Refereeringu ja tsitaadi tegemine http://m.postimees.ee/section/127/4081441 Refereering: Juhtkiri: kõik noored mehed riiki teenima? Tsitaat: Juhtkiri arvab, et kõik noored mehed peaksid hakkama riiki teenima? Artiklis räägiti sellest, et kõik eesti noored mehed peaksid aega teenima ka need kes enamjaolt arstide vahet käivad. Nemad siis läheksid tsiviilajateenistusse. Veel räägiti seda, et kuna laulva revolutsiooni põlvkondadele järgnenud põlved on olnud mitu korda väiksemad, tähendab see, et ehkki näiteks riigikaitse arengukavadesse on kirjutatud ajateenijate arvu suurendamine, on noormehi, keda teenistusse kutsuda ja kes selleks ka sobilikud, vähem. http://www.err.ee/585453/jaanus-kangur-raakida-on-vaja-ent-mitte-vagivallast- vaid-vagivallatusest Refereering: Jaanus Kangur: rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid vägivallatusest Tsitaat: Jaanus Kangur ütleb, et rääkida on vaja, ent mitte vägivallast, vaid v...
Näiteks: „Ebaturvalises ja raskesti ennustatava tulevikuga ühiskonnas võivad küll tekkida ühekordsed protestiaktsioonid (…), aga mitte kodanikeühiskonda, mis oleks võimeline kaitsma turvalisust kui ühishüve” (Lagerpetz, 2005, lk 15). Refereeringu puhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber. Refereerimisel märgitakse refereeritava teksti järel sulgudesse autori perekonna nimi ja viidatava allika väljaandmise aasta number. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust ühe autori refereering algab ja kus lõpeb. Näiteks: Edu saavutamisele suunatud eesmärkidega õppija soovib näidata oma häid võimeid ja oskusi ning tõestada enda võimekust võrreldes teistega (Covington, 2000). Õppimise protsessi asemel keskenduvad edu saavutamisele suunatud inimesed pigem õppimise tulemusele (Eppler, Harju, 1997).
Lühisoovitused plagieerimisest hoidumiseks: - Võõrast teksti kasutades tuleb kindlasti viidata. - Tuleb vältida viitamist tööle teise autori teose kaudu. - Ka enda varasematele töödelde tuleb viidata. - Kõik tsitaadid tuleb alati eristada ning viidata. - Tsitaat peab alati vastama täielikult originaalile. - Märgete tegemisel tuleb juba kirja panna tsitaadid ning viited neile. - Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja millised on kommentaarid. - Refereeringut tuleb võrrelda originaaltekstiga.
Akadeemiline enesejuhtimine TSITAAT Ajakirja viide kasutatud kirjandus: Aab, M. (2006). Elu. Journal of life, 4(6): 6-12. teksti sees: (Mets, 2010: 3). (punkt lause lõpus, peale viidet) [sic!] (tähendab nähtud viga) REFEREERING „Sika [sic!] lendab“ (Mets, 2010: 3). Mets (2010: 3) on öelnud, et siga lendab. Inglise keelest eesti keelde sõna sõnalt tõlkimine on tsitaat! Teksti ära jätmine: „Sika, nagu teisedki loomad, lendab“ „Sika … lendab“ /---/ […] Mari (2009: 16) on muu hulgas öelnud, et inimtegevus on „bla bla“. Refereeringu näide: … (Craig ja Ludloff, 1987). Kui üks isik mitu korda: … (Armstrong, 2006a: 14) … (Armstrong,...
Tsitaat ja refereering Inimese arvamus on võimalik tekstis esitada kas tsitaadina või refereeringuna. Tsitaadi puhul antakse arvamus edasi täpselt selles sõnastuses, nagu küsitletav seda ütles või kirjutas. Põhimõtteliselt on tsitaat sama mis otsekõne ja kirjutatakse alati jutumärkide vahele. Refereeringus annab autor küsitletava arvamuse edasi oma sõnadega. Refereering on oma olemuselt sama, mis kaudkõne ja jutumärke ei kasutata. Refereeringu puhul tuleb jälgida, et mõte saaks edasi antud ilma moonutuseta. Tsitaat või refereering esineb tavaliselt koos saatelausega. Saatelause annab infot selle kohta, kes arvamuse esitas ja millisel moel ta seda tegi. Kui tegu on tsitaadiga, siis järgneb saatelausele koolon ning tsitaat on jutumärkides (näiteks President ütles: "Üksteist tuleb vajaduse korral toaetada"). Kui tegemist on refereeringuga, siis koolonit ei panda. Saatelause ja refereering ühendatakse enam...
hinnanguid. Argumentide liigitus 1. Faktipõhised argumendid: Toetumine faktidele Toetumine üldtuntud tõsiasjadele (nt Kõik me teame... On tavaline ...) Toetumine autoriteetidele: a) viitamine teistele tekstidele (nt kirjandusklassika, Piibel, muinasjutt, vanasõna, sententsid) b) tsiteerimine tsitaat peab tekstiga seostuma c) refereerimine lause või lõik, mis refereerib teise autori teksti, kirjutajal on selgitaja roll, refereeringu abil tõestatakse oma väite paikapidavust või näidatakse teiste väärhoiakuid d) nimetamine nimetada saab isikut, väljaannet, mingit dokumenti, seisukohta (eeldatakse, et lugeja on allikaga tuttav ja teab, mida seal öeldakse) e) statistiliste andmete esitamine f) teadlaste, kirjanike jt mõjukate isikute seisukohtade esitamine g) isikliku kogemuse kasutamine 2. Tundepõhised argumendid: esitatakse väärtuste, hoiakute ja tunnete põhjal Arvamus (Minule tundub.... Minu arvates.
Teksti sees veebiaadressi ei esitata. See teave pannakse kasutatud allikate loetellu. Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast esimest viidet kasutada järgmistel kordadel sõna ,,sealsamas" või ladinakeelse lühendina vastavalt Ibid. (Ibidem samas kohas), nt: (sealsamas, lk 22) või (Ibid., lk 22). Ladinakeelsete lühendite lõppu pannakse punkt ning need esitatakse kaldkirjas. Teine võimalus on numbriline viitamine. Pärast refereeringu lõppu märgitakse nurksulgudes viidatava allika number allikate loetelus, näiteks [15], ning tsitaadi või raamatu refereeringu puhul ka leheküljenumber, näiteks: [16, lk 163]. Kasutatud allikate vormistamine Kasutatud allikate loetelu töö lõpus hõlmab endas kõiki viidatud allikaid. Materjali, mille autor küll läbi töötas, kuid mida töö lõpptekstis ei ole refereeritud ega tsiteeritud, allikate loetellu ei lisata
tehakse ettepanekuid idee edasiarendamiseks või paremateks lahendusteks; Kasutatud allikate loetelu Lisad (fotod, salvestused vms) 3. VIITAMISE JA VORMISTAMISE NÕUDED Töö vormistatakse arvutitrükis 1,5-intervallise reavahega, 12-punktilise tähesuurusega, TimesNewRoman`i kirjas. Uurimuse ligikaudne maht on 20 lehekülge. Viitamine- tekstisisesed viited pannakse sulgudesse refereeringu või tsitaadi lõppu, näiteks: (Langemets 1998:75). Tekstisiseses viites märgitakse autori nimi, teose ilmumise aasta ja leheküljenumbrid. Joonealuses viites kasutatakse numbrilist üldindeksit, miks pannakse tsitaadi või refereeringu lõppu. Viidatud teose andmed esitatakse lehekülje lõpus joone all varustatuna sama ülaindeksiga, näiteks: Loomisest ja lugemisest on käsitlusi ilmunud juba varemgi.¹ ------------------------ ¹ E.Köst, Loomine ja lugemine
1.2 Esimese peatüki teise jaotuse pealkiri. Tsitaat ● Peab olema täpne ja vastama originaalile. ● Tsitaadi algusest, lõpust või kesket ära jäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid ... ● Tsitaat pannakse jutumärkidesse ● Tsitaadile lisa viide kust sa selle said! ● Viide sisaldab: Teos,teose väljaandmise Refereerimine ● On teise autori mõtte esitamine oma töös ilma oma poolse uuringuta. ● Refereeringu esitlusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori oma kommentaarid.
või kasutatakse tühja vaherida. Viimasel juhul taandrida ei kasutata. 5. Viitamine ja kasutatud kirjandus Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile (aluseks võetakse teose viimane trükk). Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereering on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Eestis levinud tava järgi peavad kõik kasutatud allikad leiduma viidetes. Niisamuti peavad kõik kasutatud kirjanduse loetelus olevad allikad olema viidetes märgitud. Sel juhul pannakse loendile pealkirjad Kasutatud kirjandus. Viitamise põhireegel: viitamissüsteem peab kogu uurimustöö ulatuses olema ühtne.
Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (...”). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni. Viited esitatakse joonealusena lehekülje all serval, eraldatuna ülalpool asuvast tekstist. Näide: Kõnega esinenud Skytte märkis, et “oleks iseäranis suur heategu, et ka need alamast seisusest inimesed, kel on puudus ihutoidust, siiski võiksid omandada vaimuvara, mis on mugavaks vahendiks saavutamaks ka muud”.1
Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. Tekstijärgsed viitamised võivad olla kas numbri või nimeviited. Kui viiteid on palju või kasutatavad allikad on erinevates keeltes, tuleks eelistada viitamist töö lõppu paigutatud kasutatud kirjanduse nimekirjale. Pärast
selgesti välja toodud õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). 2.4.1. Teksti liigendamine Loovtöö iseseisvad osad (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, peatükk, kokkuvõte, kasutatud allikad, lisad) algavad eraldi lehelt. Pealkirjad on vasaku serva joondusega. Pealkirja ja sisu vahele jäetakse Enteriga tühi rida
selgesti välja toodud õpilase isiklik panus ja käsitletud autorite seisukohad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). 2.4.1. Teksti liigendamine Loovtöö iseseisvad osad (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, peatükk, kokkuvõte, kasutatud allikad, lisad) algavad eraldi lehelt. Pealkirjad on vasaku serva joondusega. Pealkirja ja sisu vahele jäetakse Enteriga tühi rida
mineviku aastakümnete meetoditest. "Isegi kui ta pole PISA testide ekspert, on tema jutus iva," hindab Harjunen ärimehe suhtumist. Samas kirjutab Harjunen, et soome koolid on kaugel maas õpilaste uute suhtlemisoskuste arendamisega, mitmetel koolidel puuduvad finantsid sellekohase varustuse hankimiseks, samuti pole õpetajatel ka huvi uue tehnoloogia ja õppemeetodite vastu. Autori meelest on põhjuseks eelarvamus. Kuna refereeringu autor tegeleb ise ka pisut maalimise ja käsitööga, jäi silma Lähdeniemi ja Jauhiaineni mõtte, et õpilased ei saa koolis hästi kunsti õppida. Paraku on kunsti näol tegemist õppeainega, mille väärtust alahinnatakse ja vahel isegi naeruvääristatakse. Et kunstiõpetust täielikult õppekavast maha pole võetud, näitab, et midagi head selles on ka haridustöötajate meelest. Kuid
See viitamissüsteem on kõige enam levinud. Joonealune viitamine: tekstiviites on number, mis juhib sama numbriga tekstiviite juurde joone all. Sama allika korduval järjestikusel viitamisel märgitakse joonealuse tekstiviitena ,,Sama" ja viidatava lehekülje number. Õpilastöös on soovitatav kasutada esimest viitamissüsteemi, seepärast käsitleb käesolev juhend vaid seda. Viide paigutatakse tsitaadi või refereeringu järele sulgudesse. Viide koosneb üldjuhul - autori(te) nime(de)st, - allika ilmumisaastat, - viidatava lehekülje numbrist. Lühendit lk asendab viites koolon. (Allik 2003: 1819) Täpne viite koosseis ja paigutus sõltuvad sellest, kas viidatakse: - ainult allikale (Allik 2003), allikale ja selle teatud - lehekülgedele: (Allik 2003: 18) või (Allik 2003: 1819);
3.2 kohaselt) NB! Tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada viide (kirjanduslik allikas , kust see või teine mõte on võetud). Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Tsitaat pannakse jutumärkidesse. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Viitamine (e. allikate näitamine) ja bibliograafilised kirjed. Kõik töös esitatavad seisukohad ja andmed, mis pärinevad kasutatud materjalidest, tuleb siduda viidetega vastavatele allikatele(näidatakse koht, kust andmed pärinevad) e. teisisõnu- igal laenatud mõttel peab olema viide selle autorile. Viitamine on vajalik ka
tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. 8.1. Joonealune viitamine Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni
tsitaatide või refereeringutena. Tsitaat peab vastama originaalile ning esitatakse jutumärkides. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt. Viide tehakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa tähistatakse punktiiriga (..."). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis (oma sõnadega) ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viitamine algallikale või autorile. Kõigile kirjanduse loetelus esitatud allikatele peab töös olema viidatud. Sagedamini kasutatavad on joonealune, tekstisisene ja tekstijärgne viitamine. 8.1. Joonealune viitamine Joonealuse viite puhul märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu viite number (ülaindeksina). Tavaliselt alustatakse viidete uut numeratsiooni eraldi igal leheküljel, kuid võib kasutada kogu tööd läbivat numeratsiooni
Kui allikmaterjalis pole toodud töö autorit, esitatakse ümarsulus enne aastaarvu allika pealkiri või pikema pealkirja puhul selle esimene sõna või sõnaühend lisades kolm punkti (...). Nt: (Loomariigi..., 1999, 10). Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird, Wason, 1977). Kui viide puudutab üht lauset, siis märgitakse viide
(...). Nt: (Loomariigi..., 1999, 10). Refereering kujutab endast teise autori või allika sisu konspekteerivat või kommenteerivat omasõnalist esitust. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga, alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird & Wason, 1977). Kui viide puudutab üht lauset, siis märgitakse viide sulgudesse enne lause lõpu punkti, kui aga viide puudutab mitut eelnevat lauset, märgitakse kõigepealt viimast lauset lõpetav punkt ja siis järgneb sulgudesse paigutatud
Töö põhiosas tuuakse teema loogilise arenduse seisukohalt olulised materjalid, siia hulka kuuluvad ka tsitaadid ja refereeringud ning töö autori kommentaarid nende juurde. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Kasutatud kirjanduse loetelusse märgitakse ainult need allikad, millele on uurimistöös viidatud. Viidatud allikad esitatakse kasutatud kirjanduse loetelus alfabeedilises järjekorras järgnevalt esitatud gruppides: kirjanduse loetelu, internetimaterjalide loetelu, arhiivimaterjalide loetelu ja suuliste allikate loetelu.
vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealuse märkusena. Tsitaat esitatakse jutumärkides. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaat võib olla ka originaalkeeles, ent sellisel juhul tuleb lisada eestikeelne tõlge joone all. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis, oma sõnadega, kuid autori mõtet moonutamata. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll aga on vajalik viitamine allikale või autorile. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti, kui aga tervest lõigust, siis pärast punkti. Näide: Kui me toitume, siis me peame ka jälgima, kuidas me kulutame energiat (Arak, 1998). 2.7 Kasutatud allikate kirjete koostamine Kasutatud kirjanduse nimestik õpilase töö lõpus peab sisaldama kõiki allikaid, millele
eri kohast võetud lausekatkeid. Viide märgitakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Kui tsitaati ei esitata täielikult, siis puuduv osa ehk väljajäetavad (autori arvates liigsed) lauseosad või sõnad asendatakse kaldkriipsude vahel mõttepunktidega (/…/). Refereerimine on teise autori seisukoha vabas vormis kommenteerivat laadi ümberjutustamine. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, vajalik on aga viidata algallikale või autorile. Autor annab teise autori töös esitatud seisukohti ja tema teksti teatavaid osi edasi vabas vormis, oma sõnadega. Mõnikord võib refereering tugineda ka mitme autori eri töödele. Sel juhul tuleb neile kõigile ka viidata. On vajalik, et refereeringuid täiendaks ka uurimuse autori oma seisukoht refereeritavas küsimuses. Kirjalikes töödes on lubatud kasutada ainult nimeviidet
Teiste autorite seisukohti võib töös esitada täpse tsitaadina või refereeringuna. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile (aluseks võetakse teose viimane trükk). Tsitaat esitatakse jutumärkides. Vastav viide märgitakse kohe pärast jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse kolm mõttepunkti. Refereering tähendab teise autori seisukohtade kommenteerimist oma sõnadega. Refereeringu puhul peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid. Viitamise erinevad võimalused: - tekstisisene viide kirjutatakse sulgudesse viidatava teksti järele. Tekstisisese viitamise ülesandeks on näidata lugejale autorit ja ilmumisaastat; Näide . Punase planeedi Marsi ja hiiglasliku Jupiteri vahel haigutab silmatorkavalt suur vahemaa (Fiebig, 1998, lk.23).
väljajäetavad sõnad asendatakse mõttepunktidega (...). Mitmest kohast võetud lause- katkendeid ei tohi meelevaldselt üheks tervikuks liita. Iga eraldiseisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile. Tsiteerimisel võõrkeeltest tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealusena. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis oma sõnadega. Autor võib seejuures refereeringu sisu kommenteerida ja lisada omapoolseid seisukohti, sulatades selle teksti vastavalt oma sõnastusstiilile. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata, küll on aga vajalik viitamine allikale või autorile. Ulatuslikum refereering algab autori nime mainimisega ja lõpeb viitega kasutatud kirjandusele. Kui refereering koosneb ühest lausest, siis paikneb viide enne lauset lõpetavat punkti, kui aga tervest lõigust, siis pärast punkti. Lubamatu on
mõisted on üheselt tõlgendatavad ja mõistetavad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb lisada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi algusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Põhiosa tekstis on põhijaotised (peatükk või paragrahv) ja alljaotised (punkt, alapunkt, lõige). Peatükkide pealkirjad kirjutatakse tavaliselt suurte tähtedega. Põhijaotised nummerdatakse araabia numbritega ühest alates. Iga põhijaotise sees nummerdatakse samal viisil, jättes tähise sisse ka põhijaotise numbri
Refereering on kasutatud lause, lõigu, mõtte või idee edasiandmine oma sõnadega. Refereeringu eesmärgiks on integreerida kasutatud idee autori mõttearendusse. Koostaja võib esitust kommenteerida või lisada omapoolseid seisukohti. Kui autor teeb kasutatud lauses, lõigus, mõttes või idees vaid minimaalseid muudatusi (nt vahetab ära sidesõnad, hõlbustamaks oma teksti koostamist), ei ole tegemist korrektse refereeringuga, vaid vääralt tähistatud tsitaadiga. Refereeringu viide võib olla põimitud refereeritud teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringus osutatakse kindlasti autori nimele (selle puudumisel allika pealkirjale) ja allika ilmumise aastale. Tsitaat ja refereering esitatakse viites leheküljelise täpsusega. 17 Kogu töö ulatuses tuleb kasutada ühtset viitamissüsteemi. Viide sisaldab ka leheküljenumbreid, loetelud mitte. 4.1 Viitamine ja keeleabi
riista, MASINAT, mille otstarve on mõtteid väljendada ja seda sageli ka esteetiliste mõjude saavutamiseks! [---] Kordame veel: keel on riist, keel on masin.“ Johannes Aavik Tsitaadis ei ole lubatud liita üheks lauseks mitmest kohast võetud lausekatkendeid. Iga eraldi seisev lauseosa tuleb varustada omaette jutumärkidega ja viitega originaalile. Refereerimisel jutumärke ei kasutata. Ühelauselise refereeringu korral paikneb viide lause sees. Näide: Muistsetest aegadest, kui eestlased olid Taara- ja hiieusulised, ei ole eriti palju nimesid säilinud kirjalike allikate puudumise tõttu (Mäeniit 2011: 61). Mitmelauselise refereeringu korral paikneb viide pärast lause lõpupunkti. 21 Näide: On teada, et nimepanekule võis kaasa aidata mõisnik või pastor. Sel juhul tuli välja nende suhtumine talupoegadesse
Tsitaat peab olema täpne ja originaalile vastav ning esitatakse tavaliselt jutumärkides. Viide tsitaadile tuuakse kohe pärast tsitaati lõpetavaid jutumärke, olenemata, kas tsitaat asub lause keskel või lõpus. Refereering on teist autorit konspekteeriv või kommenteeriv vabas vormis esitus. Refereerimise korral jutumärke ei panda. Refereering tuleb sõnastada selliselt, et oleks arusaadav, millised on refereeritava autori mõtted ja kust algavad refereerija tõlgendused ja kommentaarid. Refereeringu viide võib olla teksti sees või lõigu järel. Kui pole viiteid algallikatele, siis on töö plagiaat ehk loomevargus – teise autori teksti, mõtete, uurimistulemuste esitamine oma nime all. Internetist võetud tekstide kokkukleepimine on samuti plagiaat. Kõik töös kasutatud teiste autorite seisukohtade, arvandmete, jooniste jms puhul peab olema viidatud, millisest allikast need on. Viitama peab ka oma andmetele (foto, kuvatõmmis jne)
oktoober 2000, lk.3) Refereerimine on teise autori seisukoha esitamine vabas vormis (oma sõnadega), ilma sisu moonutamata. Refereerimise korral jutumärke ei kasutata. Paljud uurimused aga väidavad, et suurim grupp, mille liikmed suudavad omavahel pidevalt koostööd teha, on 12-liikmeline (Vadi 2004, lk 219). Tekstisisese viitamise korral näidatakse viidatud allika autor, väljaandmisaasta ja lehekülg, millelt viide pärineb, kasutaud andmete, refereeringu või tsitaadi järel sulgudes. Interneti allikale tohib viidata ainult siis, kui kui sel on autor. 4 Viitamisel sama autori mitmele tööle ei ole vaja autori nime korrata, kuid tööde ilmumisaastad peab eraldama semikooloniga. Perioodikale viitamisel kirjutatakse välja autori perekonnanimi, väljaande nimetus, ilmumisaasta ja lehekülg. Juhul kui ühele ja samale allikale viidatakse samal leheküljel mitu korda järjest, võib pärast
vastava konkursi juhendist v. lähtuda vastava valdkonna teadusartiklites kasutatavast süsteemist. Viitamise põhireegel: viitamissüsteem peab kogu uurimistöö ulatuses olema ühtne. Kõik kasutatud allikad peavad leiduma viidetes. Niisamuti peavad kõik kasutatud kirjanduse loetelus olevad allikad olema viidetes märgitud. Tekstis viidatakse kas samal leheküljel joone all, tähistades viite tärniga (numbriga), või teksti sees sulgudes. 7.1. Joonealune viitamine: tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse viite number, kusjuures viidete numeratsioon võib olla kas kogu tööd (peatükki) läbiv või ühe lehekülje ulatuses. Joone alla lehekülje allserval märgitakse allika nimetus esmakordsel mainimisel täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. Vt. kuidas teha arvutil. 7.2. Tekstisisene viitamine on otstarbekas tööde puhul, kus viiteid on suhteliselt rohkesti ning
tõlgendatavad ja mõistetavad. Teema loogilise arenduse seisukohalt oluliseks peetud tsitaatidele ja refereeringutele tuleb li- sada töö autori kommentaarid. Tsitaat peab olema täpne ja vastama originaalile. Tsitaadi al- gusest, keskelt või lõpust ärajäetud sõnade asemele pannakse mõttepunktid. Refereerimine on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv esitamine oma töös. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritavale autorile ja kust algavad töö autori kommentaarid (tsitaat pannakse jutumärkidesse). Põhiosa tekstis on põhijaotised (peatükk või paragrahv) ja alljaotised (punkt, alapunkt, lõige). Peatükkide pealkirjad kirjutatakse tavaliselt suurte tähtedega. Põhijaotised nummerdatakse araabia numbritega ühest alates. Iga põhijaotise sees nummerdatakse samal viisil, jättes tähise sisse ka põhijaotise numbri
............................................. 9 Kasutatud kirjandus............................. 10 2 Sissejuhatus Referaadi teema valiku tegin eelnevalt Ludwig Wittgenstein`i teosega tutvumata. Samuti ei olnud ma kursis autori filosoofiliste tõekspidamistega üleüldiselt. Olles aga tutvunud Ludwig Wittgenstein`i teosega ,,Loogis-filosoofiline traktaat" (edaspidi LFT) valdas mind esmalt märkimisväärselt suur hirm teema refereeringu õnnestumise seisukohalt. Kuid olles selle peale mõnda aega mõelnud, vaimustab mind järjest enam autori mõtte erksus ja jõud, millega kuulus filosoof on lahanud maailma. Valgustavalt on mõjunud autori loogika käsitlus, mis jätkuvalt tõestab inimmõistuse piiritust positiivses mõttes. Tänu sellistele, särava mõistuse potentsiaaliga inimestele, nagu on Ludwig Wittgenstein, ongi meil kaasajal võimalik nautida erinevaid teaduse loodud hüvesid
Ülemmõiste, alammõisted? Mõiste-eristused (Kuidas eristuvad üksteisest lähimõisted?) TAGAJÄRJED Mis kasu on Xst? Mis probleeme põhjustab? Millised on kõrvalmõjud? LAHENDUSED Kuidas saab X otseselt mõjutada? Kuidas saab X kaudselt mõjutada? Ülesanne: kas järgnevas artiklis on leitavad kõik essee tähendusskeemi olulised komponendid? Millist võtet on kasutatud (nii algse uurimuse kui selle) refereeringu ülesehituses? Kas midagi võiks tekstis muuta, sinna lisada, sealt ära jätta? Tülitsemine on tervisele kasulik Siim Sepp, 16.08.2010 Novaator Aegajalt pisut tülitsemine on tervisele kasulikum kui konfliktist kõigest hingest hoidumine, leiti uues uurimuses. Uurimistulemuste põhjal võib pingelise olukorra tekkimisel tülist kõrvalehoidumine tervisele kahjulik olla, olgu siis tegemist ülemuse, abikaasa või lapsega. Konflikti vältimine oli seotud
............................................................. 11 3 Sissejuhatus Referaadi teema valiku tegin eelnevalt Ludwig Wittgenstein`i teosega tutvumata ja suhteliselt kergekäeliselt. Samuti ei olnud ma kursis autori filosoofiliste tõekspidamistega üleüldiselt. Olles Ludwig Wittgenstein`i teose ,,Loogis-filossoofiline traktaat" (edaspidi LFT) läbi lugenud valdas mind esmalt märkimisväärselt suur hirm teema refereeringu õnnestumise seisukohalt. Võttes mõtlemisaega ja lastes LFT traktaatidel enda sees seeduda, vaimustab mind järjest enam autori mõtte erksus ja jõud, millega kuulus filosoof on lahanud maailma. Valgustavalt on mõjunud autori loogika käsitlus, mis jätkuvalt tõestab inimmõistuse piiritust positiivses mõttes. Tänu sellistele, särava mõistuse potentsiaaliga inimestele, nagu on Ludwig Wittgenstein, ongi meil kaasajal võimalik nautida erinevaid teaduse loodud hüvesid
Tsitaat esitatakse jutumärkides. Tsitaati ei panda juurde omapoolseid sõnu ega võeta ka välja autori sõnu. Tsitaadis ei tohi liita üheks erinevatest kohtadest võetud lausekatkeid. Väljajäetavad lauseosad asendatakse mõttepunktidega. Viide märgitakse kohe pärast lõpetavaid jutumärke, sõltumata sellest, kas see asub lause lõpus või keskel. Enamasti ei ole tsitaat pikem kui mõned laused. Refereering annab teise autori mõtet edasi vabas vormis, oma sõnadega. Refereeringu puhul jutumärke ei kasutata. Küll on aga vaja viidata allikale või autorile. Pikemate refereeringute puhul tuleb kohe algul esitada viide allikale, et oleks selge- see pole autori omalooming. Pikk, kogu alapunkti hõlmav refereering ei ole lubatud. 13 1.9. Lisad Lisad sisaldavad töö põhiosa mõistmiseks vajalikku täiendavat, mahukat informatsiooni (näiteks skeem, projekt, programmi kood jne.)
Tsitaatidega ei tohi liialdada, neid tuleks kasutada siis, kui tahetakse mõnd olulist mõtet esile tõsta või illustreerida. Tsitaat olgu lühike ja täpne. Refereerimisel tuleb mõtted edasi anda moonutamata ja võimalikult autoripäraselt. Veaks loetakse seda, kui tsitaadid ja refereeringud ületavad mahult kirjandi autori teksti. Viitamine on kohustuslik nii tsiteerimisel kui refereerimisel. Kirjandis esitatakse viited tavaliselt tsitaadi või refereeringu järel sulgudes. Viites märgitakse bibliograafilised andmed järgmiselt: Autor, Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. Nt "Sa oled maailmas, mis mulle ja ka nähtavasti teistele suletud on. Sest me pole piisavalt kompetentsed!" (A.Särg, Sametingel. Lambri Raamat, 2002, lk 84). Kirjandi ülesehitus 1. Sissejuhatus (umbes 1/6 kirjandi mahust) 2. Teema arendus (umbes 2/3) 3. Lõpetus (umbes 1/6) Sissejuhatus Esimene lause on kirjandi kõige üldisema sisuga lause
Tsitaatidega ei tohi liialdada, neid tuleks kasutada siis, kui tahetakse mõnd olulist mõtet esile tõsta või illustreerida. Tsitaat olgu lühike ja täpne. Refereerimisel tuleb mõtted edasi anda moonutamata ja võimalikult autoripäraselt. Veaks loetakse seda, kui tsitaadid ja refereeringud ületavad mahult kirjandi autori teksti. Viitamine on kohustuslik nii tsiteerimisel kui refereerimisel. Kirjandis esitatakse viited tavaliselt tsitaadi või refereeringu järel sulgudes. Viites märgitakse bibliograafilised andmed järgmiselt: Autor, Pealkiri. Ilmumiskoht, ilmumisaasta, viidatav lehekülg. Nt "Sa oled maailmas, mis mulle ja ka nähtavasti teistele suletud on. Sest me pole piisavalt kompetentsed!" (A.Särg, Sametingel. Lambri Raamat, 2002, lk 84). Kirjandi ülesehitus 1.Sissejuhatus (umbes 1/6 kirjandi mahust) 2.Teema arendus (umbes 2/3) 3.Lõpetus (umbes 1/6) Sissejuhatus Esimene lause on kirjandi kõige üldisema sisuga lause
se need semikooloniga. Teiste autorite seisukohtadele ja andmetele viidatakse kas refereeringute või tsitaatidena. Refereering annab teise autori mõtte edasi vabas vormis, tavaliselt kokkuvõtlikult või kommen- teerivalt. Refereeringut kasutatakse siis, kui tsitaat oleks liiga ulatuslik ega suudaks mõtet tervi- kuna kompaktselt edasi anda. Refereerida tuleb nii, et oleks selge, missugused mõtted kuulu- vad refereerijale ning millised refereeritava töö autorile. Refereeringu allikale tuleb viidata. Re- fereeringu puhul ei pea kasutama jutumärke. 12 Tsitaate kasutatakse juhul, kui on vaja edasi anda täpset seisukohta kasutades selleks teise au- tori väljendusviisi. Tsitaat peab vastama originaalile nii sõnastuse, ortograafia, kirjavahemärkide kui ka rõhuasetuse poolest. Tsiteerima ei pea kogu lauset, väljajäetut võib märkida mõttepunk- tidega /.../
Töö eesmärgiks on anda ülevaade jooksmise mõju erinevatest aspektidest, jooksmise liikidest ja toitumise alustest ning välja uurida jooksmise populaarsus ja teadlikkus toitumisest ja venitusharjutustest ning kõige sagedamini esinevad vigastused Paide ühisgümnaasiumi gümnaasiuminoorte hulgas. Töö koosneb kahest peatükist. Esimeses osas antakse teemaga seotud teoreetiline taust. Teises osas analüüsitakse küsitluses saadud andmeid. Teoreetiline materjal saadi refereeringu teel kirjandusallikatest ja internetist. Uurimuslikuks osaks viidi läbi küsitlus Paide Ühisgümnaasiumi 10. kuni 12. klassi õpilaste hulgas. 3 1. Jooksmise mõju noortele Kergejõustik on üks harrastatavamaid spordialasid, mille vanimaiks alaks on jooksmine. Juba esimestel olümpiamängudel 776 eKr. oli jooksmine üheks võistlusalaks. Sellest aastast algas ka olümpiamängude toimumise ajaarvestamine iga nelja aasta tagant. Osalejateks oli ainult mehed. Algul küll oli ainult
Ulatuslik refereering nõuab autori nime märkimist ja lõpeb kasutatud kirjandusele viitamisega (autor, aasta, lehekülje number). Sobivaks määratluseks võib pidada sotsioloog Robert Mertoni käsitlust, kes määratles gruppi kui kogumit, milles inimesed teatud viisil üksteisega koos tegutsevad, samas tunnetades oma kuuluvust sellesse ning ka teised inimesed peavad neid sellesse kuuluvateks (Merton 1957:26). Ühelauselise refereeringu puhul piisab autori nimest ja aastaarvust enne punkti (lehekülje numbrit pole vaja), K.Muru on märkinud, et tavapärast kujundiehitust tõrjub K.Lepiku luules välja assotsiatiivne struktuur, kontrastid, kuhjuv pildistik ja sürrealis mile omased stiilivõtted (Muru 1993). Tsiteerimine on teise autori töö või allika väljavõtte kasutamine oma töös. Tsiteerimist kasutatakse, kui on vaja mingit seisukohta täpselt edastada, kui uurimuse koostaja tahab oma
kommenteerivat esitust (oma sõnadega). Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. 3 3 Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, missugused mõtted kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö autori kommentaarid. Refereeriva tekstilõigu järgsel viitamisel märgitakse tsitaadi või refereeringu lõppu ümarsulgudesse viidatava autori perekonnanimi (nimed), teose ilmumisaasta. Kui esitatud seisukohti võrreldakse teiste autorite omaga alustatakse viidet sulgudes lühendiga vrd. Nt: (vrd Johnson-Laird & Wason 1977). Soovitav on märkida leheküljenumber (numbrid), eriti kui tegemist on faktide, arvandmete, definitsioonide, loetelude või muu otseselt viidatava autori originaalse panusega seostuva infoga. Nt: Kükametsa elanikest veerand on kiskjad ja
asemele pannakse katkestusjooned: --- või [---]. Kui tsitaati soovitakse täiendada mingite selgitavate sõnadega (nt täpsustada asesõnade taga olevat), siis see omapoolne lisandus pannakse nurksulgudesse. Lausele viitamisel tuuakse viide ära enne lauselõpupunkti. Kui viide puudutab mitut lauset, siis järgneb viide viimase lause punktile. Viimasel juhul peab aga sõnastusest olema selge, kust algab viidatav osa. 4.4.2. Viitesüsteemid Joonealune viitamine Tsitaadi või refereeringu lõppu märgitakse viite number (ülaindeksina), kusjuures viidete numeratsioon võib läbida kogu tööd või ka alata iga peatüki või lehekülje alguses otsast peale. Joone all lehekülje allserval tuuakse esmakordsel mainimisel allika kirje täies ulatuses (nii nagu kirjanduse loetelus), järgmistel kordadel lühendina. Joone all kasutatakse põhitekstist väiksemat kirja. MS Wordis paigutatakse joonealused tekstid paika menüüs ,,Insert" leiduva käskluse ,,Footnote" abil
välja mõeldud, tuleb viidata. Võõraste mõtete esitamist enda omadena käsitletakse plagiaadina. Erandiks on üldtuntud faktid ja seisukohad, mille puhul viitamist ei nõuta. Tähelepanu tuleb pöörata ka kõigi töös kasutatavate teiste autorite fotode, graafikute jm illustratiivse materjali viitamisele. Peamine viis teoreetilistele allikatele viidata on refereeringuna. Sellisel juhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber oma sõnadega. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust refereering algab ja kus lõpeb. Tekstisisese viitamise puhul on kõige lihtsam viidata allika autori perekonnanime ja allika ilmumisaasta kaudu, väga täpsete andmetega teksti ning tsitaadi korral lisada ka lehekülje või lehekülgede number. Viide paigutatakse teksti sisse ümarsulgudesse (Kask, 2010, lk 33). Juhul, kui refereeritava autori nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta nime järele
Sissejuhatus kõrgkooli õpingutesse EKSAM ÕKE 1. Õppekorralduseeskiri (edaspidi: eeskiri) on Tartu Ülikoolis (edaspidi: ülikool) tasemeõppe õppetööd reguleeriv põhidokument, mis reguleerib ülikooli õppetöö korraldamisega seotud tegevust, kehtestab ühtse õppetöö korraldamist puudutava regulatiivse raamistiku ning sätestab õppekorralduslikud pädevusvaldkonnad. Eeskirja järgimine on kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele. (ÕKE on õppetööd reguleeriv dokument, mis reguleerib õppetöö korraldust. See on kohustuslik kõigile ülikooli liikmetele.) 7. Ülikoolis on tasemeõppes võimalik õppida üliõpilase, külalisüliõpilase ja eksternina. (Ülikoolis on võimalik õppida, üliõpilase, külalisüliõpilase ning eksternina) 8. Üliõpilane on isik, kes on immatrikuleeritud ülikooli tasemeõppe õppekavale. Välisüliõpilane on üliõpilane, kellel ei ole Eesti kodakondsust, pikaajalise elaniku elamisluba ega alal...
tohi muuta ka originaalteksti mõtet. Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega. Näiteks: ,,Ebaturvalises ja raskesti ennustatava tulevikuga ühiskonnas võivad küll tekkida ühekordsed protestiaktsioonid (...), aga mitte kodanikeühiskonda, mis oleks võimeline kaitsma turvalisust kui ühishüve" (Lagerpetz, 2005: 4). Peamine viis kirjanduse allikatele viidata on refereeringuna. Sellisel juhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust ühe autori refereering algab ja kus lõpeb. Näiteks: Edu saavutamisele suunatud eesmärkidega õppija soovib näidata oma häid võimeid ja oskusi ning tõestada enda võimekust võrreldes teistega (Covington, 2000: 23). Õppimise protsessi asemel keskenduvad edu saavutamisele suunatud inimesed pigem õppimise tulemusele (Eppler ja Harju, 1997: 109).
Tsitaadist välja jäetud tekstiosa (sõnu, lauseid) märgitakse kolme väljajätupunktiga (...). Võõrkeeltest tsiteerimisel tuleb tsitaat eesti keelde tõlkida võimalikult adekvaatselt, vajaduse korral esitatakse originaalsõnastus joonealusena. Refereering on teise autori või allika sisu konspekteeriv või kommenteeriv omasõnaline esitamine oma töös. Refereerimise korral ei kasutata jutumärke. Viide võib olla põimitud refereeritava teksti sisse või järgneda vahetult refereeringule. Refereeringu esitusest peab selguma, millised mõtted/seisukohad kuuluvad refereeritud autorile ja millised on töö kirjutaja kommentaarid. 21 Kasutusel on mitmeid viitamissüsteeme. TTG lõputöödes kasutatakse APA viitamissüsteemi ehk tekstisisest viitamist autori nime ja aastaarvuga. Järgnevates punktides on kirjas olulisemad TTG viitamise põhimõtted, mis toetuvad
Õ IGLUS KUI AUSAMEELSUS VS ÕIGUS E ESTI V ABARIIGIS KUI JOKK* Mati Hint, Eesti Rooma Klubi liige Ettekanne Eesti Rooma Klubis 8. novembril 2016 "Elus on hädasti vaja eristada formaalset ja moraalset õigust." Ülo Vooglaid: Aeg ja vaim. Mõtteid ja arutlusi. Koostanud Ivar Tröner. Kirjastus SEJS 2015, lk 56. Kõik on seaduse ees võrdsed. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 12). Igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele... Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. (Eesti Vabariigi Põhiseadus, § 13). Ja veel nägin ma, et kohtumõistmise paigas on alatus ja õigluse paigas on nurjatus. (Koguja 3:16 Vello Salo ja Jaan Kaplinski uustõlkes 2016) "Meie ühiskond on saavutanud küpse korruptiivsuse taseme." Karin Hallas-Murula ("Raine Karp kaante vahel" Sirp 22. juuli 2016) "Täiesti lubamatu on kahtluse alla seada õiguskaitseteenistuse pädevus korruptsioonikuritegude menetlemisel, sest neil on olemas...
TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL Majandusteaduskond KIRJALIKU TÖÖ VORMISTAMINE Tallinn 2008 4 SISUKORD SISUKORD.............................................................................................................................4 1. ÜLDNÕUDED....................................................................................................................4 2. TIITELLEHT......................................................................................................................5 3. SISUKORD.........................................................................................................................6 4. KIRJALIKU TÖÖ SISU.....................................................................................................7 4.1. Pealkirjad......................................................................................................................7 4.2. Töö kee...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
