LEST Lest on põhjakala. Lesta välimus on äravahetamatu. Tema keha on lapik ,mõlemad silmad asetsevad tumedamal küljel. Suurema osa elust veedab lest merepõhjale liibunult või põhjasetetesse sukeldunult, nii et ainult silmad on väljas. Lestal on võime muuta seljapoole värvi vastavalt merepõhja toonile. Heledapõhjalistes mereosades asuvate lestade seljapool on hele, tumedapõhjalistes tume. Nooremad, umbes kaselehesuurused kalakesed elutsevad madalas rannaääres vees. Nad toituvad väikestest selgrootutest. Suuremad kalad siirduvad elama sügavamasse vette. Seal on nende põhitoiduks balti lamekarp ja merikilk. Lest koeb vaid Läänemere süvikutes, sest seal on vesi marjaterade hõljumiseks piisavalt soolane.
Skelett Kolju- näokolju ja ajukolju Suuremateks luudeks alalõualuu. See on liigeste abil ülalõualuuga ühendatud. Ülalõualuu koosneb vasakust ja paremast poolest kummalgi pool nina. Ninaluu asub vaid nina ülemises osas, allpool on kõhreline osa. Silma ja kõrva vahel asub sarnaluu, sellest ka nimetus põsesarnad. Suur luu otsaesisel on otsmikuluu. Pealaest seljapool paremale ja vasakule jäävad kiiruluud. Pea luud on ühendatud koljuõmblustega, mis luustuvad lapse varases eas. See on vajalik, et laps mahuks läbi sünnitusteede. Kukla taga asub kuklaluu. Kõrva taga on oimuluu. Sinna ei tohi inimest lüüa, sest seal asuvad tähtsad ajukeskused. Õlavööde Kummalgi pool kaela asuvad paarilised randluud. Selja peal asuvad kummalgi pool abaluud. Keset selga asub selgroog ehk lülisammas. Kaelalülisid on inimesel 7. Sama on kõikide imetajatega.
REBANE KRISTJAN JA PATRICK VÄLIMUS. • REBANE ON KOERLASTE SUGUKONDA REBASE PEREKONDA KUULUV KISKJA. • REBANE ON VÄIKESE KOERA SUURUNE JA PIKA KOHEVA SABAGA. TÄISKASVANUD REBASE MASS ON 6–10 KG. ISASED KAALUVAD KESKMISELT 10–15% ROHKEM KUI EMASED. ET ISENDITE SUURUS VARIEERUB TUGEVALT, EI SAA SELLE ALUSEL SUGU MÄÄRATA. • TÄISKASVANUD ISASLOOMA TÜVEPIKKUS ON 60–90 CM, SEALHULGAS SABA 40–60 CM (UMBES POOL TÜVEPIKKUSEST). KEHAPIKKUS ON ISASTEL KESKMISELT 65–75 (80) CM, EMASTEL 62–67 CM. • KARVASTIKU SELJAPOOL ON TAVALISELT ROOSTEPUNANE KUNI PUNAKASKOLLANE TUMEDAMATE KARVADEGA JA VAHEL EBAMÄÄRASE TUMEDA MUSTRIGA SELJA KESKOSAS. KÕHUPOOL ON TUHKHALL VÕI VALGE, AGA VAHEL KA MUST. ELUPAIK. • REBANE ON PLASTILINE LIIK. ÕIGUPOOLEST SOBIVAD REBASELE KÕIK ELUPAIGAD ALATES SOOLAPADURATEST JA LIIVALUIDETEST NING LÕPETADES MÄETIPPUDEGA. • EUROOPAS JA USA-S ON REBANE JÕUDNUD EESLINNADESSE. LINNAS SÜNNIVAD REBASEKUTSIKA...
............................................................................................9 2 SISSEJUHATUS Mina tegin oma töö herilaseviust. 3 HERILASEVIU Linnu välimus Herilaseviu on rongasuurune kontrastse sulestikuga röövlind. Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Seljapool on pruun ülekaalus, seetõttu on lind sealt tumedam. Linnu pea on suhteliselt hele, nokk must. Herilaseviu jalgade jooksmeosa ning varbad on pruunid, küüned mustad.. Keha üldpikkus kuni 55 cm, tiiva pikkus 38...42 cm. Linnu söök Herilaseviu põhitoiduks on kiletiivalised, eriti aga nendevastsed. herilasepesade pinnasest väljakraapimiseks ja üldse kiletiivalistest toitumiseks on tal kujunenud välja erilised kohastumused
Täiskasvanud fenneki kaal algab 1 kilost ega ületa isastel 1,75 kg. Emased on kergemad. Fenneki kõrvad on 15 cm pikkused või pikemadki ja palju suuremad kui pea. Kõrvad ning väga väike ja terav koon kiirgavad soojust, võimaldades palavuses toime tulla. Suured kõrvad aitavad ka saaklooma kaugelt üles leida. Tema kuulmine on väga terav. Fenneki hambad on väga väikesed, sest fennekid ei küti suuri saakloomi. Saba on kohev, peaaegu keha pikku Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane, kõhupool on valge. Fennek on rebastest kõige heledam. Fennekrebasel puuduvad teistele rebastele omased lõhnanäärmed. Sellepärast peetakse neid ka koduloomadena. Ka fennekite sõbralikkust seostatakse nende näärmete puudumisega. Toitumine Fennek peab jahti üksinda, küttides kõiki, kellest jõud üle käib: peamiselt putukaid kahepaikseid, roomajaid (sisalikke ja madusid), linde ja nende mune ning väikeimetajaid, võimaluse korral ka kalu
fennek õhtuhämaruses oma urust välja jahile suundub (Dr. John Feltwell, 1988 "Loomad ja nende elupaigad"). Keha: Fennek on kõige väiksem rebane ja ühtlasi pisim koerlane (Jinny Johnson, 1999 "Laste Loomaentsüklopeedia"). Keha ja pea pikkus on kokku 2441 cm, saba 1831 cm. Täiskasvanud fenneki kaal algab ühest kilogrammist ega ületa isaste puhul 1,75 kg. Emased on kergemad (http://et.wikipedia.org/wiki/Fennekrebane). Karv: Karv on pehme ja pikk, seljapool on liivakarva kollane, kõhupool on valge, et vari ei tekitaks värvierinevust. Sabaots on tumepruunikas. Fennek on rebastest kõige heledam. Karva hele värv aitab kontrollida kehatemperatuuri, öösel kaitsevad tihedad karvad külma eest. Paks kasukas ei ole kõrbeasukatele tüüpiline, kuid see tagab hea soojusisolatsiooni, mis on vajalik seetõttu, et lisaks kuivusele iseloomustavad fennekrebase elukeskkonda suured ööpäevased temperatuurikõikumised
huvitav. Välimus Suurus Rebane on väikeste kutsikate suurune. Täiskasvanud isaslooma kehapikkus ( ninast kuini sabani) 82-170 cm sealhulgas saba 35-60 cm. Saba on kasulik vastukaaluna jooksmises ja hüppamisel ja sojendab külma ilmaga ning on rebaste omavaheise kommunikatsiooni vahendiks. Taga käppde kõrgus on 12,4-18,2 cm. Kehapikkus on isastel keskmiselt 65-75 cm, emastel 62-67 cm. Värv Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge . Käppade alaosa on tavaliseltmust ja sabaots on tavaliselt must või valge. Tavaliselt värvivariandid on ristrebane ja hõberebane. Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla teine must või valge vööt risti üle õlgade.Hõberebase karv kõigub hõbedasest peaaegu mustani ning temalt saadakse hinnalist karusnahka
Oluliseks tunnuseks on ninamiku tipul ja suunurkades asuvad ning silma läbimõõduga võrdsed ,,vuntsid" poised. Paksuhuuleline tugev suu on noortel otsseisune, vanuse kasvades muutub see aegamööda põhjatoidulisele kalale iseloomulikuks alaseisuseks suuks. Kui sügavamalt suhu vaadata, leiab sealt kolmes reas paiknevad neeluhambad. Sasaani ja nn soomuskarbi keha on üleni kaetud suurte ning tugevate soomustega, mille igal alusel on tume pigmenditäpp. Karpkalade seljapool on traditsiooniliselt kõhupoolest tumedam. Seljal valdavad, sõltuvalt veekogu põhjavärvusest, kas tumehallid ja sinkjad- või siis mustjaspruunid toonid. Küljed säravad kollakaspruunilt ning huuled ja kõht valkjalt või kollakashallilt. Noortel karpkaladel ja sasaanidel esineb huulte- ja kõhupiirkonnas sageli roosakaid toone. Kudevalmis isased uhkeldavad punakalt toonitud sabauime- ja helmeskattega. (Leili Järv) Joonis 1. Karpkala hammastatud ogakiir 1.3Levik looduses
Rebasel on väga hea kuulmine ja haistmine ning ta näeb pimedas hästi. Eesti rahvaluules peetakse rebast kavalaks, millega on ka seotud mitmed muinasjutud. [1] Rebaseid on kümme liiki ja nende eluiga on 15 aastat[4] Välimus Rebase pikkus on ~110cm ja kaal ~5kg. Saba võib olla kuni 40cm.[2] Saba on rebasel kasulik vastukaaluna jooksmisel ja hüppamisel, isoleerib ja soojendab külma ilmaga ning on rebaste omavahelise kommunikatsiooni vahendiks.[1] Karvastiku seljapool on tavaliselt roostepunane kuni punakaskollane tumedamate karvadega selja keskosas, kõhupool on tuhkhall või valge. Käppade alaosa on tavaliselt must ja sabaots on tavaliselt must või valge (valge sabaots on punarebase iseloomulik tunnus). Tavalised värvivariandid on ristrebane (umbes 25% liigist) ja hõberebane (umbes 10%). Ristrebasel on punakaspruun karv ning must või valge vööt jookseb mööda selga alla ja teine must või valge vööt risti üle õlgade
on rindmikukarvad. Mõnel liigil kaunistavad musta tagakeha silmatorkavad punakad või kollakad laigud. Kõikidest teistest rabas lendavatest kiilidest sarnanevad oma suuruse, kuju ja käitumise poolest rabakiilidega ainult loigukiilid. Nad on samamoodi lühikese tagakeha ja laiade tiibadega, kuid nende tiibadel ei ole tumedaid laike, mõnel neist on hoopis suured kollased laigud. Loigukiilide saledad tagakehad on küll altpoolt mustad, kuid nende seljapool on kollakas või punakas (välja arvatud must-loigukiil, kes võib olla üleni must) ja ka rindmik on enamasti peene musta mustriga kollasel taustal või punakaspruun. Seetõttu on nad eemalt vaadates pigem kollased või punased, mitte musta värvi. Laup on neil küll hele, kuid erinevalt rabakiilidest kollakas. Kolmest kõnealusest rabakiilist on valgelaup-rabakiil ainus tõeline rabaelanik. Suur-rabakiili ja
Pojad on pesahoidjad ja lahkuvad pesast kahenädalastena. Pärast pesast lahkumist tegutsevad noored mõnda aega pesa lähimas ümbruses ning hoiduvad üksteise lähedale, kuni neid veel toidetakse. Varsti alustavad aga hulguelu, mille käigus moodustuvad lõpuks rändeparved. Metsvint on looduskaitse all. Herilaseviu Herilaseviu on rongasuurune kontrastse sulestikuga röövlind. Tema kael, rind ja kõht ning jalgade ülaosa on pruuni-valge täpiline. Seljapool on pruun ülekaalus, seetõttu on lind sealt tumedam. Linnu pea on suhteliselt hele, nokk must. Herilaseviu jalgade jooksmeosa ning varbad on pruunid, küüned mustad. Herilaseviu on nime saanud oma põhiliste saakobjektide - herilaste - järgi. Sealjuures ei toitu ta mitte niivõrd valmikutest, kuivõrd vastsetest; on ju viimased ka tunduvalt mahlakamad ja toitvamad ning pealeselle ei oma nad tülikat torkivat astelt. Viu otsib pesi valmikuid jälgides ja jälitades. Selleks on ta
Ta maskeerib oma kehaga substraadi värvust nii hästi, et muutub peaaegu märkamatuks. Lest kaevub väga kiiresti. Põhjal lamades ajab ta lainjate liigutustega põhjaainese üles, laskub tekkinud süvendisse ja lõikub keha servadega põhjaainesesse. Ülespaisatud materjal langeb alla tagasi ja katab kala. Lest liigub vähe ja ta on halb ujuja. Harilikult ujub ta lapiti, pime külg allpool, tehes selja- ja pärakuuimega lainelisi liigutusi. Seevastu hädaohus pöördub ta serviti, seljapool ülespoole, ja sööstab minema, seejärel pöördub jälle pimeda poolega põhja poole. Lest moodustab mitu alamliiki: lõunapoolse Mustas ja Aasovi meres, läänepoolse Läänemeres ja Põhjameres, loodepoolse Murmani rannikul ja kirdepoolse Valges meres. Kala kehapikkus oleneb asurkonnast. Põhjapoolsed on suuremad. Levila lõunaosas on nende kehapikkus kuni 23 cm, Murmani rannikul kuni 33 cm, Tsosi lahes kuni 40 cm. Kaal on kuni 3,5 kg
Emased saavad suguküpseks 2- 3 kuuselt ning arvatavasti võivad siis ka viljastuda. Isastel saabub suguküpsus alles järgmisel aastal. (Loomade elu 7. köide imetajad ). 2 Nirk ( Mustela Nivalis) Kehaehitus ja välimus Nirk on väikseim kiskjaline. Tal on peenike vilajas ning erakordselt paindlik keha ja lühike ühevärviline saba.Suvel on nirk seljapool helepruun, alt valge või kollakas.Levila põhjaosas muutub ta talvel üleni valgeks. Tüvepikkus on 13-28 cm, sabapikkus kuni 9 cm, mass 40- 100 gr. Nirk seisab tihti tagajalgadel püsti. Kärbist eristab nirki lühem saba ja musta sabaotsa puudumine.(Loomade elu 7. köide imetajad). Leviala Teda võib kohata kogu Euroopas. Põhja- Aafrikas, suuremas osas Aasiast ja Põhja- Ameerikas, Eestis on nirk levinud üle kogu territooriumi, kuid võrdlemisi vähearvuliselt. (Loomade elu 7
Eesti Merekool Läänemere iseloomustus ja kalad referaat Koostaja: Rainer Roosileht Juhendaja: Lembit Liimand TALLINN 2014 SISUKORD Sissejuhatus..........................................................................................................................................2 1. RÄIM........................................................................................................................................... 3-4 2. KILU............................................................................................................................................ 5-6 3. LEST......................................................................................................................................... 7-8-9 4. TURSK...........................................................................................................
Silmad alasid oranžikas kuldsed horisontaalse Harilik kärnkonn pupilliga. Harilik mudakonn Päriskonnalised Harilik mudakonn krooksub väga Hariliku mudakonna keha on sile ja Mudakonnad elavad vaikselt ümar. Seljapool on kollakaspruun või enamasti ekstensiivsetel helehall pruunide laikude ja sibula- ja täppidega ning mustade tähnidega, kartulipõldudel. Päeval mille keskel on punane täpp on nad mulla sisse
üsnagi täpselt õige nurga all, mida looduses ilmsestigi harva ette tuleb. Klassikalise hüpoteesi toetajad vaidlevad vastu, et varjude kadumine ei peagi olema täielik - kisklusriski vähendamiseks võib piisata võib sellest, et tänu vastuvarjutusele on näiv varjude muster lihtsalt teistsugune, kui ühtlaselt värvunud objektil, mis siis ikkagi kiskjat eksitab. Vastuvarjutusele on pakutud ka alternatiivseid seletusi: - looma seljapool on kõhust rohkem eksponeeritud kahjulikule ultraviolettkiirgusele, pigmenteeritus aitab selle mõju vähendada; - sageli (eriti veekeskkonnas) võib vastuvarjutust sageli vaadelda lihtsalt kaitsevärvuse erijuhuna: pinna poolt põhja suunas vaadates aitab kala krüptilisusele kaasa tema tume selg; - viimasel ajal on mõistetud, et mitmete pigmentide süntees võib loomale olla kulukas ja
Saaremaal ja Hiiumaal (Masing, 2001). Talvitumiseks eelistab veelendlane kõrget õhuniiskust (90-100 %) ja talvituspaiga temperatuur peaks jääma vahemikku (1ºC)-(8 ºC) (Masing, 2001). 1.3.4 Habelendlane (Myotis mystacinus) Habelendlane (Myotis mystacinus) on väikseim lendlane Euroopas, kes talvitub ja pesitseb ta ka Eestis. Välimus on selgesti eristatav teistest lendlastest. Karvkate on pikk ja veidi torkejas. Alusel on karvastik tumehall, seljapool tumepruun või hallikaspruun ning kõhupoolel varieerub karvastik tumehallist helehallini (MacDonald, Barrett, 2002). 22 Tiibade siruulatus on habelendlasel 190-240 mm, küünarvarre pikkus 31-36 mm ja kehakaal on tavaliselt 4-8 g (Masing, 2001). Nina, kõrvad ja lennused on habelendlasel mustjaspruunid. Kõrv 12-16 mm pikk, piklik ja õhuke nagu teistel lendlastel (Masing, 2001). Kõrvalesta välisserv on
siililiiki hübriidseid järglasi, üks selline leiti Värskas. Lõuna-Eesti on lõunasiili levila põhjapiiriks, tema asurkondade põhilevila jääb aga meist lõuna poole ning ulatub kui Itaalia, Kreeka ja Krimmini välja. 3 Harilik siil ja lõunasiil (kaelussiil) Siili meie aedades elutsevat kassipoja suurust okaskera tunneb igaüks. Seljapool ja küljed on kaetud umbes 6000 (väidetavalt mitte 16000 nagu varem kirjutatud??!!) püstuva okkaga. Need on 2--3 cm pikad ja tipust tumepruunid. Kõhupoolt ja pead katab jämedakarvaline hõre kate. Okkad püsivad kaua (umbes 18 kuud) ning vahetuvad ebaregulaarselt nagu okkad kuusel. Noorte okastik ja nahk on eredamalt värvunud kui vanadel. Jäsemed, kõrvad ja saba on lühikesed ning peaaegu ei ulatu karvastikust välja. Küünised on pikad ja suhteliselt
eluviisi võrdlus Liuskurlastel esijalad haaramiseks, liiguvad 4-l jalal, põhiline kodu kaldal, jahti peavad veepinnal, suised kujunenud iminokaks. Vesihark onn sale, pikk. Jahti peab vee all, istudes veetaimedel. Selgsõudurlane liigub ja peab jahti vee all, käib veepinnalt üksnes õhku võtmas. Sõuab kahe pika tagajalaga, paikneb selili, toitub vettekukkunud maismaaputukatest. Seljal kokkupandult tiivad, seljapool heledam, kõht tumedam. Kärestikulutikas on lame nagu voodilutikas, tiibadeta. Elab kärestikulistes jõgedes, kivide vahel. 59. Mardikalised (Coleoptera): ehituse, eluviisi ja moonde põhijooni, näiteid Eesti vetest Ehitus: Eestiivad kõigil kõvade kattetiibadena; kilejad tagatiivad lendamiseks, puhkeolekus kokku volditud. Eluviis: Mitmesuguseid toitumisviise. Täismoone. Enamus maismaal, aga mitme sugukonna esindajaid nii vastsete kui valmikutena magevees.
Võimalusel kogub varusid. Tiinus 240- 390 päeva, imetamine 6-7 nädalat, 8-12 järglast. Jooksuaeg on kevadest sügiseni. Üksikeluviisiga loomad, enamjaolt aktiivsed öösiti, vahel ka päeval. Head ronijad, vahel kodustatakse neid hiirte tõrjeks. Väga uudishimulik loom. Vaenlasteks on suuremad kiskjad, põhiliselt rebane. Lindudest kullid, kakud. 13 NIRK (Mustela nivalis) - suvekarv seljapool punakaspruun, kõhupool valge , talvel üleni valge. Nagu kärp, aga väiksem. Toitub peamiselt hiirtest, keda püüab nende urgudest. Sööb ka linde, nende mune, putukaid ja vihmausse. Võimalusel murrab suuremaid loomi. Toiduküllusel kogub tagavara. Kindlat jooksuaega ei saa eristada, tiinus kestab umbes 5 nädalat , poegi 3-7. Nirk on aktiivne nii päeval kui öösel. Maailma väikseim kiskja, saab liikuda oma saakloomade urgudes ja kasutab ka nende pesasid
Induktsioon toimub gastrulatsiooni lõpu poole. Ülahuulelt tulevad rakud annavad teada, et peab arenema kesknärvisüsteem (neuraaltoru) dorsaalses ektodermis. Olulisteks faktoriteks BMP4, Noggin ja Chordin. Kui ektoderm on saanud neuraalse induktsiooni kordomesodermilt, siis tekib kordomesodermi kohale neuraalplaat, mis süveneb (voltub) neuraalvaoks, toimub konvergents (lähenemine) ja neuraalvagu sulgub seejärel neuraaltoruks. Sulgumine toimub seljapool. Sulgumiseks on vaja N- kaderiini, mida ekspresseeritakse neuraalplaadi poolt ja E-kaderiini, mida ekspresseeritakse ektodermaalse epidermi poolt (E- ja N-kaderiin on adhesioonimolekulid). Neuraalplaat ei sulgu nagu tõmblukk, vaid sulgumine algab keskelt ja kõige viimasena sulguvad eesmine ja sabamine piirkond (mõnda aega on vaadeldavad avaused ehk neuropoorid).
(http://www.zbi.ee/satikad/putukad/) Mardikalised(Coleoptera) Mardikaliste keha on kõva kattega. Nende tugevatel eestiibadel pole tiibadele iseloomulikke sooni. Need on kattetiivad, mille pind on sile või aukude, ribide või kühmudega, mis sageli moodustavad ridasid. Kattetiivad kinnituvad keskrindmikule, nad katavad mardika tagakeha, kesk- ja tagarindmiku. Mõnikord on eestiivad lühenenud ja jätavad suure osa tagakehast katmata. Mardikate eesrindmik moodustab seljapool tugeva eesselja. Mardikalised võivad elada väga erinevates elupaikades: kõrbekuumuses ja vees, niiskes pinnases ja kõdus, puidus ning taimede võrsetel, isegi värskes sõnnikus ja laipades. Veelgi enam, nad saavad oma elukohast kärmelt välja ronida ja mujale lennata. Kattetiivad kaitsevad nende all olevaid lennutiibu märgumise ja vigastuste eest. Kui mõnes kohas pole täiskasvanud mardikaid, võivad seal elada nende vastsed. Ussilaadse kehaga tõugud uuristavad käike taimeosades,
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
