ühiskonda abistav tegevus, täidesaatev võim valitsus, tarbija teenuse või kauba ostja, tolerantsus sallivus, tööandja inimene kes palkab kedagi tööle, tööhõive töötavate inimeste ja töövõimelise elanikkonna suhe, tööjaotus - ühiskondlikult tööde süsteem vajaduste ja võimaluste alusel, töövõtja inimene kes töötab tööandja juures, tsensuur totalitaarriikides ajakirjanduse, trükiste, lavastuse, raadio ja tv läbivaatamine riigiasutuse poolt, unitaarriik lihtriiknkuhu ei kuulu iseseisva riigi tunnused, vabariik riigikord, kus riigipea valitakse, vähemusvalitsus valitsust mida ei toeta enamik parlamendi liikmed, õigus ühiskonna poolt seadustatud normide kogum.
Naabrimees, Tõnu ja Märt vajusid unne, aga Ints jäi Siiri lahkumise pärast kurvaks. Nii läkski tema Siiri juurde ja ülesse jäi veel IT-mees Leopold, kellelt võis kuulda üllatavaid lugusid tema lapsepõlvest. Pealmised konfliktid olid minu arust Märdi ja Siiri vahel. Märdi arust olid ameeriklased ja üldse välismaallased täiesti lollid, aga Siiri arvas just hoopis teisiti. Temale meeldis reisida ja Ameerika tundus Siirile kui kodumaa. Suured erimeelsused nende vahel tegid lavastuse värvikamaks ja naljakamas. Kõige enam meeldis mulle näidendi juures äkiliselt saabuv naabrimees. Ta oli päris vana ja lapsepõlv ei olnud tal kõige parem. Härra pere viidi Siberisse ja tal oli hirm, et see võib taas igakell korduda. Selle peale aga anti vanamehele mitu pitsi viina ja tema purju jäämine ning huvitavad anekdoodid pakkusid palju nalja. Peale selle meeldisid mulle veel tseenid kilpkonnaga, sest see lisas
Retsensioon "Võlanõudjad" 21.novembril käisin Eesti Draamateatris Hendrik Toompere Jr lavastatud "Võlanõudjaid" vaatamas. Etendus oli lavastatud William Shakespeare'i komöödia "Veneetsia kaupmees" ainetel. Lavastuse esietendus oli 17.aprillil 2011, seega on etendus olnud mängukavas poolteist aastat ning vaatajate huvi on endiselt väga suur. Antud teos oli Shakespeare'i üks kuulsamaid lugusid laenamisest ning võlguolemisest. Lugu jutustas noorest armunud mehest, kes vajas kiiresti 3000 tukatit, et võita armastatud naise süda. Oma probleemiga pöördub ta Veneetsia kaupmehe, oma hea sõbra, Antonio juurde. Kuna kaupmehel endal sellist summat
Kokku 8 rolli Rollid telesarjades: "Kelgukoerad" (2006–2009) "Ühikarotid„ "Kalevipojad" (2011) "Alpimaja" (2012) "Waba Riik" (1997) "V.E.R.I." (1994–1996) Mänginud telelavastustes: "Trimalhio pidu" (1996) "Nukumaja ehk Norbert" (1999) Osalenud kuuldemängudes: "Kaval Ants ja Vanapagan" (1992) "Rännukutse" (2001) "Heailmadraakon" Preemiad: 2000 Eesti teatri aastaauhind ansamblipreemia lavastuse "Aristokraadid" trupile 2001Eesti vene kogukonna ja fondi Rõõmukuulutus aastapreemia "Eraku ja Kuuevarbalise" trupile 2011 Eesti Draamateatri kolleegipreemia Suur Ants meespeaosatäitjale (Jaan Mõtus "Pulmades", Ichiro "Õitsengus", Toomas
„Võlanõudjad“ William Shakespere „Veneetsia kaupmehe“ põhjal Shakespere „Veneetsia kaupmehe“ ainetel mängitakse draamateatri laval juba teist näidendit. Seekordne lavastus on eriline eriti uue tõlke ja uudse lavastuse poolest. Peeter Volkonski ja Hannes Villemsoni tõlkes oli värsivorm kuulates lihtne ja loomulik. Dünaamilisust ja ehedust lisas Ervin Õunapuu tume kaldus peegelpõrand, sädelevad klaasikillud näitlejate kasukatel, Taavi Varmi koostatud liikuvad taustaklipid ning Andreas W helikujundus. Kõige selle kooslus ning hea näitlejatöö viisid vaataja 16. sajandi Veneetsiasse. Shakespere komöödia süžee on võetud 14. sajandil ilmunud raamatust „Il Pecorne“
Etenduse analüüs ,,Kvartett" Teater: Endla Teater Mängukoht: Endla Teater, Pärnu Lavastuse pealkiri: ,,Kvartett" Näidendi autor: Ronald Harwood Lavastaja: Enn Keerd Tõlge: inglise keelest Anne Lange Tegemist oli südamliku tragikomöödiaga. Koomilisel tekstil oli lavastuses väga suur roll. Kunstiinimestele mõeldud vanadekodus elavatest endistest ooperilauljatest ei hakanud hale, vaid sai naerda nendega koos ja ka nende üle, seda kõige positiivsemas tähenduses. Näiteks Feliks Kargu mängitud Reginald oli muidu nii härrasmehelik ja rahumeelne, kuid järskude üleminekutega muutus ta tigedaks vanameheks, kes hooldusõele roppusi karjus. Helene Vannari esituses Cissy oli ääretult soe, sõbralik ning siiras vanadaam oma väikeste humoorikate veidrustega, mis taas vürtsitasid etendust. Wilfi osas oli näitleja Raivo Rüütel, kes lustis laval vaimukalt, jäädes s...
näitlejate tegevusele palju juurde. Näitlejate kostüümid olid muusikalile sobilikud ja kõige kaunim oli muidugi Eliza valge kleit. Esimest korda nägin, et Estonias on liikuv põrand, ning see oli väga lahe. Mulle meeldis, kuidas see aeg-ajalt jälle keerles ja rohelistes kostüümides mehed tulid, ning asju ära viisid ja teisi tõid. Alati jäi mulle silma see lühter, mis pikalt alla langes laest, kui Higgins'i tuba tuli. Üleüldiselt meeldis mulle lavastuse dekoratsioon. See oli väga hästi läbi mõeldud. Tantsud olid samuti ägedad. Nad tantsisid koos gruppides ja osades tantsudes tegid nad liigutusi sama aegselt, mis oli effektne. Etenduse lõpp oli minu jaoks ootamatu, kuna arvasin, et Eliza abiellub selle mehega, kes temasse ära armunud oli ja talle pidevalt kirju saatis. See lõpp ei olnud otseselt pettumus, kuid imelik. Eliza oli noor kaunis neiu ja Higging oli vanem kiilakas mees. Ma ei arva, et nad kokku
teatrites mängitud lavastustest. Eesti Kirjandusmuuseumis ja Teatri- ja Muusikamuuseumis materjale otsides avastas Riina Roose näiteks kaks intrigeerivat teksti, mis teatriajaloost meile tundmata - Lydia Koidula vembuka kuplee ja Paul Pinna opereti "Jaani öö". Noorte näitlejate jaoks oli üllatus ka see, et "Põhjamaa" on tegelikult laul Ülo Vinteri muusikalist "Pipi Pikksukk" ja, et Arvo Pärt on noores eas kirjutanud muusikat lastetükkidele. Lavastuse sünnile on kaasa aidanud "elav leksikon" Valter Ojakäär. Preemiad: Eesti Autorite Ühingu preemia 2005 parima sõnalavastuse originaalmuusika eest. Riina Roose ja Jaak Jürisson - Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali preemia 2005. Isiklikult, oleks võinud minu arvates see etendus kesta rohkem kui 2 tundi. See oli tõeliselt kaasakiskuv etendus. Nad esitasid palju selliseid laule, mida ma olen varem kuulnud ja se pani ka mind kaasa laula
tuleks üles märkida ka ülejäänud Vargamäe suurprojektist veel meelespüsivad mälestuses, mälestused, mis eelmisest suvest veel päris selgelt meeles seisavad, kuid samas teadagi haprad kaduma on. Kõigepealt II osa Kukenoosi aidas, etendus ise oli Linnateater ja Nüganen oma tuntud headuses. Imestasin, et kuigi ma nägin seda lavastust esimest korda vist aastal 2006, oli see mul väga selgelt meeles, just sisu ja stseenide väljanägemise poolest, nii et enamust lavastuse sisust ma mäletasin ja võisin ette aimata, mis seal nüüd toimuma hakkab. Küll aga oli huvitav vaadata näitlejate mängu, eriti neid osasid, kus osatäitja vahetunud oli. Eelkõige muidugi see põhjus, miks üldse lavastust vaatama sai tuldud, Mauruse Üksküla esituses oli välja vahetanud Maurus Tomminga kehastuses. Tommingas oli hoopis teistsugune Maurus, rohkem koomiline ja oma võrratu miimikaga, mida ma Tomminga puhul alati imetlenud olen. Keegi minu taga istujatest ütles, et
Kõige silmapaistvam ülesastumine oli Merle Jäägeri poolt, kelle käre hääl ja värvikas karakter sööbis mu mõtetesse mitmeteks päevadeks ka pärast lavastust. Kahjuks aga mitte heas mõttes, sest Merle Jääger pole just mu lemmiknäitleja ja ka tema mängitud karakter polnud mulle meeltmööda. Teiste seas mainiksin ära ka Marika Barabansitskova ja Andero Elmeri, kes täitsid oma osa samuti meeldejäävalt. Viimane paistis eriti silma oma siira ja vahetu näitlemise poolest. Lavastuse laulud olid kaasahaaravad ja humoorikad, kuid minu eriliseks lemmikuks oli muusikateema, kui nn pahad lavale astusid. Need väiksed palad olid tempokad ja värvikad, aidates publikul paremini loo süzeesse sisse elada. Nii mõnelgi korral avastasin, et üle mu selja sibavad külmavärinad. Muusikal ,,Sugar" väärib kiitust ka selle pärast, et nii palju inimesi on suurepäraselt lavale kokku sobitatud. Massistseenides oli korraga laval kümneid inimesi ja kõik nad laulsid
24 .juunil 1870 esietendus ,,Vanemuises'' Koidula lavastuses teatrimäng ,,Saremaa onnopoeg''(,,Saaremaa onupoeg''),millega pandi alus rahvuslikule teatritegevusele. Koidula oli saksa näitekirjaniku T.Körneri värssjandi alusel loonud olustikulise rahvatüki Eesti oludest, rõhutades seejuures eriti armastusabielu olulist ning hariduse vajalikkust. Koidula lisatud laulud-kupleed ning kaasaja kooliolude kriitika väärtustasid märgatavalt T.Körneri jantlikku kosjalugu. Esikteose ja selle lavastuse erakordselt hea vastuvõtt tiivustas Koidulat ning juba sama aasta sügisel tõi ta lavale oma uue näidendi komöödia ,,Marret ja Mina ehk Kosja-kassed''. "Kosjakaskede''aluseks on J.V.Jannseni tõlkelaenuline külajutt ,, Naabre tütred''. Koidula dramatiseeringus olid tulipunkti tõstetud taas armastusabielu ja hariduse probleemid, kuid olulisemgi oli ärkamisaja radikaalsemate ideede kuulutamine. Kodukülla naasnud Tõlla-Hans oli mõnda aega linnas elanud ning omaks võtnud
sujuva liikumise, näoilmete ja hääletooniga. Kahju on sellest, et mustpeade maja, kus teos oli lavastatud mõjus natukene halvasti. Tekst mis näitleja ütles ei olnud selgelt arusaav ning jäi õhku kajama, mis tõttu oli teksti raske jälgida. Õnneks suutsid näitlejad tänu oma näitlejameisterlikusega ikkagi silma paista, huvi äratada ning kuulama panna. Saalist lahkudes, olin positiivselt üllatatud. See äratundmisrõõm mis avaldus lavastuse ja orginaal näidendi sarnasustes oli väga meeldiv. Samas olin aga õnnelik selle üle, et lavastaja Lembit Peterson suutis läbi tema lavatstaud teose panna mind mõtlema läbi teiste vaatepunktide. Grete Remmel XH
Mina käisin 6. märtsil vaatamas operetti „Tsirkusprintsess“. Etendus toimus Rahvusooper Estonias. Operetti heliloojaks oli Imre Kalmani. Dirigentiks oli Kaspar Mänd. Lavastajaks oli Saksamaalt pärit Thomas Mittmann. Orkester ja koor olid Rahvusooper Estonia enda koor ja orkester. Peaosatäitjad olid: Helen Lokuta, Andres Köster, Andero Ermel, Mart Laur, Väino Puura ja Hanna-Liina Võsa. Lavastuse koreograafiks oli Marina Kesler. Marina Kesler töötab RO Estonia balletiartisti ja koreograafina ning Tallinna Balletikoolis õppejõu ja koreograafina. Ennast on Marina iseloomustanud mitmete märksõnadega: ahne loomingu järele, nõudlik, aus, enesekriitiline, egoistlik ning valmis eluaeg õppima. Operetti keskmes on romantiline intriig ja värvikas tsirkuseelu. Vürstinna Fedora Palinska tõrjutud kosilane palkab kättemaksuks salapärase tsirkuseartisti Mister X-i kehastama
Karin Valt 12.B 10.2012 Süngelt realistlik ,,Augustikuu" Eesti Draamateatris etendub Tracy Lettsi näidend ,,Augustikuu", mis on võitnud ka 2008. aastal Pulitzeri preemia. Lavastuse esietendus oli 7. märtsil 2010. aastal suures saalis. Tükis mängivad Lembit Ulfsak, Ita Ever, Ülle Kaljuste, Tõnu Oja, Marta Laan, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Maria Klenskaja, Ain Lutsepp, Taavi Teplenkov, Viire Valdma, Martin Veinmann ja Tõnu Kark. Lavastaja ja muusikaline kujundaja on Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes ja valguskunstnik Kaido Mikk. Draamateatri populaarne lavastus ,,Augustikuu" on publikule pakkunud huvi juba kaks ja pool aastat
Üheks huvitavaks faktiks võik välja tuua selle, et kui nad viimase laulu Lotte muusikalist esitasid tõusis rahvas püsti ja paluti uuesti seda laulu, ning kui nad uuesti ära esitasid plaksutas rahvas ligikaudu 5 minutit ja nad laulsid lõpetuseks veel ühe laulu, sellel hetkel kui rahvas plaksutas ja nad uuesti laulsid tuli mul kananahk ihule, sellist elamust kontserdist pole mul eales olnud ja seda tunnet tahaks isegi tagasi. Lavastuse kohta mul pole midagi halba öelda, solistidel olid sõnad ilusti peas ja terve see kontsert oli tervik, mitte ühtegi miinust mina ei näinud. Räägin natuke solistidest ka siis. Koit Toome õppis Tallinna Muusikakeskkoolis klassikalise klaveri ja G. Otsa nimelises Tallinna Muusikakoolis džassklaveri ja pop-džasslaulu erialal. 1995. aastal alustas ta edukat lauljakarjääri bändis Code One, tema esimene plaat ilmus 1995. Aastal „Code One
ja võimas hääl. Maria Listra on õppinud Londonis ning laulnud juba varajasest lapsepõlvest saadik. Koit Toome muusikakarjäär on olnud väga pikk ning on leidnud tee eestlaste südamesse. lmselgelt ei jätnud lauljate lauluoskus soovida, sest et tegu on kuulsa muusikaliga ja sinna ei valita lauljaid, kes laulda ei oska. Minu lemmiktegelasteks olid Monsieur Andre (Kalle Sepp) ning Monsieur Frimin (Lauri Liiv), sest nende oleks ning käitumine pakkus publikule ka natukene nalja. Lisas lavastuse kurbade hetkede vahele ka natukene nalja. Ma ei oska öelda, kas see teos näitas kuidagi, milline on helilooja mõttemaailm. Ma peaksin selleks enne nägema ka tema muid teoseid, et saaksin leida ühiseid jooni ning siis saaks aru, kas tema mõttemaailm avaldub ka tema teostes. Mulle meeldisid muusikateosed, mis Webber oli kirjutanud. See oli kerge teos – sisu oli lihtsasti arusaadav ning etendust oli väga huvitav jälgida. See ületas minu ootused
Mulle selle raamatu välimus meeldis, kuna see oli kunstiline ja minimalistlik , samas huvitav ja omapärane. Sobis ka raamatu sisuga. Luulekogu tutvustus · Luulekogu pealkiri pärineb samanimeliselt lillelt, mida on peetud imettegevaks armulilleks. Üsna palju iseloomustab see ka raamatu sisu ja mõtet. · Vastukaja antud teosele oli päris positiivne, inimestele läks see hästi peale. Sellesama teose järgi tegi Linnateater lavastuse, mis kiideti paljude poolt heaks. · Mulle endale see teos väga meeldis. Selle sisu, keerulised lauseehitused ja sõnad, kõlamängud ja hoolega valitud sõnade sobivus tegid sellest luulekogust midagi väga erilist. Iga luuletus oli hoolikalt läbi mõeldud ning oli oma kindel sõnum ja mõte. Luulekogu tutvustus Põhiteemaks oli enamasti arm ja kirg, kuid oli ka elu, elu erinevaid valdkondi ning elu teekonda. · Näited:
suurepäraselt välja teose muusikalise osa. Olgugi, et teadsin teose süzeed ja olin kindel, et tegemist on hea muusikaliga, polnud ma kindel, kuidas mängivad näitlejad välja oma osad ning milline on teose miljöö. Minu heameeleks üllatas mind teose miljöö ja näitlejate meisterlikkus juba etenduse esimesel minutil, mil nägin uhkeid rekvisiite ja näitlejate aktiivset lavategevust. Väga meeldis saalis kõlav orkestriheli ning lauljate võimas hääl. Lavastuse poole pealt meeldis see, et tegevusse oli kaasatud hästi palju erinevaid tegelasi, mis tegi etenduse jälgimise huvitavaks. Ainukeseks miinuseks selle etenduse puhul võiks lugeda seda, et suurtes massistseenides ei jõudnud kõiki tegevusi jälgida ning tänu sellel jäid tahaplaanile ka teose peaosatäitjate tegevus. Õnneks massitseenid ei olnud nii tihedased ning elamuse sai täesti kätte. Kõige meeldejäävam lugu ning isiklikult ka minu lemmik, oli
Vaiko Eplik – Che Guevara Kalle Sepp – Juan Perón „Evita“ anti kõigepealt 1976. aastal välja muusikaalbumina. Plaadi edu viis lavastusteni Londoni West Endis 1978 ja Broadwayl aasta hiljem. 1996. aastal valmis filmiversioon, mille staarideks olid Madonna Evita ja Antonio Banderas Ché Guevara osas. Tegelikult pole teada, kas Ché Guevara ja Evita Perón üldse kunagi kohtusid. Seekordse lavastuse osatäitjad sobisid kõik osadesse väga hästi. Minule oli eriti meeldiv näha Vaiko Eplikut muusikalis mängimas. Sama emotsiooni tekitas ka Evelin Võigemasti nägemine, kes on tuntust kogunud nii näitleja kui ka muusikuna, kuid mitte suure muusikalinäitlejana. Evelin Võigemast on sündinud 22.mail 1980. Näitlejahariduse sai ta Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikoolis. Ta töötab Tallinna Linnateatris. 2013. aasta kevadel osales TV3-e
ja Tartus (2003). Aidat esitati esimest korda 1. aprillil 1996 Disney kompanii juhtidele New Yorgi teatris New Amsterdam Theatre, mille Disney kompanii ostis ja renoveeris. Lauludest tehti demoülesvõte Elton Johni esituses. 16. novembril 1996 oli uus kuulamine teiste esitajatega. Tantsijaid Aida lavastuseks valiti 8. ja 9. detsembril 1997 ning lauljaid 11. ja 12. septembril. Valimine jätkus 1. aprillil ja mai esimesel nädalal 1998. Lavastuse esialgne eelarve oli 15 miljonit USA dollarit. Disney kompanii juhid ei olnud muusikali nimega rahul. 1998. aasta alguseks leiti uus nimi Elaborate Lives. Lavastajaks oli määratud Robert Jess Roth ja koreograafiks Matt West. 5 Muusikal Elaborate Lives kuulutati välja 12. veebruaril 1998. Esietendus pidi toimuma Atlantas Alliance Theatre 'is. Mitteametlikud esitused algasid septembri alguses, ametlikud eelesietendused 17
Andrei Mihnevits oma tantsu ja nende võimsate efektsete tiibadega lõi kõleda atmosfääri, tuues lavale ärevust ja saatanlikk, ust. Tema punakas pea ja suured puhmas kulmud tõid välja selle, mis on iseloomulik kurjusele ning tema tegelaskuju karakterile. Eriti kenad nägid välja baleriinid oma imeilusates valgetes kleitides (tutudes) Väga värvikirevad ja ilusad olid ka : Ungari, Hispaania, Napoli ja Poola rahvariided. Lavastuse kostüümide jaoks läks vaja · 7600 kalliskivi, ainuüksi regentprintsessi kleidis on 230 kaunistuskivi · 900 g litreid ehk umbes 45 143 litrit · Umbes 500 m tülli (balletiseeliku riiet) · Umbes 2000 m kuld- jahõbepaela ning pitsi · 231 km niiti · 50 m² nahka Kostüüme on kokku 134, nende hulgas 35 luigekostüümi. Jalanõusid valmistati 90 paari. Tantsijate kostüümide valmistamisega tegeles 29 inimest ning töö kestis 6 kuud.
restorani külastas superstaar ning hotellijuhataja tegi kõik, et kuulsus end mugavalt tunneks. Kokkuvõtlikult arvan, et Teplenkov on väga andekas ja koomiline näitleja, kes suudab paljude erinevate rollidega toime tulla. Etenduse ,,Kõik on täis" kunstnik oli Riina Degtjarenko. Lava kunstlik lähenemine oli hästi lahendatud väheste kujundusobjektide näol, mida ei liigutatud kordagi kogu näitemängu ajal. Laval oli vaid laud, toolid ning teadetetahvel. Sellise lavastuse puhul oleks piisanud vaid telefonist ning toolist, kuid eks kõik need asjad andsid etendusele midagi juurde. Kogu paberite pahn, mis laual ja selle ümbruses asetses, läks väga hästi kokku teose süzeega, mis oli üpris tormikas. Valgustuseks oli tavaline tuli ning see sobis lavale kõige paremini. Arvan, et igasugune värvide mäng ei oleks mitte kuidagi sinna sobinud, kuna tegemist oli siiski tavalise tööpäevaga.
Sündmused ja etendused happening'id ja performance'id Häppening ing k to happen - toimuma, aset leidma on popkunstile lähedane aktsioonikunsti vorm kujunes 1960. aastatel eesmärgiks likvideerida piir kunsti ja argielu, kunstniku ja publiku vahel tegevuse rõhk on improvisatsioonil, juhusel ja publiku kaasatõmbamisel olulised tunnused on mängulisus ja keskkondlikkus üldjuhul ei proovita enne läbi ja tavaliselt toimub mingiteemaline häppening vaid ühe korra toimuvad vabas õhus kunstniku esitatud aktsioonidena Etendus ing k performance - etendus happening'iga võrreldes plaanipärasem esineja, esinejad ja publik on rohkem eraldatud performance'i ja happening'i vahel pole teravat piiri etendustekunst on jätkunud tänaseni ühe võimalusena publikut mõjutada selle leviku ühe põhjusena võib nimetada kunstnike soovi saavutada vahetut side ja tag...
Eisenstein lahkub ning Rosalindele tuleb külla Alfred. Siis saabub kohale ka vanglaülem, kes eksikombel peab Alfredi Eisensteiniks ning viib hoopis tema vanglasse. Pärast seda läheb Rosalinde samale peole kuhu Eisensteingi, samuti ka toatüdruk Adele, kes ennast parunipreiliks maskeeris. Peol ja vanglas toimus veel igasuguseid kentsakaid sündmusi. Lõpuks kohtuvad kõik tegelased vangimajas ning peale mõningaid arusaamatusi jõutakse õnneliku lõpuni. Lavastuse sisuline pool mulle meeldis. Süzee oli huvitav, selles oli piisavalt nalja ning tegevus oli vaheldusrikas ja sündmusterohke. Nagu ma juba eespool mainisin, oli opereti lavastajaks ning ka kunstnikuks Mare Tommingas. Minu arvates sai ta oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Näitlejate valik oli hea. Samuti oli õnnestunud ka lavaline ja tehnikaline pool. Mulle meeldis väga ka opereti kunstiline pool. Minu arvates oli lavakujundus väga
Mari Ronimois, kes on minu jaoks täiesti uus nimi, avaldas ka väga sügavalt muljet. Oti ja Mari duett ,,Teeb haiget tõelisus" oli ainus lugu, mida enne etendust kuulnud olin ning kui see ka lõpuks laval kõlas oli see veel eriti ilus. Ma ei saa ka mainimata jätta Getteri väga võimsaid esitusi. Olen käinud vaatamas väga vähe muusikale, seepärast olen ,,Keskkoolimuusikalist" tõeliselt vaimustuses. Olen ülirahul kogu etendusega. Suur töö kogu lavastuse juures paistab kaugele. Ma ei oskagi välja tuua, midagi mis ei meeldinud. Ainus mis häiris oli Sharpay parukas, see oli kohutavalt võlts võrreldes kõige muu lihtsaga. Kokkuvõttes on Eestis nii palju häis muusikalinäitlejaid, et taolisi etendusi võiks palju rohkem olla. Olen kindel, et publikut jätkuks alati.
Valgustusega said väga hästi hakkama Siim Allas ja Andres Sarv. Kõige paremini jäi meelde algus, sest rõhutati salapäralikkust ning meenutas detektiivifilmi. Pärast iga lõiku, kui toimus olustiku muutus, kostis kõlaritest prantsuseteemaline muusika ning tuled kustusid. Eesriiet ette ei tõmmatud kunagi. Läksin vaatama komöödiat, kuid tuli välja, et nägin hoopis koomilist draamat, mis käskis pea tööle panna ning sügavuti kaasa mõelda. Näidend oli huvitav, sest lavastuse poolest ei suuda ma sellele mingit võrdlust leida ja muutusi etenduses toimus pidevalt. Üritati lahendada ühte elu põhiprobleemi väga ebatavalisel moel. Samas tundusid tegelased üpris stereotüüpsed, mis tegigi minu arust sellest tragöödiast komöödia.
aastal Viljandis. 1987. aastal lõpetas ta Tallinna Pedagoogikaülikooli kultuuriteaduskonna reziikateedri lavastajana. Samuti on ta õppinud mõnda aega ka Eesti Muusikaakadeemia lavakunstikateedris. Ta on VAT Teatri asutajaliige, näitleja ja lavastaja ning alates 1993. aastast VAT Teatri juhatuse liige ja kunstiline juht. Veel on ta kirjutanud luuletusi ja laulusõnu, publitsistikat, näidendeid, dramatiseeringuid ning kokku teinud üle 50 lavastuse nii teatis, televisoonis kui ka raadios. Toikka nimetab oma lavastust minimalistlikuks satiiriks. Teos ongi minimalistlik, kuid see-eest väga omapäraselt ja huvitavalt lahendatud. Väike saal ja lava, umbkaudu neljakümneliikmeline publik ja kõigest neli näitlejat, kes ühel hetkel võivad sulle näost näkku silma vaadata, annavad vahetu ja meeldejääva elamuse. Kuna osi on oluliselt rohkem kui näitlejaid, siis juba Ago Sootsil on neid ainuüski seitseteist
Hoffmanni lood, kirjeldab Ory krahvi maailma kui ,,paika, kus armastus on ohtlik. Inimesi tabab seal tihtipeale südamevalu. See võib olla ühtaegu naljakas ja valuline. Rossini on tabanud mõlemat ning põiminud loo imeilusa armastusmuusikaga tervikuks." Minu jaoks ei olnud see ooper eriti meeldejääv. Segaseks jäid paljud asjaolud ja raske oli arusaada ooperi mõttest. Siisku vokaalset võimete poolest peab kindlasti kõik soliste kiitma. Samuti ei jäänud muusikale palju all lavastuse pool, hästi oli lava kujundatud ja mis minule eriti meeldis oli palju massistseene. Mulle meeldis väga Rossini selline natuke pilastav muusika, kuhu olid sissepõimitud rahulikumad toonid. Lauljad, kes mängisid suutsid omasse rolli kergesti sisse elada. Nimelt pidid olema nad väga mitmekülgsed ja mehed pidid mängima naisi ja naised mehi. Ma leian, et see juba nõudis palju pingutust. Saalis ei istunud palju inimesi, aga see võis tuleneda sellest, et ooper
" Etendus rääkis 18. sajandi elust, kus selgelt eristuvad jõukamad ja vaesemad inimesed. Pea- tegelasest Manonist saab ühel hetkel tagaotsitav ning ta elu muutub põrguks. Algab põnev ja dramaatiline sündmustekäik, kust ei jää puudu isegi püssipauk. Etendus kestis 2h ja 50 minutit ning oli kahe vaheajaga. Lavastaja tööga jäin ma rahule, sest sündmuste käik oli loogiline ja huvitav. Minu jaoks olid vaheajad õige koha peal ja etenduse üldpilt lavastuse kohapealt jäi hea. Sündmuste käik jäi vahepeal natuke arusaamatuks, sest sündmuste käik oli liiga kiire. Lavastaja oleks võinud natuke arusaadavamaks teha mõne koha. Etenduse sisu kordus pärast vaheaegu. See oli ainuke, millega ma lavastaja puhul ma rahule ei jäänud. Muusika oli ajastule kohane ja tekitas 18. sajandi tunde, kuid see tunne võis tekkida ka juba selle pärast, et muusikat mängis sümfooniaorkester. Mina ise sellist
Teismeline neiu – tugev, kuid kergesti purunev ,,Kirjaklambritest vöö’’ Mare Sabolotny Kirjastus Tänapäev Ilmumisaasta 2007 ,,Kirjaklambritest vöö’’ on saavutanud Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja kirjastuse Tänapäev 2006. aasta noorsooromaanivõistlusel teise koha. Aastal 2010 tegi VAT Teater sellest ka samanimelise lavastuse. Pealkirja valikut põhjendab autor järgmiselt: ,,Tegin ükskord kirjaklambritest keti ning näppisin seda, kuni kett katki läks. Siis seostasin selle peategelase Kati isiksusega, mis on samamoodi tükikestest kokku vormitud. Tundub tugev, aga samas võib nii kergesti laguneda.’’ Sabolotny kirjutas oma debüütteose ,,Kirjaklambritest vöö’’ lõpuni kõigest 15- aastaselt. Seetõttu tundub romaan mulle kohati kohmakas, võiks isegi öelda, et rutakalt kirjutatud
1955. alustas Draamateatris lavastajana tööd Voldemar Panso, Moskvas GITIS-es lavastajaks õppinud mees, kellest hiljem sai üks legendaarsemaid eesti teatritegelasi, teatrikooli ja noorsooteatri looja, aastatel 19701976 Draamateatri peanäitejuht. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 koosseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Eesti Draamateatri elujõu üks allikas on tema mitmekesisus. Lisaks traditsioonilisemat laadi psühholoogilisele teatrilaadile on siin alati olnud ruumi katsetusteks. Draamateatri missioon on olla rahvusteater, aga samas on ta kõige paremas mõttes rahva teater. Siit leiavad oma kunstikogemusele ja -huvile vastava elamuse mitmed erinevad sihtgrupid. Igal hooajal esietendub ka üks lastenäidend.
Muusikal "Mamma Mia" Käisin vaatamas kahe vaatuselist muusikali "Mamma Mia" 6.oktoobril Vanemuise teatri suures majas. Peaosades Merili Johanson, Merle Jalakas, Veikko Täär, Hannes Kaljujärv, Andres Mähar, Priit Strandberg, Terje Pennie ja Anne Reemann. Lavastus oli meeldejääv, kaasahaarav ja publikule, kui ka mulle, väga meeldiv. Etendus rääkis 20.aastasest Sophie Sheridanist, kes soovis enne pulmi teada, kes on tema päris isa. Kuid ema päevikust lugedes tuli välja, et valiku hulgas on kolm kandidaati. Sagimist oli pulmakorraldamistega ning ema reaktsiooni oli suur, oma kunagisi armastusi jälle nähes ja veel enne nii stressirohket ja tähtsat sündmusi. Lõpus otsustas Sophie mitte abielluda ja olla oma elukaaslasega vaba ning ringi rännata, aga tema ema hoopis abiellus ühe oma kunagise armastusega, sest Donna mõistis, et ta oli temast valesti aru saanud. Muusikal on muusikat ja tantsu si...
minna. Väga tore oli üle pika aja neid stseene uuesti kogeda. Teine vaatus põhineb raamatul „Pipi Pikksukk Lõunamerel“, kus lapsed reisivad Pipi isa juurde Lõunamere saarele. Teel sinna saavad lapsed meres ujuda koos kalade, meduuside ja meritähtedega. See vaatus hõlmab muu hulgas Havai päritolu Lõunamere saare elanikke ja karja ahve. Tantsijad saavad oma paksudes kasukates korralikult higistada. Mulle meeldis kuidas Bo-Ruben Hedwall oli teostanud lavastuse. Lavastus oli värvikas, karikatuuriline ja vallatu. Visuaalselt oli parim asi teise poolaja alguses nähtud ujumisstseen, kus Pipi, Tommi ja Annika lendavad mööda lava trossidega ringi immiteerides ujumist. Kõik üleminekud olid nii sujuvad, et ma ei pannud isegi tähele, millal hakati asukohta vahetama, valgusega mängiti osavalt. Lavastus oli terviklik ning hästi ülesehitatud, vaatasin koguaeg huviga. Mulle väga meeldis, kuidas oli lahendatud Pipi hobuse tegelaskuju, see hobune ajas
Lisaks suurele saalile (426 kohta) on siin ka 1960-tel juurde ehitatud väike saal (170 kohta) ja 2004 avatud Maalisaal (70 kohta). 2004. aasta remondi käigus uuendati ja kaasajastati põhjalikult lavatehnika, 2009. aastal renoveeriti täielikult kogu lavatagune hooneosa. Eesti Draamateater on Eesti suurim sõnateater, praegu on siin 37 näitlejaga püsitrupp ja 4 kooseisulist lavastajat. Igal hooajal on teatris kümmekond esietendust, jooksvas repertuaaris on üle 20 lavastuse. Aasta jooksul annab Eesti Draamateater ligi 500 etendust ja neid vaatab üle 100 000 vaataja. Olulisematel lavastustel on sünkroontõlge vene keelde. Kuigi nimi ei viita rahvusteatrile, on Eesti Draamateater seda rolli sisuliselt täitnud juba pikka aega. Algaastatest tänaseni on pööratud suurt tähelepanu maailmaklassika lavastamisele ning kaasaegsele uue dramaturgiale eri maadest. Järjepidevalt on tehtud koostööd kaasaegsete eesti autoritega. 1920. aastatel, pärast ühe tollase
toimumiskohaga. Näiteks ühele poole olid maalitud üksteise peale laotud kivid, mis pidid iseloomustama kiviseina. Teistpidi keerates olid sinna maalitud taburetid, kuhu peale ka tegelased istusid. Veel oli ühe külje peale maalitud elevant, mis etenduse ajal oli miskipärast jalgade peal olemise asemel pepuli. Terve etenduse vältel oli laval tagapool tõusev tasapind, kust saabusid nii Tuuleveski, Peeglite Rüütel kui ka inkvisitsioonikohtu inimesed. Lavastuse lõpus lahkusid aga just sealt üles minnes Sancho ja don Quijote. Kõik lood kokku tekitasid minus suursuguse tunde. Palades vaheldusid emotsioonid mõndades oli sees viha ja trots, teistes aga hellus ja armastus. Lauljad olid väga tasemel, eriti meeldis mulle muulaajajatest seksteti häälte kooskõla, see tõi lausa kananaha ihule. Trotsi kohtab näiteks stseenis, kus Aldonza/Dulcinea üritab näidata don Quijotele oma päris palet. Ta
1946. aastast esines Julie London Stage Door Canteenis iseseisvalt publikule, kelle hulgas olid kuninganna ning printsess Margareta. 12-aastasena osales ta 649 korda esitatud revüüprogrammis ,,Starlight Roof". Julie oma debüüt Londoni Palladiumi teatri programmis. Noorim esineja kuningas George VI ja kuninganna Elizabethi ees. 1947. aastal lükati tagasi stuudio Metro Goldwyn Mayer'i poolt esimene filmivõte Julie võttis osa Londoni lavastuses ,,Boyfriend". Saadeti lavastuse sama osa mängima Broadway'le. Ühendriikides tegi ta teledebüüdi, mängides ,,High Tori" muusikalises variandis. Osales igavnematus muusikalis ,,Minu veetlev leedi". Julie kehastas Elizat kokku 2717 korda. Samuti esines 20 aastane Julie telelavastuses ,,Tuhkatriinu". 1959. aastal abiellua 24-aastane Julie enda noorpõlvekallima Tony Waltoniga, kes oli kostüümi- ja lavakunstnik. 1962. aastal sündis neile tütar Emma Katherine Walton.
Isa-tütart kummitab teadmine, et maaomanik James Tyrone (Märt Avandi) võib varem antud lubadusest hoolimata müüa nende renditalukoha kellelgi teisele. Huviline on olemas, sest naaberkrundi omanik (Pääru Oja) ei salli naabrimeest. Isa Jaan Rekkor ja tütar Kersti Heinloo olid päris vahva ansambel, eriti stseenides jockey Pääru Ojaga, kus tulevast maaomanikku hingepõhjani solvata püüti ja õnnestunud kildude peale teineteisele patsu löödi. Pääru Oja T.Stedman Harder oli selle lavastuse parim esitus, need näoilmed ja silmade pööritamine, tuhmilt mõnitajatele otsa vaatamine olid nii naljakad, et ajasid pisarateni naerma. Muidugi ei saa mainimata jätta Jaan Rekkori lavale ilmumise kostüümi- lühikesi kottis aluspükse, mis tõid nii mõnelgi naljaka nutuhoo esile. Esimene vaatus oli lõbus, kuid tekkis juba ootus, et mis edasi juhtub, sest probleem on sügavamal kui naabrimehe veinikeldri jääs. Teine vaatus erineb esimesest vaatusest kui öö ja päev
Aivar Kaseste - Triquet Märt Jakobson - Vürst Gremin German Gholami - Guillot Lüürilised tseenid kolmes vaatuses, seitsmes pildis. Pjotr Tšaikovski libereto koostöös Konstantin Šilovskiga. Aleksandr Puškini samanimelise värssromaani põhjal. Konstantin Stanislavski 1992. aasta lavastuse reduktsioon. Taastatud arhiivimaterjalide põhjal. Vanemuise sümfooniaorkestrit dirigeeris Paul Mägi. Ooperi valdav meeleolu oli romantiline ja dramaatiline. Saalis valitses ootusärevus ja põnevus kõigi kolme vaatuse ajal. Ooper iseenesest mõista koosneb ainult laulust ja muusikast. Kuna see oli mine elu esimene ooper, siis kuni lõpuni ootasin, et näitlejad vahepeal laulmise asemel paar sõna juttu ka ajaks.
feministlikku õrnust. Näiteks Oriendi kaunitari kehastades suutis Ratasepp tekitada enda keha sujuvate liigutustega sobiva terviku. Ka Meelis Põdersoo mängis enda rolle väga hästi välja. Kõige silmapaistvamalt ilmselt kohta, kus ta kujutas Margareta ema. Põdersoo küürus hoiak ning värisevad käed edastasid lihtsalt ja selgelt vana naise karakterit. Näitlejate töö laval sobis ideaalselt kokku lavastuse kunstilise poolega. Pildil ei olnud midagi üleliigset ning mõtteid anti edasi võimalikult minimaalsete vahenditega. Näiteks pulkade hõõrumisel vastu riiet tekitati tuult või tuisku meenutav heli ning mõõgavõitluse käigus kasutati kujutletavaid relvi, kuid metallvarraste kokkulöömisel suudeti vaatajatele väga tõetruu stseen luua. Riietus oli näitlejatel väga tagasihoidlik ja see oligi hea, muidu oleks välimus liiga palju tähelepanu
ka minu elus on palju kiirustamist. Taavi Teplenkov oli selles rollis väga tõetruu. Etenduse ,,Kõik on täis" kunstnik oli Riina Degtjarenko. Lava kunstiline kujundus oli hästi lahendatud mitmete iseloomulike kujundusobjektide näol. Tegemist oli laguneva ruumiga keldrikorrusel, mille kohal asus glamuurne menurestoran. Laval olid laud, toolid, telefonid ning teadetetahvel rohkes koguses märkmekleepsudega. Sellise lavastuse puhul oleks piisanud vaid telefonist ning toolist, kuid eks kõik need asjad andsid etendusele midagi juurde. Suur paberihunnik, mis laual asetses, sobis väga hästi kokku teose süzeega. Kogu ruumis valitses täielik kaos, millele viitasid juhuslikult asetatud mööblitükid. Valgustuseks oli tavaline tuli ning see sobis lavale kõige paremini. Arvan, et igasugune värvide mäng ei oleks mitte kuidagi sinna sobinud, kuna tegemist oli siiski tavalise tööpäevaga.
Samuti olid näitlejad oma osades veenvad ja suutsid tegelaste omapära tõetruult välja mängida. Eriti jäid mulle silma Märt Avandi ja Marta Laane vahelised stseenid, nende lugu tundus viimistletum ja sügavam, samuti suutsid näitlejad hästi tabada karaktereid ning nende lugu lisas lavastusse veidi huumorit. Minu arvates on lavastus üsnagi sügavamõtteline ning materjali jagub nii vaatamiseks kui ka mõtlemiseks. Igaüks võib lavastusest leida mõtlemisainet, mis just teda kõnetab. Lavastuse võtmesõnaks oli kontakt ning mind panigi see mõtlema, kui tähtis on tegelikult kontakt inimeste vahel, inimeste omavaheline suhtlemine ja nende vastastikune mõju. Meie elu põhineb kontaktil nii iseenda kui ka teistega. Kõik saab alguse kontaktist, paneb see ju alguse ka meie elule. Me puutume päevast päeva kokku teiste inimestega. Kontakt ümbritseb meid kõikjal ja omab seepärast olulist tähtsust. Kontakti kaudu inimene kasvab,
Kontertiarvustus - “Pipi Longstocking” 17. Märtsil 2020 kuulasin arte.tv keskkonnas balletti “Pippi Longstocking”, mida esitati Soome rahvusooperi laval. Pipi pikksukk on põhjamaa laste üks vaieldamatu lemmik tegelane ja nüüd on Astrid Lindgreni raamatu ainetel tehtud Pipi Pikksuka lugu ka balletiks. Lugu toimub ühes väikeses linnas, kus elab maailma kõige tugevam tüdruk kes satub oma sõprade Tommy ja Annikaga erinevatesse toredatesse seiklustesse. Rootslasest tantsija ja koreograaf Pär Isberg on loonud väga huvitava ja tänapäevase koreograafia. Näiteks Pipi teeb mõnelegi silmad ette nii tänavatantsus, break-tantsus, stepptantsus kui ka capoeiras. Kui Pipi ühineb kohalike daamidega pärastlõunaseks kohviks siis esitab ta ka kauni balletti pala varvaskingadel. Pär Isberg alustas tantsimist juba 8-aastaselt kui ta astus balletikooli. 1980. aastal proovis ta esimest korda kätt koreograafina ja koostas rootsi rahvuslikus ooperi- ja...
lummab ja põnevil hoiab. Nimelt oli alguses tegemist kooriga, kes moodustas laval ühtlase massi, hoides pimedal laval ,,küünlaid" ning mille lauljad võimsal häälel lauldes kogu mu tähelepanu püüdsid. Laval oli palju muutusi: kord oli laval suur pikk laul, kohal rippumas massivsed valged põnevad lambid, järgmisel hetkel oli laval puur, siis juba vagunid, siis vanglaseinad jne. Teises vaatuses võis näha ka inimsuuruseid Miki Hiirt ja teisi Walt Diseny tegelasi, kes lavastuse veelgi huvitavamaks muutsid. Nende kujul on tegemis Ameerika Ühendriikide sümbolitega, kelle hulka kuulusid ka Ronald Reagan ja Ameerika sõdurid. Samuti oli laval palju liikumist, eriti teise vaatuse ajal, kui lava peal toimuv võttis vahepeal lausa veidikene silme eest kirjuks. Niisiis said etenduses kokku nii iidsed juudalased, punaväelased, kosmilised vaenlased, lihtinimesed kui ka uusima ajaloo meediategelased.Võrreldes minu eelmise
parimale muusikalile, parimale partituurile, parimale muusikalilaulule ("I Know The Truth"), parimale muusikali meespeaosatäitjale (Patrick Cassidy Radamese osas), parimale muusikali-naispeaosatäitjale (Simone Aida osas ja Kelli Fournier Amnerise osas), parimale lavastajale (Robert Falls), parimale kujundusele (Bob Crowley lavakujunduse eest ja Natasha Katz valguskujunduse eest) ja parimatele kostüümidele (Bob Crowley). Auhinnad jagati 20. mail 2002. Aidale langesid parima muusikali, parima lavastuse, parima naispeaosatäitja (Simone), parima naispeaosatäitja ja parima kujunduse auhind. 2002/2003 Ameerika Ühendriikide ringreis jätkus. Osades olid Paulette Ivory (Aida), Jeremy Kushnier (Radames), Lisa Brescia (Amneris), Robert Neary (Zoser) ja Eric L. Christian (Mereb). Ringreis peatus ka Torontos. Etendused kestsid 7. maist 31. maini 2003. Zoserit laulis Micky Dolenz. Aida Hollandis 21. augustil 2001 esietendus hollandikeelne Aida Scheveningenis. Aida osas olid Chaira
M. Tamm ,,Kuidas kirjutatakse ajalugu" T. Karjahärm ,,Ajaloolase käsiraamat" ISESEISVAD TÖÖD: 1. Uurimustöö (vali 3st) (võib ka 3 teha, saab paremini eksami tehtud) -5lk - Referaat ühe kõnealusel perioodil tegutsenud näitleja kohta (valiku põhjendus, eluloo ülevaade, olulisemad rollid, näitleja omapära) - Teatriajaloolise arhiivimaterjali otsimine arhiivist, kommenteerimine ja saatesõna kirjutamine - Ühe lavastuse retseptsiooni analüüs (otsida kõik välja selle lavastuse kohta analüüs, võib ka uurida kellegi käest intervjuu vormis) 2. Näidendite lugemise kontroll (test või essee) Juhtnöörid: Võimalikult ammendav ülevaade (uurige välja kõik, mis sel teemal on ilmunud) Austage fakte, kuid looge neile laiem kultuurilooline kontekst Loogiline ülesehitus Korrektne vormistus, viitamine Oma seisukoha esitamine Valik teemasid: Ita Ever, Lembit Eelmäe, Hannes Kaljujärv jne.
Kui neid kahte üldse saab teineteisest lahutada. Kutselise teatri juubel -- nagu igajuubel -- on hea ettekääne juubilari ellu tagasivaateid teha. Aga tegelikult on eesti teater juba ammu nii vana, et kompleksivabalt oma lapsepõlve ja noorusaja rumalusi meelde tuletada. Nii on vanim vaadeldavaist näidenditest kirjutatud juba 1977. Selle, nimelt Ilmar Külveti ,,Menningu" lavastas 1990 Vanemuises Raivo Adlas. See on ainus siin käsitletav teos, mida ma ise näinud pole. Kindlasti mõjus lavastuse õnnestumisele soodsalt autori persoon, sest Ilmar Külveti hääl oli läbi segajate ragina igale Ameerika Hääle kuulajale tuttavaks saanud. Teksti põhjal jääb mulje, et tegemist on tüüpilise teosega väliseesti kultuuris, kus eesti keeles kirjutamine oli iseenesest nii vajalik asi, et kvaliteedile lisanõudmisi ei esitatud. Loomulikult ei tohtinud laval näidata kommunisti või neegrit, aga seda muret Külvetil ju polnud
suunas teistega lavaruumisja -ajas, mida hakati tähistama sõnaga ,,misanstseen" direktori assistendi ülesandeks oli jälgida, et näitlejad laval üksteist ei varjaks. Ta võis teha märkmeid näitlejate paigutamise kohta fikseeritud misanstseenid, seda tööd nimetati juba stsenaariumi kirjutamiseks. Abitöölisest ehk assistendist saab lavastaja. Teater vajas kedagi, kes oleks suutnud oma autoritahtega asendada kaotatud norme ja reegleid. Nii tekkis teatris uus lavastuse valmimise skeem, mis üldjoontes kehtib tänapäevani. Direktor hiljem direktsioon keskendus nüüd täielikult ettevõtte majanduslikule küljele, jättes üldise kunstilise juhtimise peanäitejuhi hooleks. Sealjuures võis proovide korraldamise ja lavastuse tehnilise külje eest hoolitseda ka assistent ehk lavastusjuht. Vastutus konkreetse tüki eest lasus aga lavastajal, kes tihti oli kutsutud teatrisse väljaspoolt.
Ta õppis Performing Arts Londonis ning on töötanud ennem täielikult teatrile pühendumist nii õpetaja kui ka lektorina ülikoolis. Saali valik oli ideaalne. Ruum oli vana võitu ja lava väike mis tegi õhkkonna hubaseks ning lisas soojust sellele ajastule. Näident oli väga kaasahaarav ja huvitav. Näitlejad olid andekad ning naljakad. Eriliseks tegi see asja olu et näitlejad mängisid mittut erinevat rolli erineva iseloomu ning kõnemaneeriga mis pettis väga hästi ära. Lavastuse aga sidus tervikuks ilmselt Eliza kes oli peategelaseks ning samma aegselt kogu loo hing. Väga kaval ja omamoodi lahendus oli leitud lavakujundusele. Lavale oli veetud 4 suurt valget taplood/seina mida oli kerge ümber tõsta ja millega oli kõige lihtsa lavakujundust muuta. Stseeni muutudes tõsteti neid järjekordselt ja sisi visati näitek slinakesed üle selle millel oli kujutatud roosid ja tänu millele oli kerge kujutada aeda
Referaat esitab kogu teksti kohta kokkuvõtliku ülevaate. Reisikiri sisaldab reisil läbitud kohtade kirjeldusi, ajaloolisi ja geograafilisi andmeid, märkmeid kohalikest kommetest, elanikest, samuti autori meeleolusid, tundeid ja mõtteid. Eesmärgist lähtuvalt eristatakse teadusliku, vestelist ja ilukirjanduslikku reisikirja. Resümee ehk kokkuvõte annab edasi mingi teksti keskse sisu. Retsensioon e. Arvustus on kirjandusteaduse, lavastuse, filmi, näituse, raamatu, heliplaadi või muu kunstinähtuse kriitiline hinnang. Rahvaluule e folkloor on pärimuskulturi see osa, mille moodustab poeetiline sõnalooming. Regilaul koosneb tekstist, viisist ja esitusest.tavaliselt kordas eeslaulja laulud värsse koor. Sonett on 14 värsist koosnev lüüriline luuletus. Värsid jagunevad salmidesse harilikult skeemi 4+4+3+3 järgi. Stiilikujundid on mitut liiki kõnekujundid, lausekujundid ja kõlakujundid.
Lavastuse "Coppelia" arvustus Leo Delibes'i ballett "Coppelia", 5. Mai 2012 Rahvusooper Estonias. Maailmaesietendus oli 25.mail 1870 Pariisi Operas, kuid Estonia Rahvusooperi esietendus toimus 4.märtsil 2010 aasta. Solistideks Eve Andre, kes mängis naispeaosa Swanildana, ja Sergei Upkin, kes oli Swanilda kihlatu Franz. Dirigendiks Risto Joost, lavastaja Inglane Ronald Hynd ning kunstnikuks Itaaliast pärit Roberta Guidi di Bagno. · Eve Andre lõpetas 1996. aastal Tallinna Ballettikooli ning töötab samast aastast Rahvusooper Estonias. On mänginud mitmetes kuulsates balletides peaosi, näiteks Lumivalgekest Harangozo balletis "Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi", Aurorat Tsaikovski etenduses "Uinuv kaunitar" ning Cassandrat Cannito etenduses "Cassandra". · Sergei Upkin lõpetas 1999. aastal Peterburi Vaganova nimelise Balletiakadeemia. Ta on olnud Rahvusooper Estonia Bal...
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
