124. Kõige suurem tuhatjalgne Archispirostreptus gigas pikkus kuni 38 cm ei ole inimesele ohtlik, peetakse lemmikloomana 125. Nimeta Eestis elavaid tuhatjalgseid 1) Schizophyllum sabulosum 2) Blaniulus guttulatus täpiktuhatjalg 126. Kuidas käituvad tuhatjalgsed ohu korral? Ohu korral tõmbavad rõngasse, pea ja jalad jäävad seljakilpide alla 127. Putukad on ainsad tiibadega lendavad selgrootud õige 128. Kõikidel putukatel on nägemiseks liitsilmad vale 129. Kuulmiselundid enamusel putukatel puuduvad õige 130. Haistmiselundid asuvad putukatel tundlatel 131. Putukate süda paikneb tagakehas 132. Putukad on lahksugulised 133. Kirjelda putukate vaegmoondega arengut: munast koorub valmiku sarnane vastne, kestub kasvades mitmeid kordi, kuni saavutab täiskasvanu suuruse 134. Kirjelda putukate täismoondega arengut: munast koorub lülistunud kehaga ussitaoline röövik, ei
lihased: ringlihased ja pikilihased. 11. Jõevähk Välisehitus (+JOONIS õ.lk.122): Jõevähi keha on sale ja koosneb paljudest lülidest, millest moodusutub kaks kehaosa: pearindmik ja tagakeha. Pearindmik ei paista lülilisena, sest selle lülid on seljal kokku kasvanud. Pearindmikku katab selja poolt seljakilp Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad keha külgedel paiknevaid lõpused. Peaosas asuvad lühikestel liikuvatel varrekestel liitsilmad, mis koosnevad paljudest väikestest osasilmakestest. Pea piirkonda kinnituvad jõevähi kompimiselundid tundlad. Eesmised tundlad on lühemad, tagumised pikemad. Ümer suuava asetseb kolm paari lõugu. Lõugadele on abiks veel kolm paari rindmikule kinnituvaid lõugjalgu. Lõugjalgade abil hoitakse saaki suu juures. Lõugjalgadest tagapool on 5 paari käimise jalgu. Esimesed neist on suured ja varustatud võimsate sõrgadega. Nendega haarab vähk endale saaki ja kaitseb ennast
Selle jaotuse aluseks on suiste ja tiibade ehitus. Tuntakse veel ka liblikate jaotamist suur- ja pisiliblikateks. 3 Liblikate välisehitus Putukatel jaguneb keha peaks, rindmikuks ja tagakehaks. Liblika keha on sale ja tal on peened jalad. Liblika keha on kaetud karvadega, mis aitavad säilitada kehasoojust. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Pea kannab kahesuguseid jätkeid: suiseid ja tundlaid. Tundlad on liblikatel hästi arenenud, vaid kõige ürgsematel vormidel (näiteks esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Sageli esineb tundlate
esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused moodustavad
Eluviis/paljunemine: Lahk- või mõlemasoolised. Merelistel pärgvastne ehk trohhofoor, ripsmetuti ja ripsmepärgadega. Sellel olemas peasagar, kere ja pärakulüli. Lülijalgsete ehitus: Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor. Erinevusi: rõngussidel ja limustel on pehme kehapind ning vastseks trohhofoor, lülijalgseil mitte. Kitiinkest, mida tuleb kasvades aegajalt vahetada, on lülijalgseil ühine hoopis ümarussidega (Nematoda) ja mõnede teiste "kottussidega". 41
rohkem - kuni 250. Välisehitus Valmikute kehapikkus on 0,5 kuni 5 cm. Tundlad on heaks vahendiks ööliblikate ja ehmestiivaliste eristamisel. Nimelt hoiavad ehmestiivalised tundlaid puhkeolekus enda ette välja sirutatult, ööliblikad aga peidavad need tiibade alla. Tundlad on alati niitjad, umbes sama pikad kui keha, harva tunduvalt lühemad (sugukond Hydroptilidae) vi pikemad (sugukond Leptoceridae). Liitsilmad on suured ja kerajad, täppsilmad vivad sltuvalt liigist kas esineda vi puududa. Suised on tugevasti muundunud ja taandarenenud, nii et ehmestiivalised saavad vaid juua vett vi taimemahlu. Pea ja keha on tugevasti karvased. Jalad on lihtsad jooksujalad, paljude liikide emastel on keskjalgade säär ja käpp tugevasti lamenenud, see aitab neil munemise ajal paremini ujuda nii vee peal kui vee all. Tiibu
(Trichoptera). Liblikate kehapikkus ulatub paarist millimeetrist 6 ja isegi enama sentimeetrini, tiibade siruulatus varieerub piirides 3 mm kuni 30 cm. Välisehitus Liblikate keha on putukatele tüüpilise lülistusega, pea, rindmik ja tagakeha on selgesti eristatavad. Kogu keha on kaetud rohkem või vähem tihedate karvade või soomustega. Pea on eri liblikaliikidel erineva suurusega, kinnitub rindmikule suhteliselt peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev, valmikuna mittetoituvatel liikidel (näiteks kedriklased, mõned surulased) on see
selgmiselt paiknev mitmekambriline süda. Putukatel kannab veri kehas edasi toitaineid ning viib jääkained erituselunditesse. Putukate veri ei transpordi hapnikku. Hingamiselunditeks on liblikatel trahheed. Trahheede ühed otsad avanevad putuka keha külgedel, teised harunevad putuka sisemuses veel peenemateks torukesteks.Liblikad nagu ka kõik teised putukad on lahksugulised. Välisehitus: Pea kinnitub rindmikule peene kaelaga ja on küllalt liikuv. Liitsilmad on arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Suiseid on liblikate seas kaht tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugadel sisemälutiteks tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Imilondi pikkus on väga erinev. Valmikuna mittetoituvatel liikidel on see sageli täiesti kadunud. Troopilisel surulasel Macrosila morgani ulatub imilondi pikkus kuni 35 sentimeetrini.
TALLINNA TEENINDUSKOOL Allan Jürgens 021K MEREANNID referaat Tallinn 2010 SISUKORD SISUKORD .................................................................................................................................................2 SISSEJUHATUS....................................................................................................................3 HOMAAR ..............................................................................................................................5 SEEPIA.................................................................................................................................13 SISSEJUHATUS Mereand on üks enim kõneainet tekitav ning populaarne toiduaine , ilma milleta ei eksisteeriks Vahemaade arenenud toidukunsti meisterlikkust. Mereandide saab kas vihata või armastada , vahepealset varianti pole. Mina isiklikult jumaldan me...
algas 500 milj. ordoviitsium kestis 65 milj.a (kuuluvad lülijalgsete hulka nagu a eest putukadki).Trilobiitide hulgas oli täiesti pimedaid vorme, kes kogu elu kestel ei väljunud põhjamudast. Mõnedel trilobiitidel olid aga liitsilmad, millega nad jälgisid periskoopidena merepõhjas toimuvat. Mõned uurijad arvavad, et trilobiitide silmad võisid tajuda isegi infrapunast valgust. Mere põhjas elasid mitmesugused käsijalgsed. nende karpide kuhjumisest on moodustunud näiteks
esikedriklastel) on need väga lühikesed ja koosnevad vähem kui 10 lülist. Päevaliblikate tundlad on nuiakujulised, st tundla tipp on paksenenud, hämarikuliblikate tundlad on aga niitjad, saagjad, kamjad, sulgjad jne. Suiseid on liblikate seas kahte tüüpi: lõugadega liblikatel esinevad haukamissuised, ülejäänud liblikatel aga alalõugade sisemälutitest tekkinud imilont ning kolmelülilised alahuulekobijad, ülejäänud suiste osad on neil taandarenenud. Liblikate liitsilmad on hästi arenenud, paljudel liikidel esineb ka 3 täppsilma. Liblikate rindmik koosneb kolmest omavahel tugevasti kokku kasvanud lülist. Igale lülile kinnitub üks paar pikemaid või lühemaid jooksujalgu. Käpp koosneb tavaliselt viiest lülist, küüniseid on kaks. Sageli kinnitub säärtele üks või kaks paari tugevaid ogasid - kannuseid. Liblikate tiivad on enamasti kaetud tihedate soomustega, mis paiknevad pooleldi üksteise peal nagu katusekivid. Soomused
Vereringe: süda, südamepaun, avavereringe. Karpidel pole pead. Nad elavad veekogudes. Peajalgsed: jalad paiknevad peas. Peajalgne kasutab tindinäärme vedelikku, et see välja pritsida ja siis vaenlase eest põgeneda. Lülijalgsed Vähid (jõevähk): elavad puhtavetelistes jõgedes ja järvede kallastel. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, sabauim, uju- ja käimajalad, esijalgadel sõrad, keha on lüliline. Tähtsamad meeleelundid: liitsilmad, tundlad, haistmine, maitsmine. Toit ja toitumine: vetikad, väikesed konnad väikesed kalad, toitu haarab sõrgadega, siis suunab suhu. Hingamiselundid: lõpused. Eritus elundid: pikkade tundlate alumisel poolel paikenevad rohelised näärmed. Ämblikud (ristämblik): elavad maismaal. Välisehitus: pearindmik, tagakeha, lõugtundlad, kobijad, sugaküünised, kaheksa lihtsilma. Tähtsamad meeleelundid: lõugkobijad, tundekarvakesed, jalad. Toit ja toitumine: putukatest,kelle ta
imetlenud ilmselt igaüks. Soojadel suvepäevadel kohtab neid putukaid lendlemas veekogude kallastel ning metsalagendikel. Maailmas on kiile umbes 5000 liiki. 3 2.Välimus Kiilidel on sihvakas, piklik, sageli eredalt värvunud või metallihelgiga keha ning suur, ülejäänud kehast hästi eristunud pea. Suurema osa peast võtavad enda alla tohutu suured liitsilmad, mis on suurimad putukate hulgas, koosnedes kuni 30 000 osasilmakesest. Nendega näeb kiil teravalt kuni 10 meetri kaugusele. Kiilide tundlad on seevastu lühikesed ja vähemärgatavad. Tiibu on kiilidel kaks paari. Kilejad tiivad on varustatud äärmiselt tiheda tiivasoonte võrgustikuga, mis on putukate hulgas vanapärane tunnus. Tiiva tipus paikneb tumedam laiguke - tiivatäpp ehk stigma, mis ei lase tiival lennul vibreerida. Kiire ja osava lennu võlgnevad kiilid
· Gondwana liigub lõunapoolusele, ajastu lõpeb suure jääajaga Hiidkontinent alles. Väiksemad on liikunud sellele lähemale. TRILOBIIDID ehk lülijalgsed tänapäeval neid enam ei eksisteeri. Nende keha oli lüliline. Massiivne oli peakilp ja mõnel sabakilp. Peakilbil oli moodustunud põsejätked. Nende seas oli põhjas liikuvaid ujuvad ja põhja mudas elavaid. Ohu korral võisid ennast kerra tõmmata. Pealt kattis kõvem kest kuid kõhu osa kaitseta. Neil olid silmad esimesed liitsilmad. Jäid põsekilbi juurde. Mõnel liigil võisid silmad olla varte otsas. Neid on leitud ka eestist. · SILUR 443,7-416 m.a.t. · Kliima soe, kliimavööndid sarnased praegustele · Ohtralt riffemoodustavaid koralle ja stromatopoore. Palju käsijalgseid (80% kõigist liikidest), karpvähilisi, meriliiliaid. Laialt levinud graptoliidid ja konodondid. Kiskjateks peajalgsed ja meriskorpionid. · Selgroogsetest rohkesti lõuatuid ja kõhrkalu · Esimesed algelised soontaimede fossiilid
tarust välja. (Übi, 2000) Herilased Herilased kuuluvad astlaliste kiletiivaliste alla. Nad jagunevad eluviisilt kaheks: üksielavad ehk solitaarsed ning ühiselulised ehk sotsiaalsed herilased. Eestis elavad herilased kuuluvad põhiliselt ühisherilaste sugukonda, millest suurim on vapsik. Kehaehitus Herilase keha koosneb peast, rindmikust ning tagakehast. Herilase pea on hüpognaatne ning selle külgedel asuvad suured liitsilmad. Liitsilmade siseservas on silmasämp, mis annab neile neerja kuju. Kiirmik on pea ülemine ning horisontaalne osa liitsilmade vahel, mille taha jääb kukal. Kiirmikul paikneb kolm täppsilma. Pea esiküljel, tundlate kinnituskohast allpool asub näokilp. Tundlad koosnevd isaherilastel 14 lülist ja tööherilastel ning emaherilastel 13 lülist. Esimene aluslüli on ümmargune ja väike. Teine lüli on tundlavars, mis on pikenenud, veidi kõver ja suunatud pea külje poole.
· sõrad · kobijad · tagakehal hingamisavad · 5 paari käimajalgu · kehaväline seedimine · avatud vereringe · sabauim · elundid tagakehas · eritustorukesed avanevad tagasoolde · tagakehajalad · pugu · hea kuulmine · liitsilmad: mosaiikne nägemine · raamatkopsud · hea haistmine · hingavad lõpustega · avatud vereringe · moondega areng (vaeg või täis) · avatud vereringe · arenenud kompimismeel · maos hambad (kitiinist) · võrgunäsad tagakehal · erituselundid rohenäärmed · lahksugulised · ujub taguspidi, kõnnib edaspidi
Seljakilbi servad kaarduvad alla ja kaitsevad külgedel paiknevaid lõpuseid. Käimisjalgu on viis paari: esimesed neist on suured ja võimsate sõrgadega, keskmised väikeste sõrgadega ning viimased kaks paari ilma sõrgadeta. Tagakehal asetsevad pisikesed ujujalad. Viimane jalapaar on tugevasti laienenud ja moodustab koos tipulüliga sabauime. Vähk kõnnib pea ees, aga ujub saba ees. Vähil on kolm paari lõugu ja kolm paari nn lõugjalgu, mis on lõugadele abiks. Vähil on liitsilmad, mis paiknevad lühikestel liikuvatel varrekestel. Ohu korral saab ta need Seljakilbi alla tõmmata. Tundlaid on kaks paari (lühikesed eesmised ja pikad tagumised). Nendega ta haistab, tunneb maitset ja kombib[4]. Vähi keha pikkust mõõdetakse nokisest ehk otsaorgist laka viimase keskmise kilbise välisservani. Emased vähid võivad olla kuni 18 cm, isased kuni 25 cm, enamasti nad siiski nii suureks ei kasva.
hästi arenenud meeleelundid. Vereringe: Avatud, süda ja mõned veresooned. VÄHID e KOORIKLOOMAD Keha jaguneb pearindmikuks ja lüliliseks tagakehaks. Igal kehalülil jätked: kaks paari tundlaid, käimisjalad, ujujalad, viimase lüli jätked moodustavad saba. Esimesed käimisjalad suurte sõrgadega. Elupaik: vees, mõned liigid ka maismaal. Eluviis: vabalt elavad ja kinnitunud. Liiguvad kõndides ja ujudes. Närvisüsteem: peaaju ja kõhtmine närvikett. Nägemiselundid: liitsilmad. Erituselundid: rohelised näärmed (neerutaolised elundid). Hingamine: lõpustega. Sigimine: lahksugulised. Suguline. Areng: muna, vastne, täiskasvanud isend. Näited: Jõevähk, krabi, homaar, keldrikakand. ÄMBLIKUD Keha jaguneb pearindmikuks ja lülistumata tagakehaks. Lõugkobijad, lõugtundlad ja kaheksa jalga. Tundlad puuduvad. Paljud liigid koovad võrku. Elupaik: maismaal, vähesed vees. Eluviis: vabalt elavad, liiguvad kõndides. Närvisüsteem: peaaju, pikka närviketti pole.
Munad munetakse vette. Vastsed toituvad taimedest ja arenevad mitu aastat. Ühepäevikuliste vastsed on surusääskede vastsete kõrval teine tähtsam rühm kalade toidus. Liikide arv: 2000, Eestis 45 liiki. Kirjandus: Remm, Evi 1970. Ühepäevikuliste määraja. Abiks loodusvaatlejale nr.60,Tartu Selts: Kiililised (Odonata) Kiililised on jässaka rindmiku ja pika saleda tagakehaga suured (keha pikkus 18-130 mm), röövtoidulised putukad. Neile on iseloomulikud väga suured liitsilmad (10 000-30 000 fassetti), seetõttu näevad nad suhteliselt hästi kuni 8 m kaugusele. Rindmikule kinnitub kaks paari kilejaid, suhteliselt kitsaid ja väga tiheda soonestusega tiibu. Tagakeha on pikk ja isastel ning emastel veidi erineva ehitusega. Isastel paikneb tagakeha teise lüli kõhtmisel küljel veel nn lisakopulatsioonielund. Munad munevad kiilid niiskele kaldamudale, vette või vees kasvavate taimede vartesse, kust koorunud vastsed vette pääsevad. Ka vastsed on röövtoidulised
Putukaliikide arvu täpselt ei teata, kuid arvatakse, et neid on üle miljoni. See on rohkem kui kolmveerand kõigist elusorganismide liikidest. 28. Putukate arengutsüklid. Rohutirts areneb vaeg moondega ehk Muna-Vastne-Suurem Vastne-Täiskasvanu. Liblikas areneb täismoondega ehk Muna-Vastne(röövik)-Nukk-Valmik . Mardikad, Kiilid ja Puruvanad arenevad Vastne-Putukas. 29. Putukate mitmekesisus. Näiteid erinevatest putukate rühmadest ja neid esindavatest liikidest. Rohutirtsudel on liitsilmad ja neil on ka tiivad ja ka tagajalag millega ta hüpata saab. Liblikatel on sale keha ja peened jalad. Nendega ta ei saa hüpata nagu rohutirts. Erinevalt rohutirtsust on liblika keha kaetud karvadega, mis aitavad soojust säilitada. Tal on ka palju laiemad tiivad, mis on kaetud värviliste soomustega. Soomused tähtsad lendamiseks. Mardikaid on putukatest kõigerohkem ja nad on levinud peaaegu kõikjal, sest on kohastunud kasutama väga mitmekesist toitu.
ehitasid korallriffe. Koos arheotsüaatidega elasid käsnad. Põhjasetteid uuristasid mitmesugused ussid. Kohmakalt ujusid või kaevusid põhjasetteisse trilobiidid, lülilise kehaga lamedad põhjaasukad (kuuluvad lülijalgsete hulka nagu putukadki).Trilobiitide hulgas oli täiesti pimedaid vorme, kes kogu elu kestel ei väljunud põhjamudast. Mõnedel trilobiitidel olid aga liitsilmad, millega nad jälgisid periskoopidena merepõhjas toimuvat. Mõned uurijad arvavad, et trilobiitide silmad võisid tajuda isegi infrapunast valgust. Silur Mere põhjas elasid mitmesugused käsijalgsed. nende karpide kuhjumisest on moodustunud näiteks meie fosforiit ja karplubjakivi. Parimateks ujujateks võis tol ajal pidada pika koonilise kojaga peajalgseid limuseid, kelle kivistisi Eesti rahvasuu "kivisüdameteks"
tsöloomi vasem ja parem kamber. Limmuste keha katab lima ja lubja ja sarvainest koda. Rõngussidel seda ei esine. Mõlemal rühmal esineb pärgvastne ehk trohhofoor. 40. Lülijalgsed. Keha koosneb reast lülidest ehk segmentidest nagu rõngussidelgi. Lülistus on heteronoomne, tihti osa lülisid liitunud. Lülilised jäsemed; eesmised jäsemepaarid moondunud suisteks. Kitiinist välisskelett (vahel lubjastunud); kasvades tuleb neil kestuda. Kõhtmine, redeli tüüpi närvisüsteem, peaaju. Liitsilmad. Tsöloomi asemel hemotsööl; lahtine vereringe. Erituselundid Malpighi torud või puusanäärmed. Enamasti lahksoolised, seesmise viljastamisega. Areng enamasti moondega; vastsed mitmesugused, aga mitte trohhofoor Rõngussid. Iseloomulik lülistus ehk segmentatsioon ehk metameeria. Igas lülis korduvad harjased, närvitängud, nefriidid, ringveresooned, lihased. Lülisid ehk segmente eraldavad seespool septid ehk dissepimendid. Igas lülis tsöloomi vasem ja parem kamber, mida
Jalgade arv: 6 jalga Keha: kolm osa: pea, rindmik, tagakeha Omane: tiivad. Jalgadel karvakesed, mis on kompimiseks ja maitsmiseks. Keha katavad tundekarvakesed, saavad infot õhust. Sp on kärbest raske tabada :) VAU: kuulmiselundid asuvad jalgadel Keha osad: pea küljes suuosad ehk suised, tundlad ja silmad Nägemine: paar liitsilmi, mõnel rühmal lisaks lihtsilmad (nende abil tajub vaid valguse muutust). Enamus putukaid ei näe kaugele, v.a kiil, kel on suured liitsilmad ja kes näeb teisest kaugemale Hingamine: Putukad hingavad trahheede abil. 8. Jõevähi välisehitus. Väiksemad vähilised: vesikirbud, aerjalalised ja kakandid. Vähkide hulka kuuluvad jõevähid, krabid, krevetid, homaarid, loomhõljumid (vesikirbud, aerjalalised). Kitiinkest sisaldab lubiainet ja moodustab kõva kooriku, sp nim neid ka koorikloomadeks. Keha koosneb paljudest lülidest, millest moodustub kolm keha piirkonda: pea, rindmik ja tagakeha
Jõevähk on üks suuremaid jõgedes ja järvedes elavatest vähkidest. Jõevähk elab magevekogudes, kus on puhas vesi. Ta on öise eluviisiga loom. Päeval on ta peidus ja öösel tuleb toiduotsingutele. Jõevähk sööb üldiselt taimi ja väikseid loomakesi (tigusi, usse, väikseid kalu), kuid ta ei ütle ära ka surnud konnadest kaladest. Jõevähi keha katab pruunikas kitiinkest. Kehsaosad on pearindmik, tagakeha. Pearindmikul on seljakilp ja lõpused ning kolm paari lõugu, liitsilmad, mis koosnevad sadadest osasilmakestest, tundlad, sõrad. Tagakehal on ujulalad, käimisajalad, uim ja saba. Seedeelunditeks on suu, maohambad, magu, sooltoru. Vähk haarab sõrgadega toidu ja suunab selle suuava juurde. Lõugadega peenestab ta toidu vaid osaliselt. Toidu peenestamine jätub maos, selle seintes asuvate kitiinainest hambakestega. Vähil on avatud vereringe, sinikasroheline veri varustab kõiki kehaosi hapnikuga
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
