Klassikalises ajajärgus kaob tardunud poos ja hakatakse kujutama keerukamaid liigutusi. Klassikalisel ajastul kujuneb peamiseks materjaliks pronks. Tehakse ka marmorist, aga pronkskujud on vastupidavamad. Klassikalisel ajajärgul kujunes kaks skulptuuri koolkonda, mis võistlevad oma vahel. Tuntuim on Ateena koolkond ja teiste hulgas oli ka Sparta koolkond. Ateena koolkonda kuulusid nt. MYRON, PHEIDIAS. Sparta koolkonda kuulus nt. POLYKLEITOS. Polykleitose ,,odakandja" lõi Kreeka sõdalase atleedi ideaaltüübi. Selle mõõtmed kujunesid normiks kaanoniks. Ateena skulptuur on vaataja jaoks huvitavam, omapärased poosid, püüdsid edasi anda liikumist. Nt. Parthenoni kujud (viiluväljal ja friisil) Naisesse suhtuti antiikkreekas halvasti, erandiks on amatsoonid. Lugupidamisega suhtuti hetääridesse e. prostituutidesse, mille põhjus oli see, et neile anti korralik haridus. Nad
Kreeka skulptuur iseseisvus kiiresti ja arenes realismi suunas. Kujunes nn klassikaline näotüüp kitsas nina laubaga ühel joonel, sügaval asetsevad silmad, väike täidlane suu. Kunstniku ei huvitanud mitte konkreetne inimene, vaid inimene üldse, inimene oma parimas variandis. Klassikalisel ajastul osati juba skulptuurile anda kõikvõimalikke poose, parim näide Myroni ,,Kettaheitja" (säilinud rooma marmorkoopiad). Täiustus lihaste modelleerin. Kujur Polykleitos mõõtis inimesi ning töötas välja ideaalse inimese proportsioonid. Tema ,,Odakandja" skulptuuri vaadates oli see madal jõuline figuur. Klassikalise ajastu kuulsaim kujur oli Pheidas, kes kujundas suure osa Ateena akropolist, lisaks maailmaime Zeusi kuju Olümpias. Hellenismiajal hakkas kunstnikke enam huvitama inimisiksus, tema individuaalne välimus ja tunded. Portreelahendused muutusid veenvamaks, valitsejaid idealiseeriti
· Kettaheitja on ka väga kummalises poosis · Hästi on välja töödeldud sportlase lihased · Ateena koolkonnale on iseloomulik liikumise kujutamine · Selliste kujude puhul on sageli kasutatud tugiposti · Kuju püstihoidmine on oluline probleem kontraposti küsimus · Mõnikord kasutati tugiposti, enamasti aga paigutati inimese jalad toetavaks · Kontraposti probleemiga tegelesid paljud sparta koolkonna skulptorid · Kõrgklassika Sparta skulptoritest on tuntuim Polykleitos · Ta oli Pheidiase kaasaegne ning olevat Pheidiast kunagi isegi võitnud · Polykleitose kujud on üksteisele küllaltki sarnased kogu sparta koolkonna viga · Sparta koolkonnas tehti edasi alasti mehekujusid · Kujud muutusid täiuslikumaks, palju tehti sõdalaste kujusid · Polykleitose kuulsaim töö on ,,Odakandja" · Polykleitos oli ka üks esimesi kunstiteoreetikuid Vana-Kreekas · Ta on kirjutanud teose ,,Kaanon"
Aphroditest. Theseioni poolt Ateena Nike templi skulptuurid, ilusaim on sandaali jalast võttev Nike ainulaadne on maitse ja virtuoosne tehnika, millega on teostatud jumalanna rikkalikus voldistikus allalangev õhuke, kehavorme selgesti läbi paista laskev loorisarnane rüü. Paioniose Nike kujutas lendamise motiivi, hoogsa liikumise tagajärjel laseb lai ja avar rõivastus kehavorme selgesti esile tulla (joonia koolkond). Dooria koolkonnast Polykleitos pronksivalaja, eelistas kujutada ilusaid noori alasti kehasid, laseb figuuri kogu raskusega toetuda ühele jalale, kuna teine jalg asetseb vabalt, kuulsaim töö ,,Odakandja" (ehk Dorüfoor, säilinud mitu hilisema aja koopiat), püüdis kindlaks teha inimese keha kujutamisel üldkehtivaid proportsiooniseadusi. Tema ideaal oli kindel, tugev, võrdlemisi madal figuur, iseloomult sarnane dooria stiili ehitistega. 4. sajand eKr teine õitseaeg
Myron oskas hästi edasi anda kiireid liigutusi, energilisi j õupingutusi. Kreeka skulptuuri esimene õitseaeg oli 5. sajandi teisel poolel e. Kr. Se e on nn kõrge stiil. Kujutamislaad on tõsine, pidulik , rahulik. Inimesed on idealiseeritud, isikup äratud. Kujutati pea miselt jumalaid. Skulptor oli Pheidias. Te ma töid: * Parthenoni skulptuursed kaunistused * Athena kuju Parthenoni templi sees * Athena kuju Akropolil *Zeusi kuju te mplis Olü mpias Kuulus skulptor oli ka Polykleitos. Kujutas noori alasti kehasid. Iseloo mulik keharaskus toetub ühele jalale, teine jalg vabalt. Kasutas vaid pronksi. Te ma tuntuim töö:* Odakandja tugev, madal, jõuline. Ajastule tüüpiliselt ideaalkuju, puudub isikupära, hingestatus. Kreeka skulptuuri teine õitseaeg oli 4. sajandil e. Kr. , nn kaunis stiil. Rohke m rõhutatakse tundeid, ini mese siseelu, individuaalsust. Sa mas on tähtis ka ilu, täiuslikkus. Selle aja kuulsamaid skulptoreid oli Praxiteles
5 Ajastu ehitusmälestisi: Aphaia Athena tempel Aiginal VI saj eKr Hera tempel Olümpias VI saj eKr Zeusi tempel Olümpias V saj eKr (arhitekt Libon, skulptuurid Pheidias) Ateena Akropol V saj eKr (Pheidiase kujundatud ansambel) sh o Propüleed (arhitekt Mnesikles) o Nike Apterose tempel (arhitekt Kallikrates) o Parthenon (arhitektid Iktinos ja Kallikrates) o Erechteion Epidaurose teater IV saj eKr (arh. Polykleitos Noorem) Halikarnassose Mausoleum IV saj eKr (arh. Pytheos ja Satyros) Pergamoni altar IV saj eKr Ehitustüübid: Templid, teatrid, ühiskondlikud hooned, spordirajatised, peristüülõuega elumaja. Ehitusmaterjalid: Ehituskivi, travertiin, marmor. Katusekive, voodriplaate, katteplaate jne tehti nii põletatud savist kui marmorist. Ehitustehnika: Kreeka ehitustehnika ja konstruktsioonid paistavad silma täpse teostusega. Müürid laoti sideaineta
keha põhiliselt ühele jalala (tugijalg) ja teisele ta ainult nõjatub (nõjajalg) . Kreeka skulptorid hakkasid jäljendama seisakust tulenevaid skeletiluude asendeid ja lihaste pinget tulemuseks oli enneolematu looduslähedus ja väljenduse veenvus. 6. * ,,Odakandja" 5.saj keskel eKr valmis Sparta skulptori POLYKLEITOSe kontrapost on täiuslikult lahendatud. Odjakandja seisab, kuid tajutav on tema liikumisvõime. Polykleitos lõi kreeka sõdalase-atleedi ideaaltüübi, mille mõõtmed kujunesid kehtivaks normiks ehk kaanoniks. * ,,Kettaheitja" väga kuulsa ateena skulptori MYRONi teosed. Kettaheitjat tunneme vaid koopiate kaudu. Myron tahtis ja suutis kujutada liikumist 7. reljeefikunst * Kreeklased eelistasid kõrgreljeefi. * Dooria stiilis templitel olid reljeefid metoopidel, joonia templitel aga katsid reljeefid katkematu lindina kogu friisi.
Kreeklaste usundis sarnanesid Olümpose mäel elavad jumalad nii oma välimuselt kui ka eluviisidelt tavaliste inimestega. Inimestena neid ka kujutati, kuid ikka terve, tugeva, hästiarenenud keha ja meeldiva näoga. Väga tihti näeme nn. akte- alasti kujusid. See võte võimaldas paremini kujutada ilusaid, harmoonilisi kehasid. Isegi rõivastatud kehade puhul püüti kaunilt kujundatud voldistiku abil esile tõsta kehavorme. 5. sajandi suured kujurid Myron, Polykleitos ja Pheidias aitasid igaüks omapoolsete uuendustega skulptuuri looduslähedasemaks muuta. Polykleitose noored alasti sportlasekujud, näiteks `'Odakandja'' toetuvad vaid ühele jalale, hoides teist vabalt kõrval. Nii saadi nende kehad veidi pöörduma ja selline uudne asend jättis mulje liikumisest. Siiski ei saanud sellistele seisvatele marmorkujudele anda väga keerukaid poose või elavaid zeste- kuju oleks kaotanud tasakaalu või habras marmor lihtsalt murdunud
saj.e.m.a. MYRONI Kettaheitja. Suurimaks kunstikeskuseks sel ajal oli Ateena ja kuulsaimaks kunstnikuks PHEIDIAS. Tema on teinud eelkõige Parthenoni skulptuurid. Tema töö on ka hiiglaslik 12 m kõrgune jumalanna Athena kuju Parthenoni templis. See oli kaetud kulla ja elevandiluuga. Senini pole aga suudetud täpselt kindlaks teha, millised on Pheidiase enda ja millised tema õpilaste tehtud figuurid. Teine kuulus kunstnik sellest ajajärgust on POLYKLEITOS. Tema on teinud Odakandja (kontrapost). Vanakreeka kõige iseloomulikumaks kunstiliigiks on peetud skulptuuri. Kujurite peaaegu ainsaks aineks oli inimene. Esimesed kreeklaste skulptuurid, mida tunneme, on hilisematega võrreldes algelised ja kohmakad. Seepäasrt nimetatakase 7. Sajandist kuni 5 sajandi alguseni arhailiseks ajajärguks. Kehade proportsioonid selle aja skulptuuridel on sageli ebaloomulikud. Tähelepanuväärsed on kujude näod kus kõigil on ühesugused
aga katsid reljeefid, mille autoriteks olid oma aja tuntumad skulptorid (Skopas jt). Hoone teine korrus oli väljaspoolt ümbritsetud joonia sammastikuga, siseruumis aga oli lae toestuseks 15 korintose sammast, samas paiknesid ka Mausolose ning tema naise Artemisisa kujud. Mausoleumi katus moodustus 24-astmelisest püramiidist, mida kroonis marmorkvadriiga. Hilisklassikasse kuulub ka üks paremini säilinud kreeka teatreid. Polykleitos noorema poolt 4.saj II poolel eKr. ehitatud Epidaurose teatrit peetakse kreeka ilusaimaks teatriks. Ümmargust 20-meetrise läbimõõduga orchestrat ümbritsevad järsule mäeküljele astmetena raiutud theatroni 12 sektoriks jaotatud alumise ja 22 sektoriks jaotatud ülemise osa istmeread,mis mahutasid kokku 12 000 pealtvaatajat. Tänu istekohtade läbimõeldud paigutusele oli nähtavus lavale väga hea. Teatriga umbes sama ajal ehitas Polykleitos noorem Epidaurosesse ka Thymele, 22 meeetrise
tavaliselt lokkisjuukselise soenguga; näol nn "salapärane arhailine naeratus" Skulptuur saavutas oma täiuse klassikalisel perioodil. Klassikaline skulptuur püüdles enam liikumise väljendamisele, samal ajal säilis ka ideaalitaotlus, seetõttu on endiselt skulptori eesmärgiks ka inimkeha ideaalilähedane kujutamine. Ainult portreeskulptuuridel võib näha ka kreeklaste tegelikku ilmet, mis ei vasta kaugeltki ideaalile. Kreeka skulptor Polykleitos püüdis oma teostes edasi anda terve inimkeha ilu ("Odakandja"). Liikumise väljendamisele püüdlevatest skulptuuridest on kahtlemata tuntuim skulptor Myroni "Kettaheitja". Kuulsaim kreeka kujur oli Pheidias, kes kujutas eranditult jumalaid. Enamtuntud olid ta kaks hiigelkuju. Üks oli Athena raidkuju Parthenonis. See kuju oli valmistatud elevandiluust ja kullast ning oli 12 m kõrgune. Teine kuju oli troonil istuv Zeusi raidkuju, mis asus Olümpias Zeusi templis. See
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
