filosoofiaga, sest ei uurita maailma iseeneses, vaid ikkagi inimese tunnetamise kaudu. Samas püüti kõike teha erapooletult. Tekkisid teaduskeele algmed. Kreeka (antiik) teadust võib jagada neljaks suureks perioodiks (sama kehtib ka meditsiiniajaloo kohta): · joonia (6. sajand e.m.a.); · ateena (klassikaline 5.-4. sajand e.m.a.); · hellenistlik (4. saj e.m.a.-1. saj. m.a.j.) ja · rooma. JOONIA tähtsamad mõtlejad: Thales, Pythagoras jt, kes ise end sofistideks, e tarkadeks kutsusid. Sofistid olid avatud ja innovatiivsed, ning kuigi riigivalitsemisega seotud, ei olnud nad ortodokssed moraali ja poliitika valals, vaid materialistid, ratsionalistid ja ateistid. Thales (peab algaineks vett, sama lähenemine, mis sumeri müütides ja Piiblis, kuid ta jätab välja Looja). Pidas kõike põhimõtteliselt elavaks. Siit kasvab välja elementide teooria (Anaksimenes ja Anaximandros maa, udu ja tuli). Herakleitos panta rhei pidas algelemendiks tuld (on väga muunduv)
enesetunnetusele, s.t oma võimete tundmisele ja neist lähtuvale tegutsemisele. Antiigi klassika-ajastu Sokratese õpetuse järgi tuleb kõigepealt saada teadlikuks sellest, mis on elus kõige tähtsam, s.t mis on hea ja mis paha. Seda ei saa siduda mingi konkreetse teo või nähtusega. Otsustajaks on inimese enda süüme - Jumala hääl inimeses. See, et õigluse kriteerium asub iga inimese südames, ei tähenda aga väärtuste relatiivsust, nagu jutustasid sofistid. Jumala tõed on igipüsivad ja kindlad, inimene peab need vaid teadvustama, meelde tuletama. See tähendab, et on vaja teada oma teadmatust, on vaja keskenduda sisemisele elule (inimese sisemaailmale) ja teada, et iga tegu vormib meid kas heaks või halvaks. Sokrates oli kindel, et hea inimesega ei juhtu eluajal ega ka pärast surma midagi halba. Hüve on teadmine õigest tegutsemisviisist. Seda annab tarkus, oskus eristada head ja kurja. Teadmise tee viib läbi enesetunnetuse
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
