........................................................................................................................................................... 10 2. iseloomustab joonise abil Maa siseehitust ning võrdleb mandrilist ja ookeanilist maakoort; ..................... 10 3. võrdleb geoloogilisi protsesse (vulkanism, maavärinad, kurrutused, murrangud, kivimite teke, süvikute teke, maakoore teke ja hävimine) laamade erinevatel servaaladel (ookeaniliste laamade eemaldumine, ookeanilise ja mandrilise laama põrkumine, kahe mandrilise laama põrkumine, kahe ookeanilise laama põrkumine) ning kontinentaalse rifti ja kuuma täpi piirkonnas; ....................................................................... 11 4. teab vulkaanide tekkepõhjusi, levikut ning võrdleb neid kuju ja purske iseloomu järgi;.............................. 13 5. teab maavärinate tekkepõhjusi, levikut ja nende tugevuse mõõtmist Richteri skaala abil; ......................... 13 6
Kihtvulkaanid on reeglina suuremad kui slakikoonused, kuid väiksemad kui kilpvulkaanid. Kihtvulkaani nimi tuleb ettekujutusest, et vulkaani läbilõige koosneb vahelduvatest laava ja tefra kihtidest. Kihtvulkaanid võivad enda koosseisu haarata ka väiksemaid vulkaane, näiteks slakikoonuseid. Kihtvulkaanid on levinud peaaegu kõigis piirkondades, kus esinevad vulkanismi ilmingud, kuid kõige levinumad on nad kahtlemata mandrilise ja ookeanilise maakoorega laama kokkupõrkepiiril ehk subduktsioonivööndeis. Kihtvulkaani nõlva kalle sõltub vaäljapaiskunud ainest. Peen tuhk ja räbu jääb paigale umbes kaldenurga 30 kuni 35 kraadi juures. Et need ained kanduvad tavaliselt kraatrist kaugemale kui jämedam materjal, lasuvad nad koonuse jalamil, kuna jämedam materjal kuhjub kraatri vahetusse lähedusse 40- kraadise ja suuremagi nurga all. Sellest tulenebki kihtvulkaani nõlvade tavaliselt veidi nõgus kuju
html ) See idealiseeritud ekvatoriaalse upwelling’u mehhanismi pilt esineb harva, sest idatuuled võivad mitte olla piisavalt tugevad, või sellepärast, et piisavalt tugevad tuuled puhuvad mandritel. Kõige paremeni on ekvatoriaalne upwelling esitatud Kesk- ja Ida- ekvatoriaalses Vaikses ookeanis, eriti La Niña aastatel. [6] 9 2.2.1. Ekvatoriaalne upwelling, El Niño ning La Niña nähtused Joonis 6. kujutab tüüpilist atmosfääri ja ookeanilise tsirkulatsiooni, mis eksisteerib troopilises Vaikses ookeanis. [14] Tavaliselt Vaikse ookeani lääneosas pinnakihi temperatuur on mõne kraadi võrra suurem kui Lõuna-Ameerika rannikuvetes. See on tingitut passaatidest, mis puhuvad idast läände piki ekvaatorit ning võimaldavad külma, toitainete rikka, Lõuna- Ameerika looderannikust pärineva vee tõusu ehk upwelling’ut (vt 2.2). Ka need samad tuuled lükkavad pinnakihi vett läände, mille tulemusena vesi koguneb Vaikse ookeani
Kivimikihid Settekivimid, graniit, basalt Settekivimid, basalt 6. iseloomustab laamade liikumist ja selgitab laamade liikumisega seotud geoloogilisi protsesse: vulkanism, maavärinad, kurrutused, murrangud, kivimite teke; laamtektoonika, kurrutus 7. oskab võrrelda geoloogilisi protsesse laamade erinevatel servaaladel: ookeaniliste laamade eemaldumine, ookeanilise ja mandrilise laama põrkumine, kahe mandrilise laama põrkumine, kahe ookeanilise laama põrkumine; A. Ookeanilaama sukeldumine mandrilaama alla · Raskema ookeanilaama serv sukeldub kergema mandrilaama alla. · Subduktsiooni ehk sukeldumispiirkonda nimetatakse ka aktiivseks ookeaniääreks.
Mida rohkem sajab, seda suuremaks kujuneb äravool. Väga kuivadel aladel jõed puuduvad ning vähene maapinnale langev sademetevesi kulub enamasti auramisele. Valglad saab jaotada kaheks: (*) perifeersed äravoolualad, jõgede vesi jõuab maailmamerre; (*) siseäravoolualad, jõgede vesi jõuab mandrisisestesse nõgudesse või suurtesse kõrbetesse ning ühendus maailmamerega puudub. Mandrisisestes ookeanilise äravooluta alades esineb püsivaid ja ajutisi jõgesid ning nende vesi on maailmamerega ühenduses vaid atmosfääri kaudu (KaspiaAraali äravoolu ala, Volga, Uural, Sahara kõrb, KeskAustraalia kõrbealad). Mõnedel jõgedel ei ole suuet sellepärast, et inimtegevus (põldude ja istanduste niisutamine, kuivendamine, paisjärvede rajamine ...) on jõgesid veevaesemaks muutnud ning jõed ei jõua enam oma ajaloolisesse suudmepiirkonda (Araali meri)
Sisetuum 5100-6370 13,3 Raud, nikkel -3500 tahke Litosfaär - Maa tahke kivimkest, mis koosneb maakoorest ja astenosfääri peale jäävast vahevöö ülaosast, on liigendunud laamadeks. Astenosfäär - vahevöö ülaosas ookeanide all -50 km, mandrite all -200 km sügavusel paiknev kivimite mõningase ülessulamise piirkond, millel triivivad litosfaäri laamad. Mandrilise ja ookeanilise maakoore võrdlus Näitaja Mandriline maakoor Ookeaniline maakoor Maakoore paksus Kuni 70 km Kuni 20 km Maakoore vanus Kuni 4 miljardit aastat Kuni 180 milj. aastat Maakoore tihedus 2,7 (kergem) 3,0 (raskem)
viljastamine. Peajalgsed asetavad munad merepõhjale ning valvavad neid. Pärast järglaste koorumist nad surevad. Peajalgsed liiguvad raketi põhimõttel. Liikumise alustamiseks imeb loom mantlihõlma abil vee mantliõõnde ning suleb selle siis mantli hõlmal olevate nn. "nööbikestega". Järgnevalt suruvad mantli lihased vee jõuliselt läbi pea alumisel küljel paikneva lehtri ava välja. Väljapaiskuv veejuga lükkab looma edasi tagumine ots ees. Peajalgsed elavad ainult ookeanilise soolsusega meredes, kus vee soolasisaldus ei lange alla 33 promilli. Seetõttu ei leidu seepiaid ja kalmaare Mustas meres, kus soolsus on ligi 2 korda madalam kui ookeanides. Ka Läänemeres ei ole peajalgsetele sobivaid tingimusi. Peajalgsete "soolaarmastus" on tingitud sellest, et väiksem üleslüke magedas vees sunniks ujupõieta loomi kulutama liiga palju energiat põhjavajumise vältimiseks. Peajalgsed on toitumise kaudu seotud paljude ookeanielanikega. Kõik peajalgsed on röövloomad,
29. Ookeanikoore tekkimine ja ookeanikoore hävimine ookeani keskahelikes ja subduktsioonivööndites. Moodustub ookeanide keskahelikes ookeanipõhja avanemisel kus osa ülessulanud vahevöö ainest (ultraaluselistest kivimitest peridodiitdest) pressitakse avanevatesse riftivöönditesse ja nende äärealadele. Hävib subduktsiooniprotsessi käigus kas mandrilise maakoore või teise ookeanikoore alla laskudes. 29. Kontinentaalse ja ookeanilise koore vanused? Ookeanilise ja kontinentaalse koore sukeldumisvõime vahevöösse? Mandriline koor ei tee läbi subduktsiooni nagu ookeaniline ja seetõttu on ka mandriline koor vanem ja paksem. Kuna kontinentaalne maakoor on ookeanilisest kergem, ei ole tal võimet subdukteeruda. 31. Astenosfäär ja litosfäär nende füüsikaline sisu ja tähtsus laamtektoonikas? Litosfäär on maa väline tahke kivimkest, mis ,,ujub" astenosfääril, on jäik, tükeldatud
Soomuslimustele on iseloomulik täiesti eripäraste kojasilmade olemasolu. Kojaplaatide kasvades tekivad nende serval pidevalt uued silmad, ja see jätkub peaaegu kogu looma elu vältel. Ühel isendil võib silmade arv ületada 11 tuhandet. Kõige intensiivsemalt on soomuslimustel värvunud keha selgmine pool, mis on sageli ookerkollane või pruun. Kuid osal liikidel kohtame mitmesugust täpilist mustrit. Soomuslimused on põhja loomad ja nad asustavad kõiki normaalse, ookeanilise soolsusega meresid, elutsedes mitmesugustel sügavustel. Enamik soomuslimuseid on väheliikuvad loomad, kuid nende seas leidub ka suhteliselt kiiresti liikuvaid vorme. Paljud soomuslimused tõusu ja mõõna ehk loodete vööndi ülemise piiri lähedal ja taluvad ilma kahjuta veest väljas olekut. Mõningaid soomuslimuseid kasutab inimene toiduks, nagu näiteks kühmulist mardiklimust, samuti stelleri peitsoomuslast ja perekonna külgogalase liike
Murrang tekib kahe maakoore ploki vahele, kui need nihkuvad teineteise suhtes. Seotud maavärinatega. Murrangutega seotud kivimid on rikkad maakmineraalide poolest. Plate boundary an actively deforming region where two (or more) tectonic plates or fragments of lithosphere shift. () , . San Andrease murrang San Andrease murrang on piiriks Põhja-Ameerika ja Vaikse ookeani laama vahel. On näide nihkemurrangust, millised tüüpiliselt esinevad ookeanilise koore aladel. Vaikse ookeani laam liigub Põhja- Ameerika laama suhtes loodesse kiirusega mõni cm aastas. Hüdroloogiline tsükkel Mitte ükski organism ei saa elada ilma veeta. Kogu evolutsioon on arenenud nii, et kõik elav Maal on kohastunud tarbima vett. Hüdroloogiline tsükkel on veeringe Maa pindmiste sfääride (litosfäär, hüdrosfäär ja atmosfäär) vahel. Hydrologic cycle describes the continuous movement of water on, above and below the surface of the Earth.
Selfi kulmu sügavus võib olla paarikümnest meetrist kilomeetrini, keskmine sügavus 130 m. Selfi laius kõigub peaaegu nullist kuni 1000 kilomeetrini.2)Mandrinõlv. Suhteliselt järsu kaldega ala. Ulatus tavaliselt väike 20-100 km. Mandrinõlva alumiseks piiriks loetakse kohta, kus kalle on vähenenud 1:40-le; enamjaolt sügavusel 1400-3200 m. Edasi eristatakse veel mandrijalamit (väike kalle, suhteliselt sügav, kuid mandriline maakoor) ja üleminekuala mandrilise ja ookeanilise maakoore vahel.3)Ookeanisäng (abyssal plain). Maailmamere sügav osa, hõlmab üle 2/3 ookeanide pindalalst. Enamjaolt lauge, kuid võib esineda mäestikke ja sügavaid orge (süvikuid, oceanic trench) Soolsuseks S nimetatakse lahustunud mineraalsoolade massi merevee massiühiku kohta, mida klassikaliselt väljendatakse promillides ().Tänapäeval on üle mindud praktilisele soolsuse skaalale (PSU), kus instrumentaalselt mõõdetud elektrijuhtivuse, temperatuuri ja rõhu abil määratakse
Iseloomusta riigi asendit laamtektoonikast lähtudes(millisel laamal paikneb, kas laama kesk- või ääreosas jne). Riik asub Lõuna-Ameerika laama (mandriline) ja Naza laama (ookeaniline) äärealal.Kuna riik kulgeb mööda rannikuala, jääb ta täpselt nii ühe kui ka teise piirkonda. 23 Riigis esineb väga palju maavärinaid, sest Tsiili asub mandrilise ja ookeanilise laama kokkusaamispiirkonnas ja antud nähtus põhjutab tihti maavärinaid ja vulkaanipurskeid. · Välja on toodud maavärinakaart, kus on hästi näha sagedasi maavärinaid. Selle kaardi põhjal saab teha ka järelduse laamtektoonikast ning selle paiknemisest. Kliima Mis on peamised selle riigi kliimat kujundavad tegurid? Iseloomusta nende mõju. Territooriumi omapärasest asendist ja vahelduvast pinnamoest lähtuvad suured kliima erinevused. Põhja-Tsiilis valitseb
tardumisel tekkinud kivimitest, millel lasuvad süvamere setted. Mandriline maakoor moodustab mandreid ning koosneb mitmesugustest sette- ja moondekivimitest ning nende ülessulamisel tekkinud magmast tardunud graniidist. Maakoore kivimiline koostis on meie planeedi unikaalse geoloogilise arengu produkt. See on praegu 580 km paksune ning jaguneb kaheks erineva vanuse ja tekkeviisiga ookeaniliseks ja mandriliseks osak. Mandrilise ja ookeanilise maakoore võrdlus: Näitaja Mandriline maakoor Ookeaniline maakoor Maakoore paksus Kuni 70km Kuni 20km Maakoore vanus Kuni 4 miljardit aastat Kuni 180 miljonit aastat Maakoore tihedus 2,7 (kergem) 3,0 (raskem) Kivimikihid Settekivimid, graniit, basalt Settekivimid, basalt 2. Riigi arengutaseme näitajad. SKT (sisemajanduse kogutoodang) riigi territooriumil aasta jooksul toodetud kaupade ja
Võivad tekkida üksteisele järgnevatena, moodustades seeria. Kui murrangu käigus nihkub üks kiht teisele peale, nimetatakse seda kattemurranguks e tektooniliseks katteks e pealenihkeks. Tekivad intensiivse kokkusuruva pinge olemasolul. Venituspingete väljas tekivad alangud ja ülangud, ning nende kompleksid pangasmäestikud. Lüstriliste murrangute vahelt mandrilisel maakoorel võib maakoor katkeda ja riftide vahelt võib alguse saada ookeanilise maakoore tekke. (Nt. Punane meri) Ookeani äärtes on hiljem näha lüstrilised murrangud, mis on seal ookeani tekkeaegadest. Maavärinad. Maapinna vibratsioon ja nihked, mis on tingitud kivimites kuhjunud mehaaniliste pingete hetkelistest lahendustest. Ruumilained : pikilained P(primus) ja ristilained S(secundos) Pinnalained : Rayleigh lained (vertikaalsed nagu merelained) ja Love lained (horisontaalsed) Põhjustavad maapinnal purustusi.
Üsna erinevad on kapõhjaloomastiku organismid oma eluviiside poolest. Näiteks esineb nende hulgas ujuvorme, kes enamasti ujuvad põhalähedastes veekihtides ja laskuvad aegajalt põhjale, mööda põhjataimestikku ringi roomavaid ja joksvaid vorme, vabalt merepõhjal lebavaid vorme, põhjasetteisse kaevuvad vorme. Asudes vaatlema põhjaloomastiku Läänemeres, tuleb eeelkõige märkida selle liigilise koosseisu suhtelist vaesust, võrreldes ookeanilise soolsusega merelahdedes. Loomastiku vaesust tingibki enamasti vee madal soolsus Läänemeres, mis ei võimalda tüüplistel merevee elukatel selles veekogus elada. Merevormidest esinevad Läänemres ainult kõige avarasolsemad, kes taluvad veesoolsuse tugevat vähenemist. Peale merevormide kuulub Läänemere põhjaloomastiku hulka veel ka riimvee -ja mageveevorme. Magevee vormid on siiski piitatud levikuga, asustades peamiselt
Peamised neist on: vasemaak (Cu), rauamaak (Fe), molübdeen (Mo), hõbedamaak (Ag), kuld (Au), nitraat, (veidi ka mangaanimaaki (Mn), naftat, kivisütt). Põhja Tsiilis, Atacama kõrbes, on maailma suurimad vasemaagi maardlad. (Joonis 3). LAAMTEKTOONIKA Tsiili asub Lõuna-Ameerika laama edela- ja läänepoolses ääreosas. Lõuna-Ameerika laamast läände jääb Nazca laam. Lõuna- Ameerika laam on mandriline laam ja Nazca laam ookeaniline. Nende kahe laama põrkumisel sukeldub ookeanilise maakoore põrkeserv mandrilise laama serva alla. Tekkinud surve tulemusena pressitakse ülemise laamaserva kivimid kurdudesse ja lõhestatakse, tekib kurdmäestik. Nii on tekkinud Andide mäestik. Tekkinud lõhedesse tungib neeldunud laamaserva ülessulamisel eralduv kergem magma, mis voolab vulkaanide kaudu maapinnale, seetõttu on Andides ka palju vulkaane. VULKAANID, MAAVÄRINAD Andide mästikus on üle 50 aktiivse vulkaani. Vulkaanide tõttu esineb Tsiilis ka
mandriline ookeaniline maakoor settekivimid maakoor graniit basalt vahevöö Ookeaniline maakoor moodustab maailmamere põhja ning koosneb basaltse magma tardumisel tekkinud kivimitest, millel lasuvad süvamere setted. Mandriline maakoor moodustab mandreid ning koosneb mitmesugustest sette- ja moondekivimitest ning nende ülessulamisel tekkinud magmast tardunud graniidist. Mandrilise ja ookeanilise maakoore võrdlus: näitaja Mandriline maakoor Ookeaniline maakoor Maakoore paksus Kuni 70km Kuni 20km Maakoore vanus Kuni 4 miljardit aastat Kuni 180 miljonit aastat Maakoore tihedus 2,7 (kergem) 3,0 (raskem)
Ookeanilaamade lahknemine ehk spreeding. Kahe ookeanilaama vahel on tõusvad magmavoolud, mis tekitavad mäeaheliku. Pidevalt jahtuv ja seejärel tardunud magma kasvatab ahelikku, samal ajal triivivad ookeanilaamad teineteisest eemale, mille tulemusel maakoor rebeneb. Kaasnevad nähtused on veealused mäeahelikud, maavärinad. Nt. Keskahelik Atlandi ookeanis. Laamade sukeldumine ehk subduktsioon. Ookeanilise ja mandrilise laama põrkumisel sukeldub raskem ja tihedam (ookeani)laam vahevöösse ja tekitab seetõttu süviku. Süviku mandripoolsele servale tekib saarkaar ehk vulkaaniliste saarte rida. Nii tekivad ja ääremered. Mida raskem ja tihedam on laam seda sügavamale ta tungib seega seda väiksemad on kerkivad mäed. Kui laam sukeldub sügavale tekib saarkaar, kui sukeldub vastu mandri serva tekib vulkaaniline kurdmäestik. Nt
mäeahelikeks.Mandrilised laamad on liiga kerged,et vahevöösse vajuda ning kuhjuvad seetõttu kivimitena üksteise otsa,kasvatades mandrilist maakoort aina paksemaks,neis kohtades esineb maavärinaid,kuid vulkaanipurskeid vähem sest maakoor on väga paks.(India ja Euraasia laama põrkumine).Seega kurrutuse(kurdude teke maakoores laamade liikumise tagajärjel) tagajärjel tekivad kurdmäestikud,mis on lainekujulistesse voltidesse surutud laamad. 3.Kahe ookeanilise laama põrkumine-ühe laama serv sukeldub vahevöösse.Sukeldumisjoont jäävad tähistama süvikud.Neeldunud laama serva kohale tekib veealuste vulkaanide vöönd.Kui vulkaanid kasvavad üle merepinna,siis moodustub neid vulkaaniliste saarte ahelikud.(Väikesed Antillid) - Laamade liikumine küljetsi-maakoor on rahutu kaseal kus laamad nihkuvad üksteise suhtes piki kokkupuute joont.Takistades niiviisi teineteise liikumist.Tugevate pingete vallandumisel tekivad
e. Lõunaookean mandrilava e. šelf – mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud. Mandrilava on küll vee all, kuid tal on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist. Mandrilava ulatub kuni 200 m sügavuseni, peamisel 140 m mandrinõlv – maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel. Mandrinõlv on sageli kontinentaalse ja ookeanilise maakoore üleminekuala. Enamasti algab mandrinõlv merepõhjas ca 200 m sügavuselt, ulatudes 2000-4000 m, kaldenurk on tavaliselt 4-7°, paiguti kuni 45° mandrijalam – mandrinõlva ääristav maailmamere põhja osa. Ta on valdavalt lainjas, pisut kaldu kuhjetasandik. Mandrijalam asub harilikult sügavusel 2000-4000 m abüssaalne tasandik e. abüssaalitasandik – tasane ala ookeani põhjas. Abüssaalset
kontinentaalset laama lahknevad, tekivad riftiorud. Kontinentaalsete riftide all toimub magma teke tänu vahevöö materjali osalisele ülessulamisele. Seetõttu on kontinentaalsed riftid seotud ka vulkanismiga. Kui Aafrika ja Somaalia laam ka tulevikus üksteisest eemalduvad, tekib nende kahe laama vahele uus ookean. Laamade põrkumine ehk konvergeerumine o Kahe ookeanilise laama põrkumine. (Näiteks Vaikse ookeani laam ja Filipiini laam). Üks põrkuvatest laama sukeldub teise alla. Sukeldumise kohale tekib pikk kitsas vagumus süvik. Süviku kõrvale tekib vulkaaniliste kaarsaarestike vöönd (näiteks Kuriilid, Mariaani saared, Väikesed Antillid) ning veealuste vulkaanide vöönd. Sukelduvas laamas tekivad pinged, mille vabanemisel võivad esineda tugevad maavärinad
· mandrilised laamad on liiga kerged, et vahevöösse vajuda; · maakoor muutub sellises kohas aina paksemaks; · sellises piirkonnas esineb tugevaid maavärinaid D. Kahe ookeanilise laama põrkumine · Ühe laama serv sukeldub vahevöösse · Sukeldumisjoont jäävad tähistama süvikud · Vulkaanide ja vulkaaniliste saarte teke (nt Mariaani saarestik Vaikses ookeanis, Väikesed Antillid Atlandi ookeanis) mandriline maakoorr ookeaniline maakoor maakoorr
GEOGRAAFIA RIIGIEKSAMI TULEMUSED 2011 Tabel 1. Geograafia riigieksami tulemused aastatel 2007- 2011 2007 2008 2009 2010 2011 Eksami sooritajaid 7043 7132 7150 6126 5944 Keskmine sooritus (%) 59,9 56,4 53,8 62,2 59,4 Eesti õppekeelega tööde keskmine 60,8 57,27 55,3 63,2 60,2 Vene õppekeelega tööde keskmine 50,9 47,28 38,7 46,8 47,9 Noormeeste keskmine 60,9 58,4 55,1 64,0 61,1 Neidude keskmine 59,1 54,8 52,9 60,7 57,9 Kõrgeim tulemus 95 98 95 100 98 Mad...
Põhja osad: a) Mandrilava ehk šelf on mandrilise maakoore osa, mis on maailmamere poolt üleujutatud. Mandrilava on küll vee all, kuid tal on mandriga sama geoloogiline ehitus, mistõttu võib mandrilava geoloogilises mõttes pidada osaks mandrist. Mandrilava ulatub kuni 200m sügavuseni, peamiselt 140m. b) Mandrinõlv on maailmamere põhja osa, mis paikneb mandrilava ja mandrijalami vahel. Mandrinõlv on sageli kontinentaalse ja ookeanilise maakoore üleminekuala. Enamasti algab mandrinõlv merepõhjas ca 200 m sügavuselt, ulatudes 2000–4000 m-ni, kaldenurk on tavaliselt 4–7°, paiguti kuni 45° c) Mandrijalam on mandrinõlva ääristav maailmamere põhja osa. Ta on valdavalt lainjas, pisut kaldu kuhjetasandik. Mandrijalam asub harilikult sügavusel 2000...4000 meetrit. d)Abüssaalne tasandik ehk abüssaalitasandik on tasane ala ookeani põhjas. Abüssaalset tasandikku
11. Tööstus...........................................................................................................................37 12. Teenindus........................................................................................................................39 1 ÜLDMAATEADUS 1. Litosfäär 2. Maa siseehituse iseloomustus; mandrilise ja ookeanilise maakoore võrdlus 2 alumine vahevöö välistuum vedel sisetuum tahke 5200 km 2900 km - kõrgemat järku seismilised katkestuspinnad 3 Ookeaniline maakoor Mandriline maakoor Vanus Noorem. (kuni 200 miljonit aastat) Vanem. (kuni üle 4 miljardi aasta
Geograafia Kliimavõõtmed Ekvatoriaalses kliimavöötmes on alati soe ja niiske kliima. Päike käib seal alati väga kõrgelt ja soojendab tugevasti. Kogu aasta valitsevad tõusvad õhuvoolud, mistõttu sajab jube palju. Päev ja öö on kogu aeg enam-vähem ühepikkused. Aastaaegu neil aladel eristada ei saa. Lähisekvatoriaalne vööde asub kahel pool ekvaatorit. See on vahekliimavööde, mille põhitunnuseks on vihmase ja kuiva aastaaja vaheldumine. Põhjapoolkera suvel, kui päike on seniidis põhjapöörijoonel, nihkub kogu õhuringlus põhja poole. Põhjapoolkera lähisekvatoriaalses kliimavöötmes on siis samasugune niiske ja palav kliima, nagu ekvatoriaalses vöötmes. Meie talvel aga on päike seniidis lõunapöörijoonel ja põhjapoolkera lähisekvatoriaalses vöötmes on kuiv, sest sinna on nihkunud passaattuulte ala, mis toob kaasa kuiva õhku. Troopiline kliimavööde on kuiv ja palav, aasta läbi valitseb seal kõrgrõhuala, mis tekib laskuvate õhuvoolude tagajärj...
maakoores, millest ta järeldas, et maakoores peab olema kõva ülemine kiht, mis saab voolata mööda pehmemat alumist kihti. Tema võttis kasutusele ka terminid "litosfäär" ja "astenosfäär". Kui 1960. aastatel töötati välja laamtektoonikateooria, olid kõva litosfäär ja pehmem astenosfäär selles kesksel kohal. Nagu maakoort, nii ka litosfääri on kaht liiki: ookeaniline litosfäär, mis on seotud ookeanilise maakoorega, ja mandriline litosfäär, mis on seotud mandrilise maakoorega. Litosfääri paksus määratakse harilikult isotermiga 1000 °C. Sellel temperatuuril hakkab oliviin, mida peetakse vahevöö kõige nõrgemaks mineraaliks, viskoosselt deformeeruma. Ookeaniline litosfäär on tavaliselt 50–100 km paks, aga ookeani keskahelike all ei ole ta maakoorest paksem. Mandrilise litosfääri paksus on umbes 40–200 km, millest ülemised 30–50 km on maakoor.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
