Kodudes 9 kummardati väiksemaid jumalaid, et need aitaksid lahendada igapäevaküsimusi. Paljusid jumalaid kujutati loomadena, näiteks armastuse ja rõõmujumalannat Bastetit kassina, või linnu- ja loomapeaga inimestena. Thothi on kujutatud iibise peaga. Thoti oli kirjutamise ja teadmiste jumal ning mõnikord kujutati teda ka paavianina. Jumalatel olid omad perekonnad. Näiteks Osiris ja Isis olid mees ja naine ning neil oli poeg Horos. Horost kujutati kulli pea ja inimese kehaga. Horos kaitses vaaraode võimu. Osirist kujutati papüürusroost ja jaanalinnusulgedest krooniga. Ta kandis konksu ja kooti näitamaks, et tema on hauataguse riigi valitseja, talle pidid kõik surnud oma elu jooksul kordasaadetud tegudest aru andma. Hauatagune elu sai osaks vaid headele inimestele. Isis hoolitses Horose (Isise ja Osirise laps)
Tunrida Skandinaavia naiskurat Typhon Kreeka sünonüüm Saatanale Yaotzin Asteekide põrgujumal Yen-lo-Wang Hiina Põrguvalitseja Iidsete aegade kuradeil on alati või vähemalt enamasti olnud looma kuju. See on tõend inimese püsivast vajadusest eitada, et ka tema on loom, mille teadvustamine oleks andnud tema eneseteadvusele ja egole raske hoobi. Juudid ja egiptlased põlgasid sigu. Siga sümboliseeris jumalaid freya, Osiris, Adonis, Persephone, Attis ja Demeter ning neid ohverdati Osirisele ja Kuule. Hiljem hakati siga võrdlema Kuradiga. Foiniiklased kummardasid kärbesjumalat Baali, kellest hiljem sai kurat nimega Beelzebub. Nii Baali kui ka Beelzebubi sümboliseerib sõnnikumardikas ehk skarabeus, mis Egiptuses tähistab taassündi, nagu ka müütiline lind Fööniks, kes tõusis iseenda tuhast. Tänu kontaktidele pärslastega, uskusid iidsed juudid, et kaks suurt jõudu, mis
eKr. ) ja Keskmise riigi ( 21. saj. eKr. - 18. saj. algus eKr ) Uue riigi ( 16. saj. eKr. - 11 saj. eKr.) ja hilis Egiptuse ( 1. at. eKr. ). Iidsetel aegadel välja kujunenud egiptuse usund ja mütoloogiad käsitlevad maailma loomist, jumalate üleolekut inimestest, hea ja kurja vahelist võitlust. Maailma loojaks peeti päikesejumal Re - d, kellest sündisid teised jumalad ja inimesed. Jumalate panteon on suur, nende hierarhia täpselt määratletud. Heaks armastatumaks jumalaks oli Osiris, keda austati maa, vee ja taimkatte jumalana. Tema surmas ja ülestõusmises peegeldusid põhilised põlluharimistsüklid ( surm ja ülestõusmine annavad paralleeli ka kristlusega ). Jumalatena austati Egiptuses ka loomi: härga ( jumal Amon ), kasse, lehmi, kotkaid. Vana Egiptuse usundi peamiseks eripäraks on aga üldine surnutekultus ja usk hauatagusesse ellu. Egiptlased uskusid igal inimesel olevat surematu hinge Ka, kes oli otseselt seotud inimese keha ja selle
patususest, kurjus inimeses on kõrvaldamatu ning tõeline voorus pole mitte lunastuse saavutamine, vaid lõputu võitlus lunastuse nimel. Ülistatud on halastus, armastus, sallivus, inimlik sümpaatia, kohusetunne, mõistuspärase tunnetamine, usuline innukus, maiseid-ajutisi asju peeti põlastusväärseks. Kristlus muutus ka religioonina. Neljandal sajandil paganpühad ja tavad ristiusustati (nt jõulud, templid jne), müsteeriumireligioonidest võetakse üle mitmed hoiakud (Mithra, Isis ja Osiris, Kybele inimeste uuestisünd, hea ja kurja vaheline võitlus): 1) 204 eKr hakkas Rooma riigis kehtima Kybele müsteeriumiusund, mille läbivateks teemadeks olid surematus, looduse taassünd ja inimeste uuestisünd. 2) Isise ja Osirise kultus tõi samuti surmajärgse uuestisünni lootuse. 3) Mithra kultus levis Roomasse 1. sajandil pKr, peale seda kui Keiser Nero lasi end pühendada Mithra müsteeriumisse, aastal 307 kuulutati Mithra "võitmatu päikesejumalana"
T h e sacrificial death of the old king cleans the slate and pays for the mistakes of the past year. Gradually, popular or very powerful kings managed to extend their rule but the tradition of sacrificing the old king ran very deep and was often represented symbolically in the customs, traditions, and ritual pageants of the mound-building cultures. T h e literal sacrifice of the king and his replacement with a successor was replaced by a mythological death and rebirth, like that of Osiris. T h e king was identified with the god who had died and come back to life again, and acted out his death, dismemberment, and rebirth in dramatic rituals rather than by actually dying. T h e scholar Theodore Gaster described four types of ritual in the ancient world o f the N e a r East that followed one another in a seasonal sequence o f M o r t i f i c a t i o n , Purgation, Invigoration, a n d J u b i l a t i o n , all related to the death and rebirth o f the g o d or king
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
