Suguline valik ei pruugi aga olla kohasust suurendav. Seks kinnistus evolutsioonis kiiresti. Sugulise paljunemise eelised? - Reaalselt paljunevad vaid pooled emased, klonaalselt kõik. - Toodetakse lõpmatutes kogustes uuri genotüüpe – rohkem materjali looduslikuks valikuks. Nt: keskkonnatingimute muutudes on võimalik kiire evolutsioneerumine. Klonaalselt paljunevad peavad ootama somaalset mutatsiooni Soo määramise mehhanismid 1. Sugukromosoomid (inimesel) 2. Haudumise temperatuus (roomajatel) 3. Viljastamine (ühiselulistel putukatel: viljastamata – isane, viljastatud – emane) Sugu võib elu jooksul vahetuda (nt lõhe). Kaladel vahetub sugu elu poole pealt. Soovahetuse mõistlikkus ja ajastatud sõltub paljunemisedukuse ja kehasuuruse seosest emastel ning isastel a) Soovahetust ei toimu b) Suurem isane saab paljuneda, väiksem ei saa. Seega on mõistlik olla elu alguse poole emane. c) Kui isased ei võitle
saj lõpul 20. saj algul? 1869. a Meischer eraldas leukotsüütide tuumast aine nukleiin. 1889. a Altmann arvas, et on avastanud uue aine Nukleinsäure. 1881. a Zacharias sidus mikroskoobi all värvuvaid osakesi, kromosoome, nukleiinhappega. 1910. a - Kossel aga leidis, et kromatiini koostises on nukleiinhapped. 1944. a eri teadlased avaldasid artikli, et pärilikkuse kandja on valkude asemel DNA. Morgani panus on, et kromosoomidel pakinevad geenid ja on olemas sugukromosoomid. 1902. a käidi välja kromosoomiteooria Mendel seotud kromosoomidega. Gameetides on poole vähem kromosoome. 16. Mille seletasid ära Godfrey Hardy ja Wilhelm Weinberg 1908. a? Algsetel mendelistidel oli mure, et dominantsed tunnused peaksid lõpuks ülekaalu saavutama ja retsessiivsete tunnustega isendid välja surema. Nad vastasid nii, et alleelisagedused säilivad mendellikus ideaalpopulatsioonis (ei mõju mingit evo tegurit) muutmatult läbi põlvkondade.
Sotsiaalsete all on suhted ja õpetamine. Geneetilised tegurid - Pärilikud vanemate sugurakkudes sisalduv geneetiline info defektne, pärandatakse järglasele, järglasorgamismi geeniproduktid on düsfunktsionaalsed, rakkude areng on häiritud. - Geneetilised kromosoomide lahknemise häired meioosis või geenmutatsioonid selle järgselt, geeniproduktid selle tagajärjel düsfunktsionaalsed ja rakkude areng on häiritud. Autosoomid e kehakromosoomid - 1.-22. kromosoom Gonosoomid e sugukromosoomid - X ja Y kromosoomid Geneetilised hälbed Haigused või seisundid, mis on põhjustatud ebanormaalsustest isiku geneetilises materjalis. o Monogeensed Põhjuseks DNA muutused ühe geeni piire (nt ainevahetushäired, fra-X, progeeria e liigkiire füüsiline vananemine) o Polügeensed Põhjuseks DNA muutused mitmes geenis, oluline on ka keskkondlikud faktorid (nt diabeet, õpiraskused, emotsionaalsed ja käitumishäired, lühinägelikkus, kõrgvererõhutõbi) o Kromosomaalsed
Geenide epistaatilisel toimel esineb koostoime vähemalt kahe geeni vahel (kolm erisugust lahknemissuhet: 9 : 7; 15 : 1 ja 12 : 3 : 1. Epistaatiline geen surub maha hüpostaatilise geeni toime. 3.12. Pleiotroopsus Kui geen mõjutab mitme teise geeni avaldumist, siis nimetatakse seda geeni pliotroopseks. Geen on pleiotroopne, kui ta osaleb mitme fenotüübilise tunnuse avaldumisel. 4. Kromosoomid kui pärilikkuse kandjad 4.1. Sugukromosoomid (X ja Y) Sugukromosoomide arv võib liigiti varieeruda. Rohutirtsudel on emastel üks sugukromosoom rohkem kui isastel: emastel on kaks X kromosoomi ning isastel üks. Seega on emased tsütoloogiliselt XX ning isased X0 (0 tähistab kromosoomi puudumist). Emaslooma rakkude meiootilise pooldumise käigus X kromosoomid paarduvad (konjugeeruvad) ja seejärel lahknevad ning kõigisse sugurakkudesse jääb üks X kromosoom. Isaslooma organismis jäävad aga pooled seemnerakud ilma X
1. Sissejuhatus: klassikaline ja molekulaargeneetika, geneetika rakendus kaasajal Klassikalise ja molekulaargeneetika kujunemine Geneetika on suhteliselt noor teadus. Kuigi pärilikkuse põhilised seaduspärasused esitas Gregor Mendel aastal 1865, tuleb geneetika sünniks lugeda siiski 20-nda sajandi algust. Alles siis taasavastati Mendeli ideed, mis said aluseks klassikalisele geneetikale. Tõendid selle kohta, et DNA kannab geneetilist informatsiooni, saadi 20-nda sajandi keskel. 1944. aastal kirjeldasid Avery ja ta kolleegid katseid, kus nad uurisid bakterite (Streptococcus pneumoniae) transformatsiooni rakkudest isoleeritud DNA-ga. Hersey ja Chase poolt aastal 1952 avaldatud tulemused kinnitasid seda, et DNA on pärilikkuse kandja. Nad näitasid, et bakteriviiruse T2 geneetiline informatsioon säilib DNA-s. 1953-ndal aastal avaldasid James Watson ja Francis Crick DNA kaksikhelikaalse struktuur...
ARENGUBIOLOOGIA 1.Spermatogenees 1. Milline on imetajate testise ehitus? Imetajate munand koosneb väänilistest seemnetorukestest ja seemnetorukeste vahelisest sidekoelisest vaheruumist (interstitium). 2. Väänilised seemnetorukesed (mis, mis teevad, mis neis sees on, ehitus) Seemnetorukesed on peenikesed, väändunud ja pikad – algavad ja lõpevad munandi keskseinandis paiknevas munandivõrgus, moodustades suletud ringid. Väänilised seemnetorukesed suubuvad munandivõrgus viimajuhakestesse (mis on ripsmetega varustatud), need ühinevad munandimanusese peaosas üheks munandimanuse juhaks. Väänilised seemnetorukesed sisaldavad nii Sertoli rakke kui ka erinevas arenguastmes olevad seeemnerakke spermatogeenne epiteel e iduepiteel). Väljaspoolt ümbritsetud basaalmembraaniga, mida toodavad peritubulaarsed epiteelirakud (müeloidsed rakud, vajalikud spermatiidide vabanemiseks ...
moodustub sügoot (zygota). Munaraku ja seemneraku lõpliku valmimise käigus toimub rakkudes reduktiivne pooldumine, mille tulemusena mõlemas kromosoomide arv väheneb poole võrra s.t diploidne kromosoomistik jaguneb haploidseks. Seega on sügoodis emapoolne alge 23 kromosoomiga ning isapoolne alge samuti 23 kromosoomiga. Kokku moodustub uus indiviid, kellel on normaalne arv kromosoome: 46. Neist 44 on autosoomid ning 2 genosoomid e. sugukromosoomid. Naise sugukromosoomideks on XX ning mehel XY. Seega normaalne kromosoomistik e. karüotüüp on naisel 46XX ja mehel 46XY. Juba munajuhas algab viljastatud munaraku karüokineetiline jagunemine. 24-30 tunni pärast on sügoot kaherakuline, edasi kujuneb moorula, mis koosneb 8-16 rakust. Rakukogumikus hakkab kujunema vedelikuga täidetud õõs - tekib blastotsüst, millel eristatakse perifeerset rakukihti e. trofoblasti ja seesmist rakukogumikku e. embrüoblasti e. idualget
RNA, valgud, ioonid. Rakus võivad kromosoomid olla: ühekromatiidilised (1 DNA molekul), kahekromatiidilised (2 DNA molekuli, identsed) tekivad pärast DNA kahekordistumist, mis päristuumsetes leiab aset alati enne raku jagunemist. Kromosoomi osad: tsentromeer (esmane soonis), kromosoomi haarad/õlad, telomeer Kromosoomide jaotus: autosoomid - eri soopooltel sarnase ehitusega (inimesel 22 paari autosoome) ja sugukromosoomid erinevad kas arvult või ehituselt (inimesel 1 paar sugukromosoome). Kromosoomistik: haploidne (n) kõik kromosoomid ühes korduses, nt viljastumisvõimelised sugurakud ja teatud keharakud. Hallikud ja aktinomütseedid. Diploidne (2n) kõik kromosoomid on kahes korduses, nt keharakud. Polüploidne (3n...10n) nt kultuurtaimede sordid või sõnajalgtaimed.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
