehtestati aastate 1816 1868 vahel. Kui rääkida talurahva elust, siis sajandi algupoolel võeti vastu seadused, millega Eesti talurahvas vabastati pärisorjusest. Pärisorjus oli tsaari otsusega küll kaotatud, aga sellele järgnes teoorjus, mis polnud eelnenust parem, paljude silmis isegi hullem. Talupoeg polnud uute seaduste silmis enam mõisniku pärisomand (nagu kinnisvara või kariloomad), aga maad tal ka ei olnud. Muude eriõiguste kõrval oli mõisnikul õigus talupoega peksta ilma kohtuotsuseta ja see leidis aset enamasti mõisa tallis. Sõna teoorjus pärineb sellest, et talupoeg pidi tema enda majandada jäetud pisikese maalapi eest "teoga" renti maksma, see tähendas orjana mõisapõldudel töötama. Järelvalvajateks olid kupjad sakslaste eestlastest abilised
See koosnes vaid linastest pükstest ja särgist ning villasest kuuest. Talupoja igapäevaelu koosnes peamiselt tööst. Kuna keskajal oli valitsevaks naturaalmajandus ning kõik vajalik valmistati enamasti ise, siis oli talupoegadel käedjalad tööd täis. Koos külarahvaga künti ja külvati põldudel, tehti heina sisse ning koristati saaki. Talupoja maailmapilt ning silmaring polnud tol ajal väga lai. Nad mõtlesid enamasti emastele vajadustele ning igapäevaelule. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, see tähendas, et ta ei saanud vabalt liikuda, kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupojal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi ja ta sõtlus feodaalist. Feodaal oli keskajal läänimaa saaja, kes vastutasuk kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Nad jagunesid ühiskonnas veel omakorda tähtsuse järgi
endaga kaasa pärisorjuse kaotamine? Miks valmistas pärisorjuse kaotamine rahvale ka pettumuse? Eestimaal 1816, Liivimaal 1819. Aleksander I poolt Talupoegadest vaba talupojaseisus Talupoegade ost ja müük keelati lõplikult Võisid sõlmida lepinguid, omada vallasja kinnisvara, kuid ei tohtinud elukutset vahetada Liikumisvabadus oli piiratud Talurahvale valmistas kõige suurema pettuse maaküsimuse lahendus: maa kuulutati mõisniku omandiks, talupoeg sai seda kasutada vaid raharendi eest, viimase suurus oli mõisniku määrata. 5. Kuidas moodustati vallakogud? Millised ülesanded vallale pandi? Milline oli mõisniku roll? Vallakogukonna moodustasid mõisaterritooriumil elavad talupojad. Talurahva omavalitsus, kohustuste kollektiivne kandmine.. Ülesanded: Magasivilja kogumine, üleastunute karistamine, nõudsid sisse võlgu olevaid mõisakoormisi. Mõisnik sai raharenti talurahvalt 6
Millised tegurid aitasid kaasa talude pärisostmisele? Paljude talumeeste unelmaks oli kindlasti omada oma talu ja oma põllumaad. Talupoegadel tuli palju võidelda oma eesmärkide eest ning 1850. aastal algaski talude päriseksmüümine. Millised olid need tegurid, mis aitasid kaasa talude pärisostmisele? Talude pärisostmisele aitas kindlasti kaasa pärisorjuse kaotamine 1816. aastal. Pärisorjuse kaotamise järel hakkas järjest rohkem mõisnikke aru saama, et senine teoorjuslik majandamine ei ole konkurentsivõimeline ning vana süsteemi püsimine võib kaasa tuua täieliku laostumise. Sellepärast nõustusid mõisnikud talupoegadele suuremaid vabadusi andma. Talupoegadel olid veidi suuremad õigused ja see arvatavasti andis neile vapruse midagi öelda ja ette võtta. Nad ei tahtnud olla kellegi sõltuvuses, vaid elada omaette ja luua perekond oma talus. Päris vabadust pärisorjuse kaotamine muidugi ei andnud. See andis pigem tõuke talu...
grammatika raamatuid, kuid hoopis hiljem (vene ajal tohtis ju ainult vene keelt rääkida ja vene keelseid teoseid avaldada). + Ajakirjanduse algus. 1675. aastal hakkas Tallinnas ilmuma saksakeelne nädalaleht "Ordinari Freytags Post-Zeitung". + Avati Akadeemiline gümnaasium, Tartu ülikool. 1630. aastal loodi Tartus Akadeemiline gümnaasium, mis muudeti ümber Tartu ülikooliks. See on üks Euroopa vanimaid ülikoole. - Takistati talupoegade edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnikule vajalik. - Eitav suhtumine mistahes usuvooludesse ja sektidesse, kui need kaldusid kõrvale ortodokssest luterlikust õpetusest. Pastoritel ja mõisnikel oli kindlaks veendumuseks, et talupojad peavad kirikus käima ja õiget jumalat uskuma. - Nõiaprotsessid. Rootsi ajal jõudis Liivimaale nõiajaht. Targemaid inimesi hakati nõidadeks pidama ja nii hukati paljud osavamad ja targemad inimesed.
ühiskonnaliikmete kaitsmine; Talupojad, kelle ülesandeks oli vaimulikke ja feodaale oma tööga üleval pidada ning toita; Linnakodanikud, kes varustasid kõiki käsitöösaadustega ja ülemerekaupadega. 2.Miks nimetatakse keskaja ühiskonda tardunud ühiskonnaks? Ühiskond, kus usuti, et jumal on pannud inimese tema kohale ja määranud kindlaks tema eluülesande. Talupoeg ei saa rüütliks ja rüütel talupojaks. 3.Selgita lause ,,Minu vasalli vasall pole minu vasall" senjööridel puudus õigus käsutada oma vasalli vasalle 4.Millised olid keskaja talupoja õigused ja kohustused? Õigused: isiklik vabadus, pärilik maakasutus, osaleda kohtumõistmises, Talurahva sotsiaalsed rürmad Kohustused: viljakümnis, hinnus, sõjaväeteenistus, ehitamine, põllu harimine 5.Mida tähendas sunnismaisus ja pärisorjus keskaja ühiskonnas?
toota, et kogunes mingi tagavara raskemateks aegadeks. 1786. aastal püüdis pärisorjuse kriitik ja Laiuse pastor Heinrich Johann von Jannau tõestada, et Liivimaa pärisoriste talupoegade vaesuse põhjuseks pole ainult nende laiskus, nagu mõisnikud laialdaselt uskusid. Jannau soovitas talupoegade vaesuse põhjusi otsida talude liiga väheses põllumaas. Aadelkonda see seisukoht eriti ei veennud. Samal aastal näitas Alexius Gottfried v. Bõttiger, samuti arvandmete kaudu, et talupoeg peaks oma käsutuses oleva maaga väga hästi välja tulema ning see peaks talle ka heaoluks ülejääki tootma. Nii kirikus, kõrtsides, pulmades ja mujal on ju näha, kuidas talupojad oma jõukusega praalivad. Peremehe naine ja lapsed on hästi riietatud. Naisel ripub ees sageli suur hõbeehe ja võib leida teenijatüdrukuid, kellel kümme või enam rublatükki kaelas kölguvad. Kahtlemata unistas talurahvas rikkaks saamisest ning oli ka üksikuid jõukamaid talupoegi
I Eduard Vilde. “Mäeküla piimamees” 1. Kirjuta sidus 7-lauseline üldistus teose põhisündmustest ja olemusest. Üksik mõisahärra von Kremer kohtub ühel päeval Mariga, kes on talupoeg Tõnu naine. Mari ei ole otseslt just Tõnu naine, kuna Mari õde, kes paar aastat tagasi suri, oli Tõnuga abielus ning nüüd aitab Mari Tõnul lapsi kasvatada. See tõttu teeb von Kremer Tõnule ahvatleva pakkumise. Ta lubab anda Tõnule oma piimaäri kui Tõnu annab vastu oma naise. Tõnu, kes on vaene talupoeg jääb kohe selle ideega nõusse, kuid probleemiks osutub Mari nõusse rääkimine. Mari on tükk aega vasttu sellele ideele, kuid lõpuks jääb nõusse
Olen rentnik ja ostan oma talu mõisnikult välja Olen 18. sajandist pärit talupoeg, kelle unistuseks on kunagi omada enda isiklikku elamut, koos maaga. Igapäevaselt harin põldu, kasvatan loomi, lina, teen heina. Ühesõnaga hoolitsen kogu majapidamise eest. Armudes ning leides endale sobiva elukaaslase, soovin ma muidugi, et meie ühine kodu oleks päriselt minu oma. Laste sündides saaksid nemad tunda, et see on nende sünnikodu, mis on nende ema ja isa oma. Hiljuti võeti õnneks vastu esimene talurahva seadus, mille kohaselt manitsetakse talupoegi
rentisid, pidid nad ka kohustuslikus korras tegema tööd vasallide põldudel) ja ka sunnismaisus ehk talupojad ei tohtinud ilma isanda loata elukohta vahetada (teotööd olid kurnavad ning talupojad hakkasid püüdma põgeneda). * Mõisted: -) Tallinna linnakooli õpilane, kes üritas piiblit tõlkida Hans Susi. -) Niguliste kiriku õpetaja, katekismuse koostaja Simon Wanradti + tõlkija = jutlustaja Johann Koelli -) Talupoeg, kes tasus maa eest tööloomadega ja inventariga tehtut teotööga adratalupoeg. -) Eesti ja Läti ühine nimetus Vana Liivimaa. -) Nõuandev kogu piiskopi juures toomkapiitel. -) Kaupmeeste ühendus gild. -) Talupoeg, kes oli vabastatud teotööst ja maksis ainult kümnist/hinnust vabatalupoeg. -) Talupojast õigusemõistja, kes abistas kohtumõistmisel vasalli hirsnik. * Toompea nimi tuleneb toomkiriku järgi
See oli tõesti hea, et talupojad vabastati mõisniku kohtumõistmise alt, kuid viimasel jäi siiski väiksemate eksimuste korral kodukariõigus. Talupojad pidi maksma riigimakse, mis on minu arvates väga alatu, sest talupoegadele endale jäi peale riigimaksude maksmist endale väga vähe raha kätte ja samuti oli vaja neil elada ja oma pere toita. Ning ka mõisnikud takistasid talupoegadel edasi õppimist ülikoolis, sest talupoeg ei tohtinud olla targem kui mõisnik. Positiivsete külgedena ei saagi eestlaste poolt vaadatuna palju asju välja tuua. Kindlasti ühetedeks headeks külgedeks oli see, et hakkas arenema eestikeelne kirjasõna ning alguse sai rahvaharidus. Eesti rahvas ja eesti keel hakkasind arenema kahes naaber kubermangus mõneti erinevalt,
aastaks) Mõisnikud säilitasid kodukariõiguse ning kontrolli talurahva omavalitsuse ja kohtu üle. Talumaal moodustati mõisade kaupa seisuslike omavalitusüksustena vallad Kogu maa kuulutati mõisniku piiramatuks eraomandiks Talupoja senine maakasutusõigus ja koormisenormid kadusid Talupoeg oli sunnitud vaba lepingu põhimõtete kehtimisest hoolimata tegelikkuses rentima mõisnikult lühiajaliseks kasutamiseks maad, tasudes teotööga Taluperemehed kasutasid mõisateoks maata talupoeg Vilja- ja viinahindade langus tõi mõisamajaduse kriisi Uuendused suurendasid mõisa tööjõuvajadust Uuendused olid meriino lambad, kartul ja ristikhein 1845-48 siirdus hingemaa saamise kaalutlustel vene kiriku võimude soosimisel 17% lõuna-eesti talurahvast luteri usust vene õigeusku Loodi õigeusu kirikute ja koolide võrk Luteri usku tagasi minek oli seadusega keelatud Maapäev võttis vastu Liivimaa talurahva seaduse, mille keiser 1849 aastal kinnitas
nõuti ka karjakümnist ning osa metsasaadustest ning heinast. Hinnuse puhul oli tegemist kindlaks määratud naturaalmaksuga, mida maksti maaomanikule maa kasutamise eest. Lisaks pidid talupojad pidama üleval kohalikku preestrit ning maksma selle jaoks kirikumaksu, mis oli 1/10 osa kümnisest. Talupoegadel tuli ka maksta erinevaid trahve ning tuli teha kingitusi aadlikele, mida muideks võisid viimased kohtu kaudu välja mõista. Kui mõnel aastal juhtus talupoeg võlgu jääma, oli aadlikul õigus tema vabadust piirata ning talle lisakohustusi määrata. 13. sajandil oli rahva kohustuseks ehitada linnuseid, kirikuid ja teid. Mõisate tekkimisega tekkis ka teoorjuse ehk teorendi kohustus, mis alguses oli vaid mõned päevad aastas, kuid hiljem muutus see juba sagedasemaks, lausa nädalas kuue päevani. Teorent oli feodaalne koormis, kus talupoeg ehk teomees pidi osa nädalast tegema tööd mõisa
tõrguksid Rootsi valitsust. Mõisade arv kasvas, kohustused suurenesid, teoorjuse mahu oli liigselt suur. Talupojad said üldse pärisorjadeks, neid saaks karistada, ise nad ei saanud maalt lahkuda. Kuidas seda saaks nimetada heaks? Esimene samm talupoegade olukorra paranemiseks oli uus kohtusüsteem. Kohtusüsteem oli väga hea, et eksisteeris kuni XIX aastani. Talupojad saaksid ometi kohtusse pöörduda. Ilusad sõnad, aga ei saanud praktiliselt talupoeg pöörduda kohtusse, sest kohtusse kaebamiseks oli vaja maalt lahkuda ja raha, kuid aga mõisnikud keelanud talupoegadele ära minna ja nendel polnud raha. Aga pärast 1672.aastat, kui troonile astus Karl XI, talupoegade olukord muutus paremaks. Kuningas keelas mõisnikutele talupoegi füüsiliselt karistada, andis talupoegadele võimalust oma talu pärandada. Koormiseid reguleerisid vakuraamatud. Kuid aga eramõisadel ikkagi olid
Põhjused Mõisade rajamine 16.saj keskpaigast teada 500 mõisa Lääne-Euroopas algas kiire linnade areng ja kasvas vajadus teravilja järele Koos metsapõldude laienemisegakasvas vajadus teotöö järele Rendistruktuuris muutus Valdavaks muutus teorent Loonusrent absoluutsuurus kasvas, kuid selle osakaal vähenes Kümniseks maksti peaaegu ¼ saagist Raharendi osa kasvas Kujunesid erinevad talupoegade kategooriad Talupoegade kategooriad adratalupoeg talupoeg, kelle maa suuruseks oli üks adramaa = 1 adraga haritav maa, st külvi pind oli 10ha, isandale andamid ja teotöö üksjalg tavaliselt adratalupoegade nooremad pojad, kes asutasid ise oma väikese talu, väiksemad koormised, pidid mõisale tegema ühe jalapäeva nädalas vabatalupoeg talupoeg, kes tasus koormisi rahas ja ei käinud teotööl maavaba talupoeg talupoeg, kes omas talu, ratsateenistuskohustus, olid isiklikult
Kuivõrd oli 19.saj pöördepunkt talupoegade elus 1) Kaotati pärisorjus Talupoegadest sai vaba talupojaseisus. Talupoegade ost ja müük keelustati lõplikult Talupojad võisid sõömida lepinguid, omada vallas- ja kinnisvara, kuid nad ei tohtind elukutset vahetada. Kuigi talupoeg oli vaba, oli se vabadus ilma maata. Maad tuli edaspidi rentida mõisnikult turuhinnaga. 2) Talumaa piirid fikeeriti 3) Raharent Koormis, mis ruli tasuda rahas. Andis talupoegadele võimaluse endale talu osta 4) Talurahva omavalitsuse kujunemine Talurahva keskuseks oli mõis, hakkas kujunema talurahvaomavolitsus vallakogukond. Kogukonna keskseks institutsiooniks saVallakohus, kus oli 3 liiget 1 mõisnik, 1 talumees ja 1 sulaste valitud
Mõisted: Diplomaatia-riigi välispoliitiline tegevus oma huvide kaitsel Tsartism-Liikumine, kus erinevaid tööliste ühinguid pöördusid parlamendi poole oma nõudmistega. Venestamine-venepäraseks tegema;tsaarivalitsuse poliitika riigi äärealade poliitilise autonoomia ja rahvuslike eripärade kaotamiseks eesmärgiga muuta kogu impeerium ühetaoliseks Klassitsism-antiikaja eeskujudele toetuv stiil kunstis,kirjanduses ja muusikas;rõhutab selgust,lihtsust ja reeglipärasust Romantism-kunstisuund,mida iseloomustab vaba ja julge tunnete väljendamine,loobumine klassitsismile omastest vormipiirangutest ning ainese valimine ajaloost,legendidest,saagadest ja kirjandusteostest Historitsism-peamiselt ehituskunsti suund,mis matkib ajaloolisi stiile,tekkis varauusaegsel Prantsusmaal Dekabristid-Venemaa aadlikud,kes tegid 1825.a. detsembris riigipöördekatse. Monroe doktriin-põhimõte,et Euroopa riigid ei tohi sekkuda USA siseasjadesse Missouri kompromiss-üheko...
manufaktuuride loomine (klaas, tekstiil, paber) Tartus, Viljandis, Pärnus .. käsitöös säilis tsunftikord takistati eestlaste käsitöö-alast tegevust kaotati Oleviste gild .. talurahva eluolus 1645 pärisorjuse kehtestamisega suurenesid talupoegade koormised, teotöö kuni 6 päeva, kadus rahaline rent reduktsiooniga paranes talurahva olukord riigimõisades talupoeg ei kuulunud enam mõisnikule koormised vastavalt talu suurusele vakuraamatud, kus kirjas talupoegade kohustused talupoegadel õigus kaevata mõisnik kohtusse .. aadelkonnas privileegid säilisid maa läänistati erakätesse tugev saksa aadli võim reduktsiooniga võim vähenes .. religioonis luterluse kinnistamine 17. saj jooksul
Koos mõisapõldude suurenemisega kasvasid ka talupoegade teokoormised, mille kindlaksmääramine sõltus tegelikult iga mõisniku suvast. Nõnda oli Rootsi võimu all olek seni pigem halvendanud kui parandanud talurahva olukorda. Reduktsiooniga läks suur osa eramõisatest tagasi riigi kätte, mistõttu mõisnike võim talupoegade üle märgatavalt kitsenes. Redutseeritud mõisates seati sisse vakuraamatud, kuhu kanti kõik talupoegade kohustused mõisa vastu. Talupoeg pidi teatud arvu päevi nädalas tasuta mõisas töötama. Teoorjus ei jätnud talupoegadele eriti aega oma põldude korrashoidmiseks. Talupojad pidid loonusrendina andma mõisale osa oma põllult saadud viljasaagist, samuti maksma ka riigimakse. Talupoeg ei tohtinud ilma mõisniku loata maad müüa ega osta, pealegi võis mõisnik temalt maa igal ajal ära võtta. Talupoegadele anti õigus ja võimalus kaevata mõisarentnike ja – valitsejate peale, kui need
Kordamisküsimused 1) Iseloomustage rahvusvahelisi suhteid Põhja-Euroopas 17. sajandi lõpul. 16. sajandi lõpu ja 17. sajandi vallutuste tõttu oli Rootsi muutunud tõeliseks suurriigiks, kes oli vallutanud Karjala ja Ingeri, Eestimaa, Liivimaa ning Kolmekümneaastases sõjas muuhulgas Lääne-Pommeri, Wismari, Bremeni hertsogiriigi ja Verdeni. Samuti oli Rootsi vallutanud Taani ja Norra maakondi. See põhjustas Rootsi naaberriikides suurt rahulolematust, mis avaldus juba mõnes varasemas väiksemas sõjas. Pärast Ingeri ja Karjala loovutamist Rootsile 1617. aasta Stolbovo rahuga jäi Venemaa ilma otsesest väljapääsust Läänemerele. 17. sajandil ei olnud Venemaal kodusõja tõttu võimalik püüda Rootsile kaotatud alasid tagasi võita. Vene tsaar Peeter I oli 1696. aastal vallutanud Azovi kindluse Musta mere ääres. Karlowitzi rahuga tagas ta rahu oma riigi lõunaosas. Nüüd püüdis ta Läänemere äärde välja jõuda. Taani tahtis Rootsilt tagasi saada Skånet...
- mõisamaa oli mõisniku enese pidada, müüa või rentida - talumaa jäi talupoegade kasutusse, mida võis elujõuliste taludena raha eest rendile anda või müüa - mõisnik ei tohtinud talusid mõisastada · üleminek teorendilt raharendile c) Tulemused: · soodsad tingimused talude päriseksostmiseks (suurim hooaeg 1860-70.a.). Raha selleks peamiselt linakasvatusest tänu kõrgele hinnale · tänu vabanemisele teotööst otsustab talupoeg ise majandamise üle ( ettevõtlikkus, majanduslik arukus, rahakasutamine, harjumine turusuhetega) · mõisnik saab rahalised võimalused (raharent + talude müük) uuendusteks : uued põllutööriistad, tõu- ja sordiaretus, väetamine, maaparandus d) Tähtsus: toimub üleminek TURUSUHETELE 2. Laevandus ja meresõit a) Purjelaevanduse õitseng 19. saj. II poolel : · Laevaehitus Häädemeestel, Lahemaal. · Peamiselt rannasõidud Riiga, Peterburi, Soome, Rootsi. · Erihariduseta nn
vähemalt Balti kubermangudes b) Talurahvaseadused: Aasta Olulisemad sätted 1802 Lubatakse omada vallasvara Talu põline kasutamisõigus, kui mõisakoormised on täidetud 1804 Määrati kindlaks talupoja koormised Piirati kodukariõigust – mõisniku õigust anda talupojale ihunuhtlust 1816 PÄRISORJUSE KAOTAMINE: 1817 Isiklik vabadus – talupoeg ei kuulu enam mõisnikule 1819 Maa jäi mõisnikule, mida tuli teotöö eest rentida Anti piiratud liikumisvabadus Talupojad said perekonnanimed 1849 Üleminek teotöölt raharendile 1856 Talude päriseksmüümine 2. Talurahva omavalitsuse kujunemine (1860. aastate seadused) a) Seni korraldas talupoja igapäevaelu mõis b) Loodi vallakogukond – talurahva omavalitsus:
pühaks peetava jõe rüvetamiseks ning neid tabanud viljaikalduse põhjuseks. Kohale saadetud sõjavägi küll vaigistas talupojad, kuid pastor pidi tõdema, et talupojad ,,ei tea midagi Jumalast ega tema sõnast, ei usust ega käskudest. Nende pimedus, ebausk, ebajumalad ja nõidus ületavad igasuguse piiri." 16. Rahvakoolide õpetajate seminari asutamine, tegevus ja tähtsus, kuulsamad õpilased. Forselius. Arusaam, et inimene saab õndsaks tänu usule, seadis eesmärgiks õpetada iga talupoeg lugema piiblit. Kuigi, et juba 17.sajandi keskpaigast on märke koolide olemasolust, jäi nende tegevus lühikeseks või juhuslikuks. Selle põhjuseks oli ilmselt sobivate koolmeistrite puudumine. Johann Fischeri algatusel avati 1684.aastal Tartu lähedal Forseliuse seminar, kus koolitati õpetajaid rahvakoolidele. Forseliuse tegevuse tähtsus: 1) Avas seminari, kus hakati ette valmistama kooliõpetajaid talurahvakoolidele.
Pearahamaksuga seoses hakati korraldama perioodilisi hingeloendusi (rahvaloendused) · Negatiivsed: Reform taotles piirialade ajalooliste, usuliste ja rahvuslike eripärade kaotamist Uued omavalitsusorganid olid rohkem riigivõimu kontrolli all 14. Iseloomustage muutusi talurahva õiguslikus olukorras 17.sajandil. · Koos mõisate erakätesse minekuga taaskehtestati sõdade ajal nõrgenenud sunnismaisus · Talupoeg allutati mõisahärra politsei- ja kohtuvõimule, kujunes isiklik sõltuvus · Reduktsiooniga seoses kavatseti riigimõisates pärisorjus kaotada · Riigimõisates keelati talupoegade lahutamine maast, anti talude päritav kasutamisõigus · Talupoeg sai õiguse mõisniku vastu kaitseks kohtusse pöörduda · Koormised fikseeriti ja viidi vastavusse talu majanduslike võimalustega 15. Võrrelge talurahva olukorda 17.ja 18.sajandil. Mis muutus, mis jäi samaks?
kehtima 1816. ja Liivimaal 1819. aastal. Vene aja kehtima hakkamine Eesti aladel muutis talupoegade elu väga keeruliseks. Talupoegadel ei olnud enam mingeid õigusi ja mõisnikud omasid täielikku kontrolli talupoegade elu üle. Alates aastast 1802, muutus talupoegade olukord natukene paremaks, sest neile määrati õigused. Tähtsaim muutus oli otsus talupoegade pärisorjusest vabastamise kohta, aga kuna maa kuulus siiski mõisnikule, pidi talupoeg seal elamiseks ikka töötama. 2012
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
