Selts lõhilased. LÕHI. (kehal valdavalt ülalpool küljejoont täpid,seljauim tähniteta) Lõhi on suur ja tugev kala. Täiskasvanud lõhede keskmine pikkus on 1 m ja keskmine mass on 10 kg. Maksimaalne pikkus võib ületada 1,5 m ja mass võib ulatuda 46 kg-ni. Osa läheb merre, kuid väga vähesed koevad kaks või kolm korda. 1 MERIFORELL. (kehal rohkesti tähne, ka allpool küljejoont, seljauim tähniline) Meriforell on jässaka kehaga, suhteliselt suure peaga kala. Meriforell on siirdekala, see tähendab, et oma elu veedab ta põhiliselt meres, kudema rändab aga jõgedesse. Meriforell on truu koduümbrusele. Jõgede suhtes pole ta kapriisne. Meriforell talub pruuni ja kergelt hapukat jõevett, samuti ei põlga ta ära isegi päris kitsaid ojakesi, kuid vesi olgu külm ja hapnikurikas. JÕEFORELL. (kehal rohkesti tähne, mis piiratud heleda rõngaga) Ta on umbes 25..
Ahven Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 59 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranzid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven on levinud kogu Euroopas (välja arvatud Pürenee poolsaar, Itaalia, Island, Sotimaa ja Norra), Taga-Kaukaasias ning Põhja-Aasias. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas ja Kolõma jõest ida pool. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes.
vaskpunase helgiga; paarisuimed on kergelt punakad. Kogre pronksikarva küljed on kuldse helgiga ning kõhu alt on kala kollakashall. (http://www.miksike.ee/...) Seljauim on haugil keha tagapool suurendades saba tõukepinda, mis võimaldab välkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel ja pikal peal, mis on lapergune, on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. (http://et.wikipedia.org/...) Kogrel on pikk seljauim ning ogakiired selja- ja pärakuuimes. Kogred erinevad poisete puudumise ja üherealiste neeluhammaste poolest. Keha on normaalse toitumise korral kõrge küüruga, halbades toitumisoludes jääb kogre keha aga madalaks nagu särjel. Seljauim on pikk ja soomused on karplastele iseloomulikult suured. (http://www.miksike.ee/...) Haug elutseb põhjapoolkera mage- ja riimveekogude kaldapiirkonnas. (ENE 3, lk 332, Tallinn, 1988) Haug asustab peaaegu kõiki Eesti
ahven Ahven ehk harilik ahven on ahvenlaste sugukonda ahvena perekonda kuuluv röövkala. Ahven on levinud peaaegu kogu Euroopas. Ta elab paljusugustes mage- ja riimveelistes veekogudes. Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 5–9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Eesti järvedes on ahven koos haugiga kõige levinum kalaliik, samuti elab ahven peaaegu pooltes vooluveekogudes ja kõikjal rannikumeres (arvukamalt Väinameres). Mõnedes metsa- ja soojärvedes on ahven ainuke kalaliik. Ahven moodustab suurtes veekogudes harilikult kaks vormi: rohuahven
Dedicated to- pühendunud (millesegi) A unique and unforgettable- eriline ja unustamatu The negative perception- negatiivne mulje He aims to sh savagely fierce ow people- ta soovib näidata inimestele The ferocious and mindless- metsik ja tundetu Are portrayed in the media- kujutatakse meedias Have personalities- omavad iseloomu Interacting with people- inimestega suhelda To swim alongside them- ujuda nende kõrval Occasionally- mõnikord Dorsal fin- seljauim Marvel at- imetlema (midagi/kedagi) An endangered- ohustatud (kasutatakse ohustatud liikide puhul)
kalade hulka ja nende liigilist/pikkuselist koosseisu.) Tavaliselt loetakse püünis külladaselt selektiivseks, kui peamisele püügiobjektile kehtestaud alammõõduga võrdse pikkusrühma saaki jäämise tõenäosus on kuni 25 %, seda tähistatkse: L25% < L min Ahven · Selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 59 tumeda ristvöödiga · Saba ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. · Silmad on oranzid. · Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. · Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. · Ahven võib ka kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada kuni 2025 aastaseks. · Ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni.
või ruljas (põhjakaladel) Värvus:……… (avaveekaladel), ………. (taimestikuvööndis elavatel), ……. (troopilistel kaladel) – kaitsevärvus: selg ………., kõht ………… Kehakatted: …………………………………………………….. Kehaosad: pea, kere, saba pea - 1paar silmi, 1 paar ninasõõrmeid, suu, lõpusekaaned kere - küljejoon, uimed (kõhuuimed, rinnauimed, seljauim, pärakuuim) saba – sabauim MEELED JA MEELEELUNDID: nägemine – …………………… kuulmine – ……………………. tasakaal - ……………………… haistmine – ……………………. maitsmine – …………………… kompimine – ………………….. vee liikumise taju – …………… KOHASTUMUSED ELUKS VEES • Voolujooneline kehakuju • Selg tume, kõht hele • Soomused ja lima • küljejoon • Lõpused • Uimed • Ujupõis
tähistatkse: L25% < L min Töös kasutan Eesti Mereakadeemia professori Ahto Järviku poolt antud andmeid ,mis on tehtud Pakri + Muuga lahest aastatel 2007-2009 2 Ahven Ahven on ilusa ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 59 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranzid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Kala suurus oleneb tema vanusest. Pikkus tavaliselt 5...25 cm ja kehamass 20...180 grammi ulatuses. Ahven võib ka kasvada üle 4 kg raskuseks ja 50 cm pikkuseks ning elada kuni 2025 aastaseks. Ahvena alammõõduks loetakse 19 cm kogupikkusest või 16 cm sabauimeni.(www.wikipedia.org)
Koosneb selgroogsetest, kuid ka mõned selgrootud Seljakeelik Toru-tüüpi kesknärvisüsteem Lõpusepilud Saba Lihaste kimbud 3 alamhõimkonda Imetajad: Närvisüsteemi kõrge arengutase Poegimine, imetamine (piimanäärmed) Täiuslik termoregulatsioonisüsteem Lihaskond diferentseeritud Alalõug üks hambaluu Trummiõõnes kolm kuulmeluukest Neljaosaline süda 4500 liiki Vaalalised: Kalataolise kehaga 8 sugukonda, 100 liiki Tagajäsemed taandarenenud, esijäsemed loivad Sabauim (ka seljauim, kuid mitte kõigil) Voolujoonelisus Monogaamsed Delfiinlased: Suurim vaalaliste sugukond Elavad gruppidena Väga kiired ujujad Intelligentseimad vaalalised Kohanevad uute situatsioonidega kiiresti Akrobaatilised ujujad Delfiin: Voolujooneline, torpeedojas keha Sile karvadeta nahk 1-10m pikkune keha Hobuseraua kujuline hingats Kumer otsmik Nokataoline teravate hammastega koon Tavadelfiin: Ka harilik delfiin 1,6-2 m pikkune 70-235 kg Isased pikemad ja raskemad
Harjus Harjus on levinud peaaegu kogu Põhja-Euroopas. Eestis on ta muutunud haruldaseks ja elutseb vaid mõnedes jõgedes - kõige rohkem Narva jões, ka Ahja ja Piusa jões ning piiratud hulgal vähestes Põhja-Eesti jõgedes. Ta on süstja kehakujuga, kuni 0,5 meetri pikkune, külgedelt lamendunud kala, keda iseloomustab hästi pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisperioodil värvub küütlevate vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Peale selle olevat harjusel iseloomulik aed-liivatee lõhn. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, kiirevoolulist ja taimestikuvaest vett. Ta on paikse eluviisiga ja territooriumihoidja. Oma liigikaaslaste suhtes on harjus nii noores kui vanas eas aastaringselt vaenulik. Ta elab põhja ligidal, kust sooritab lühikesi kiireid sööste veepinnale
Haug ehk havi ( Esox lucius ) . Haugil on noolias keha, mis on natuke külgedel lamenend. Haugi seljauim on keha tagapool suurendades saba tõukepinda, mis võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Tema suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt tavaliselt rohekassinakas, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on tal valge. Haugi tavaline suurus on 50100 cm, mõni kord võib ulatuda tema suurus isegi kuni 150 cm ja kaal kuni 25 k g
Referaat Haug Autor: Magnus Lehiste Kambja 2011 Sisukord 2 Sisukord 3 Sissejuhatus, kes on haug? 4 ll 5 Pilte havist 6 Kasutatud allikad 2 Haug Tunnused: Suure pea ja pika, pardinokka meenutava ninamikuga röövkala. Päraku ja seljauim on vastastikuse asetusega. Värvus ja muster on väga varieeruvad. Selg ja pea on enamasti mustjasrohelised, küljed heledamad oliivrohelised või kollaka varjundiga hallid. Kõht ja kurgualune hallikas või kollakasvalge. Mõõtmed: Emaskala on oluliselt suurem kui isane ja eluiga pikem. Suurim haug: 19.9k g, 17 aastat vana. Tavaliselt kuni 50cm pikad. Levik ja elupaik: Kõige laiema levikuga kalaliik Eesti sisevetes. Elab jõgedes, ojades, järvedes ning
Kiisk Kiisk on küllaltki tüseda, külgedelt kergelt lamendunud kehaga kala. Seljauimed on liitunud ja nii on kiisal üks pikk seljauim, mis eest on kõrgem ja tagant madalam. Ta on keskmise suurusega kala, kelle keskmine pikkus on 10...15 cm ja kaal 10...50 g. Iseloomulikuks võib veel pidada seda, et kiisa keha on kaetud märgatava limakihiga. Silmad on suured ja pungis. Kiiskade värvus on erinev, üldiselt on suuremad isendid märgatavalt tumedamad, kuid tavaliselt on seljal valdavad pruunikad-kollakad toonid tumedate täpikestega, küljed on hallikad-hõbedased ja kõht valkjas.
Koha Pikkus/kaal Koha kasvab harilikult 40-50 cm pikkuseks, harvem võib kasvada kuni 1,5 m pikkuseks ja 19 kg raskuseks. Tal on pikk süstjas keha, mis on selja pealt rohekashalli värvi, külgede ülaosa kollakate triipudega. Seljauim on jagunenud kaheks osaks. Elupaik Kohad on elupaiga suhtes valivad . Eestis elutseb ta ainult Peipsis ja Võrtsjärves ning osades Lõuna- ja Kagu-Eesti järvedes. Nad võivad elutsevad kohajärvedes, mis peaksid olema toitainerikkad, väikese vee läbipaistvusega ja eelistatult kivise põhjaga. Samal ajal on oluline, et vesi oleks soe ja hapnikurikas. Toit Kohad tegutsevad ja püüavad saaki ainult öösiti ning veekogu põhja lähedal. Röövkalana langevad
Delfiinid Delfiinlased on vaalaliste seltsi kõige liigirikkam rühm (kuni 50 liiki) ning nad asustavad nii rannikumerd kui ka ookeane. Paljud delfiiniliigid elavad karjadena koos, karjas kuni 1000 isendit. Nad elavad kuni 30 a. vanaks. Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles- alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Nende ujumiskiirus on enamasti 36 km/h, kuid võivad ka ujuda 60 km/h. Delfiinid on väga iseloomulikult värvunud, sulandudes lainete sillerdusega veepinna läheduses ning hajutades keha piirjooni. Ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma. Delfiinid püüavad pe...
1. Bioloogia 1.1 Süstemaatiline kuuluvus Karpkala kuulub karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ja( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ).(Wiki, 2012) 1.2 Välimus Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Karpkala iseloomulikud tunnused: (Wiki, 2012) · Poised suu nurkades · Päraku ja selja uimel hammastunud kiir (Joonis nr 1) · Suur kasv · Tarkus ja kõrge ohutunne Joonis . Karpkala seljauim Joonis . Soomuskarpkala 1.3 Levik looduses Looduslik sasaani levila hõlmab Musta, Kaspia ja Araali mere vesikondi ning Ida- ja Kagu- Aasiat. (Joonis 3.) Sasaani kultuurvormi karpkala on levitatud üle kogu parasvöötme. Eestisse toodi karpkala
ta sööb kalu, konni, limuseid ja veelindude poegi.Emaskala koeb marja veetaimedest pessa. Isane valvab marja, kuni see koorub. Särg võib elada isegi 100 aastat. Särja püüdmine on keelatud. Eesti vetes on särg tavaline. Ta eelistab taimerohkeid mage- ja riimveekogusid, toitub peamiselt taimedest, koeb kevadel madalaisse kohtadesse.Särg on tööstuskala. ( Eesti NSV Kalad [ N.Mikelsaar] - Säga lk.252-255.) Selts: Sägalised, Siuluriformers ;Sugukond: Sägalased, Siluridae Särja seljauim on väga lühike, pärakuuim väga pikk. Rasvauime ei ole.Eesmised ninaavad tagumistest eemal.Rinnauime välimine kiir on muutunud ogaks. Säga, Silurus glanis Linnaeus 1758 Kirjeldus: Lutsulaadse üldkujuga, pea lai ja lame, tagakeha külgedelt lamenenud.Kõhuuimed ulatuvad pärakuuimeni.Silmad on väga väiksed, paiknevad suunurkadest veidi kõrgemal. Suu on väga suur. Kummaski suunurgas kinnitub lihavale ülahuulele üks pikk tugev poise.Alalõual 2 paari lühikesi peeni poiseid
Kuidas fileerida ahvenat? Praadimiseks on soovitatav kala fileerida. Ahvena jääb tänu nahaalusele rasvale praadides mahlasem. Ahvena soomus on küllalt kiusakas, mistõttu on soovitatav riivida seda veevannis: siis on soomused pehmemad ja nad ei lenda ka laiali. Lihtsaim fileerimisviis on lõigata kalalt uimed ja seljauim vastukarva, teha kaela taha risti-sisselõige ja lõigata filee piki selgroogu lahti. Ole ettevaatlik, et sa seejuures veresooni ei vigastaks: fileepooled peaksid jääma nii puhtad, et neid poleks vaja pesta ja piisaks majapidamispaberiga tupsutamisest. Seejärel pane fileepool lõikelauale, fikseeri sabast kas kahvli või sõrmedega ja tõmba fileerimisnoaga nahk maha. Supi keetmiseks piisab, kui lõikad ära uimed, avad kas kääride või
Haug Referaat Sven Aruvee 2010 Tornimäe Haug ehk harilik haug ehk havi (Esox lucius) on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haug elab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa sisevetes. Ta on üks kõige laiemalt levinud mageveekala. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas, kus elab amuuri haug. Ukrainas puudub haug ainult Krimmis. Haugil on nooljas keha, mis on natuke külgedel lamenenud. Seljauim on keha tagaosas, suurendades saba tõukepinda. See võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja pealt tavaliselt rohekas- sinakas, mis muutub allapoole minnes üha heledamaks, kõhualune on valge. Haugi hambad on suunatud sissepoole, et vältida saagi pagemist suust. Alalõua hambad on eri suurusega ja vahetuvad
Havi Haug ehk havi (Esox lucius) on hauglaste sugukonda haugi perekonda kuuluv röövkala. Haug elab Euraasia ja Põhja-Ameerika põhjaosa sisevetes. Ta on üks kõige laiemalt levinud mageveekala. Venemaal puudub ta vaid Amuuri jõgikonnas, kus Click to edit Master text styles elab amuuri haug. Ukrainas puudub haug ainult Krimmis. Haugil on nooljas keha, mis on natuke külgedel lamenenud. Seljauim on keha Second level tagaosas, suurendades saba tõukepinda. See võimaldab välkkiireid kohaltsööste saagi haaramiseks. Suhteliselt suurel peal on pardi nokka meenutav suu, millel on Third level tahapoole kaldu olevad hambad. Haugi värvus sõltub keskkonnast, keha on selja
Kõik merilõviliigid elavad suurte karjadena meres, aga kui jõuab kätte paljunemisaeg, suunduvad nad rannaaladele. Isased võitlevad üksteisega, et saada oma haaremisse rohkem emaseid. Viimastel aastakümnetel on küttimise tõttu nende loomade arv ohtlikult vähenenud. Mõõkvaalad Mõõkvaal, tuntud ka kui mõõkdelfiin on kõige suurem delfiiniliik. Ta on ümara peaga ja must-valge mustriga. Täiskasvanud isasloom võib kasvada kuni 10 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 10 tonni. Suur seljauim võib isase mõõkvaala puhul ulatuda 2 meetrini. Suurema osa kehast moodustavad lihased, mis teevad tast maailma kiireima mereimetaja. Tema sööstude kiirus võib ulatuda kuni 56 km/h. Mõõkvaal elavab 5 10nest loomast koosnevas parves. Ta toitub kaladest, kalmaaridest ja isegi vaaladest, kes on tast kuni kümme korda suuremad. Nt: küürvaal. Ta on tuntud ka nimega mõrtsukavaal, kuid inimesi ta ei söö. Looduslikke vaenlasi tal pole. Nad on pikaealised - emased võivad elada kuni 90
Delfiinid ei ole kunagi inimesi hammustanud, kuid kui ta hambaid plaksutades oma 88 teravat hammast näitab, tundub see üsna hirmuäratav. Kuuluvus Delfiinid on kiiresti ujuvad veeimetajad, kes kuuluvad vaalaliste seltsi delfiinlaste sugukonda. Kehaehitus Delfiinlased on üsna väikesed (1-10m), enamasti väga liikuvad, sihvaka kehaehitusega. Delfiinidel on voolujooneline torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Suuremal osal delfiinlastel on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal . Sabauim tagaserv on sügava sälguga. Kiirus Delfiinidele meeldib mängida mööduvate laevade juures. Nende tavaline kiirus on 36 km/h, kui aga püsib kiirekäigulise laeva vöörilainel, siis isegi 60 km/h. Helisignalisatsioon Delfiinid on võimelised kuulma heli sagedusega mõnest tuhandest Hz-st kuni üle 100 000 Hz, mõnede andmete järgi ka kuni 200 kHz. Paaritumine Delfiin sigib peamiselt suvel. Tiinus kestab peamiselt 10-11 kuud. Delfiini poeg
Latikas Liiginimi ladina keeles Abramis brama (L.) Rahvapäraseid nimesid Latik, preeks, preks, prõks, lasn, lahn Latikas on üks meie tähtsamaid ja hinnatumaid sisevete töönduskalu. Latikas on silmatorkavalt kõrge ja külgedelt tugevasti lamendunud kehaga, noorte kalade keha on tunduvalt madalam, kui suurematel. Seljauim paikneb selja keskel on kitsas ja kõrge, kõik uimed on hallid. Suuremate kalade selg on rohekaspruun, küljed pronksikarva, noored valkjashallid või hõbedased. Ta on suur ja pikaealine. Täiskasvanud latika pikkus 20...30 cm, maksimaalselt 50 cm. Rekordsuurused on: kaal 5,5 kg, vanus 32 aastat ja pikkus 82 cm. Eestis elab latikas umbes 170 mandriosa järves ja suuremates jõgetes. Mõnikord võib teda näha ka vähesoolases merelahes. Latikad elavad peaaegu kogu Euroopas -
Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik''. Toitumine Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare ( ja teisi vähilaadseid), keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Kiirelt liikuvaid saakloomi aitab neil jahtida looduslik kajalood delfiinid saadavad välja helisignaale,
Nad orienteeruvad ja otsivad toitu, saates pidevalt välja helisignaale, mis peegelduvad teele sattunud takistustelt (kajalokatsioon). Ohu korral hoiatatakse teisi liigikaaslasi. Delfiini kehaehitus Delfiinidel on voolujooneline, torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad. Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik''. Toitumine Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare, keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Tihtipeale piiravad delfiinid, enne kui sööma hakkavad, kalaparve ühiselt sisse
Lesta marja areng kestab sõltuvalt veetemperatuurist 5...10 päeva. Vastsed on algul täiesti läbipaistvad ja sümmeetrilise kehaga, silmad on eri kehapooltel. Nad ujuvad nagu kalad ikka, selg ülespoole. Kuid seejärel teevad nad läbi keeruka moonde, mille käigus sümmeetria kaob. Üks kehapool kasvab kiiremini kui teine, mistõttu selle poole silm nihkub algul pea servale ja seejärel teisele kehapoolele. Keha lameneb külgede suunas ja muutub kõrgemaks. Seljauim nihkub ettepoole, pealaele. Mõned teisedki elundid ja koed kasvavad ebaühtlaselt, mille tulemusena moonduvad koljuluud ja suu kõverdub. Ka lõpuseaparaat muutub ebasümmeetriliseks. Pimeda poole värvus kaob. Noored lestad toituvad surusääsklaste vastsetest ja pisivähilistest. Alates 7...8 eluaastast toiduvalik muutub. Nüüd saavad eelistatuks limused ja väikesed kalad. Lesta eluiga võib küündida 16 eluaastani.
paari päeva vanuselt võimeline ujuma. · Ta on looduskaitse all · elab rannavetes · 1-1,8m · kuni 100 kg · Haruldased Räim · pikkus alla 20cm · Koeb 1-15 meetri sügavusel. · Räim on Läänemere tähtsaim püügikala. · Elutseb vilkalt liikuvates parvedes, mis veedavad talve sügaval merepõhjas. Talvel ei söö räim peaaegu midagi. · Temast tehakse konserve ja teda süüakse ka praetult. · Ta keha on hõbeläikeline ja selg tume sinakas-roheline. Räime seljauim on kõhuuimest eespool. · Kõhualune on sile. · Veedab oma elu avamerel. · Riimvee kala Lest · silmad paiknevad ühel küljel · pikkus kuni 50cm, laia ja lapiku kehaga · kaal ca 3,5 kg · Silmadega külg on kare ja tumepruun, teine külg aga valge. · Ta elutseb kuni 40 meetri sügavusel. · Lestad elavad üksikuna. · Lesta eluiga võib küündida kuni 16 aastani. Ondatra · Ondatra on poolveelise eluviisiga, taimestikurikastel veekogudel elav näriline
Ja veel: ülalt vaadates sulandub nende tume selg kokku veesügavustega, alt üles vaadates aga ei hakka delfiini valge kõht heleda taeva taustal kuigivõrd silma. Delfiinidele meeldib olla soojas vees nagu inimeselegi. Neile meeldib elada vees, kus on umbes 25 kraadi. Vees, kus on alla 21 kraadi, nad hakkavad kiirelt ujuma, et sooja saada. Vees, kus on üle 30. kraadi, on nende jaoks palav. Nende jõuline sabauim liigub vees üles-alla ning tõukab neid edasi. Seljauim hoiab keha püstasendis. Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad. Enamikul liikidel on esiletungiv nokataoline teravate hammastega koon ning kumer ,,otsmik''. Delfiinid püüavad peamiselt kalu ja kalmaare, keda nad haaravad oma kooniliste hammastega ning neelavad tervelt alla. Kiirelt liikuvaid saakloomi aitab neil jahtida looduslik kajalood delfiinid saadavad välja helisignaale, mis peegelduvad tagasi teele jäänud kalaparvelt.
Eesti jõgedes. Harjus pesitseb jõe põhja lähedal, tehes kiireid sööste veepinnale, et seal püüda endale toiduks putukaid ja nende vastseid. Veel toitub ta lõhe marjast, kui seda leiab. Harjus on külmalembene kala, kes armastab selget, taimestikuvaest ja kiirevoolulist vett. Ta on paikne ja territooriumihoidja, kuid oma liigikaaslaste suhtes aastaringselt vaenulik. Harjus on süstja kujuga, umbes pool meetrit pikk ja külgedelt lamendunud, keda iseloomustab pikk ja kõrge seljauim, mis kudemisajal värvub vikerkaarevärviliste triipudega lillakaspunaseks. Räägitakse veel, et harjusel on eriline aed-liivatee lõhn. Harjus koeb maikuus ja kuna ta on territoriaalne, jagatakse jõgi mitmete isaharjuste vahel kudemisaladeks. Koelmu läbimõõt võib olla umbes neli kuni viis meetrit. Seal peaks kindlasti olema kas kivi või mingi puuront varjepaigaks. Kudemisperioodil teeb isaharjus veidraid
Tiinus: 10-12, mõõkdelfiinid 16 kuud Poegi tiinuse kohta: 1, väga harva 2 Vastsündinu kaal: 6 - 120 kg Eluiga: 6 40 aastat Säilimise staatus: mõned liigid on stabiilsete populatsioonidega, paljud aga ohustatud küttimise tõttu nii minevikus kui ka tänapäeval. 5 SUGUKOND: DELFIINLASED Delfiinlased on üsna väiksed (1 10 m), enamasti väga liikuvad, sihvaka kehaehitusega merevaalalised. Suuremal osal delfiinlastest on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedalt. Sabauime tageserv on sügava sälguga. Kiirul paikneva hingamisava hoburauakujulise pilu otsad on pööratud ettepoole. Kurgualusel pole vagusid. Hambad tavaliselt rohkearvulised, ülemised alumistega vaheliti. Kolju asümmeetriline. ELUPAIK Delfiinid elavad karjakaupa. Neile meeldib mängida mööduvate laevade juures. Ujuvad meres hoogsalt ja kergelt, kuulutades selleks minimalselt energiat ide aalselt voolujoonelise kuju ja
Ta on pruunika värvusega nagu muda , mõned kohad on tal heledat tooni . Tal on uimed peagu läbipaistvad . Uimede otsad on sakilised .Ümarmudilal on suured silmad . Ka esineb isastel elusast peast süsimust värvus. Mudilatele iseloomulikult on kala rinnauimed kokku kasvanud imilehtriks ja elus kala hoiab selle abil end isegi niiske käe küljes kinni. Segi võib teda ajada musta mudilaga, kuid temal esineb kõrge, terava tipuga esimene seljauim, mida ümarmudilal ei ole. Ka on must mudil väiksem, ümarmudila keskmine pikkus on Euroopas 22 cm.(1) Foto 1 ümarmudil autor: Arne Kuilman Elupaik Ümarmudila algne elupaik on Kaspia, Musta ja Marmara mere piirkond. Araali merre on ta kunagi tahtlikult sisse viidud ja seal jõudsalt levinud. Araali mere mudilasaagid aastas on olnud tuhandetes tonnides, kuid nüüdseks, kui meri kuivamise äärel, on sellega kaasnenud soolsuse tõus seal ka ümarmudilale piirid seadnud
Läänemere kilu leidub Atlandi ookeani kirdeosas ning suuremas osas Läänemerest (teda ei leidu Põhjalahes ja Soome lahe idaosas). Nad moodustavad suuri parvi erineva soolsusega vee segunemise piirkondades. Kilu kudemisperiood kestab märtsist augustini. Kilu ränded ei ulatu eriti kaugele. Talveperioodil jäävad nad 70-100 meetri sügavusele, tõustes kevadel ja suvel soojematesse ülemistesse kihtidesse, ning tõmbuvad sügisel taas sügavamale. Kilu seljauim on kõhuuimest taga pool. Ta kõht on saagjas. Kilu on omaette kalaliik. Ta veedab terve oma elu avamerel ja ei tule mitte kunagi ranniku lähedale. Kilu veedab talve väheliikuvates parvedes kuni 100 meetri sügavusel merepõhjas. Kilu on kuni 14 cm pikk. Ta koeb avamerel. Kilu on Eesti merevetes laialt levinud. Temast tehakse konserve ja vürtsikilu. Eesti vetest püütud vanim kilu tabati Soela väina piirkonnast 1976. a ja see oli kahekümnesuvine (19+).
see, et hammasvaaladel on üks hingamisava, kuid kiusvaaladel kaks. Hoolimata sellest, et ühtki vaalaliiki pole veel päriselt hävitatud, on küttimine, kalapüünised ja merede reostamine viinud paljude liikide arvukuse väga madalale. Suurim vaalaperekond on delfiinid. Nad tunnevad end hästi kõikides ookeanides ,välja arvatud külmad Arktika ja Antarktika veed. Enamikul 26 liigist on sarnane kehakuju, kuid mõnel puudub selgelt eristatav terav ninamik ehk nokis ning kahel liigil puudub seljauim. Sinivaal Sinivaal on imetaja. Ta kuulub seltsi vaalalised, sugukonda vaguvaalalised ning perekond ja liik on Balaenoptera musculus. Sinivaal on maailma suurim loom. Ta toitub planktonist. Need on kõige väiksemad ookeanis elavad olendid. Sinivaal on kõige suurem imetaja: suurim 31m ja 178 tonni. Vaalad pärinevad maismaaimetajatest. Miljoneid aastaid tagasi ajas neid vette toiduküllus, mis sundis neid kohandama oma anatoomiat elutingimustega
Süstemaatiline kuuluvus. Karpkala on karpkalaliste seltsi ( Cypriniformes ) karpkalalaste sugukonda ( Cyprinidae ) omanimelisse perekonda ( Cyprinus ) kuuluv kala. Välimus, iseloomulikud tunnused. Karpkala on suur kala, kes on seljalt tumehall-sinine või mustjaspruun ja külgedelt kollakaspruun. Keha on külgedelt lamendunud, suu juures on kaks pikka poiset. Selle sugukonna kalade iseloomulikeks omadusteks on hammaste puudumine lõualuudel, neelhammaste olemasolu alaneeluluudel, üks seljauim ja suur kaheosaline ujupõis. Võrreldes teiste kalaliikidega teevad karpkala eelsitatuimaks tema järgmised omadused: · Tarkus, hea mälu ja kõrge ohutunne. · Plastilisus temperatuuri ja teiste keskkonnatingimuste ( ka hapnikusisalduse ) suhtes. On soojaveelembeline kala, kuid võib elada ka jahedas vees. 2 · Vähenõudlik vee keemiliste omaduste suhtes. · Kiirekasvuline · Talvel ei toitu
muster( laigud,vöödid jne) selgemaks. · Võrdlemisi argipäevane pulmarüü iseloomustab meie tähtsamaid töönduskalu räime , kilu, rääbist, kokre , hõbekokre, hinklasi, säga,haugi , tuulehaugi, tursklasi, raudkiiska, ahvenlasi ,väikest tobijat, väikest mudilat, merihärga, lesta ja kammeljat. · Teiste pümarüü muutub märksa rohkem. Tähistused: e-emaskala ; i-isaskala; hk- helmeskate, K-kõhuium(ed); P- pärakuuim, R- rinnauim(ed), S- seljauim. Lõhi: e-muutub tumedamaks, külgedele ilmuvad väikesed mustad ja punased tähnid ning punakaspruuni või halliga ääristatud silmtäpid, i-l lähevad küljed tellispunaseks või tumepruuniks, tekivad terassinised marmoreeritud laigud, kõht muurub tumedaks või sidrunkollaseks, alalõuale kasvab kõhrest konks jätke, mis ei lase suud sulgeda. Meriforell: i-l tekib alalõuale väike kõhrjätke, kehal suureneb roosade tähnide hulk.
Kala on kohastunud liikumiseks veekeskkonnas, mis avaldab takistust rohkem kui õhk. Kiiresti liikuvatel kaladel on seetõttu voolujooneline kehakuju. Samal ajal on vajalik ka 3 maskeerumine vaenlaste või toiduobjektide eest seetõttu on kehakuju ka vastav eluviisile. Põhjakaladel on lamendunud või usjas kehakuju. Kehakuju muutub elutsükli looksul olenevalt vanusest ja sugulise küpsuse staadiumist. Päripäeva lugedes on kala uimed seljauim (D), sabauim(C), pärakuuim(A), kõhuuimed(V), rinnauimed(P). Omaette nähtus on rasvauim(ad) . Kalade uimede paigutus lõhe näitel Kaks paari uimeisid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased). Uimed võivad olla mitmeteks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne. Kiiruimelistel kaladel koosnevad uimed kiirtest ja nende vahelisest õhukesest nahast
· Küljejoon meeleelund, mille abil kala tajub vee võnkumisi · Lima vähendab hõõrdumist vees · Varjevärvus pealt tumedam, alt heledam, seostub ümbritseva taustaga. 8 Pilt 7. Põhja eluviisiga kalad.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt) Pilt 8. Taimetihnikusse hoidvad kalad.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt) Päripäeva lugedes on kala uimed seljauim, sabauim, pärakuuim, kõhuimed, rinnauimed. Omaette nähtus on rasvauim. Kaks paari uimesid on paarilised (need on maismaaloomade esi- ja tagajäsemete eellased). 9 Teised uimed võivad tugevasti erineda olla mitmeks jagunenud, üksteise suhtes nihkunud, omavahel liitunud, taandarenenud, iminapaks muutunud jne. Pilt 9. Kala uimede nimetused Lõhe näitel.( www.ebu.ee/esitlus/Kalad2.ppt)) 2
Hambad on paljudel suuõõne luudel: ees-ülalõualuudel, sahkluul, suulaeluudel, alalõual ja isegi keelel. Kidekiled ei ole omavahel ega lõpustevahelise ahikuga kokku kasvanud. Soomused on väikesed neid on küljejoones vähemalt sada. Sugukonnas on ainult üks perekond haugid 5 liigiga. Lisaks harilikule haugile kuulub sinna ka amuuri haug, maskinong, must haug ja ameerika haug. Hariliku haugi keha on suhteliselt pikk ja läbilõikes ümara kujuga. Kõhuuimed asetsevad kõhu keskel, ainus seljauim on tahapoole nihkunud, paiknedes pärakuuime kohal. Pea on tugevasti välja venitatud, alalõug nihutatud ette poole. Alalõua hambad on erineva suurusega ning on määratud saagi haaramiseks. Teistel suuõõne luudel paiknevad hambad on väiksemad, nad on oma teravate tippudega suunatud kurgu poole ja võivad luid katvasse limanahka alla tõmbuda. Seetõttu on haugil saaki neelata kerge, saagil põgenema pääseda aga raske.
suurim tänapäeva maismaaloom. Süda kaalub tal üle poole tonni, südame veresoonte läbimõõt on umbes 30cm, aordid on nagu vihmaveetorud. Kopsud mahutavad kuni 14 m3 õhku, see on väikese toa maht. Keele mass on 4 tonni, sellele mahub vabalt seisma elevant või sõiduauto. Sinivaala keha on sihvakas, pea madal ja lame, laia suuõõnega. Ninamikust poole kehapikkuseni on 55-68 nahakurdu. Loivad on ahtad, need talitavad sügavustüüridena ja põõretel. Seljauim on väike, asub kaugel taga. Sinivaala saba on horisontaalsete labadega. Uimepooled lamedad ja jäigad nagu autokumm. Saba lükkab keha vees edasi nagu laeva propeller. Vaal tõstab ja langetab saba suurte lihastega, mis kinnituvad selgroo üla-ja alapoolel. Uimelihased moodustavad vaala kehast kolandiku. Sinivaala värvus on tumehall, helesinise varjundiga, kirjatud helehallide laikude ja marmormustriga. Sinivaala hingamine
Hingamiselundkonna ülesanne on rikastada verd hapnikuga. Seedeelundkond: suu neel söögitoru magu sooltoru pärak. Erituselundkonna ülesanne on jääkainete eritamine. Vereringeelundkonna ülesandeks on toitainete ja hapniku viimine keha rakkudeni ning jääkainete ja süsihappegaasi viimine eritus elunditeni. ninaava lõpusekaas küljejoon suu silm küljeuim seljauim sabauim kõhuuim pärakuuim Kalade vereringe Kala süda on kaheosaline. Arterid on veresooned, mis viivad verd südamest eemale. Veenid toovad verd südamesuunas. Arteriaalneveri hapnikurikas veri venoosne veri süsihappegaasi rikas veri Kalade sigimine ja areng emaskala isaskala
delphis) ja harilik delfiin pika nokisega (Delphinus capensis) (Delfiinlased, 2011). 2 Anatoomia Täiskasvanud delfiinid on tavaliselt 1,7 2,6 meetrit pikad ja kaaluvad 70 135 kilogrammi. Emasloomad on natuke väiksemad kui isasloomad. Mõlemad delfiini liigid on saleda, voolujooneline keha ja pikenenud nokisega, mis on otsmikust eraldatav sügava V-kujulise soonega. Mõlemad lõuad on varustatud arvukate väikeste hammastega. Nende seljauim on kolmnurkne ja sirbikujuliselt kõverdunud, teravatipuline ning tavaliselt must. Rinnauimed on kolm korda nii pikad kui nad on laiad. Need uimed on väljaulatuvas osas kitsad ja samuti teravatipulised. Delfiinide nahk on karvutu ja sile. Lühikese nokisega harilike delfiinide selja osa on must kuni pruunikas-must, kõhu osa aga valkjas. Küljed on iseloomulikult märgistatud liivakellakujuliste või risti-rästi mustritega, mis on kollakat või halli värvi. Must ring
hüübimisvastase toimega põsenäärmete sekreet. [2, 3, 5] 5 Andmed kudemisbioloogia, kudemiskoha valiku ja substraadi kohta on väga vanad. Merisutid koevad kruusapõhjale kividest kokkukantavasse pesalohku. Teada on ka, et isased isendid on väiksemad. [2, 3] Jõesilm (Lampetra fluviatilis) Jõesilm on ka angerjalaadse kehaga. Kaks seljauime teineteisest tavaliselt veidi lahus, kuid kudemiseajal puutuvad kokku. Tagumine seljauim ulatub sabauimeni. Sabauim on keha tagumise otsaga üla- ja alaosaks jagatud. Lõpuseavasid 7 paari, erandjuhtudel 5 või 4 paari. Sarvhambaid ümber suuava hoopis vähem kui oli neid merisutil. Suuava peal on rõhtne sarvplaat kummaski otsas suure hambaga, allapoole suuava sarvplaat tavaliselt 7 hambaga, neist äärmised veidi suuremad. Ülahuulehambad paiknevad neil hajusalt. Sisemisi külgmisi huulehambaid kummalgi pool 3, neist keskmised tavaliselt kolmeosalised, teised kaheosalised
Pringel võib elada isegi 20 aastat, kuid viimastel aastatel on nende keskmine eluiga Läänemeres langenud umbes kümne aastani. Suguküpseks saab pringel 3-4-aastaselt ning poegib igal aastal. Läänemeres paarituvad pringlid augustis ning emane kannab poega 1011 kuud, tuues kevadel ilmale ühe poja. Emapiima saab poeg 78 kuu vältel. Vees paistab pringel tumehall. Pinnale tõustes liigub ta rulluvalt, ning temast on näha üksnes väike kolmnurkne seljauim ja pisike osa kehast. Pringel ei ole eriti kiire ujuja, kuid võib saavutada kiiruse kuni 23 km/h. Jahipidamise ajal sukeldub ta tavaliselt 2060 meetri sügavusele, kuid on võimeline sukelduma ka kuni 200 meetri sügavusele. Pringlid kasutavad navigeerimiseks ja saagi otsimiseks sonarit (kajalokaatorit). Üks pringli hüüdnimedest, "seakala", tuleneb helist, mille ta pinnale õhku võtma tulles tekitab. See hääl meenutab aevastust või nohisemist. Loomult on pringel pelglik ning hoidub
saarte lähistele, kus leidub loivaliste või lindude kolooniaid. Välimus: Mõrtsukhaid kasvavad tavaliselt 6-8 meetri pikkuseks. Enamikul on süstjas keha ja äärmiselt tugev sabauim, mis võimaldab neil vees kiiresti edasi liikuda. Neil on pikk sile keha, samuti on ka nende nina pikk ja kooniline. Haidel on lisaks ühele sabauimele ka kaks seljauime, kaks rinnauime ja kaks kõhuime. Mõrtsukhaidel on suur pea. Suure pea külgedel on 5 kuni 7 lõpuseava. Eesmine seljauim paistab sageli veest välja, kui hai pinnavees ujub. Neil on ka äärmiselt suur suu, mis on täis teravatipulisi, nõelteravate hammaste ridu. Haidel kasvavad hambad koguaeg. Kui mõni hammas tal suus ära murdub, siis kasvab selle asemele kohe uus hammas. Värvuse järgi hüütakse teda ka valgeks haiks. Paljud suured haid ujuvad saba küljesuunaliste liigutuste abil, millele järgneb graatsilibne libisemine, et säilitada energiat
Alamhõimkond MANTELLOOMAD Mitmesuguse kehalaadiga, eritunnuseks omapärane väliskest – mantel ehk tuunik N tavaline meritupp Alamhõimkond: SÜSTIKKALAD Kalajad mereloomad. N: süstikkala Alamhõimkond: KOLJUSED seljakeelik/selgroog, tsefalisatsioon, kõrgem NS, kolju, suletud vereringe KLASS PIHKLASED n limapihklane Sõlme moodustamise eesmärgid: keha limast puhastamiseks, vabanemiseks, toidu tõmbamiseks Merelised. Kalade välisparasiidid. Silmad mandunud, seljauim puudub, lõpusekorv redutseerunud, suulehtri ümber poised KLASS SILMUD Mageveelised ja merelised. Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt KLASS KÕHRKALAD Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud nahakurdudega. Eesmine lõpusepilu taandunud hingatsiks
SbSp. Clupea harengus pallasi idaheeringas 206. Sardiin kuulub pärisheeringlaste alamsugukonda õige 207. Pärast kudemist hukkuvad kõik idalõhed 208. Angerjas koeb ainult 1 kord elus ühes kohas: sooja Sargasso mere vetikate tihnikutes, 300 m sügavusel 209. Kultuurkarpide kolm teisendit on 1. soomuskarp 2. peegelkarp 3. nahkkarp 210. Luukalade paarilised uimed on 1) rinnauimed 2) kõhuuimed 211. Luukalade paaritud uimed on 1) seljauim 2) pärakuuim 3) sabauim 212. Enamusel luukaladel on toidu peenestamiseks hambad vale 213. Millest toitub läänemere tursk? Toitub peamiselt räimedest ja kiludest 214. Mereangerjas on siirdekala vale 215. Rääbis ja meritint kuuluvad seltsi lõhelised 216. Millisest karplasest on aretatud akvaariumi kuldkalad hõbekogrest
Neid leidub seal suuremates magedaveelistes süsteemides, jõgedes ja järvedes. KIRJELDUS Malapterurus-il on piklik ja silindri kujuline keha, mis annab neile üldjoontes vorsti välimuse. Silmad on väikesed, huuled on pigem paksud, ja ninamik on kumer eraldatud ninasöörmetega. Lõpuse avad on kitsad ja ahenevad külgede suunas. Malapterurus liikidel on 3 paari poiseid ja puudub seljauim. Rinna-, vaagna-, ja sabauimed on kumerad. Ujupõiel on 2 pikklikku kambrit. Üldiselt on värvus on hallikas-pruun, seljal ja külgedel, tuhmub heledamaks valgemaks või kreemjamaks keha alt. Kehakülgedel on korrapäratud mustad täpid. Nad võivad kasvada kuni 100 cm pikkuseks ning ligi 20 kg raskuseks. Kõik Paradoxoglanis liigid on palju väiksemad. Enamus malapteruride on kääbusliigid, alla 30 cm pikad. Kõige väljapaistvam aspekt
aastate algusest on liik jäljetult kadundu. Eriti ohustatud on inimahvid, troopikalinnud ja paljud kahepaiksed. Hoomatavas tulevikus see langustendents jätkub, kuna evolutsioon loob uusi liike märksa aeglasemalt, kui on praegune väljasuremistempo. KONVERGENTS Omavahel suguluses mitteolevate loomade juures kohtab väga silmatorkavaid sarnasusi. Näiteks hai ja delfiin on põhiomadustelt väga erinevad, kuid mõlemal on voolujooneline keha ja püstine seljauim kehakuju, mis annab neile vees nii kiirust kui ka tasakaalu -, muttidel ja kukkurmuttidel on aga terve rida maa all elamiseks kohastumisel kujunenud ühisjooni. Väga sarnased on ka taandurid ja pimelikud, kuigi esimesed on roomajad ja viimased üpris iseäralikud kahepaiksed. Niisugused sarnasused juhtuvad evolutsiooni konvergentsist, kus looduslik valik tingib samasuguseid kohastumusi teatud eluviisiga, vormides ümber kehaosi või koguni looma tervikuna, kuni nad on väliselt täiesti
Arktikas. Delfiin elab kuni 30-aastaseks. Tõmmunosudelfiin kes on suur hüppaja ja elab Uus-Meremaa, Lõuna-Aafrika ja Lõuna-Ameerika rannikuvetes. Jõedelfiin elab ainult Amazonase jõgedes. Delfiinlased on üsna väikesed.Keha on olenevalt liigist 1-10 meetrit pikk.Delfiinidel on voolujooneline torpeedojas keha ja sile karvadeta nahk, väliskõrvad ning tagajäsemed puuduvad.Suuremal osal delfiinlastel on olemas seljauim, mis asetseb keha keskpaiga lähedal.Sabauime tagaserv on sügava sälguga.Nende jõuline sabauim liigub vees üles- alla ning tõukab neid edasi, loivataolised eesjäsemed talitlevad samal ajal kõrgustüürina.Seljauim hoiab keha püstasendis.Delfiinidel on vaid üks pealael asuv hobuseraua kujuline hingats, mille kaudu nad veepinnale tõustes hingavad.Delfiinid hingavad kopsudega.Väljahingamine on väga kiire, sellele järgneb kohe sissehingamine
Mitmesuguse kehalaadiga, eritunnuseks omapärane väliskest mantel ehk tuunik N: tavaline meretupp 16.2. Alamhmk. süstikalad (Cephalochordata) Kalajad mereloomad. N: süstikkala 16.3. Alamhmk. koljused (Craniata) Seljakeelik/selgroog. Tsefalisatsioon. Kõrgem NS. Kolju. Suletud vereringe. 16.3.1. Klass pihklased Merelised. Kalade välisparasiidid. Silmad mandunud, seljauim puudub, lõpusekorv redutseerunud, suulehtri ümber poised N: limapihklane 16.3.2. Klass silmud Mageveelised ja merelised. Seljauim hästi arenenud, silmad ei ole mandunud, lõpusekorv hästi arenenud. Eestis 3 liiki: jõesilm, ojasilm, merisutt 16.3.3. Klass kõhrkalad Toes koosneb täielikult kõhrest, kiired ujujad, areneneud meeleelundid (küljejooneelund), nahahambad, puudub ujupõis. Pikk ja terav nokis. Lõpusepilud avanevad eraldi, varjatud
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
