oli suhteliselt tugev. Elanikkonna kulutuste struktuur oli muutunud, toidukaubad olid väga odavad, tänu sellele oli elanikkond ostujõuline. Päts oli devalveerimise üks ägedamaid vastaseid. Eesti kaubad ei suutnud teatud perioodil rahvusvahelises kaubanduses läbi lüüa. Muutused eestis majanduskriisi ajal Eesti majanduspoliitilises elus aset leidnud natsionaliseerimispuhangu peamine põhjus oli järgmine: suure majanduskriisi aastatel koostati esmakordselt puudujäägiga maksebilanss. Rahvuslased pidasid suurtööstust Eesti majansusliku rikkuse aluseks. Eestis loeti suurtööstuseks juba tööstust, kus töötas 20-50 inimest. Nad polnud rahul, et paljud riigi toetusel töötavad ettevõtted kuulusid võõrkapitalile, mis ajavat taga vaid omakasu. 15. jaanuaril 1934 võeti vastu seadus, millega keelati kapitali väljavedu Eestist. Eesti kodanikke ja Eestis tegutsevaid juriidilisi isikuid kohustati tagasi tooma oma kapital Eestisse.
RL eelused: pärisorjusest vabastamine, rahvuslik ärkamine teiste Euroopa rahvaste seas, võrdsete õiguste nõudmine balti-sakslastega. Poliitiline olustik Vene rahvuslased avaldasid mõtet, et Balti erikord tuleks kaotada, maa tihedamalt Vene riigi külge liita ning siinsed rahvad venestada. Carl Schirren(TÜ ajalooprofessor) pidas võitlust Balti erikorra säilitamise eest. Venelaste pealetung sundis baltisakslasi põlisrahvaid germaniseerima. Üksteise võidu meelitati eestlasi ühele ja teisele poole. Palvekirjade aktsioon 1864. aastal alustas Adam Peterson koor Johann Köleriga palvekirjade kampaaniat.
aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale. Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad, teistest nihilistid. Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud
Läbi selle levitati valgustusideesid, räägiti iseseisvast rahvast, oma riigist; julgemad kirjamehed koguni kritiseerisid valitsejat ning olukorda riigis. Veel mõnikümmend aastat tagasi polnud kirjasõna levik tsensuuri tõttu sellises kontekstis mõeldavgi. Eestlastele kasuks tuli ka see, et otseselt polnud me ei Baltisaksa ega Vene võimu all. Ajal, mil suuriigid vaidlesid ja omavahel maid jagasid, otsustasid väikeriigid ohjad enda kätte võtta. Suureks üllatuseks ei asunud eesti rahvuslased ei saksa ega vene poolele, vaid tulid välja oma ideoloogiaga ja asusid võitlusse võõrvõimude ja ümberrahvastumisega (Laar 2005). Kõige olulisemaks reformiks Aleksander II valitususe ajal oli pärisorjuse kaotamine. Kui Eesti- ja Liivimaa talupojad said pärisorjusest vabaks sajandi teisel kümnendil, siis Venemaal hakkasid levima jutud talupoegade vabastamisest mõisnike võimu alt alles 1860-ndal aastal. Ka Aleksander II ise levitas neid lisades, et see oli ta isa Nikolai I viimne soov
aasta jooksul hoogsalt kasvas. Nemad asusid rahvuslike iseseisvustaotluste suhtes lõpuks täiesti eitavale seisukohale. Seetõttu olid enamlased vihaselt vastu ka eesti rahvusväeosadele, mida 1917. aastal lõpuks ikkagi looma asuti. Maapäeva kokkastumise ja Maavalitsuse moodustamisega oli autonoomia sisuliselt kätte võidetud. Paraku oli segani nii kogu Venemaa, kui ka Eesti tulevik ja oma viimast sõna polnud öelnud ei enamlased ega rahvuslased. Augusti lõpus seadis Jaan Tõnisson Maapäeva istungil eesmärgiks omariikluse, kuid valdav see idee veel ei olnud. Enamlaste riigipööre 1917. aasta oktoobris otsustasid Vene enamlased Vladimir Uljanovi (Lenini) pealekäimisel Ajutise Valitsuse kukutada. Lenini plaani kohaselt tuli mõnes paigas (kaasa arvatud Tallinnas) juba enne riigipööret hõivata raudteejaamad, telegraaf jm. Kui Petrogradis oli võim juba üle võetud, tehti seda ametlikult ka Eestis: Toompeal allkirjastas nn
Kodusõda ja intervensioon 1917-1920: · Intervensioon -välisriikide sõjaline sekkumine teise riigi siseasjadesse (näiteks: revolutsiooni mahasurumiseks või eesõiguste saamiseks). · Sõdivad pooled: 1. Punased Valged 2. bolsevikud monarhistid 3. töölised (15%) kodanlikud parteid 4. talupojad (kehviktalupojad) 85% sotsialistlikud parteid (esseerid, mensevikud) ääremaade rahvuslased, kel eesmärgiks iseseisvus (ukraina kasakad, eestlased, lätlased, poolakad) · Välisriikidest sekkusid Inglismaa, USA, Jaapan ja Prantsusmaa + tsehhideslovakkide korpus (I maailmasõja aegsed Austria-Ungari vägede ülejooksikud).Välisriigid osalesid sõjategevuses vähe, kuid andsid valgetele peamiselt finantsilist ja materiaalset abi.
Luuletaja ja ajakirjaniku Jeremiah O'Donovani juhtimisel loodi salaühing ,,Fööniks". Iiri emigrandid USA-s asutasid salaühingu ,,Fianna", mille eesmärgiks oli relvastatud võitluse ettevalmistamine inglise võimu kukutamiseks. Mõlemad organisatsioonid ühendasid oma jõud, liikumisest osavõtjaid hakati nimetama feenideks. Feenide ületõusukatse nurjus, paljud arreteeritud saadeti sunnitööle, kolm juhti hukati. Uue võitlusmeetodina kasutasid iiri rahvuslased oma tegevust Inglise parlamendis. Iiri fraktsiooni juhiks Briti parlamendis oli pikka aega Charles Parnell. 1870. aastatel võtsid iirlased Briti parlamendis kasutusele obstruktsiooni taktika, mille sihiks oli muuta parlament töövõimetuks ja sellega sundida kergendama Iirimaa olukorda. Rahvuskultuuri säilitamine Sajanditepikkune võõrvõim ja ümberrahvastamispoliitika avaldasid pikkamööda siiski mõju. 19
senine ENSV lipp asendati sini-must-valgega. Paljud vanameelsed juhid olid sunnitud lahkuma. Ka valitsusjuht Bruno Saul vabastati ametist ja 1988.a. novembris nimetati tema asemele Indrek Toome. Perestroika algusaastatel jäid ENSV ja NSVL keskvõimude suhted üldiselt endiseks. EKP reformimeelse osa ja Rahvarinde programmiline eesmärk oli Eesti kui rahvusvabariigi autonoomia, mis pidi saama kinnituse liidulepingus Moskvaga. Liidulepingu vastu olid nii rahvuslased, kes nõudsid Eestile täielikku omariiklust, kui ka impeeriumimeelsed, kes soovisid näha Eestit NSVL osana. Ka Moskva keskvõimule oli liidulepingu idee vastuvõetamatu. See kriis leidis lahenduse 16. novembril 1988, kui Eesti NSV Ülemnõukogu võttis Vaino Väljase eesistumisel vastu suveräänsus-deklaratsiooni, mida hakati hiljem pidama NSV Liidu lagunemise alguseks. Deklaratsiooniga kinnitati Eestis vastuvõetud seaduste ülimuslikkust üleliiduliste seaduste ees. Samuti deklareeriti, et
Johann Voldemar Jannsen suri 13. juulil 1890 Tartus ning ta maeti Tartu Maarja kalmistule kus talle avaldas viimset austust suur rahvahulk. 4 Roll rahvuslikus liikumises Johann Voldemar Jannsen oli eesti koolmeister ja üks rahvusliku liikumise juhte. Rahvusliku liikumise valmistas ette estofiilide tegevus 18. sajandi lõpul 19. sajandi I poolel. 1860. aastail hakkasid esimesed eestlastest rahvuslased (Johann Voldemar Jannsen ajalehtedega Perno Postimees ja Eesti Postimees, Lydia Koidula oma isamaaliste värssidega, noored pedagoogid Jakob Hurt ja Carl Robert Jakobson jt) ajalehekirjutiste ja seltsikõnedega õhutama rahvusteadvust. Algas ärkamisaeg. See on aeg, millal algas eestlaste identiteedivahetus, etnilise kokkukuuluvustunde asemele tuli enda teadvustamine rahvusena
Eesti Vabariigi väljakuulutamine ja Vabadussõda 1. Veebruari revolutsiooni tagajärjel kukutati Venemaal keiser. Samal ajal puhkesid ka Eesti suuremates linnades tööliste rahutused. Tekkinud segaduses nägid võimalust rahvuslased, kes hakkasid Ajutiselt Valitsuselt taotlema Eestile autonoomsust. Kui AV kõhkles, korraldasid eestlased Petrogradis protestimarsi, kus osales umbes 40 000 eestlast. 30. märtsil kuulutas AV välja Eesti Autonoomia Venemaa koosseisus. Selle järgi ühendati Eestimaa kubermang ja Liivimaa kubermangu põhjaosa ühtseks rahvuskubermanguks. Uue haldusüksuse eesotsa astus keskvalitsuse poolt ametisse nimetatud kubermangukomissaar Jaan Poska. Nõuandvaks organiks sai Ajutine Maanõukogu (Maapäev), täidesaatvaks asutuseks Maavalitsus. Eesti keel kuulutati kubermangu ametlikuks asjaajamiskeeleks. Kõik riigiametnikud pidid oskama eesti keelt. Hakati looma ka Eesti rahvusväeosi. 2. 1917. novembris toimus Venemaal oktoobrirevolutsi...
mis oli üsna kallis. Pärast viktoriaanlikku ajastust tulid välja inimesed, kes ei tahtnud enam elada ,,traditsioonilist" elu. Toimus palju mässe, miitingud ja pikette. Naisõiguslased(sufrazetid) korraldasid protestiüritusi. Prantsusmaa- Oli III Vabariik ja toimusid riigisisesed võitlused( mitmepartei süsteem) Dreyfusi afäär- süüdistati Saksamaa kasuks spioneerimises. Pooldajad-humanistid, vabariiklased, liberaalid. Vastased- monarhistid, katoliiklased, rahvuslased jne. Dfeyfusi võitis, demokraatia võitis. 1906- kirik lahutati riigist. Prantsusmaal toimusid ka mässud ja streigid, Prantsusmaa püüdis ennast Saksamaa eest kaitsta ja noriti tüli. Saksamaa-Saksakeisririik(1871-1918). Areng toimus igas valdkonnas, kuigi palju rahvast oli vaesuses. Tugev sotsiaaldemokraatia- monarh, riigisüsteem ja sõjavägi olid rahva seas populaarsed. Eesmärgiks oli patriotism ja suurriiklus- taheti ühendada kõik saksakeelt kõnelevad rahvad.
ja vanema generatsiooni põhilistes väärtushinnangutes. Venemaal on spetsiifilisi regioone, mis on täiesti unikaalsed ja ülejäänud riigist erinevad. Kokkuvõte Sain selles referaadis teada, milline on Venemaa ja millised on sealsed elanikud. Siis ma sain teada, mis poliitika neil seal on, ja valitsus. Siis sain teada, nende koolidest ja haridusest. Sain ka teada nende religioonist ja demograafiast. Põhimõtteliselt venelastel pole viga midagi, tunduvad normaalsed nagu kõik teisedki rahvuslased. Kasutatud kirjandus Dean Foster ,,Euroopa riikide etikett ja tavad" lk 421-425 6
o Piirati kodanike sõna- ja südametunnistusevabadust o Suleti osa opositsioonilisi ajalehti o Arreteeriti ja saadeti välja rahvuslikke ja baltisaksa tegelasi · Eestis koondusid kõik ülejäänud erakonnad enamlaste vastu, sest enamlased olid Eesti iseseisvuse vastu. 3. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. · Kuigi enamlased tulid Eestis võimule jätkas tegutsemist Maapäev . · Kuna enamlased piirasid Eesti tegevusvabadust otsustasid rahvuslased deklareerida Eesti riiklust. · 15. 11.1917 kogunes Maapäev Toompea lossi ja kuulutas end ainsaks kõrgemaks võimuks Eestis. Seepeale aeti Maapäev enamlaste poolt jõuga laiali. · 19.02.1918 otsustas Maapäeva vanematekogu kasutada soodsat rahvusvahelist olukorda (Saksamaa alustas läänest pealetungi Eestile) ja kuulutada Eesti iseseisvaks. · Moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, mille koosseisu
Riiklikult oli väga tähtis Päästekomitee loomine, see oli mõeldud tegutsemisekserakorralistes oludes, ennekõike aga iseseisvuse väljakuulutamiseks. Sinna kuulusid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. 21. veebruaril kiitis vanematekogu heaks iseseisvusmanifesti (,,Manifest kõigile Eestimaa rahvastele") Ning kuna mitmed katsed sõita manifesti kuulutama ebaõnnestusid, siis tehti sellest koopiaid, et kohalikud rahvuslased manifesti esimesel sobival võimalusel rahvale ette saaks lugeda. Esimesena avanes säärane võimalus Pärnus 23. veebruaril. Tallinnas asusid enamlased ööl vastu 24. veebruari põgenema Petrogradi ning mõnel pool toimus ka tulevahetus enamlaste ja rahvuslaste vahel. Pärastlõunal sõitsid Päästekomitee liikmed salakorterist kesklinna ja juba samal õhtul moodustati Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus, mis koosnes kõigi demokraatlike erakondade esindajatest.
Põhjenda. Polnud kedagi teist, kes oleks võimu üle võtnud, kuna valged olid nii eraldatud ja polnud selleks valmis(ka hiljem oli valgetel koostööga raskusi jne)Antud ajal oli see vist tõesti ainus võimalus 7. Miks puhkes Venemaal kodusõda? Kes (millised ühiskonnakihid) olid sõdivad pooled? Punased: bolsevikud, töölised (15%) , talupojad (kehviktalupojad) 85% Valged: monarhistid, kodanlikud parteid, sotsialistlikud parteid (esseerid, mensevikud), ääremaade rahvuslased, kel eesmärgiks iseseisvus (ukraina kasakad, eestlased, lätlased, poolakad) 8. Miks sekkusid välisriigid Vene kodusõtta? Kas nende sekkumine oli õigustatud? · kartsid maailmarevolutsiooni levikut. · soovisid Venemaal enamlaste kukutamist ning Venemaa taastamist endistes piirides (lepitud oleks ehk Poola ja Soome iseseisvusega). Välisriigid osalesid sõjategevuses vähe, kuid andsid valgetele peamiselt finantsilist ja materiaalset abi. 9. Millised olid kodusõja tagajärjed Venemaa jaoks
o Piirati kodanike sõna- ja südametunnistusevabadust o Suleti osa opositsioonilisi ajalehti o Arreteeriti ja saadeti välja rahvuslikke ja baltisaksa tegelasi · Eestis koondusid kõik ülejäänud erakonnad enamlaste vastu, sest enamlased olid Eesti iseseisvuse vastu. 3. Eesti iseseisvuse väljakuulutamine. · Kuigi enamlased tulid Eestis võimule jätkas tegutsemist Maapäev . · Kuna enamlased piirasid Eesti tegevusvabadust otsustasid rahvuslased deklareerida Eesti riiklust. · 15. 11.1917 kogunes Maapäev Toompea lossi ja kuulutas end ainsaks kõrgemaks võimuks Eestis. Seepeale aeti Maapäev enamlaste poolt jõuga laiali. · 19.02.1918 otsustas Maapäeva vanematekogu kasutada soodsat rahvusvahelist olukorda (Saksamaa alustas läänest pealetungi Eestile) ja kuulutada Eesti iseseisvaks. · Moodustati erakorraliste volitustega Eesti Päästekomitee, mille koosseisu
Eesti 20. sajandi I pool 1905.a. puhkesid kogu Tsaari-Venemaal sisemiste vastuolude tulemusena rahutused; need rahutused, mis hõlmasid ka Balti kubermange (st. ka Eesti ala) on saanud koondnimetuse 1905.a. revolutsioon. Revolutsiooni puhkemist kiirendas Venemaa kaotus Jaapanile 1904-1905 toimunud sõjas. Revolutisooni tulemusena lubati Eestis tegutsema hakata parteidel. Eestis kujunesid välja mõned vaskpoolsed ja liberaalsed erakonnad. Eestlased said 1905. aasta revolutisooniga esimese tõelise õppetunni edasiseks vabadusvõitluseks. Teatud edu saavutasid eestalased ka kohaliku omavalitsuse tasandil eestlaste kontrolli alla läksid paljud linnaomavalitsused. Eesti Vabariigi iseseisvumisprotsess: Eesti iseseisvumise eeldused: 1. Kultuurilised eeldused: · kirjakeele ühtlustumine · eestikeelse kirjasõna ja ajakirjanduse levik · rahva eneseteadvust kujundavate suurürituste (näiteks laulupeod) pidamine ·...
· Kohvi · Kakaod · Sojat · Puuviljamahlu · Rauamaaki · Jalatseid 6 Religioon Kuigi Brasiilias ei ole ametlikku riigi religiooni on enamus brasiillasi Rooma katoliku usku, mille kunagi portugallased kaasa tõid ning igal külal ja linnal on oma kaitsepühak. Brasiilia on suurim katoliku uskumusega riik. Väike osa inimestest on segatud religiooni uskumustega, ateistid, budistid ja rahvuslased. Siiski paljud inimesed kasutavad ka oma õigust usutunnistuse vabadusele ja kummardavad Aafrika uskumustele omaseid jumalaid ja vaime. Näiteks detsembris ja jaanuaris jäetakse Aafrika merejumalannale mereranda ohvrianniks lilli, seepi ja puuvilju. Nii pidavat täituma uusaasta soovid. Religioon Protsent Rahvaarv Katolik 66.16% 1,357,125 Protestant 19.50% 400,061 Religioon puudub 8.64% 177,266 Spiritistlik 2.69% 55,132
kolmeliikmelise Eestimaa Päästekomitee, selle liikmeteks olid Konstantin Päts, Jüri Vilms ja Konstantin Konik. Komitee kätte anti kõrgeim võim kuni normaalsete olude taastumiseni. Võimudevahetust ära kasutades otsustati ka välja kuulutada ka Eesti iseseisvus ja deklareerida oma neutraalsust käimasolevas Saksa-Nõukogude sõjas. Esmakordselt loeti iseseisvusmanifest avalikult ette 23. veebruaril Pärnus, seejärel ka mitmetes teistes asulates. 24. veebruaril võtsid eesti rahvuslased võimu üle Tallinnas ja moodustasid Ajutise Valitsuse, mille juhiks sai Konstantin Päts. 25. veebruaril hõivasid linna aga Saksa väed ning Eesti riigivõim ei saanud seetõttu reaalset valitsemist teostama hakata. Mitmed eesti poliitikud vangistati, teised läksid põranda alla või põgenesid välismaale. Eesti Vabariik (19201940) 1920. aastal, mil rahu oli sõlmitud, võis Eestis hakata omariiklust ulatuslikumalt välja ehitama. Samal
üpris ägedalt. * 1905. aasta revolutsiooni ajal otsustas Tõnisson jääda mõõdukate nõudmiste juurde, esitades ülevenemaalise nõudmisena konstitutsioonilise monarhia kehtestamist, Eesti-siseselt aga eestlastele võrdseid õiguseid sakslaste ja venelastega ning eestikeelset haridussüsteemi. Oma poolehoidjate ja mõttekaaslastega asutas ta 27. novembril Eesti Rahvameelse Eduerakonna, mille juhiks oli ta aastatel 19051917. * Sama aasta novembri lõpus kutsusid rahvuslased Tartusse kokku maa- ja linnaomavalitsuste ning seltside ("rahvaasemike") esindajad, et arutada eestlaste edasisi tegevussuundi. Tõnisson ja ta kaaslased pooldasid keiser Nikolai II oktoobrimanifestis kuulutatud vabaduste reaalset ellurakendamist ning eesti keele ja eestlaste positsioonide võrdsustamist sakslaste ja venelaste omadega, eriti hariduses. Revoolutsiooni jätkumist ei pidanud nad enam vajalikuks. Kuid suur osa rahvasaadikuid olid tunduvalt radikaalsemalt meelestatud
II maailmasõja eellugu ja algus · 1935 saksamaa alustab taasrelvastumist · 1935 berliini rooma telg · 1936 kominterni vastane pakt · 1935 saarimaa ülestõus 1936 Reini relvavaba tsoon · 1936 viidi sinna Saksa relvajõud Hispaania kodusõda (1936 1939) · Sõdisid rahvuslased (võit) o Toetasid: saksamaa ja Itaalia · Vabariiklased o Toetas: NSV LIIT Anasluss · Märtsis 1938 liideti Austria Saksamaaga Müncheni kokkulepe · 1938 september o Saksamaa soovis endale Tsehhoslovakkia Tsehhoslovakkia saatus · 1939 märtsis kadus Tsehhoslovakkia riik 23. august 1939 Sõlmiti Molotovi-Ribbentropi pakt ehk Nõukogude-saksa Mittekallaletung. (oli ka salajane lisaprotokoll) 1. september 1939 · Saksamaa ründas Poolat
1894. aastal juhtis ta V üldlaulupeo ettevalmistustöid. Peol peetud rahvuslike kihutuskõnedega sai ta tuttavaks ka maarahvale. Jaan Tõnisson propageeris tugeval kõlbelisel alusel seisvat rahvuslust, mis ei sea oma eesmärgiks teiste rahvaste allutamist, vaid vaimult suuremaks saamist. Paljuski tema organiseerimisel pandi alus nn. Tartu renessaansile, mis murdis hambad tollasel venestuspoliitikal. 1896.aastal panid Reimani algatusel vanemad rahvuslased rahad kokku ja ajalehet "Postimees" läks noore põlvkonna (Tõnisson, Kallas, Koppel) kätte, muutes selle aastakümneteks rahvusliku liikumise tribüüniks. 1901. aastal astus ,,Postimehe" aatelise suuna kõrvale K.Pätsi ,,Teataja" majandust ning reaalpoliitikat esindav mõttelaad. Kriis tsaari-Venemaal viis 1905.aastal revolutsioonini, mille tulemusel tsaar oli sunnitud andma kodanikele teatavad poliitilised vabadused. Jaan Tõnisson kasutas neid eestlaste
PÕHJA - IIRIMAA KONFLIKT Põhja-Iirimaa konflikt on üks 20. sajandi kõige vastuolulisemaid ja määratlevamaid konflikte, mille mõju on tunda ka tänapäeval. See oli territoriaalne konflikt, mitte religioosne. Selle südames on kaks vastastikku välistavad nägemust rahvusliku identiteedist ja kuuluvusest. TEKKE PÕHJUSED Piirkonna probleemide põhjused ulatuvad sajandite tagusesse Iirimaa Anglo-Normani sekkumisesse 1167. aastal, kui Inglismaa esmakordselt selle piirkonna vallutas. Üheks peamiseks probleemiks oli Põhja-Iirimaa poliitiline kuuluvus. Unionistid/lojalistid, kes on peamiselt protestandid ja inglased, soovisid Põhja-Iirimaa jäämist Suurbritannia koosseisu, samas kui Iiri rahvuslased/vabariiklased, kes on peamiselt katoliiklased ja iirlased, soovisid Suurbritannia koosseisust lahkumist, et ühendada Põhja-Iirimaa Iirimaaga. Teiseks peamiseks probleemiks olid kogukondade omavahelised suhted. Protestantidest inglased diskrimineerisid k...
EESTI VABARIIGI TAASISESEISVUMINE SÜNDMUSED EESTIS 1985-1988: 1. Muutused NSV Liidu poliitilises juhtkonnas ja selle poliitikas: 1985 kevadel valiti NLKP Keskkomitee peasekretäriks Mihhail Gorbatsov. Selleks ajaks oli NSVL jõudnud selgesse kriisiseisundisse: A) Riigi majandus oli kokku varisemas ja püsis pinnal vaid tänu naftadollaritele. B) Senised gerontokraatidest riigijuhid (L.Breznev, J.Andropov, K.Tsernenko) olid hoidunud igasugustest sisepoliitilistest ja majanduslikest reformidest ning üritasid Kommunistliku Partei võimumonopoli säilitada repressioonide tugevdamisega ühiskonnas. C) NSV Liidu välispoliitiline seisund maailmas nõrgenes. Võidurelvastumises oldi alla jäänud USA-le; täielikult ebaõnnestus katse saada enda kontrolli alla Afganistan; paljud senised liitlased hakkasid finantseerimise vähenedes NSV Liidust...
Merje Tiirmaa 12B NRG Kodusõda ja kommunistide võit Pärast teist maailmasõda (1939-1945), puhkes Hiinas 1945.aastal rahvuslaste ja kommunistide vahel võimuvõitlus, mis viis kodusõjani. Kodusõja võib jaotada kolme faasi: 1)Esimene, mis kestis 1946. aasta juulist 1947. aasta juunini, algas sellega, et rahvuslased okupeerisid Mandzuuria tähtsamad linnad, Changchunini välja ja hõivasid suuri Põhja-Hiina alasid. 2) Kodusõja teine faas algas 1947. aasta juunis. Hõivati edasi Mandzuuria ja Põhja-Hiina alasid. 1948. aasta keskpaigaks oli jõudude vahekord hakanud kalduma kommunistide kasuks nüüdseks oli Rahvavabastusarmees üle 1,5 miljoni sõduri ning ta oli hõivanud suurel hulgal relvi ja varustust.
Sammud Eesti iseseisvuse taastamise suunas SISSEJUHATUS: *eesti vabariigi tekkimine + taust *iseseisvuse kaotus, MRP, II MS, okupatsioon + taust *lühidalt nõukogude võimust *Gorbatsov Detailsemalt alates Eesti 1987: *sammud, mida tehti ja miks oluline *fosforiit iseseisvuse väljakuulutamine + areng iseseisva riigina. ISIKUD Eesti sai esimest korda iseseisvaks I maailmasõja lõppedes. ,,Manifest kõigile Eesimaa rahvastele" ja Eesti Demokraatlik Vabariik kuulutati välja 24. Veebruaril Tallinnas. Moodustati Eesti ajutine valitus, peaministriks sai K. Päts. Pärast Tartu rahulepingu allakirjutamist 2. Veebruaril 1920 tunnustas Venemaa esimesena de jure Eesti Vabariiki. Eesti iseseisvus jäi aga lühikeseks. 1930ndate aastate lõpus valmistusid suurriigid uueks maailmasõjaks. 23. augustil 1939 sõlmisid Saksa välisminister J. von Ribbentrop ja NSV Liidu välisasjade rahvakomissari V. Molotoviga alla mittekallaletungipaktile ja selle salajasele lisa...
Kardeti enamlaste tugevust liialt. Lõpuks algas vabatahtlike üksuste loomine ja suur hulk inimesi tuli sõjategevusele appi. Eestisse tuli ka välis abi briti laevastiku kaader. 7 jaan algas rahvaväe vastupealetung, mille põhijõuks olid soomus rongid. Vabastati Tartu ja Narva. Eestlastel õnnestus ka vallutada pihkva. Lätis tegutsevate saksa vägede juht Rüdiger von der Goltz seadis sihiks enamluse lõpetamise venemaal ja lootes sõlmida vene-saksa sõjalise liidu. Rahvuslased vallutasid ka võnnu alistades Goltzi. Pärast seda tehti Tartu rahu , mille käigus määrati kindlaks ida piir ja Venemaa tunnustas Eestit. Venemaa tegi seda selleks et valmistuda järgmiseks tugevaks rünnakuks. Tartu liberaalid Juhiks : jaan tõnisson Koondas ajalehe juurde rahva meelseid haritlasi.(postimees) Astus välja nii venestamise kui saksastumise vastu. Nad oli vastu veel baltisakslastele ja eestlaste seas levivale kadaka sakslusele. Eestluse näitamiseks kõnelesid liberaalid
Elsassi ja Lotringi, mõned alad Belgiale, Taanile, Leedule, Poolale ja Tsehhoslovakkiale. Saksamaa jäi ilma ligi kaheksandikust territooriumist, ta pidi oma sõjaväge vähendama 100 000 mehele, kellest 4000 võisid olla ohvitserid. Ei tohtinud kehtestada sõjaväekohtustust, keelati omada lennuväge ja allveelaevu. Tuli maksta reparatsioone. Austria ja Türgi kaotasid samuti suured territooriumid. Versailles'i rahuleping oli ebaõiglane ja tekitas uusi pingeid. Türgis tõusid rahvuslased rahuleping allkirjastanud valitsuse vastu üles. Antandi toetusel viis Kreeka oma väed Türki, kuid sai järgnenud sõjas lüüa. 1923 kuulutati Türgi vabariigiks, mille president oli Kemal. Neil õnnestus sõlmida uus rahuleping, mis andis osa kaotatud alasi tagasi. Hukkus u 10 mlj inimest, haavata sai 20 milj, 3,5 milj neist jäi vigaseks. Paljud ei toibunudki sõjakoledustest. Varisesid Austria-ungari, Venemaa, Saksamaa. Algas USA esiletõus
aasta algul jõudis Punaarmee jälle Balti riikideni. Eestlaste ja lätlaste rahvuslikud ringkonnad kutsusid mehi üles liituma Saksa armeega, et peatada Punaarmee edasitung ning võita aega iseseisvuse välja kuulutamiseks nagu seda korra juba tehtud oli. See oli paraku määratud nurjumisele. Raske oli vastupanuliikumine Ukrainas, kus juht Bandera seadis eesmärgiks samuti iseseisvuse saavutamise. Liituti Saksa armeega, et sõdida punaarmee vastu. Kui Saksa üksused taandusid, läksid Ukraina rahvuslased partisanideks. 3. Totaalne sõda ja sõjakuriteod. Teist MS nimetatakse seetõttu Totaalseks sõjaks, sest sinna olid haaratud paljude riikide kodanikud. Kadus piir rinde ja tagala vahel. Tsiviilelanikud kannatasid. Tsiviilil oli kõike vähe, toitu, seepi, muid tarbekaupu. Oli lõhe inimeste vahel. Inimeste valikud polnud kerged. Valiti halva ja veel halvema vahel. Mitmed riigid ja rahvad olid sunnitud sõjas osalema poolel, mis polnud neile meelepärane
Birma sõdade (1824-1826, 1852, 1885) tagajärjel langes Birma järk-järgult inglaste võimkonda ja ta liideti 1886 Briti Indiaga. Birmalasi sunniti viljelema põhiliselt riisi (monokultuurne majandus). Hakkasid arenema kapitalistlikud suhted ja tekkis rahvuslik kodanlus. Rahvuslikule liikumisele panid aluse 20.sajandi alguses tegutsenud noorte budistide ühingud. Võitlus hoogustus 1930.aastail, vallandus suur talurahva ülestõus (1930-1932) ja streigiti. Rahvuslased rajasid 1930 Dobama Asiayone'i partei, selle juhiks sai 1939 Aung San. 1939 loodi Birma Kommunistlik Partei, see tegutses põranda all. Rahvuslikud rühmitused saavutasid 1937 Birma eraldumise Briti Indiast ja moodustasid oma valitsuse, mis tugines koloniaalparlamendi enamusele. 1942 okupeerisid maa jaapanlased, esialgu osa Birma rahvuslasi toetas neid. Pettunud jaapanlaste lubadustes, asutasid rahvuslikud rühmitused kommunistide kaastegevusel 1944 Antifasistliku Rahvavabastusliiga
Trotski, delegatsiooni koosseisus oli ka Trotski lähim mõttekaaslane Joffe. Läbirääkimiste venimine tõi kaasa sakslaste ülspealetungi idarindel, millega muu seas ka Eesti ja Läti läksid Saksamaa valdusse. See sundis bolsevikke, kelle võim Venemaal nüüd ohtu sattus, kiiresti tingimustega nõustuma ja 3. märtsil 1918 kirjutati Brest-Litovski rahuleping alla. Vallutatud alad jäid Saksamaale, sh. ka Eesti, kus rahvuslased olid nädal varem kuulutanud välja iseseisvuse. Protestiks rahu vastu lahkusid vasakesseerid valitsusest. Juulis 1918 tapsid esseerid Saksamaa saadiku Venemaal krahv Mirbach'i (1871-1918), lootes, et see sunnib Saksamaad uuesti bolsevikele sõda kuulutama. Üks teine esseer, Fanni Kaplan (1890-1918) üritas 30.08.1918 Leninit maha lasta, paraku ebaõnnestunult. Küll sooritati samal päeval ka teine atentaat, kui
1868. aasta reformiga anti võim Põhja-Horvaatia üle austerlastelt ungarlastele. Territoorium ühendati Ungari Slavooniaga ja garanteeriti sisemine autonoomia. Dalmaatsia jäi austerlaste kätte. Kümme aastat enne Esimest maailmasõda emigreerus 50 000 horvaati USA-sse. Kui Austria-Ungari impeerium sõjas lüüa saanuna tükeldati, sai Horvaatiast osake Serbia, Sloveenia ja Horvaadi kuningriigist. 1929. aastal rajati Jugoslaavia Kuningriik valitsusega Belgradis. Horvaadi rahvuslased seisid sellele kõvasti vastu. Nad organiseerisid 1934. aastal selle riigi kuningale, Alexander I-le Marseille's atentaadi. Esimeses maailmasõjas olid jugoslaavlased lubanud Itaaliale Aadria mere ranniku vastutasuna toetuse eest võitluses Austria-Ungariga. Enamus Dalmaatsiast saigi 1918 1943 itaallastele. Pärast seda kui sakslased 1941. aastal Jugoslaaviasse sisse tungisid, seati üles nukuvalitsus eesotsas Ante Paveliciga, Ustasa juhiga. Pärast sõda pages Ante Pavelic Argentiinasse
aasta mais. Punaarmee eest põgenesid Balti riikidest sajad tuhanded inimesed. Kasutades Saksa vägede taandumist, tehti Eestis 1944. aasta sügisel katse taastada iseseisvus. 18. septembril 1944 astus Tallinnas ametisse Otto Tiefi juhitud valitsus, kuid 22. septembril hõivasid Punaarmee tankid Tallinna ning sini-must-valge lipp rebiti Pika Hermanni otsast maha. Katse oma valitsus välja kuulutada tegid ka Kuramaale taandunud läti rahvuslased, kuid seegi ettevõtmine ei andnud tulemusi. Nii sattusid Baltimaad Teise maailmasõja lõpuks taas Nõukogude okupatsiooni alla. Esialgu ei kaotanud Balti rahvad siiski vabanemislootust, oodates lääneriikide sekkumist. Balti riigid rahvusvahelises poliitikas Balti riikide okupeerimisele ja annekteerimisele 1940. aastal vastas Lääs mittetunnustamispoliitikaga. Balti riikide
rahvusteadused. Tugevnes ja tihenes ka seltsiiikumine. Karkusseltsid tegelesid nii lauahaardelise rahvaharidustöö kui meelelahutusega, teenides sellega kaudselt ikkagi rahvuslikke eesmärke. Ka hakati ehitama eraldi seltsimaju, millest maakohtades kujunesid uueagse seltsielu keskused. Venestamise kokkuvõte : Venestamine ei lõppenud 1890ndate aastatega, vaid kestis üldjoontes kuni Vene võimu lõpuni. Eestlased, seal hulgas rahvuslased, kohanesid uute olude ja nõudmistega, õppisid ära vene keele ja oskasid kasu lõigata laias impeeriumis ning selle pealinnas avanevatest karjäärivõimalustest. Pidev varjtud vägikaikavedu venestamisega muutus aga tugevneva eesti intelligentsi otsekui loomulikuks seisundiks, mis väsitas,aga ka õpetas. Kõige väärtuslikum õppetund oli muidugi see, et rahvusliku iseolemise taotlustes ei maksa mõistmist oodata ei sakslastelt ega venelastelt. EESTI JÕUAB XX SAJANDISSE Maamajandus
Eesti teel iseseisvusele XX sajandi algus Rahvusluse uus tõus ning rahvuslik liikumine muutus massiliseks. Tekkisid uued seltsid, tugevnesid poliitilised erimeelsused ning eristusid poliitilised voolud: liberaalne rahvuslus ja sotsialism. Milline poliitiline suund tekib Eestis? Konservatism, liberalism, sotsiaaldemokraatia Millisesse erakonda võiks kuuluda? Liberalism- majanduskaubandus, isikuvabadus, erinevad uuendused Konservatism- valitsus reguleerib kõike, säilitada vanad traditsioonid, patriotism, oma huvikapitalide kaitsmine Tartu liberaalid Mõõduka rahvusluse esindajaks kujunes Tartus ilmuv päevaleht Postimees, mida hakkas 1896. toimetama Jaan Tõnisson, kes koondas ajalehe juurde rahvusmeelseid haritlasi (Villem Reiman, Oskar Kallas, Karl august Hindrey, Peeter Põld jt). Eestlaste rahvusliku eneseteadvuse edendamine, astudes välja venestamise ja saksastamise vastu. Ründas baltisakslaste ülemvõimu ja eestlaste seas vohavat kad...
miitingu, et MRP'd avalikustada, selle salaosi jne. Inimesed aga ei julgenud sinna tulla, sest see grupp oli tuntud kui mäsajatena ning eestlased kartsid neid. 1988 tahab MRP-AEG korraldada eesti sünnipäeva. See toimub tartus ning tartu rahu aastapäeval toimub ka rongkäik. Ansip oli linnavalitsuses tähtsal kohal ning teda süüdistati rongkäigule saatvat koeri ja politseid. 24ndal veebruaril 1988 toimub tallinnas 2 kohas üritused eesti sünnipäeva puhul. 1) eesti rahvuslased kogunesid tammsaare parki, kes pooldasid eestit. 2) teine rühm kogunes aga võiduväljakul ning nemad tahtsid NSVL. Üritasid segada ka esimese rühma tegemisi ja toimetamisi. 1988 aprill luuakse loomeliitude pleenum ehk siis heliloojate, kirjanike, näitlejate täikogu, kes otsustavad toetada eesti rahvuslust. Sinna kuulus näiteks Rummo. 1988 luuakse muinsuskaitseseltsid vana asjade kaitsmine, eestluse säilitamine. Ning tudengid tõmbavad 3 kangast tudengimajale sinise, musta, valge.
Eestis olid 1988.a kujunenud välja ka selgepiirilised poliitilised suunad: A) Radikaalid/ Rahvuslased: neid esindasid ERSP; EMS jne. Pooldasid omariikluse kiiret taastamist. NSVL keskvõimudega koostööd teha ei soovinud. 1989.a. panid need jõud aluse kodanike komiteede liikumisele, mille eesmärgiks oli Eesti iseseisvuse taastamine õigusliku järjepidevuse alusel. Kodanike komiteede liikumine hakkas registreerima omaaegse Eesti Vabariigi kodanikke ja nende järeltulijaid, kes omakorda 1990.a. kevadel valisid Eesti Kongressi.
Viini kongressil taastatud absolutistlik valitsemiskorraldus ei arvestanud rahva nõudmistega. Tsementeeriti üksnes valitsejate dünastilised huvid, mis välistasid rahvusriikide tekkimise. Peagi hakati rahuvslikult meelestatud inimesi jälitama ning nende kodanikuõiguste taotlusi alla suruma. Piirati oluliselt sõnavabadust. Hakati nõudma rahvale kõrgeimat võimutäiust, konstitutsiooni, pralamentaarset valitsust ja kodanikuõiguste tagamist. 6) Mida taotlesid rahvuslased Saksamaal? Pärast Viini kongressi said Saksa riikides väiksemad rahvuslikud meeleavaldused ja isegi ülestõusud küllalt sagedasteks. Üha selgemalt nõuti ühtset Saksa rahuvsriiki konstitutsioonilisel alusel. Kuid Saksamaa killustatus ja riikide erinevad poliitilsed olud takistasid ühe suure ülemaalise rahuvsliku liikumise tekkimist. Seevastu väljendus rahuvslus väga elavalt kirjanduses, kunstis, muusikas ja teaduses. Pandi alus saksa keeleteadusele, mille rajajateks
Saksamaa koondas oma vabanenud väe Itaalia rindele ja saavutas Caporetto lahingus (24. oktoober) suure võidu. Itaalia vägi paisati Piave jõeni vang langes üle 250 000 Itaallase. 19. Prantsusmaa - Oli III Vabariik ja toimusid riigisisesed võitlused( mitmepartei süsteem) Dreyfusi afäär- süüdistati Saksamaa kasuks spioneerimises. Pooldajad-humanistid, vabariiklased, liberaalid. Vastased- monarhistid, katoliiklased, rahvuslased jne. Dfeyfusi võitis, demokraatia võitis. 1906- kirik lahutati riigist. Prantsusmaal toimusid ka mässud ja streigid, Prantsusmaa püüdis ennast Saksamaa eest kaitsta 20. Austria-Ungari - palju rahvusi ja palju segadust, puudus ühtne poliitika, kõik rahvused tahtsid erinevaid erakondi, sotsiaalprobleemid, rahvuslik probleem(kõik tahtsid autonoomiat). 21. Itaalia - madal heaolutase, põhi lõunast palju edukam. Itaalia oli küll
aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale. Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad, teistest nihilistid. Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud
muutmisele suure autonoomiaga liiduriigiks. Seda poliitikat toetas ka samal aastal loodud Eestimaa Rahvarinne. Eesti NSV suveräänsusdeklaratsioon, Kodanike Komiteede liikumine ja Balti kett Deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest Oluliseks sammuks Eesti autonoomsuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. Moskva seda ei tunnustanud. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. ENSV juhtkond sellega aga veel ei nõustunud, vaid taotles NSV Liidu muutmist võrdsete riikide liiduks liidulepingu alusel. Mõlemad suunad olid vastuvõetamatud aga nii Gorbatsovile kui ka tagurlikele kommunistidele, viimased organiseerisid Eestis Interliikumise (ka Inetrrinne), mis asus ägedalt NL-i terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi lämmatada. 23
Samal ajal neutraliseeris Eestis põranda all tehtavat kommunistlikku propagandat enamlaste endi poolt toime pandud massimõrvade avalikukstulek (teiste seas oli Tartus enamliku terrori ohvrina hukkunud Eesti õigeusu piiskop Platon). Eesti valitsus ja väejuhatus seadsid 1919. a veebruaris oma eesmärgiks viia rinne Eesti piiridest nii kaugele kui võimalik. Selleks loodeti Loode-Venemaal võimule aidata Vene valged ja Lätis sealsed rahvuslased. Vene valged olid selles regioonis moodustanud Põhjakorpuse-nimelise väekoondise (hilisem Loodearmee). Veebruaris hakati Eestis kokkuleppel Läti Vabariigi valitsusega formeerima ka läti väeosi. Eesti vägede korduvad katsed kanda sõjategevus üle Venemaale ja Lätisse ei õnnestunud 1919. a maini. Samal ajal täiendas Punaarmee tunduvalt oma jõude Eesti vastu (siin tegutses veebruarist maini 6-8 protsenti Punaarmee lahingujõududest ehk
Rahva omaalgatuslikud ettevõtmised. Sõja-aastail toimus uus elavnemine tänu sõjaga seotud organisatsioonide ja asutuste loomisele. Tallinnas ja Tartus alustasid tegevust sõjatööstuskommiteed, ülesandeks sõjaliste tellimuste jaotamine Eesti ettevõtete vahel. P- Eesti rahvuslaste koondumiskohaks sai Linnadeliidu Tallinna Komitee. Formaalselt loodi see ühendus Vene armee abistamiseks ja tagala korrastamiseks, tegelikult aga käisid seal koos ärksamad rahvuslased, arutades päevapoliitilisi probleeme ja Eesti tuleviku küsimusi. Suurimaks omaalgatuslikuks korralduseks kujunes Tõnissoni eestvõttel loodud Põhja-Balti Komitee, mille osakonnad rajati üle kogu maa, keskkommitee asus Tartus. Ülesandeks oli Eestisse saabuvate sõjapõgenike eest hoolitsemine, Vene armeele toidumoona hankimine ja Eesti majanduslike vajaduste rahuldamine. Majanduse olukord. Sõda tabas raskelt põllumajandust. Armeesse mobiliseeriti 30% talunikest ja 45% mõisatöölistest
· Hariduselt, tööstuslikult ja majanduslikult oli Itaalia väga ebaühtlane. · Pettumus Pariisi rahukonverenstl: loodetud piirkonnad sai endale Jugoslaavia kuningriik. · Kõrge tööpuudus. Sõjaveteranid ei leia rakendust. · Teravalt lõhenenud ühiskond. · Itaaliat haarab tugev streigiliikumine. Äärmusliikumiste esiletõus Suurim opositsiooni partei on sotsialistid, kes on sel perioodil väga radikaane. Neile vastanduvad rahvuslased e natsionalistid. Natsionalistide esimene aktsioon 1919. aastal D´Annunzio hõivab Fiume linna, kus luuakse fasistlik vabariik. 1919-1920 Kaks punast aastat Biennio rosso. Punastele vastukaaluks hakatakse looma võitusliite. Esimene neist on Fascio, looja Mussolini. Mundriks kujunevad mustad särgid. Mussolini esiletõus · 1921. a. nende võitlusliitude baasil luuakse fasistlik partei. Sümboliks saab fasi (keppide kimp, kuhu on seotud kirves). · 1922
olukorra üle. Loodi ka Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP), mis võttis ideoloogiliselt suuna Eesti iseseisvuse taastamisele. Sama aasta suvel toimusid ka öölaulupeod, Uueks EKP juhiks sai reformimeelne Vaino Väljas, ministrite nõukogu esimeheks aga Indrek Toome. Oluliseks sammuks Eesti iseseisvuse suunas oli deklaratsioon Eesti NSV suveräänsusest, mis võeti vastu 16. novembril 1988. 1989. aastal hakkasid radikaalsemad rahvuslased moodustama Eesti Kodanike Komiteesid, mis pidid taastama Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse alusel. Kommunistid organiseerisid Eestis Interliikumise (Interrinne), mis asus Nõukogude Liidu terviklikkust kaitsma ja püüdis eestlaste rahvuslikke püüdlusi eitada. Toimus ka Balti kett, kus eestlased, lätlased ja leedulased protesteerisid Molotovi- Ribbentropi pakti sõlmimise vastu. Alates sellest hakkas ka Eesti NSV juhtkond liikuma Eesti täieliku iseseisvuse toetamise suunas. 1990
aastaks täielikult venekeelseks, mitmed tunnustatud saksa ja baltisaksa õpetlased lahkusid Saksamaale. Eesti rahvuslikku liikumist olid juba enne venestuse algust tabanud mõningad tagasilöögid, peamiseks põhjuseks olid omavahelised vastuolud. Kuid alates 1880. aastate lõpust sattus see tõsisesse kriisi, kui venestuse tingimustes asuti rahvuslikku organisatsioone sulgema ja saksa keele kasutamisvõimaluste kõrval tunduvalt ka eesti keele oma piirati. Paljud rahvuslased pettusid ürituses, mõnest said venestuse pooldajad (näiteks Jakob Kõrv), teistest nihilistid (Ado Grenzstein). Venestusmeelsus eestlaste seas siiski eriti laialt ei levinud ning pigem hakati rohkem tähelepanu pöörama majandusele ning asjaajamisele vallavalitsustes, mis olid endiselt eestlaste käes, ka tegelikuks töökeeleks jäi seal eesti keel. Venestusaeg pakkus eestlastele ka teatud määral paremaid võimalusi eneseteostuseks, sest baltisaksa eriõigusi oli tunduvalt kärbitud
Tõnissoni ja Pätsi liit sai 29% häältest Olukord jäi ebamääraseks, sest juhtima jäid mitu üksteist välistavat võimu. 37. peatükk Iseseisvuse väljakuulutamine ja Saksa okupatsioon 1918 Maanõukogu otsus 1917 hilissügisel sai rahvuslikult meelestatud poliitikute seas selgeks, et Venemaa laguneb ja Eesti jääb omapead, võimu võimalikud võtjad olid baltisakslased, enamlased või rahvuslased. Maapäev lõi kontakte demokraatlike lääneriikidega, et selgitada välja, kes neile appi tuleks. 28. novembril võttis Maapäev vastu tähtsa otsuse - Eesti tuleviku määrab Eesti Austav Kogu, selle kokkuastumiseni on kõrgeima võimu kandjaks Eesti Maapäev. riigiõigusliku sideme katkestamine Venemaaga Maapäev peab vaid ennast Eesti seaduspäraseks esinduskoguks. Vene madrused ajasid Toompeale saabudes Maapäeva laiali, selle saadikuid
sotsiaal-majanduslikult arenenumaid piirkondi. Suurvürstiriigi raames küpses modernne soome rahvus. Suurema osa soome eepose "Kalevala" (1835-1849) aluseks olevast rahvaluulest kogus selle looja Elias Lönnrot Viena Karjalast. Peale "Kalevala" ilmumist rändasid paljud soome haritlased Karjalasse juuri otsima ja inspiratsiooni ammutama (karelianism). Karjalas hakati nägema omamoodi elavat vabaõhumuuseumi, kust võis aimu saada, kuidas esivanemad muiste elasid. Tollased soome rahvuslased pidasid karjala murdeid osaks soome keelest ning karjalasi endid osaks soome rahvusest. Suurvürstiriigi idapiiri taga, Vene Karjalas, täpsemalt Olonetsi (Aunuse) kubermangus ja Arhangelski kubermangu Kemi maakonnas elavad karjalased olid enamasti õigeusku. Leidus ka vanausulisi. Tegemist oli valdavalt kirjaoskamatu talupojarahvaga. Elatustase oli seal märksa madalam kui Soomes. Suurvürstiriigis ringirändavate karjala harjuskite vahendusel
regulaararmeega sõdijaid polnud ka neist. Pärast riigipööret Venemaal oktoobris 1917 üritasid enamlased võimu haarata ka Eestis, ent see õnnestus vaid osaliselt. Eesti rahvuslikud poliitikud ei tunnustanud enamlaste võimuhaaramist ja vastukäiguna kuulutas Maanõukogu end 15. novembril 1917 Eestimaa kõrgeima võimu kandjaks. Samal päeval saadeti Maanõukogu enamlaste poolt laiali. Enamlased alustasid rahvuslike poliitikute ja sõjaväelaste represseerimist. Rahvuslased omakorda võtsid 1917. aasta lõpus suuna iseseisva Eesti riigi väljakuulutamisele, sest enamliku Venemaa koosseisu ei soovitud jääda. Otsustati, et iseseisvus kuulutatakse välja esimesel soodsal võimalusel, millena nähti eelkõige Saksa vägede pealetungi, mis enamlased Eestist lahkuma sunniks. 1. veebruaril 1918 mindi kogu Venemaal üle vanalt Juliuse kalendrilt Gregoriuse kalendrile
et väiksearvulist serblastest vähemust kiusas taga albaanlastest enamus. Hiljem tühistas ta Kosovo autonoomia, sulges selle albaaniakeelse ülikooli ja enamiku selle koolidest ja asendas albaaniakeelsed politseinikud serblastega. Selline teguviis hirmutas bosnialasi, horvaate ja sloveene, kes kartsid, et Milosevic võib oma kasvavat võimu kasutada sarnaste repressioonide kehtestamiseks nende suhtes. Nimetatud vabariikide rahvuslased nägid oma võimalust lahkulöömiseks. Nende rahvuslaste hulgas oli edukamate ja sõjakamate seas Horvaatia Franjo Tudjman, endine Jugoslaavia armee kindral. 1990. aastal valiti ta Horvaatia liidriks. Oma kampaania ajal tõotas ta viia vabariik Jugoslaaviast välja täielikule iseseisvusele. Tema võit tõi paanika neisse Horvaatia piirkondadesse, kus elasid serblased. Neil olid elavad mälestused 1940. aastatest ja nad kartsid, et nendest saavad tapatalgute teise ringi ohvrid.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
