ilu, armastus ja õnn. Elu teemast kirjeldab autor, kui julm, hukas ja lootusetu võib olla elu. “...kui naine armub määratusest, naine abiellub armastusest, mehega kellest saab joodik, mehega kes on alla andnud nõrk sitakotist joodik, ja läheb oma naisele kallale, oma pojaga kaklema, verepritsmed veel aastaid suure toa tapeedil” Ilu all kirjeldab Triin Tasuja, kuidas naised teevad ennast ilusaks meeste pärast, kuid mehed ei märka seda. Samuti kirjutab ta luuletuses “Kuidas ma muutun kellekski, kes ma veel pole”, kuidas naised kaotavad oma neiupõlve meeste pärast. Meeste tõttu saavad neidudest naised. “...ei näe, kuidas mina kasvan ainult ilusamaks sinu pärast, isegi kui sa absoluutselt kõike mida sa ütlesid valetasid, mul suva, ma muutun aina ilusamaks, sinu pärast ma nukkun..” Autori arvates teevad tunded ainult haiget ning seetõttu on turvalisem armastada ilma tunneteta, sest kui tegemist on keelatud armastusega ja tunded üle
Süda mul pudeneb mitmeks killuks. Aed on täis rohelust, tilku ning jahe kui kaev, aeva kui saladus suur, mis ärevaid aimusi annab. Täna on tulnud ning Eile suri! Hommik-sild roosidest punut mind kannab päeva, mis ootab kui imme viiv laev, millel on paisul sinine puri. Lugemise käigus köitis tähelepanu luuletuse stiil, kuna oli kasutatud rohkelt erinevaid kõnekujundeid. Luuletuse sisuks oli hommikuse ärkamise ja uue päeva alguse kirjeldamine. Laiemas mõttes peitub selles luuletuses vihjeid ajaloolistele sündmustele. Luuletuses oli kasutatud erinevaid kõnekujundeid, mis kõik aitasid esile tuua uue päeva alguse ilu. Epiteedid:sünnin ma roosana, linade valevast vahust, kuldset liiva päike kui pillaks Võrdlused: päike kui pillaks, kutsub kui pruute, jahe kui kaev, päev ootab kui laev Metafoorid ja sümbolid: sünnin linade valevast vahust=ärkan, väikesed unised ruudud=silmad Personifitseerimine: päike liiva pillub, kutsub sala, süda puruneb mitmeks killuks, aed
täpselt ei tea AXIOOMID lennon on surnud jaapan on kaugel linnud on läinud sygis on tulnud kurvad on laused S ilmad on näinud Luule analüüs Nyyd!! Luuletuse ainestikuks on Eesti olukord kaheksakümnendate lõpul, kui rahvas vajas oma keelseid laule, et tunda endid ühtsena. Selles luuletuses käsitletakse eesti rahva vabaduse tungi ja ühtsuse soovi. Räägib Eesti tulevasest õnnest ja edust, kuna luuletaja näeb NSVL lagunemist, ning soovib sellest maailmale teatada. Ta ärgitab muusika loomist heliloojate poolt ning julgustab neid. Probleemiks on rahva tuimus oma saatuse ees ning venemeelsete vastuseis. Autori suhtumine on kaasakiskuv ja meeliülendav. Ideeks on maailmale ja eesti rahavale ning muusikutele teatada, et nüüd tuleb tegutseda.
Juhan Liiv „Sinuga ja Sinuta“ Isamaalineluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tuge- vaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. “Sinuga ja Sinuta”- “mu silm ta pinnal igatsevalt uitis”. Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. „Noor-Eestile“- Luule aitas Liivil üle elada raskeid hetki elus. Ta tundis end kirjutades vabalt. Siiani hinnatakse kõrgelt Liivi luule loomulikkust, ükski sõna ega riim ei jäta võltsi muljet
EESTI KIRJANDUS 19401955 Karoliina Hunt KULTUURIJA KIRJANDUSELU ÜLDPILT 1940. Nõukogude Liidu okupatsioon; keelati ja suleti mitmed kirjanduslikud ja kultuurilised seltsid ja organisatsioonid; enamus meediaväljaannetest suleti, säilis ajakiri Looming, loodi Sirp ja Vasar; ENSV Kirjandusja Kirjastusasjade Peavalitsus, tsensuuriamet; Eesti Nõukogude Kirjanike Liit Moskvas; range tsensuuri tõttu ilmus ilukirjanduslikku loomingut vähe; EK(b)P VIII pleenum – Kirjanike Liidu „puhastamine“; suur osa eestikeelsest kirjandusest ilmus paguluses; kirjanike elu stalinismi ajal väga raske, vähesed jätkasid oma tööd. EESTI JA ÜLEJÄÄNUD MAAILM Massiküüditamised Siberisse; kolhoosid; kommunistlik partei; raamatute hävitamine; laialdane emigratsioon; välisilmaga suhted katkesid; riigid taastusid II maailmasõjast. 19401955 KIRJANIKUD Karl Ristikivi „ Võõras majas“...
Zanrianalüüs Valisin zanrianalüüsiks Juhan Sütiste luuletuse ,,Arm''. Juhan Sütiste alustas luuletajana 1921. aastal ning oli Tartus vabakutseline kirjanik. Sütiste osales koguteostes ,,Sang'' ja ,,Bumerang'' ning kirjanduse elulähedust nõudvas liikumises. Teemadest eelistas ühiskondlikku ebavõrdsuswt, loodus- ja reisimuljeid, sõjaolustikku. Juhan Sütiste on kirutanud ka saksavastase vabadusvõitluse teemalisi näidendeid ja viljelnud ka teatrikriitikat. ,,Arm'' 1 Hää saatus, sinu kirglik käsilane ma olen olnud kogu möödunud ea nüüd käsi jälle minu pääle pane, mu sulge õnnista ning silmas pea. On paber valge, aga must on valu, ...
maalivad müürile hiiglasuurt K-d. Lavades laiad rabarberilehed vajuvad vastu maad. Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin. Kivistel kelpadel suitsevad veed. Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin valgetes rahetriipudes teed. Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge. Katused. Agulid. Vinetav põld. Vihmases linnas teeb uniseid ringe tundide tume tõld. Luuletus räägib äikesetormilisest ilmast ja sellest milline näeb välja tänav ning mis õues sel ajal toimub. Äikesetorm on luuletuses sünge, pole näha ühtegi inimest. Värsi „Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin“ tähendab, et aeg tundub väga aeglaselt mööduvat, mis väljendab ka igatsust. Sellist igatsust, et ei saa õue minna, sest äikesetorm on. Seda saab võrrelda ka praeguse olukorraga, kus ei saa viiruse tõttu väljas käia. Luuletuse pealkiri „Kõrgel aknal“ on sisuga seotud nii, et luuletaja vaatab aknast välja ja kirjeldab oma vaadet ja igatsust välja minna.
tähistasid Puškini loomingus realismile üleminekut, huvi tärkamist Venemaa ajaloo sõlmpunktide vastu. • 1831 abiellus Natlaja Gontšarovatiga • 7.02 1837 pidas duelli oma naise pärast • Suri 10.02.1837 Luule • Varaseim säilinud • Eriti tundeerksalt luuletus 1813 väljendab poeet • Puškini lüürikat võib suhtumist oma jaotada poliitiliseks lemmikaastaaega ja armastusluuleks luuletuses “Sügis” • Ideaaliks kujunes • Oma elutöö võtab ta elujaatav, vaba ja kokku luuletuses oma kodumaad armastav inimene “Exegi monumentum” Poeemid • Kõige eredamalt väljendub romantism poeemides “Kaukasuse vang” , “Mustlased” • Peale Venemaa ajaloo uurimist ilmus “Vaskratsanik” • värssromaan “Jevgeni Onegin” Proosa • 1830 võttis loomingus valdava osa. • Üldtuntuks sai
Juhan Liiv-Isamaaluule Juhan Liiv on Eesti tuntumaid luuleklassikuid. Juhan Liiv armastas oma isamaad. Ta tegi seda nii suure tõsidusega, et kirjutas sellest palju isamaaluulet. Isamaaga seoses on Liiv toonud sisse tugevaid tundeid kodumaa vastu õnnetu ja haigettekitava armastuse näol. "Sinuga ja Sinuta"- "mu silm ta pinnal igatsevalt uitis".Selles luuletuses väljendab ta oma rohket armastust isamaa vastu. Siin on tõestatud tema usku isamaasse, et ta on isamaale truu. Tema arvates oleks isamaalt lahkumine katastoofiline, iseenda tõukamine pimedusse ja lootusetusse. Juhan Liiv ei mõistnud inimesi, kes olid valmis oma kodumaalt lahkuma. "Eile nägin ma Eestimaad" jutustab Eesti talupoegade lagunenud talumajadest, hurtsikutest ja saunadest-"Nägin hurtsikuid, saunasid, lagunud talumajasid, põõsastikud ja võsad kõik"
Ernst Enno ja Villem-Grünthal Ridala Ernst Enno luuletuste peamised märksõnad on müstilisus ja igavikulisus, veel ka valgus ja tee. Sellest tulenevalt on tema luuletuste meeleolu tavaliselt nukker, müstiline, salapärane ja mõtlik.Näiteks luuletuses ,,Kojuigatsus" igatseb luuletaja näha oma kodu ja seal õitsevaid ristikuid. Enno luuletuste peamisteks teemadeks on rändamine (nt. luuletustes ,,Rändaja õhtulaul" ja ,,Need ei vaata tagasi") ja igatsus. Tihti kirjutab Enno kodust ja maalib sõnadega detailseid looduspilte. Samas räägib ta ka enesessesüüvimisest ja ense leidmisest. Teemadeks on ka elu igavene ringkäik (,,Kevade"), usk inimesesse (,,Ikka edasi") ja hingede rändamine.
Marie Underi luuletuste analüüs: Luuletus "Ema laul" Antud luuletuses on juttu ema soojusest ja hellusest oma järglase vastu.Laps on sündides nii abitu ja vajab veel vanemate hoolt.Meil kõigil on esimesel eluperioodil väga oluline turvatunne ja tasakaalukus,mida suudavad pakkuda ainult pereliikmed.Luuletus toob minus esile nostalgilisi meeleolusid ja mõtteid oma varasemast lapsepõlvest.Kui oleme noored,elaksime justkui läbi oma vanemate.Nemad proovivad meile õpetada tähtsamaid elutarkusi ja iseseisvust
Luuletusteks valisin : Anna Haava-Eesti ära. Valisin selle luuletuse sellepärast, et see luuletus iseloomustab Kasparit kõige paremini tema tahet midagi saavutada ja luua. Tema eesmärgiks pole niisama istuda, vaid jätta endast märk maha.Selle luuletuse omadussõnaks valiksin Kaspari puhul aktiivne, sest ta on lihtsalt selline tüüp, kes ei suuda rahulikult istuda vaid tahab võtta elult mida võtta annab. Henrik Visnapuu-Üle kodumäe. Valisin luuletuse sellepärast, et selles luuletuses ei olnud kurbust ja süngust vaid väga positiivne ning lõbus. Sõna lõbus on Kaspar kohe kindlasti, sest ma ei tea küll, et ta oleks mõnel koolipäeval olnud kurb või õnnetu. Alati ta näol on naeratus, mis on ühe inimese juures väga positiivne märk. Juhan Liiv-Rändaja. See luuletus sobib ka Kaspariga väga kokku, sest ta on väga tihti abivalmis inimene. Kui on õpetajal vaja raamatuid tuua raamatukogust, siis ta ei põikle vastu vaid aitab õpetajat meeleldi
Tähelepanu äratavad armastuslaulud oma tundesoojuse, haruldase rütmi ja hea kõlaga. Üks tähtsamaid on ,,Käoorvik" mis valmis 1920. aastal. Koosneb kümnest omavahel seotud armastusluulest kirjad Ingile. Luules on märgata looduse põimumist, vahelduvad aastaajad. Kõige kaunimaks peetakse ,,Kuues kiri Ingile" milles on selgelt märgata looduse ja armastuse teemasid. Näiteks ,, Kuldkollane on süda nagu sügis". Kuid on ka nn. puhtaid loodusluuletusi mis loovad silme ette kujutluse. Luuletuses ,,Kodumäe" on kasutanud Visnapuu palju isikustamist. ,,Toomingad valvavad talu ja vaatavad, õunapuud ketravad palle, oja peseb leppade jalgu." Visnapuu oli omamoodi prohvet, kes tegi omal ajal õigeid otsuseid. Luulekogus" Mare Baltikum" viitab ta sellele et baltimaad pääsevad kui rahvas hoiab kokku. Ka kodumaa luules on märgata prohvetlikkust. Näiteks ,,Maarjamaa laulud 3" ühes reas ,, Ole tervitet, tervitet vaba maa" Henrik Visnapuu elas 1944
11.2014 Kodutöö: lugemisülesanne 1. Artur Alliksaare luuletuse „Olematus võiks ju ka olemata olla“ põhiidee on, et elu on paratamatult selline nagu ta on (rida 1-4), kord kerge, kord raske, ning siin elades peame me endisse uskuma ja vaeva nägema parema tuleviku ja elu nimel (rida 55-57). Inimene peab julgema teha seda, mida ta tahab ja oma eesmärkide poole püüdlema ilma reaalsust kaotamata (rida 63-65). 2. Artur Alliksaar kasutas oma luuletuses „Olematus võiks ju ka olemata olla“ mitmeid erinevaid kirjanduse stiilivõtteid: epiteete, metafoore, vastandamist. Näiteks: epiteet „varjundite paljutõotavus“ (rida 47), metafoor (isikustamine) „hetked aevastavad abistamistahte märgiks“ (rida 22), vastandamine „allaheitmine pealtpildumisega, äraütlemine järelerut(t)amisega“ (rida 8-12). Erinevate stiilivõtete laialdane kasutamine on muutnud ta luuletuse väga kirevaks ja huvitavaks. 3
Ridala sõnakasutus ja kirjeldus kevade kohta on meeldiv ja tekitab mõnusa tunde. Kevad ongi just selline aastaaeg, kus tõepoolest kõik õitseb ja tärkab ja loodus on hämmastavalt kaunis. Kevade kadumist kirjeldab ta oma luuletustes kui ebameeldivat tunnet, kus kõik värske ja puhas õhk kaob. Ridala kirjeldab enda luuletustes üsna vähe inimese meeleseisundit. Ta ei kasuta jõulisi tundeid ega ülejoovastavat rõõmu. Pigem on suhtumine tasakaalukas ja rahulikult analüüsiv. Näiteks luuletuses „Tusk” kirjeldab ta väsimust ja rahuvajadust. Kuidas tahaks lihtsalt kaduda, leida rahu ja vaikust. Luuletus on nukker ja mõtlemapanev, paljude luuletajate arvates annab see ülimalt hästi edasi inimese üksildast tunnet. Luuletuses „Koites” kandub kevad üle suveks. Ridala kirjeldab kaunilt, kuidas tähed taevast kaovad ja ööd muutuvad lühemaks. Vaikselt hakkavad ärkama linnud ja kostma nende kaunis laul. Ridala ei kasuta ülevoolavaid tundeid
salakavalate tuultega merel laevu. „Sügis,“ „Oh kanarbik, oh lilleke,!“ „Lehed lang´sid,“ Kirjanik armastas vett. Ta kirjutas ojavulinast, Peipsi järvest, merest. „Üle vee“ J. Liiv on kirjutanud ka isamaaluulet. Isamaaluule on erinev, esineb nii väga kurba ja sünget, kui ka rõõmsamaid toone isamaa kohta. Kirjutas realistlikult. Armastus isamaa vastu oli ainuke, mis vaesel Liivil oli. „Eile nägin ma Eestimaad“ – selles luuletuses kirjeldab Liiv Eestit nagu ta oli: lagunenud hooned, ilmetud väljad ja võsa … Liivil kirgastub siiski poeetiline nägemus oma maa ja rahva püsimisest ning paremast tulevikust läbi musta mure ja kahtluste luuletuses "Kui tume veel kauaks ka sinu maa...". „ Ta lendab mesipuu poole,“ „Ma lillesideme võtaks,“ „Kahekõne“ Juhan Liivi kirjutas isiku-ja mõtteluulet. Näiteks „Helin“ see, mida kirjanik nimetab helinaks on huvi ja lootused elult
see tundus kõige lihtsam, kuid hiljem sain aru, et see polnudki nii lihtne. „Noor-Eestile“ See räägib, et inimesed austaks mehi, kes on olnud sõjas, et Eesti vabaks on saanud. Samuti, et esivanemad on teinud suurt tööd, et meil oleks hea Eestis elada. „Ma lillesideme võtaks“ See räägib sellest, et Eestis pole rõõmu, ausust, truudust. Kui ta saaks, siis ta annaks seda kõike Eestile. Tema arvates on Eesti riik selles luuletuses õnnetu ning see on paljude puudustega. „Must lagi on meie toal“ Viimases salmis ütleb ta, et must lagi on meie toal ja meie ajal ka. See võib tähendada seda, et kui Eesti oli Venemaa võimu all, ei olnud inimesed rahul. Veel ütleb ta, et ta nagu ahelais väänleb- kui tema saaks kõnelda. Ma arvan, et see tähendab seda, et Eestil ei olnud siis üldse sõnaõigust, Venemaa ütles kõik. „Ta lendab mesipuu poole“
,,Sind surmani!" Kuis on su pojad vagad, Nii vaprad, tugevad ! Nad õitsvad nägusad! Ja sinu tuul ja päike Sind õitsel hoiavad, Ja kõrge kotka tiivad Kuis hellast katavad! ,,Teretamine" Argselt astub sinu ette, Eesti rahvas, isamaa, Laulik; usaldb su kätte Lauluannet pakkuda. ,,Teretus" Teid ma teretan,Eestimaa pojad Kellel kulmud kuumavad töös, Kellel südamed rindades soojad, Selginud sihid silmade ees! Igavest kaob põline jõud: Astuge ette! 2. Koidula on oma luuletuses loonud kevade salajase saabumise meeleolu, looduskujundid, läbi loodus kujundite ülistamine.Ridade vahele on kirjutanud kevade tegelikku tulekut läbi loodus nähtuste. 3. ,,Üürike" Räägib aastaaegade vaheldumisest, see on põimitud inimese elu pikkusega. Sidus aastaaegade vaheldumise inimese üürikese eluga.Karmi tõe meeleolu.Sõnumiks on see et kõik saab ükskord otsa. ,,Ööbik!" Selgusetuks jääb mida luuletaja püüab tegelikult sõnumina edasi anda, ühelt
end tulevaste põlvede kõrist alla. ,,pudelikilde ja voidexikarpe vodka vera pudeleid purke milles ikka veel loksub ja lõhnab ammu nahka pandud saslõkkide marinaad, katki astutud päikeseprille rannaraadiote patareisid, korjan bon aquasid ja eviane karastusjookide korke ja õllepurke nii palju nii palju nii palju plassmassi ja kilet plekki ja klaasi" 3. Analüüsi luuletust ja arutle lühidalt selle üle, mida sümboliseerivad luuletuses ,,sõrmused ja karikad" ning rannast leitud ,,praht". (15 punkti) NB! Enne vastamist vaata üle oma varasemate vastuste mõttekäik! Vastus: Rannast leitud ,,praht" sümboliseerib kõike seda risu ja prahti, mida inimesed on maailma tekitanud. Inimesed on maailmast tornaadona üle käinud ning endast jälje maha jätnud nagu tornaado oleks prügimäelt üle lennanud, kõik prahi endasse imenud ning see järel seda mööda maailma ringi liikudes igale poole laiali paisanud
Teisalt on Liivi hilisemas armastusluules märgata ka ilmset süvenemist ja kainenemist, samuti ka omapäraste ja ilmekate kujundite kasutus. Luuletajale on armastatud neiu ilu, õnne, valguse, elu ja õitsengu kehastajaks. Näidetest tooks välja ,,Lilleneid", ,,Ei sinu ilust", ,,Üle vee". Tema ilmumine toob päikese ja peletab mure ,,Sa tulid". Luuletuse ,,Sina ja mina" ülesehitus tugineb traagilisele kontrastile, mille moodustavad õitsev neiu ning surma ees seisev luuletaja. Selles luuletuses juurdleb Liiv mõtte ja tunde vahekorra üle, andes suurema tähtsuse siiski viimasele. Mu ees on surm, Ma tunnen ta vina, Ja sealpool on nurm, Kus õitsed sina: Küll ilus on nurm, Kus õitsed sina!
oleks kirjutanud selle just sel hetkel, kui ta neid tundeid tundis. Kindlasti leiab keegi, kes on samas olukorras olnud, sellest luuletusest midagi tuttavat. Läbi luuletuse kumab kerge ja önnelik toon, mis haarab lugeja endaga kaasa. Läbi sonettide on tunda Underi lähedust loodusega ja suurt armastust suve vastu. Talle meeldib päike, rohelised puud, rohi, lillede meeldiv lõhn jne. Väikese haimduse saab sellest näiteks luuletuses ,,Päiksevann". Kõikidel sonettidel on ka kindel vorm ja struktuur. Võib ka öelda, et Marie Underi luule on väga naiselik. Sonettidest ei hakanud silma ühtegi varjatud sõnumit.Võib-olla oli ta sõnumiks vabadus, mis oli tunda läbi luule. Luule on väga selgesõnaline ja vaba. On väga vabalt avaldatud tundeid ja mõtteid. ,,Kuis võiksin magada" ja ,,Ei raatsi lahkuda" on väga palju kurbust. Luuletaja on väga ihkava loomuga
erilised illustratsioonid (kujundanud Piia Ruber). Raamat valiti ka 2015 aasta 25 kauneima raamatu hulka. Nõelaga valgesse paberisse torgatud aukudest moodustuvad figuurid, mis on omavahel punase niidiga kokku seotud või ka läbi kriipsutatud. Need pildid on nagu fotod perekonnaalbumis, kuid nad ei järgi üks ühele luuletusi, vaid jutustavad igaüks veel eraldi oma loo. Autor näeb inimsuhteid, elu mõtet ja igapäeva elu just sellisena nagu see on reaalsena. Ja ta on kirjeldanud seda luuletuses päris tabavalt: Küll jõudu on püütud võita! Kord peal on Kangus, kord Jonn. Kuid nagu Kavalus märkis: Mulje osutab kõik. Selleks et oma tahtmist saada, saab proovida erinevat moodi. Selleks sobivad mõlemad - nii kangus, ajades ainult oma joont ja ei anna järgi, kui ka jonniga. Viimane on just laste lemmik. Aga kõige paremini saab kavalusega, pead jätma teisele mulje, et see mida tahad on just talle kõige sobilikum ja parim lahendus. Kõige tõsisem luuletus on:
(kõikide võlgade öö), silmis terendamas ometi lootus - nii selge nii ilus ja puhas, jõudmaks lõpuks kohale. See ongi see lunastusselge hommik - unistus, mis karastatud inimloomuse vaid tugevamaks teeb. Et mis on olnud, see on olnud, ära vaata enam tagasi. Vaata ette, seal on elu. Minevik maksab kätte, kui selles kinni oled. Ela tänases hetkes, õpi vigadest, sest elu on ees, mitte taga. See luuletus on jõudu sisendav ja väljendab tõelisust. Vormiline analüüs- Luuletuses ''Eelkeel'' on kasutatud algriimi ja kui ka lõppriimi. Alliteratsiooni näitena tooks värsi:ta peekritest proovida sain; mina maailmalaps. Kasutatud on ka täisriimi värsireas: iga magusust maitsesin. Kõik värsiread ei riimu lõppriimiga, aga mõni siiski riimub. Näiteks lõi tõi; ammutas hullutas, lemmik hommik. Luuletuses on ainult üks stroof. Värsid on väga ebaühtlased. Kõik värsiread on väga erineva silpide arvuga
" (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust. Kareva värsside üheks algallikaks võib pidada muusikat ja selle rütme. Osa värsiridu saab mõtteliselt kanda üle nootidesse. Rohkesti on luules toetavaid liitsõnu: hirmking, saatusekelluke, leekkeel, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas. Seesugused sõnad annavad minu arvates luulele erilise maigu juurde. Mind hakkasid luuletuses häirima korduvad sõnad: Linn, müütiline mõjuvõimas linn (lk 27) Tüüpiline tekstinäide kahelt realt leiab usu, lunastuse, lootuse ja lohutuse, koos koma ja mõttekriipsuga: ,,ainult nõnda saab sõlmida usku ja lunastust lootust ja lohutust" (lk 89) Uudsena tundus mulle et sellise silmapaistva luuletaja luules leidub võõrsõnu: ,,Tuhaks saab valu ja viha ja iha imperatiiv."(lk 86) ning arhailisi
kunstinähtuste üle arutlevat mõtteluulet ja oma raskest saatusest inspireeritud autobiograafilisi luuletusi. Mõnikord võib näiteks loodusluule lõppeda ka patriootilise, filosoofilise või autobiograafilise puändiga. Juhan Liiv tunnetab looduse elurütmi ning aastaaegade iseloomulikku ilu. Ta luuletused räägivad inimese kiindumusest loodusesse ja looduse mõjust inimesele. Palju on Liiv luuletanud sügisest. Sügisluuletustes võib leida nii optimismi kui ka nukrameelsust. Luuletuses ,,Sügise päike" näidatakse sügismaastikke veel rõõmsailmeliste ja päikesepaistelistena. Aga üle oru, sääl kus põllupind, sügissuve päiksest hiilgab mäerind Seevastu luuletusest ,,Sügisene rand" ei leia me enam optimismi ja rõõmsameelsust. Üle kahvatanud,
põhijoontes kindlalt , kuigi lubab endale ka vabadusi. 1920. aastal sai temast ajalaulik. Romantlilisest naisest, kes naudib päikeseloojangut terrassil on äkki saanud koolnuhaisulisse hädaorgu, otsekui maailmalõpu aega, mille tulemuseks on inetu, õudne ja ebaloomulik maailm. Tema kaks luulekogu ,,Verivalla" (1920) ja ,,Pärisosa" (1923) kirjeldavad maailma hädasid väga emotsionaalselt. Kogus ,,Verivalla" esineb ka korduvalt Piibli motiive. Luuletuses ,,Appihüüd" on selgelt näha Underi usku jumalasse. Ta kustub Jumalat taevast alla, et ta annaks inimestele armu, tuleks päästaks inimesi näljast ja raskustest. Sa astu kodadesse, kus ju pingul näljaling. Sa istu haavatute sängi veerul. Oh Issand, tule alla, heida armu! Under mõistab, et usk jumalasse ja kristlik headus võivad anda inimestele elulootust.
” (lk 9) Ühe ja sama tähega algavad sõnad vähendavad natuke luule jutustavust, samal ajal suurendab selle laulvust. Kareva värsside üheks algallikaks võib pidada muusikat ja selle rütme. Osa värsiridu saab mõtteliselt kanda üle nootidesse. Rohkesti on luules toetavaid liitsõnu: hirmking, saatusekelluke, leekkeel, armastussurm, helkpilklev, peegelpuhas. Seesugused sõnad annavad minu arvates luulele erilise maigu juurde. Mind hakkasid luuletuses häirima korduvad sõnad: Linn, müütiline mõjuvõimas – linn (lk 27) Tüüpiline tekstinäide kahelt realt leiab usu, lunastuse, lootuse ja lohutuse, koos koma ja mõttekriipsuga: „ainult nõnda saab sõlmida usku ja lunastust lootust ja lohutust” (lk 89) Uudsena tundus mulle et sellise silmapaistva luuletaja luules leidub võõrsõnu: „Tuhaks saab valu ja viha ja iha imperatiiv.”(lk 86) ning arhailisi
tsüklis; täies ulatuses on sellest loobutud. Luuletused jagunevad tsükliteks „Kahe ääretuse vahel“, „Ärev on ärkamine äikesesse“, „Hetkede surematus“, „Aduvik“ ja „Kõik on kõige peegeldus“. Järjestus on valdavalt assotsiatiivne, arvestatud on ka puhtvormilisi kriteeriume. Luuletuste ilmumiskuju tugineb Eesti Kirjandusmuuseumis säilitatavatele materjalidele; aluseks on võetud Alliksaare viimane kättesaadav sõnastus, välja arvatud luuletuses „Friedebert Tuglasele”, mis ilmub sellisel kujul, nagu Alliksaar selle Tuglasele saatis. Kogudes ilmunud luuletuste puhul on üldiselt säilitatud Paul-Eerik Rummo redaktsioon; tehtud on üksikuid parandusi käsikirjade põhjal ning taastatud tsensuurilüngad. (Tõnisson, 2004) „Päikesepillaja“ 1. ja 2. trükk (vastavalt 1200 ja 2600 eksemplari) müüdi läbi uskumatult kiiresti, Alliksaar kerkis igasuguste müügiedetabelite etteotsa. Kolmanda trükiga kasvas
nende lindudega mängib eestlane indiaanlast ja indiaanlane eestlast need linnud lubavad vaid põlisrahvastel oma siniseid sulgi näppida meie eestlased ja indiaanlased tuleme kolmevärviliste koerte ja maa-aluste lindude maalt aga kuhu me läheme "Sügaval maa all elavad" on rahvuslik kaasaegne luuletus, mis on inspireeritud Eesti lipu värvidest, sinisest mustast ja valgest. Samuti kasutab ta oma luuletuses Eesti rahvuslikke sümboleid, nagu näiteks rukkilill ja pääsuke. Ehin püüab ühendada must sini-valge taeva ja musta mullapinna asukaid: mullased linnud, sügavsinised muttkotkad. Luuletuse alguses räägib ta eestlastest, kes peale puhtakspesemist löövad särama ehk neist saab siiski asja. Teine pool on eestlaste põlisrahvusest ja meie saatusest (Eestlasi on nimetatud poeetiliselt Euroopa indiaanlasteks, kellega Ehin meid ka võrdleb). Lõpu küsimus "aga kuhu me läheme?" on
ei seda või kirjelda kellegi huul... Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb, kuid lehekuu lennates ära siit läeb. Küll oli ilus mu õieke, küll oli armas mu armuke!... Surm tuli ja kosis ta endale ja südamevalu jäi minule. Analüüsimine Luuletuses on ta valinud peategelaseks õie, kes sümboliseerib tema armsamat. Sellise luuletuse kirjutamist mõjutas kindlasti see, et ka päriselus suri tema kallim, enne keda olid manala teed läinud kõik tema ülejäänud pereliikmed. Luuletuses kajastub üüratu armastus ning lõpuks kurbus ja lootusetus. Ta tahab öelda seda, et kui sa ise usud, et kõik on korras ning plaanid edasiseks eluks tehtud, on surm meist kõigist ikkagi võimsam. Tegu on lõppriimilise luuletusega millel on 3 salmi. Anna Haava elust ja loomingust Anna Rosalie Haavakivi kirjanikunimega Anna Haava - sündis 15. oktoobril 1864 Tartumaal Kodavere kihelkonnas Haavakivi põlises ning jõukas talupojaperes. Oma kooliteed alustas ta 9-aastaselt
Ja kümnetes hällitus-võnkudes lendas ta üle õue, kus ta pesa oli... Kuidas oleksin mina talle järele lennanud! Aga ka minugi hommik läks ilusamaks seda Väikest heategu teha võinud olla. Ja aastatepikkuse vaikivate päevade järel Luuletasin ma taas jälle esimese laulu. Sellest luuletuses on tunda mõnevõrra südame raskust, tahet minna ära, kuhugi paremasse paika. Mitte olla enam selles hallis argipäevas. Kirjanik tunneks justkui suurt valu ja kadedust, et ei ole vaba nagu pääsuke, kelle ta päästis. Ometi tunneb ta rõõmu pääsukese päästmisest ja see annab talle uut inspiratsiooni kirjutamaks. Oma luuletustes annab Juhan Liiv väga hästi oma hetkelist meeleolu. Kui tema meel on parasjagu rusutud ja hing raske, räägib ta surmast, talvest, pimedusest
Liirila, liirila! Kas nägid tõusjat päikest sa? Käib tuhatkordselt läbi maa: Liirila! ("Päikese tõus") Väga suurt rolli mängisid Liivi luules ka aastaajad. Julgelt ning värvikirevalt kirjeldab Juhan Liiv suve tulekut ja olemust luuletuses "Üks suvepäev". Kevadest on Juhan Liiv kirjutanud näiteks luuletuses "Maikuu hommik", kirjeldades selle tärkavat loodust ning kaunist ilu : Õrn maikuu hommik imeilul koitis. Kõik linnud hõiskasivad üheskoos ja kastekullal hiilgas iga roos, mis mururinda rikkalikult toitis. Sääl järve pinnal tõusev päike loitis;
nimeks on Rõõmu poeg Tuju, kuid luuletuse lõpus ta hukkub ja kaob ning on laused: “Mul on au. Mul on annet. Mul on raha. Surnud svi aga ei taha enam saada elavaks.” See näitab seda, et kõike peale tujude on võimalik välja teenida. Alver räägib ka sõjast, kui osast elust, mis pole inimeste teha, mida juhib keegi kõrgem, kes inimestest, ega nende hingedest ei hooli, mis tuli eriti hästi välja luuletuses “Ärakinkija.” Üleüldiselt on ta rääkinud sõjast kui elurüüstajast. 5. 7 luuletust ja nende peamõte: 1. “Tüli” - inimesed mõistavad teineteist väga kiiresti hukka ning seisavad iseenda arvamuse ees, teadmata, miks teine inimene teisiti arvab. Luuletuse puhul rääkisid inimesed erinevat murret, mille tõttu ühe jaoks oli ämber, kuid teise jaoks pang. 2. “Mustjalg” - koosneb seitsmest nädalapäevast ning kirjeldab inimese eneseotsingut,
Esimene mõte, mis mind luuletust lugedes tabas oli, et tegemist on eneseleidmist ning tugevaks jäämist iseloomustav luuletus. Selline teema jääb minu arvates ka läbivaks terve luuletuse vältel. Autor alustab tumedate varjudega, olles haavatav ning samal ajal oma hinge paljastav. Esimeses stroofis, kui autor avastab enda hinge sisemusest oma tumedama poole, leian, et väga väljendusrikkalt on kirjeldatud seda n-ö tundmatut jõudu. Luuletuses on seda edasi antud nii: Otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe, ähmastab mu selgust üks tundmatu jõud Tuues rahe löögijõu ja võimsuse tundmatu jõu võrdluseks, tekitab autor tunde, et tegemist on tõesti ühe massiivse ning metsiku jõuga, mis võib paljutki purustada. Selline võrdlus selles kontekstis annab hästi edasi tundmatu jõu iseloomu. Teises salmis keskendub autor välistele jõududele ning enda karakteri loomisele
Esimene mõte, mis mind luuletust lugedes tabas oli, et tegemist on eneseleidmist ning tugevaks jäämist iseloomustav luuletus. Selline teema jääb minu arvates ka läbivaks terve luuletuse vältel. Autor alustab tumedate varjudega, olles haavatav ning samal ajal oma hinge paljastav. Esimeses stroofis, kui autor avastab enda hinge sisemusest oma tumedama poole, leian, et väga väljendusrikkalt on kirjeldatud seda n-ö tundmatut jõudu. Luuletuses on seda edasi antud nii: Otsekui rahe, mis vette lööb ruttavaid ringe, ähmastab mu selgust üks tundmatu jõud Tuues rahe löögijõu ja võimsuse tundmatu jõu võrdluseks, tekitab autor tunde, et tegemist on tõesti ühe massiivse ning metsiku jõuga, mis võib paljutki purustada. Selline võrdlus selles kontekstis annab hästi edasi tundmatu jõu iseloomu. Teises salmis keskendub autor välistele jõududele ning enda karakteri loomisele
kadund õnnest pajatand? Tõsta pead, õiekene! Koit on saanud isandaks! Oma terad hiilg`valt saadab, et nad nutu kuivataks! (,,Miks sa nutad?") Lydia Koidula abielu (1873) viis ta kaugele armsast isamaast. Oma kodumaaigatsust väljendab ta luuletuses ,,Jutt". Ta pöördub tuule, pilve ja linnukese poole: ,,Millal sind teretan, laulude rand?" Ei vastust ann`d õhu ei pilve ei linnukse viis! Kodumaal oli tekkinud terav vastuolu Jakobsoni ja Hurda leeri vahel, mis Koidulat sügavalt muretsema pani. Oma südamevalu väljendab ta luuletuses ,,Laulu kohus": Nad taguvad su tüve sisse talva,
nii ütleb ka autor ise alguses. Vabavärsiline luuletus Läheneb läheneb, kasvab kasvu kohale, kummardub kuulatab, käed kui käärid, suu suitsemas tule sees, suured silmamunad, ümmargused ühtlased ühised. (pealkiri puudub) Epiteedid luuletused : suured silmamunad. Metafoore luuletuses : käed kui käärid. Võrdlusi luuletuses : käed kui käärid Isikustamine : suu suitsemas. Hakkasin peale luulekogu lugemist autorit paremini mõistma kuid mitte tänu luuletustele, vaid tänu sellele, et luuletuste alla oli autor kirjutanud mida ta tunneb ja mida tahab edasi anda. Tänu sellele mõistsin. Polegi olnud lemmikluuletust kuna kõiki neid luuletusi oli minul raske mõista. Salme Põhikool Puusseastuja Aino Pervik Analüüs
Underi ja R. M. Rilke looming ning 1920. a-te vene luule. 1960. a-il oli ta üks julgemaid luuleuuendajaid. Artur Alliksaar suri vähktõppe 12.augustil 1966 Tartus ja on maetud Ropka-Tamme kalmistule. Looming Teised peavad Alliksaart sürrealismi viljelejaks, kuna ta oli olemuselt ja välimuselt seda tüüpi. Alliksaar ise pidas ennast eelkõige ,,naljameheks." Alliksaar rõhutas : esiteks et luule peab olema konkreetne. Teiseks - luuletuses, ühes konkreetses luuletuses, tohiks tegelda vaid ühe probleemiga ja selleks kasutada vaid omavahel loomulikult sobituvat. Ehk kirjeldades tormi merel, tuleb rääkida tormist, tuulest, lainest, paadist, aurikust ja purjekast. Alliksaar oli peaaegu alati väga elevas meeleolus. Ta otsis kõikjalt paradokse nii luulest, filosoofiast kui ka olmest. Ta ei sallinud luules halinat ja lalinat, oma isiklike tunnete mõõdutundetud eksponeerimist ja paisutamist.
Üks tema kunstiteemalisi luuletusi Maalija lõvipuuris, seal on seda näha. Kohe algul antakse teada, et puurist välja julge kunstnik ei pääse. Lõpus selgub, et teda ei ohusta seal elutsev kiskja. Seda, kui oluline oli Alveri jaoks luuletuse lõpp, tõendab luuletaja meenutus Alguses oli lõpp, mis valgustab ballaadi Kaks saarlast(1939) tekkelugu. Teda paeluvad ohtlikud olukorras ning ta usub oma osavust ja õnne nendega toimetulekul. Alveri maailmapilt väljendub ilmekalt näiteks luuletuses Maailma saatust alati. Dramaatiline konflikt on 1930.aastate Alverile väga iseloomulik. Ilmekamaid näiteid on luuletuses Must madonna, kujutatud ema, kes kasvatab valguse ja pimeduse poega ega suuda eelistada kumbagi neist. Kunst on Tolmu ja tule keskseid teemasid ning Alveri maailma põhiväärtusi, mis väljendab eriti selgelt inimlikke tõeotsinguid ning on eluliselt tähtis. Alveri loomingut on nimetatud mehelikuks ja arukaks. Siiruse ja tundelisuse puudmine-kriitikute meelest
südameid ei murra." Ilmselt pidas Visnapuu siinkohal järjekordse õnnetu armastuse puhul idioodiks ennast uskudes, et naissugu südameid murda ei suuda. Paraku pidi mees aga teistpidist tõdema ning lõpetas oma tundeavalduse väga julmal toonil, lausudes: ,,Ma vihkan, nean sind, oo, nilbe madu! Oo, surmgi pole väärt siin ilus luua. Oo, kõlbaks ennast vast veel üles puua, et raipeist haiseks jumalate padu." Kolmekümnendate alguses väljendas Marie Under oma luuletuses ,,Puhastus" Visnapuuga sarnaseid tundeid, kuid tegi seda tunduvalt naiselikumalt ja pehmetoonilisemalt ning ei materdanud oma ajutisi kaaslasi ülearu teravate sõnadega, vaid pigem proovis nad heaga unustada. Samas võisid Underi read olla ajendatud ka abieluprobleemidest, kuna luuletuse ilmumise ajaks oli naine juba kuus aastat olnud abielus luuletaja Artur Adsoniga. Viskasin ära selle ja tolle:
aastast. Juba varakult kujunes Puskini ideaaliks elujaatav, vaba ja oma kodumaad armastav inimene. Vabadussaade kõlab eriti mõjukalt luuletustes "Tsaadajavile" (1818)ja "Küla" (1819).Romantismiperiood algas temal 1820. aastaga,"Ruslan ja Ludmilla", "Ju päeva viimne valgus suri", "Deemon" (1823), "Merele" (1824). Puskini armastusluule pärliks on "A. P. Kernile". Eriti tundeerksalt väljendab poeet oma suhtumist lemmikaastaaega luuletuses "Sügis" (1833). Loodusluulest veel "Talvine tee" (1826) ja "Talveõhtu" (1825). Puskini väljendas ka oma seisukoha luule ja luuletaja kutsumuse kohta ühiskonnas. Näiteks: "Prohvet" (1826). Sonetis "Poeedile"(1830) rõhutab ta looja ranget nõudlikkust iseenda vastu. "Läkitus Siberisse" (1827) tulevikuusust kantud luuletus. Samuti ka "Antsaar" (1828). Oma elutöö võtab ta kokku luuletuses "Exegi monumentum" (1836).
Juhan Liiv kirjutas väga palju luuletusi, milles ta laitis oma enese luuletusi ja ka iseennast. ,,Noor-Eestile" kaks esimest rida on: Mind ärge austage - ei iial iganes! Liiv arvas ilmselt, et ei suuda midagi anda teistele ja pole vaja teda järgida ja austada. Võib olla oli see tema kaval nõks, et panna rahvas teda lugema ja asjade üle järgi mõtlema. Oma luulet laidab ta väga tugevalt luuletuses ,,Minu luule". Sealt järeldub, et Liiv leidis olevat oma kirjutised väga halvad, aga ikkagi ta jätkas nende kirjutamist. Mu luule, sina oled kui haige tiivaga lind, kel kull ära kiskunud tiiva ja kellel haige ka rind. Tema elust ei puudunud ka armastus. Juhan Liiv oli armunud Liisa Goldingisse. Neil toimus
,,Kui oleksin tundnud sind varem" Doris Kareva See luuletus on küll pikk, kuid mõte on täiesti selgelt olemas. Luuletuse ehitus oli väga imelik, iga salm koosnes ühest lausest, mis oli 4 rea peale ära jagatud. Hästi palju oli sõna-kordusi. Mulle väga meeldis selle luuletuse teema. Selle luuletuse teema seisnes selles, et kui kedagi väga armastada, siis antaks talle kõik. Minu arvates on see õige ja elus ongi just täpselt niimodi. Nagu mainib Doris Kareva selles luuletuses,et ta oleks nõus andma oma liivalabidad ja lemmiku kaisukaru oma armastatule. Kunagi ei ole teada, mis tagajärjed sellel kõigel on, mõnikord lõppeb see hästi ja mõnikord halvasti nagu ka luuletuses. ,,Aeg" Artur Alliksaar Ei ole paremaid, halvemaid aegu. On ainult hetk, milles viibime praegu. Mis kord on alanud, lõppu sel pole. Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole. Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu. Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
näidenditele, kirjutanud ka näidendi "Kõrts" koos Andrus Kivirähkiga ja tõlkinund Allen Ginsbergi "Ameerika. Valik luuletusi 1947-1996". 4 Minu arvamus ja analüüs Parmude mesi Mesilasena lendasin parmude sekka võtsin ära neilt mee parmud tegid möö oi pullid parmud lillede lapsed lennata teie vahel on lahe naaseda meega on mega parmud meeta aega veeta võivad herilastena Selles luuletuses tuleb välja tema huvitav, nooruslik ja lõbus keelekasutus. Tekib tunne, et ta teab täpselt, mida teeb, ei pelga oma keelekasutust ning paneb kokku üsna seosetud laused väga huvitavate riimidena. Olen tähele pannud, et Contra luuletuses võib tihtipeale kokku puutuda ka roppustega. See on tekitanud ka päris palju halba vastukaja, kuid mulle meeldib, kuidas ta osadest negatiivsetest kommentaaridest hoolimata siiski teeb seda, mis temale meeldib. Kirjutab
Juhan Liiv tundis juba sünnist saati, et ta polnud siia ilma oodatud ega tahetud. Kui eakaaslased mängisid ja lõbutsesid, hoidis tema eemale ja eelistas pigem olla omaette. Ta oli sageli tõbine, teda kimbutasid tihti haigused ja erinevad tõved. Mees tundis terve elu jooksul ennast üsna üksikuna ja pidevalt otsis ta enda kohta maailmas. Tema elus polnud midagi püsivat ega kindlat. Niisamuti kannatas meie isamaa. Nii palju sõdu on pidanud me kodumaa kannatama. Luuletuses ,, Kui tume veel kauaks ka sinu maa" on aru saada, kuidas luuletaja on püüdnud samastada ennast isamaaga ja püüdanud mõista kodumaa muret ja kannatusi. Tundub nagu ta hinges oleks suur ängistus, ta tunneb ennast väga rõhutud ja teda vaevab suur mure. Aga kas ta suudab sellest tundest vabaneda ja eluga edasi minna, ei tea ta isegi. ,,Kui tume veel kauaks ka sinu maa ja raske su koorem kanda, kui enam ei jõuaks, ei jõuakski sa su soovide siniranda,"
Sellest kogust tulvab tarmukust, hoogu ja energiat.Esile tooks luuletuse ,,Saun" - vihjab puhastusele ja selle vajalikkusele meie ühiskonnas.Protsetivaimust vaba luuletus ,,Linnud" - peale linnualauluelamuse ei tasu midagi otsida. 3. I Romaan. J.D.Salingeri ,,Kuristik rukkis" : kokkuvõte süzeest; Holdeni iseloomustus; teose peamõte. II Juhan Liivi luuletuse peastesitus: meeleolu ja sõnumi sõnastamine; kõnekujundid luuletuses ROMAAN- jutustava proosa suurvorm, tänapäeval kõige hõlmavam ilukirjanduslik maailmakirjelduse vorm. Iseloomustab mitmeplaaniline sündmustik, tegevusliinide ja probleemide rohkus ning arvukas tegelaskond. Holden on 17 aastane poiss, kes on välja visatud mitmest koolist.Holden on elava fantaasiaga, mis ulatub luiskamiseni, ja kohati oma vanusest küpsem, vahel aga ajavad häirivad pisiasjad teda endast välja ja ta käitub ebamõistlikult.
Mis oli käies naiste jälgi. Ei enam ma tost ilust nälgi, All teise päikse seisab minu talu. Tema luulekogu ,,Amores" lugedes tundub, et nooruses on tal olnud palju armumisi ning erinevaid kauneid naisi. Väga mitmed luuletused on lahkuminekust ja viimasest kohtumisest ning siis jälle uuest armumisest ja kaunitest kevadöödest. Terve esimene luulekogu käsitlebki Visnapuu pidevalt vahelduvaid tundeid: sügavat kiindumust ning kohutavat lahkumisvalu. Näiteks luuletuses ,,Ühele tütarlapsele, keda nii väga armastasin" kirjeldab ta järjekordset lahkuminekut. Must sügise öö oli välja pääl. Me seisime kalmude ääres sääl. Surm valuga jaheda udu sees Käis meie taga ja asuts ees. Sa vaikisid, aga sind mõistsin ma, Et kalmud jo maet magama on kadunud nooruse armastus. Luuletuses ,,Kui tuleb unung" arvab ta, et õnnest saab ainult siis rääkida, kui see juba läbi on ning paratamatult on iga õnn mõeldud lõppema. Ei ole olemas igavest õnne
armastatust madonnalikult vaigistava kujutuse. ´See on nii imelik, nii imelik ja hää! Kui laps su sülle heita, peita tahaks pää ja ainult kuulata su hääle tasast, pehmet kõla, kui laps, kes tahab jälle hääks ja vagaks saada.´ ,,Kerkokell" ema mälestuseks loodud, avaldub hingehelluse teema. Kodumurdeline keelekuju, sõnastuse valitult maalähedane lihtsus ja meeleolu süvendavad kordused tunduvad selles luuletuses ainuvõimalikus. Elu ja surma lahutamatus, emahool, poja tänutunne ja kahjumeel, hilinemiselamus ja enesehinnang ühinevad siin kunstiliselt mõjuvaks tervikuks. ,,Ühele lapsele" pöördub juhuslikult luuletaja teele sattunud tüdruku poole. See laps oli Suitsule üliõpilastoa üürinud leskproua tütar. Raskemeelse luuletaja ning süütult elurõõmsa lapse kontrast annab luuletusele sügavuse, tõstab esile tantsuliselt lennuka rütmi ja heldivalt heatahtliku suhtumise.
oh süda, - nõnda arm end sulle maalis! Siin räägib autor küll ilusast kevadhommikust, aga sellega seoses tekivad tal hoopis muud mõtted. Sileda pinnaga järvevesi sümboliseerib siin õnnelikku armastust. Viimane salm on aga hoopis vastupidine, mis tähendab, et kõik ei ole alati nii lihtne ja elu võib ka vahel väga raskeid keerdkäike meile ette sööta. Samamoodi on nukramaid tundeid edasi antud Koidula luuletuses "Ja õues on kevade". "Miks, süda, nii valjusti tuksud? / Vait, vait, ära värise! / Nad leinalaulu sull' laulvad, / Ja õues on kevade." Kevad tuleb tihti nii, et õieti ei saa arugi, kui see juba käes on. "Kevade on sala tulnud, / Tulnud hoopis salaja: / Hiilgavate puude ladvus / Aia ääres kiigub ta! / Lahkeil silmil seisab / haljal orasel, / Liigub liblikate / Siidtiibadel - / Kevade, kevade / Jälle tuli tagasi!". Lihtsalt ühel hetkel märkame, kuidas mõned lilled on juba
suitsupääsukese laulud nagu näiteks siinik, viinik, vitter, mutter, viglaki, vaglaki, virrdi! Luuletust on mõnus ja kerge lugeda kuna see on kergelt arusaadav. Kõige vähemütlevam luuletus on minu jaoks ,,Kõik mis kunagi oli 2". See räägib lühidalt karjapoisikese riietusest ja haigustest. Luuletus ei anna muule erilist emotsiooni edasi mille tõttu ei ütle mulle see luuletus midagi erilist. Järgmistes kahes luuletuses tahan näidata erinevaid epiteete ja isikustamisi mida autor kasutab enda luuletustes. ,,Lootus" Külm puhang. Lehtede kabuhirm. Paatjad rohulibled lõdisevad. Ainult üksik lammas, valge vill tal, kõnnib musta ja madala taeva all. Selle luuletuse epiteedid on külm, paatjad, üksik, valge, musta ja madala. Toon ka välja luuletuse isikustamisi. Nendeks on lehtede kabuhirm ja rohulibled lõdisevad. Võrdlused selles luuletuses puuduvad. ,,Tagavaraväelane" Surm astub lubjaviltides
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
