Läänemere idarannik oli saksa ja taani jaoks kui paganlik vöönd. Ristimine oli õigusakt, mis allutas inimese kiriklikule distsipliinile, mille osaks olid kirikukoormised. Inimese tõeline, sisemine pöördumine pidi ristimisaktile järgnema, seda igapäevases hinehoiutöö, jutluste kuulamise ja pihi läbi. Ristisõjaloo allikad ei kõnele mitte kristlaste ristitute puudumisest eestlaste seas, vaid kirikliku võimu puudumisest eestlaste, lätlaste ja liivlaste maal. Kristlikud misjonärid ei eitanud paganlike ebajumalaid, vaid neid kutsuti kuraditeks ja deemoniteks. Hinnangud vallutusloole kui XVIIIXX saj poliitika kajastus- 18.-19. saj lõpu publitsistikas on juttu, kuidas vallutuse üheks vahetuks tulemuseks oli siinsete rahvaste pärisorjus. Kuid pärisorjus kujunes hiljem ja muudel põhjustel. Ei saa väita, et vallutuseta poleks pärisorjust tekkinud. Hiljem hakkas tähendama poliitilise vabaduse kaotust, rahvuse vabaduse kaotusest. 1920ndatel sai terminiks muistne
19. saj pandi alus allikakriitilisele postisvistlikule ajaloouurimisele. Oma aja kõige eesrindlikuma metodoloogia tõid ka Liivimaa keskaegsesse uurimusse. Selle metodoloogilise suuna tugevus on fundamentaalsus. Selle suuna nõrkus on teatud kitsus, seda laadi töö jõuab ka pisiküsimuste kallale, millel pole ajaloo mõistmisel mingit tähtsust. Teine kitsaskoht on see, et too baltisaksa ajaloo uurimine oli ideoloogilise suunitlusega, selleks on saksa asi. Saksa misjonärid jõudsid 12. saj metsikusse tsivilseerimatusse Baltikumi, kristianiseerisid ja tsiviliseerisid kohalikud. Üldse keskajal oli baltisaksa iseseisvusajal keskne koht uurimises. Baltisaksa käsitluse põhiskeem - vallutati hõimud, tsiviliseeriti nad, võitlus Leedu vägedega ja Vene võimuga. Teine teema sisevõitlused Liivi ordu ja piiskoppide vahel. Ajaloolaste silme eest terendas Preisimaa võrdlus. Sellele Liivimaa iseseisvumisele järgnes 1558. aasta katastroof
Herrnhuti liikumise kohalikuks keskuseks kujuneb Valmiera mõis tänase Läti alal. Idee kohapealseks toetajaks on Magdaleena Elisabet Hallart. Temal on tihedad sidemed ka Herrnhuti keskusega, on kirjavahetuses ka Christian Davidiga. 1730. aasta talvel teeb talupoegadega kaasa retke Tallinnasse. Tagasi Saksamaale minnes David hakkab organiseerima Liivimaa äratamist. Herrnhuti tegelastele on oluline, et sellega kaasneb ka aktiivne misjonitegevus. Misjonärid hakkavad siia ka üsna suurel hulgal jõudma. 1736. aastal krahv Zinzendorf külastab Liivimaad, viibib siin mitmetes linnades Riias, Valmieras, Tallinnas. Kuna tegemist oli vaga ja rahuliku liikumisega, siis mingisugust vastuolu esialgu aadli- ja kirikuringkondadest vennastekogude liikumisele polnud. Zinzendorfist peeti siin väga lugu ja võeti soojalt vastu. Tal lubati Tallinnas olles sõna võtta nii Oleviste kui Toomkirikus. Kui
1570 a rajatakse õigeusu piiskopkond, siis piiskop hakkab resideerima Tartu linnas. On teada, et tartu linna terr on venelased võtnud kasut dominiiklaste kiriku ning mingil ajal ka toomkirikut. Tartust saab oluline Liivimaa kirikuelu keskus. Õigeusukirikud tulevad ka vähemtähtsamatesse kohtadesse, kuid mitte igale poole, nt Viljandisse. Vene võimud rahuldasid eelkõige venelaste enda religiosseid vajadusi. Kohalike elanikega tegeleti vähem.Siia tulid põhiliselt misjonärid, kes ürit siinseid inimesi päästa. Põhiliselt tegu Kagu-Eestiga. Vastselinna ümbrusesse on rajatud kirikuid. Ivan IV sppdistas Magnust, et viimane sunnib oma naist käib vene õigeusu kirikus saksa riietes. 75 langes Pärnu, kui 82 a linn läheb Pärnu kätte, on teada, et Pärnu õigeusu kirik antakse protestantide kätte. On ka teada jesuiitide aruannetes ikoonidest, mis on vene kirikutes olnud. 1580ndatel võtavad rootslased padise enda kätte ( 76 läks see venelaste kätte)
perekonnatuttav, varandus läheb testamendiga Jeanile, sest too olevat surnu poeg olnud.), "Tugev kui surm" (1889) ja "Meie süda" (1890). 40. MODERNISTLIK ROMAAN. H. HESSE ELU JA LOOMING, ,,STEPIHUNT" 72 Sündis Saksamaal misjonäri perekonnas. Isa oli baltisakslane, isapoolne vanaisa oli lõpetanud TÜ ja töötas Paides arstina. Onu oli Oleviste kiriku pastor. Kuna vanemad olid misjonärid, siis kodune kasvatus oli sügavalt religioosne (vanemad olid pietistid range ja eitab elu nautimist). See ei teinud tema elu kergeks. Hessel tekkis trots reeglistamise ja allasurumise vastu, kuidas peaks olema. Võib-olla oli see põhjuseks, miks ta ühelt maalt ei saanud enam tavakoolis hakkama, jättis koolitee pooleli (ka koolid olid ranged). Jätkas oma harimist omal käel. Kuna teda huvitasid raamatud, kirjandus, siis luges vanaisa raamatukogu
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
