tõtt haiguse kohta alla neelata ning sooritab enesetapu maja katuselt alla hüpates. Käsitleksin lühidalt lavastuse pealkirja.Mulle meeldib väga,kuidas autor oma tsitaadis võtab pealkirja kokku ning nõustun 100%: „Tegin ükskord kirjaklambritest keti ning näppisin seda, kuni kett katki läks. Siis seostasin selle peategelase Kati isiksusega, mis on samamoodi tükikestest kokku vormitud. Tundub tugev, aga samas võib nii kergesti laguneda." Lavakujundus oli hästi läbimõeldud,kuna lava oli pisike,olid kõik hädavajalikud dekoratsioonid ja rekvisiidid laval.Ukse paugutamis-,kohvi keetmis- ja komistamishelid tulid helimeistri käe alt. Taustamuusikat tegi koha peal Rivo Laasi kitarri ja salvestusega. Kostüümid olid igapäevased,ema riietus oli julge: punane parukas ja kõrged saapad. Valgustus oli toatingimustes ere,kui tegevus toimus õues või klubis,oli ainult sinine või roheline valgus.
milles ta mänginud on, oleks ,,Uinuv kaunitar", kus ta mängis Sinilindu. Mina arvan, et esinejate tantsuoskus oli väga hea ning kadestamist väärt. Ilus on vaadata inimesi, kes oskavad tantsida balletti. Orkester mängis väga hästi. Minu arust helilooja esitused on küllaltki sarnased. Kõik Tsaikovski teosed, mida mina tean tunduvad suhteliselt sarnased, kuigi on ka erinevusi päris palju. Ma arvan, et esitlus oli väga hea. Mina isiklikult ei muudaks midagi. Dekoratsioonid ja lavakujundus olid väga head. Oli leitud häid lahendusi, kuidas midagi teha. Hästi oli kujutletud kuuske ja ülejäänud asju. Minule ,,Pähklipureja" meeldis, kuna ma polnud seda varem näinud ja tundus huvitav. Sisu oli küll pisut raske mulle, aga kuna tean mis seal mõeldud on, siis sain aru. Mulle endale meeldis tegelikult ooper rohkem, kuna seal olid ka sõnad ja sisu oli kergem mõista. Jäin käiguga rahule ja ei kahetse midagi.
[minu kool] [minu nimi] [minu klass] LINNUKAUPLEJA Retsensioon Tallinn 20__ Käisin vaatamas Carl Zelleri operetti ,,Linnukaupleja" Tallinas, Estonia teatris 4. veebruaril 2018. Dirigent oli Lauri Sirp, lavastaja Marko Matvere, kunstnik Kristi Leppik.1 Peaosatäitjad olid Reigo Tamm Adami-nimelise linnukauplejana Tiroolist; Kadri Kipper kirjakandja Kirja-Kristelina; Rauno Eip jahiülema Parun Wepsina; Andres Köster tema vennapoja, ohvitseri Krahv Stanislausina; Helen Lokuta kuurvürsti Mariena; Mart Madiste külavanema Schneckina; Väino Puura professor Süfflena; Tõnu Kilgas professor Würmchenina; Juuli Lill-Köster paruness Adelaidena; Lydia Roos kõrtsipidajanna proua Nebelina; Airike Kolk ettekandja Jettena; Georg Gurjev teenrina. Rahvusooper Estonia koor ja orkester.2 3 Lavastaja Marko Matvere on lõpetanud Pärnu 1. Ke...
Uus kogemus Meie klass käis 18.märts Estonias E.Loewe muusikali "Minu veetlev leedi" vaatamas. Dirigent oli Lauri Sirp ning peaosades olid Janne Sevtsenko, Rene Soom, Priit Volmer, Riina Airenne, Helgi Sallo ja Mart Laur. Lavastus ja tantsulised liikumised olid Ago-Endrik Kerge poolt, lavakujundus Liina Keevallik'u, kostüümid olid Liina Pihlak'i poolt valitud ning tantsuseaded Eduard Korotin'i. Etendus toimus kahes vaatuses. Muusikal oli meeldiv ja minu jaoks uus kogemus, kuna käisin esimest korda muusikali vaatamas. Esinejad tegid oma tööd hästi ja vahepeal oli väga naljakaid kohti. Kahjuks ei saanud ma alati kõigest aru, mida esinejad ütlesid. Nad kas ei rääkinud piisavalt selgelt või ei kostunud. Õnneks olid üleval inglise keelsed subtiitrid ning ma sain sealt lugeda, kui midagi arusaamatuks jäi. Kui näitlejad laulsid, siis kostus see paremini. Mulle väga meeldisid need kohad, kus E...
Armastati eriti suuri orkestriteoseid (sümfoonia, kontsert) ja kammerteoseid (sonaat, trio, kvartett, kvintett). Valdavaks sai ilmalik muusika ja homofoonia. Silmapaistvaimad heliloojad olid Viini klassikud Joseph Haydn, Wolfgang Amadeus Mozart ja Ludwig van Beethoven. Klassitsism teatris Näidendite kohta käivaist reegleist on tuntuim aja-, koha- ja tegevusühtsuse nõue. Teatris muutus klassitsismi ajal üldiseks tänini püsiv karplava. Barokkteatriga võrreldes lavakujundus lihtsustus. Näitlemisstiil põhines deklameerimisel, liikumine ja zestid allusid värsirütmile. Pearõhk pandi ansamblimängule.
Veel erines lugu teistest oma karakteri ning olemuse poolest, oli tunda seda mustlaskirge, mis teistele lugudele omane ei olnud. Loo kuulamine tekitas minus ärevaid tundeid ning põnevust, et mis järgmisena tuleb. Ning kuna lugu oli niivõrd kaasahaarav, siis ei saanud ka midagi parata, kui jalg rütmis tatsuma hakkas ning seda ka teistel saalisviibijatel. Kindlasti oli see üks parimaid muusikaelamusi, mis ma oma elu jooksul saanud olen: lauljad olid heal tasemel, lavakujundus huvitav ning ka koreograafiat oli huvitav jälgida. Ent kuna teos oli koos pooletunnise vahepausiga üle kolme tunni pikk, siis teise vaatuse lõpus oli tunda juba väsimusmärke. Kuid sellegipoolest jätkus põnevust ning meeleolu ka muusikali lõpuossa ning oli endiselt huvitav jälgida, mis laval toimub. Ainukene asi, mida esinejatele/organisaatoritele ette heita oleks see, et olla tähelepanelikum ning ettevaatlikum,
kes pileti ostsid . Ooperis lavale ilmus satiir . Hakkas kujunema koomiline satiir . Ooper sai väga armastatud ZANRIKS . Ainuüksi Veneetsias oli 16 teatrit . Ooperi Isaks peetakse Claudio Monteverdit (1567 1643) . Tema teostes sai muusika esmakordselt sõnast olulisemaks . Napoli sai mõjuvõimstates helilooja Alekssandro Scarclatti ( 1660 1725 ) , kirjutanud 120 teost. BAROKKOOPER ( 17saj. 18.saj. 1poolel ) Sellele ajastule oli iseloomulik ja toretsev lavakujundus ning suured esinejate kooseisud . 1680 aastal oli ühes etenduses 300 koorilauljat , 100 hobust , 2 elevanti ja 2 lõvi . Voolavate meloodiate ja keeruliste kaunistustega AARIA sai ooperite keskseteks numbriteks . Kuulsad lauluviit noosid ( prima donna , primo romo ) demonstreerisid oma võimeid ja laval hakkas toimuma lauljate vahel võistlused mis vahel lõppesid riiuga . Ooperi tegevustikul ei olnud erilist tähtsust . Tekkis koomiline rahvusooper , mida hakati nimetama BUFFO oopriks.
Inimene: maine, lopsakad kehavormid, mehed näitasid pingul muskleid, väljendati tegutsemis iha, kangelastegusid. Ülistati kõrgkihti. Muusika: viisirikas, tähtis oli üemine hääl, dramaatilised ja pingelised tunded. Muusikazanrite erakordne rikkus, küpsuse saavutas koorimuusika, viiuli võidukäik. BAROKK-OOPER: õukondlik laateos, eriline tähelepanu on dekoratsioonidel, häälel, lavakujundus pidi tõeline olema(aiad, lossid jne). Muusika oli esmatähtis. Juhtivad muusikamaad: 1.Itaalia- ooper; laul; viiulikunst D. SCARLETTI 2.Prantsusmaa- ooper, ballett, rokokoo-kunst, muusikas valitses mänglevus, graatsilisus, kergus J.P. RAMEAU 3.Saksmaa- orelimuusika, koorimuusika H. SCHÜTZ, J.S. BACH, G.F. HÄNDEL 4.Inglismaa- klavessiiinimuusika ja ansamblimuusika H.PURCELL BACHI TEOSED Matteuse passion, Johannese passion, Luuka passion, missa h-moll, Brandenburgi
Selle sisu räägib moondunud välimusega muusikalisest geeniusest, kes elutseb Pariisi ooperiteatri all asuvates käikudes, hoides teatri asukaid pidevas hirmus. Juhtub aga, et fantoom armub imeilusasse tantsijasse Christine'i ja sealtpeale teeb ta kõik, mis tema võimsuses, et tüdrukust saaks uus teatri staar. Asjalood on aga kiiresti muutuvad ning oodatav lõpp ei pruugi olla eales selline. Etendus oli edasi antud küllaltki tõepäraselt. See tähendab, et lavakujundus ja rekvisiidid olid realistlikud ning tagasi ei oldud hoitud. Sinna juurde tuleb lisada, et lisaefektid olid üllatavad, näiteks lühtri pirnide katki minema jne. Kuna kasutati ka videotehnikat, siis andis see elamuse, nagu tegu oleks kergelt öeldes filmiga. Sündmuspaigad olid varieeruvad ning kajastasid sellel hetkel toimuvaid stseene. Osatäitjad andsid endast parima ja mängisid enda rolli väga hästi sisse. Osatäitjate poolt esitatud
Kunst kui individuaalne keel Aastatuhandete jooksul on keel kujunenud selliseks, et parimal viisil võimaldada inimestel rääkida asjadest, mis on nende ühiskonnas ja kultuuris hetkel olulised. Keel on tähtis osa erinevate rahvaste kultuurist, samamoodi on ka kunst tükike kultuurikoogist. Inimeste poolt kõneldud keeled ei ole igale rahvale arusaadavad, selle tõttu tahtes mõista võõrast keelt, peame seda tõlkima. Kunsti võime taibata ka ilma sõnaraamatuta, kuigi on kombeks rääkida iseseisvast kunsti keelest. Keelest, mis võib ühendada inimesi rahvusest, usust ja muudest teguritest sõltumata. Iga üks mõistab kunsti keelt vastavalt oma tunnetele, kogemustele ja teadmistele. Olgu see siis muusikakeel, tantsukeel või joonistustest ja maalidest peegelduv jutustus, mida autor endasi annab. See kuidas teksti lugeja teost tõlgenab, on igaühe individuaalse fantaasia vili. Tihti peale võib olla see vili palju rohkem hinge puudutav ja m...
kõrvalliinid ja koreograafilised kaunistused, keskendub peamisele templitantsijanna Nikia ja sõdur Solori traagiliselt lõppenud armastusele. Muusikat esitas Rahvusooper Estonia teatri orkester, mille solistideks olid viiul , flööt , tsello ja harf ning kus dirigendiks oli sellel õhtul Lauri Sirp. Esinejateks olid baleriinid ja priimabaleriinid nii Eesti Rahvusballettist, Tallinna Balletikoolist kui ka rahvusvahelistest truppidest. Silma jäid eksootiline lavakujundus ning detailsed õhulised värvilised ja idamaised kostüümid . I vaatuse kaks peamist toimumispaika olid Püha mets ja palee . Vapraim sõdalane Solor naasis tiigrijahilt ning kohtus püha tule ääres palvetades kauni bajadeer Nikiaga. Noored avaldavad teineteisele armastust. Nende armuavaldusi näeb aga pealt ülembrahmaan, kes olles samuti salaja Nikiasse armunud, lubab preestriseisusest loobuda kui neiu on nõus temaga põgenema
Barokk 1637 Veneetsia, Esimene ooperiteater maailmas Mis on ooper? Lavateos, kus tegevustik antakse edasi lauldes. Sünteeskunst, sest seal esine lavakujundus, butafooria. Igal ooperil (lavateosel) on libretto ja libretist Libretto- kirjanduslik, tekstiline materjal Libretist see, kes kirjutab librettot · Primadonna - naispeategelane · Primo nono meespeategelane Ooperis on samuti duetid, tertsetid, kvintetid ... Vaatuste vahel kasutati intermeediumit (näitlejad) ja internetsot (orkester) Numbriooper koosnes muusikaliselt terviklikest numbritest.
Büroklaatikud õpetused. Ühehäälne muusika viieastmeline helilaad- penetatoonika, tähendus 1 valitseja, 2 minister, 3 rahvas, 4 riigiasjad, 5 üldine olukord. Muusika koos luule näite tantsu kuntstiga ja teatriga. Pekingi ooper-18saj Pekingis, sulam ooper balett ja draama, kasutatakse laulu pille tantsu aeroobika, ühehäälne, on näogrimm, sümboolika: must-ausameelne,kollane-kaval,punane- ustavus,sinine-kõrkus julgus,valge- petturlus, on zestid ja lavakujundus hea kurja võitlus, 7-8 muusikut orkestris. Pillid- sheng:suuorel,kõrvitsast õõnestatud 12-24 keelt, bambustoru. Er-hu viiulitaoline 2 keelt. Pipa lautotaoline 4 keelt. JAAPAN-usund sintoism ja (zen)budism sünnimaa India. Buddha prints Siddharta Gautamala nimi oli budismi rajaja 6-5saj eKr. Sinto-jumala tee uja kõige vanema usundi nim, keskmes on kamid või jumalate austamine. Pentoonika nagu Hiinas.Gagaku- elegantne ja õige muusika, on
energiaallikaid,kuid miks peaks keegi muutma oma harjumusi? Inimestel on hea mugav puurida naftat ja elada muretut elu,rikkudas samas neid ümbritsevat keskkonda. Näitlejatööga võis igati rahule jääda,kuna etenduses oli stseene,mis nõuvavad palju julgust. Kõik näitlejad tundsid ennast laval vabalt nagu aru saada oli. Võibolla oleks mõni näitleja sinna paremini sobinud aga seegi valik oli hea. Lavakujundus meeldis mulle väga,polnud seal see traditsiooniline lava. Hea oli vaadata vastas istuvate inimeste reaktsioone ja sellise lavaga tundusid näitlejad ja publik lähedasemad olevat. See,et näitlejad vahetasid laval riideid ja parukaid ei häirinud üldse,kõik oli tehtud niivõrd lihtsalt ja suvaliselt,mis tegigi kõige selle meeldivaks sest lihtuses peitubki sageli võlu nagu seal näha oli. Etendusega üritati palju edasi öelda inimestele nagu näiteks seda,et me hävitame
Vanemad olid teinud rasket tööd, et oma kolmele tütrele ülikooliharidus anda, kuid ükski tütar ei töötanud ülikoolis saadud erialal. Vanemal põlvkonnal oli rõõm saada keskharidus, aga lapsed ei hinnanud kalliks maksma läinud kõrgharidust ega osanud ka seda väärtustada. Teiseks probleemiks võib pidada verepilastust, mil Charles ja Ivy sugulastena on üksteise armunud ja, põgenedes New Yorki, soovivad ühist elu jätkata. Etenduse õhkkonda aitab luua ka lavakujundus. Esmapilgul tundub, et lava on rekvisiitidega üleküllastatud, kuid hiljem saab aru, et teistmoodi ei saagi see olla. Asjad on paigutatud nii, et tekiks kodutunne, kuid samas annab näitlejatele liikumisvabaduse. Üleüldse lavaline liikumine on üks tähtsamaid etenduse osi ning rohked rekvisiidid ei häiri nende tegutsemist kuidagi. Kiitmist väärt on ka valguskujundus, millega tuuakse selgelt edasi, kuidas kodune soojus võib muutuda äkitselt süngeks meeleoluks
saamiseks kõik, pannes mängu oma tütre. Tema karakter oli väga põnev, lisades rolli põnevust ning pinget, mida suutis Andrei Mihnevits tõetruult välja tuua. Tema riietus, mille kujundas Eldor Renter, oli efektne ning lõi kõleda atmosfääri, tuues lavale ärevust ja saatanlikust. Tema punakas pea ning suured kulmud tõid välja selle, mis on iseloomulik kurjusele ning tema tegelase karakterile. Eldor Renteri poolt kujundatud kostüümid ja lavakujundus paistis silma oma lihtsuse ja kaunite värvide valikuga. Lava oli kujundatud lossina, kus üleval muutis põnevaks hiiglaslik peegel, mis peegeldas laval toimuvat, lisades ruumilisust ning maagilisust. Väga huvitavad olid balli külaliste rõivad, mis oli iga maa kohaselt temale iseloomulike säravate värvidega. Pjotr Tsaikovski ballett ,,Luikede järv" oli pidevalt ära tuntava sümfooniaga, mis andis ära tundmis rõõmu. Tore oli kuulda tuttavaid meloodiaid
näitlejad, kui ka koht, kus lavastus toimus, lõid meeldiva õhkkonna. Laval kujutati erinevaid ruume. Enamasti toimus tegevus talus, selle jaoks oli lavale paigutatud voodi, laud, pingid, nõud. Samuti oli lava ees mullakiht, mis andis ka teistsuguse vaate lavale. Mullaga kujutati talu ühte osa põrandast. Kuna etenduses jooksis paralleelselt kaks aega, siis kujutati laval ka tavalist tare, kus taat mõtteid mõlgutas. Sel ajal oli valgus ainult näitleja peal, kes istus pingil. Lavakujundus mõjus väga realistlikult, kuna see aitas luua õige atmosfääri. Tegevuskoha muutumisest sai aru, kui näitlejad liikusid ning rääkisid, veidi muudeti ka laval olevaid asju. Tegevusaja muutusest sai aru, kui valgus oli suunatud ainult ühele näitlejale, ka muutusid sel ajal näitlejad. Teisisõnu mängis ainult üks näitleja etenduse mõlemas ajas, teised kõik muutusid. Valgustus oli laval hästi läbi mõeldud. Nii esemetele, kui ka näitlejatele laskuv valgus oli sobiv
MUUSIKA NAISHÄÄLED 1. Koloratuursopran - Wolfgang Amadeus Mozart, ooper „Võluflööt“ 2. Lüüriline sopran – Wolfgang Amadeus Mozart, ooper „Figaro pulm“ 3. Subrett ehk operetisopran – Johann Strauss, operett „Nahkhiir“ 4. Dramaatiline sopran (eriti alates 1:25) – Richard Wagner, ooper „Valküür“, ooperitertaloogiast „Nibelungi sõrmus“ 5. Metsosopran – Georges Bizet, ooper „Carmen“ 6. Alt – Giuseppe Verdi, ooper „Trubaduur“ 7. Kontraalt – Gaetano Donizetti, ooper „Rügemendi tütar“ MEESHÄÄLED 1. Kontratenor (alt-kontratenor) – Georg Friedrich Händel, ooper „Rodelinda“ 2. Lüüriline tenor – Gaetano Donizetti, ooper „Armujook“ 3. Tenore di buffa ehk operetitenor – Franz Lehar, operett „Lõbus lesk“ 4. Dramaatiline ehk kangelastenor – Giuseppe Verdi, ooper „Trubaduur“ 5. Lüüriline bariton – Wolfgang Amadeus Mozart, ooper „Don Giovanni“ 6. Bass-bariton –...
Sülfiid (La Sylphide. The Sylph of the Highlands) Käisin 28. märtsil Rahvusooper Estonias vaatamas August Bournonville'i balletti. Bournonville on Taani balletitraditsiooni looja, ta stiil on bravuurikas ja väljendusrikas. ,,Sülfiidi" peetakse esimeseks romantiliseks balletiks. Kuigi autor oli taanlane, siis sündmuspaik oli Soti mägedes. Balleti alguses mängis tükk aega orkester, suletud kardinatega. Orkestri koosseisus oli palju erinevaid pille: pasunaid, flööte, viiuleid, harf ja ka teisi. Lugu rääkis sellest, kuidas üks Soti noormees James pidi abielluma oma kihlatuga, kuid eelneval õhtul oli tuppa ilmunud ilus tütarlaps, kellel oli seljas valge õhuline kleit, õrnõhukesed tiivad olid seljal ning malbe naeratus näol. Ta tantsis väga graatsiliste liigutustega, poolvärisevalt, et ta paistaks võimalikult õrn ja hõljuv ta oli Sülfiid. Sülfiid tähendas hinge, un...
kujutakski ette. Aarne Mägi mängis Walteri rolli. Ta pidi kehastama meest, kes otsis oma venna käest lepitust ja soovis mineviku selja taha jätta. Mees mängis hästi välja kahetsuse ja alandlikkuse, mis oli vajalik andestuse saamiseks. Ei oskagi öelda, kuidas oleks etendus üldplaanis olnud, kui Mägi asemel oleks mõni teine näitleja valitud, sest kahetsuse mängimisega sai Walteri osatäitja väga hästi hakkama. Kõige suurema üllatuse pakkus mulle lavakujundus, mis oli tõepoolest hästi läbimõeldud ja kaunistatud erinevate esemetega. Ka näitlejatöö oli vaimustav, kuna kokku mängisid väga erinevaid karaktereid kehastanud inimesed. Lõpuks oli küll kerge aukartustunne, sest näidendi kallal tehtud töö on tohutu ning see suudeti tuua vaatajani parimate lahendustega, mis saadaval oli. Mind puudutas näidend isiklikult üsna tugevasti ning pikemaks ajaks jäävad nii
kuid kahjuks jääb Mary nende juurde kuni tuulte pöördumiseni. Enamasti kõlab muusikalis Sherman Brothersi filmi tarbeks loodud muusika, ent lisatud on ka uusi laule, mille autoreiks on George Stiles ja Anthony Drewe. Etendust oli vaadata väga meelelahutuslik, sündmustik oli tihe ning pinget hoiti üleval etenduse algusest kuni lõpuni. Näitlejad said väga hästi hakkama emotsioonide edasi kandmisega muusikateostest. Muusika oli väga hästi seotud piltide vahetuse ja miljööga. Lavakujundus oli väga mitmekülgne ja fantaasiarikas ning läks kokku esitatud muusikateoste teemadega. Näitlejad olid väga oskuslikud nii näitemängu kui ka laulmise poolelt. Eriti meeldis Hanna-Liina Võsa hääletämber ning elutruu näitlemisoskus. Märkimisväärselt hästi said hakkama lapsed, kes mängisid Jane ja Michaeli osa oskuslikult ning suutsid anda edasi emotsioone nii näitemängus kui ka muusikapalades. Etenduse üheks
Tema hääl ei kõlanud nii võimsalt võrreldes kaasosatäitjatega ning hääl polnud eriti puhas. Väga suurepäraselt laulsid Carmen ja Don Jose, neist jäi mulje, et nad tõesti nautisid laval olemist ning elasid väga enda rolli sisse. Mulle eriti meeldis lava kujundus. Väga hästi oli ära kasutatud pöördlava: ühte kujundust pöörati erinevat pidi ning see andis hoopis teise nurga alt vaate, kuid samast paigast. See muutis etenduse vaatamise palju põnevamaks ning omapärasemaks. Lavakujundus üldiselt oli ka suurepärane, ei olnud üldse üle liialdatud ning tagasihoidlik nagu Hispaania vaesemates külades on. Mulle jättis eriti sügava mulje 2. vaatuse õhtu "Lillas Pastia" kõrtsis, mis oli väga koduselt ning külapäraselt kujundatud. Kõik oli väga mugav ning nägi maitsekas välja. Väga omapärane etenduse juures oli enne igat vaatust näidati pilte ning videoklippe vanadest aegadest, mis tõid vaataja sellese aega rohkem sisse, et oleks lihtsam ette kujutada.
keerukas partii, ei midagi ülepakutut ega häirivat. Che's oli kõike parajal määral, mis tegi tema esituse igati professionaalseks. See näitas Vaikot hoopis teisest küljest ning ma sain aru, kui andekas inimene ta tegelikult on. Ka Marko Matvere, kes mängis Juan Peróni, jättis väga sümpaatse mulje. Kuna Argentiina on eelkõige Tango sünnimaa, siis ka see ei puudunud etendusest. Seda tantsiti väga palju meeleolude - nii kurbuse kui rõõmu väljendamiseks. Lavakujundus oli minu arust mõne stseeni ajal jällegi täiuslik, kuid mõnel igav ja tühi. Et selle kallal oleks võinud rohkem vaeva näha. Massistseenid olid kõige võimsamad, mis tekitasid tunde, nagu toimuks kõik tegelikkuses. Näiteks, kui rahvas oli tulnud Casa Rosada rõdu alla, tähistamaks Juan Peróni võitu valimistes. "Evita" on juba nõnda kirjutatud, et see lugu kedagi külmaks ei jäta. Muidugi saab
koolivaheajal uusaastapeol. Taas kooli minnes avastab Troy üllatusega, et Gabriella on nende kooli uus õpilane. Üheskoos kandideeritakse kooli muusikali peaosadesse. See aga ei ole sugugi nii lihtne. . . Kogu etenduse sündmustik tiirleb ümber East High Schooli nn kampade, mis pole kuni Cabriella ja Troy suhteni kunagi omavahel suhelnud, nüüd hakkab see aga muutuma. Kogu asjale lisab särtsu Sharpay sekkumine, mis sugugi head ei too. Lavakujundus oli ülesehitatud väga lihtsalt: laval oli 2 ratastel ruumikest, mida vastavalt vajadusele sujuvalt näitlejate poolt pöörati, need täitsid väga hästi kõiki vajalikke funktsioone. Kord oli üks keemialabor ja teine lava, küll üks muusikaruum ja teine veel miski muu. Etendusele lisas liikuvust see, et näitlejad väga osavalt ruumikeste katustel ja seintel olevatel treppidel ja redelitel liikusid. Näitlejate kostüümid olid väga lihtsad ja tänapäevased
teadmisi*huvi sündmuste käigu vastu. Absurditeater 1950. Räägib inimese seisundist tähenduse minetanud maailmas. Keha ja ruumi kasutusel põhinevad kujundid, suunatud meeltele. Peateema inimeseolemisseisund maailmas.- Inimene kaasinimestest võõrandunud.Seisunditeater. 1960 europa suured lavad. Samuel Beckett. Iirimaal. Prat. Ja it filosoof. Inglise keele õppejõud. Kirjanduslooming ,, Godot`d oodates" ,,lõppmäng". Oli oma näidendite lavastaja. Lavakujundus napp. Min tegevus, määramata aegruum, tegel. Tiht. Kõne ja liikumisvõim. Surm kummitab läheduses, tragismi ja fasilikuse sulam, paaristegelased, alati koos , võimusuhe.
Lavastuse sisuline pool mulle meeldis. Süzee oli huvitav, selles oli piisavalt nalja ning tegevus oli vaheldusrikas ja sündmusterohke. Nagu ma juba eespool mainisin, oli opereti lavastajaks ning ka kunstnikuks Mare Tommingas. Minu arvates sai ta oma ülesannetega suurepäraselt hakkama. Näitlejate valik oli hea. Samuti oli õnnestunud ka lavaline ja tehnikaline pool. Mulle meeldis väga ka opereti kunstiline pool. Minu arvates oli lavakujundus väga hea kui vaheldusid Eisensteinide maja, Dr. Falke pidu teatris ning vangimaja. Dekoratsioonid olid väga tõetruud ning ka näitlejate kostüümid olid kenad ja vastasid ajastule. Lavateose muusikaliseks juhiks ja dirigendiks oli Hendrik Vestmann. Minu arvates sai ka tema oma ülesannetega kenasti hakkama orkester mängis väga ilusasti, ei olnud liiga valju ega vaikne ning ka solistid laulsid oma partiisid hästi. Väga huvitav etenduse
Väike saal ja lava, umbkaudu neljakümneliikmeline publik ja kõigest neli näitlejat, kes ühel hetkel võivad sulle näost näkku silma vaadata, annavad vahetu ja meeldejääva elamuse. Kuna osi on oluliselt rohkem kui näitlejaid, siis juba Ago Sootsil on neid ainuüski seitseteist. Põhikarakterid on aga kindlalt paigas ning ülejäänud tegelaste vaheldumine on tehtud nauditavaks ja humoorikaks. Arvestades teatri väheseid võimalusi oli kogu lavakujundus eriti leidlik ning kõik anti vaatajale selgelt ja fantaasiarikkalt edasi. Hea näitena võib tuua hobustena kasutatud tõukerattaid, päikesena kasutatud prozektorit, mantlihõlmasid relvapoe asemel või kaabusid, mis olid meeste asemel. Ei puudunud ka tüüpilised vesternile omased kõrtsiuksed, kust tegelased siis läbi käivad või lendavad. Lavastus on küll satiir, kuid mitte filmi ega selle tegelaste pilkamine, vaid pigem inimese ja moraalinormide pilkamine.
RETSENSIOON Yves Jamiaque ,,Härra Amilcar" Käisin 26. oktoobril Tartu Vanemuise teatris vaatamas näidendit ,,Härra Amilcar". Lavastajaks oli Heiti Pakk, kes on öelnud etenduse komöödia liigiks ,,halenaljakaks". Kuigi ,,Härra Amilcar" oli kirjutatud Yves Jamiaque poolt juba 1975. aastal tunduvad teemad üsna tänapäevased. Näidend räägib mehest nimega Alexandre Amilcar, kes on küll päris jõukas, kuid ei oma lähisuhteid. Alexandre üritab rentida omale perekonna ning lõpuks see peaaegu saabki ta pereks, kuid lõppeb püandiga, kus härra Amilcar kaotab peaaegu kõik. Samal ajal arenevad kõrvalosatäitjate elud hoopis teises suunas. Lavastaja suutis kokku panna näidendi, mis paneb tõsiselt mõtlema. Võibolla seetõttu, et lavastaja on psühholoog. Tüki põhimõte oli, et kui keegi peaks kunagi tulema nii jabura idee peale, et raha eest perekond soetada ja need nõudmised viimase p...
Ta taastas renessansiliku ooperi kui muusikalise draama, milles kõige tähtsamaks väljendusvahendiks oli sõna ja lavategevus. C.W.Gluck killustas ooperi üksikuteks etteasteteks ja aariateks ning lõi ulatuslikult muusikalisi stseene. Ta püüdis orkestri saatega retsitatiivi ja aariat ühendada dramaatiliseks kõnelauluks. Aariad kaotasid mõttetud virtuooslikud liialdused, koorid said tagasi kaotatud koha, balletinumbreid esitati vaid siis, kui ooperi tegevus neid õigustas. Lavakujundus oli nüüd tagasihoidlik, kostüümid kaotasid barokiliku uhkeldava ilme. Kõike püüti allutada teksti ja sündmustiku mõttele. Ooperi avamängu püüdis ta muuta draama vahetuks osaks. Tema avamängud juhatavad vahetult sisse esimese stseeni. Muusika allutati täielikult kangelaste sisemaailmale ja selle situatsiooni avamisele, milles kangelased viibisid või tegutsesid. Aariad piknesid ka emotsionaalse pinge kõrgmomentidel. "Orpheus ja Eurydike" tegelased olid tõelised
Broadwayl 15. märtsil 1956. aastal ja on tagantjärele kujunenud muusikali väärtuse ja menukuse omamoodi etaloniks. Esietendusel laulsid peaosi Julie Andrews (Eliza Doolittle), Rex Harrison (professor Henry Higgins), Stanley Holloway (Alfred P. Doolittle, Eliza isa), Robert Coote (kolonel Pickering, Higginsi sõber). Rahvusooperis Estonia esietendus muusikal 3. aprillil 2008. aastal. Dirigendiks oli Mihhail Gerts, lavastus ja tantsulised liikumised: Endrik Kerge, lavakujundus: Liina Keevallik, kostüümid: Liina Pihlak, valguskunstnik: Neeme Jõe, tantsuseaded: Eduard Korotin. Peaosades olid Hanna-Liina Võsa, Raivo E. Tamm, Väino Puura, Riina Airenne, Helgi Sallo, Madis Milling. Tükk oli meeleolukas, üsna rõõmsameelne ja vaimukas. Võrreldes mõndade teiste etendustega, mida ma Estonias vaatamas olen käinud, siis see oli minu jaoks teistega võrreldes lõbusam, arusaadavam ja kergemini jälgitav, ka muusika oli tempokam ja lustakam
naistevihkaja ning tal õnnestus Peeter Tammearu kehastatud kavaleri endasse armuma panna. Mirandolina hullumeelne naer ja mässumeelsed mõtted tahtmaks mehi üksteise vastu ärritada, täitsid lõppudelõpuks tema plaani meestest lahti saada ning andsid talle kätte selle raja, mida ta oleks niikuinii pidanud kõndima. Näitlejate lavale ilmumine haaras koheselt vaatajate tähelepanu ning hakati kohe teemale lähenema vägagi omavahel konkureerivalt. Lavakujundus oli üldplaanis väga lihtne ja tavaline. Laval oli kaks lauda ja kaks tooli. Toolid ja lauad oli üheks tähtsamateks esemeteks terves etenduses, kuna tuleb ikkagi arvestada vajadusega, et näitleja vajab istumiskohta või kellelgi on vaja näiteks pesu laual triikida. Lava oli eraldatud külalisemaja kaheks toaks väga lihtsa lahendusega, suure läbipaistva kardinaga. Valguse eredust muudeti vastavalt vajadusele ehk olukorrale
isa hakkab juba ennem põhiteemale jõudmist Katit süüdistama ja Kati jätab selle ikkagi enda teada. Nimelt Kati isa sõber oli surnud narkootikumide üledoosi ja kui ta oleks teada saanud, et Kati on ka teinud, oleks Kati kõvasti pahandada saanud ja ilmselt oleks ka kõva karistuse saanud. Kati sõpruskond ei arva samuti HIVi haigetest hästi juttude põhjal ja seepärast tekivad Katil tekkisid suitsiidimõtted. Ühel päeval ta roniski katusele, kus ta alla hüppas ja suri. Lavakujundus oli etenduses küllaltki lihtne ja ei oldud väga dekoratsioone kasutatud. Esinejate riietus oli ka samasugune terve etenduse vältel. Aga riided olid moodsad ja noortepärased. Muusikast oli esindatud klubimuusikat ja sellist masendavaid meloodiad. Heliteosed olid seotud hetkeolukorraga. Näitlejad olid küll head, aga kohati tekkis tunne, et nad on alles algajad. Samuti kasutati etenduses minuarust liiga palju nukke, mis rikkus üldpildi ära. Ka oleks võinud näitlejaid rohkem olla. Aga
Mängivad Hendrik Toompere jr (külalisena Eesti Draamateatrist), Marika Vaarik, Sergo Vares ja Mirtel Pohla. Esietendus 7. novembril 2009 Teatris NO99. See oli minu esmakordne külastus mainitud teatrile, mis jättis mulle nii võrd hea esmamulje, et sellest kasvas suur armastus NO99 ja tolle kollektiivi vastu. Teater ise, kui selline, jääks muidugi Estonia või millegi suurejoonelisemaga võrdluses alla, sest lavakujundus, mis iseenesest koosneb vaid lauast ja mõnest muust dekoratsioonist võib tekitab veidi segadust. Seinu katab kangas, saal on täidetud pinkidega, kus teatrile tavaseid etiketinõudeid ei täitnud peaaegu keegi: paljud tulid otse töölt ja suhtusid ennast ümbritsevasse keskkonda väga vabameelselt. Kuid siiski, kui laval on koos realism ja abstraktsioon, siis on vaatajana raske aru saada, kumma reeglid hetkel kehtivad ehk
Etenduse analüüs Teatri Vanemuine etendus “Hea põhjatuule vastu” kahes vaatuses. 27.01.2015 Vanemuise väikeses majas. _________________________________________-____ Lavastaja: Rein Pakk Lava ja kostüümid: Annika Pakk Muusikaline kujundus: Ardo Ran Varres Valguskujundus: Imbi Mälk Osades: Emmi Rothner - Elina Pähklimägi Leo Leike - Andres Mähar Bernhard Rothner - Jüri Lumiste Etenduse juht: Meelis Hansing Esietendus 27. septembril 2013 Vanemuise väikeses majas ______________________________________________ Käesolevas analüüsis on lähtutud sellest, et etendus on terviktekst, mille moodustavad lava-, heli- ja valguskujundus, mäng ja sõnaline tekst ning mis kooskõlas kõnetavad etenduse külastajat, loovad tõlgendusvõimalusi. Tähelepanu on pööratud etenduse tegelase hingeelule, lavakujundusele, helile, ruumile, etenduses sisalduvale loole, tegelastele, lõpuks on sõnastatud analüüsi kirjutaja interpretatsioon. ________...
mind mitu korda naerma. Ville Mäki ja Lucas Jerkander said hobuse rollis hästi hakkama. Abigail Sheppard, kes oli maailma tugevaima tüdruku rollis, sobis sinna nagu valatult. Ta andis hästi edasi Pipi originaalsust, eneseteadlikkust ning seda lõbusust ja heatahtlikkust. Annika ja Tommi rolli mänginud Valeria Quintana ja Atte Kilpinen sobisid sinna sammuti väga hästi. Täpselt sellisena ma kujutangi ette Annikat ja Tommit, sellised õblukesed ning natuke argliku ilmega. Lavakujundus oli väga kunstiline ja andekalt lahendatud, hakkas mulle kohe silma. Mulle tundus nagu oleks need otse raamatust võetud. Need andsid sellele loole väga maagilise tunde. Mulle meeldis, kuidas oli lahendatud laeva sõit Pipi isa juurde, aga tagasitulekul ma ei saanud täpselt aru, kas nad tulid tagasi laevaga või tsepeliiniga, kuid ikkagi väga vingelt olid stseenid kujutatud. Inimeste kostüümid olid täpselt sellised nagu
ReadKey () Tagastab järgmine kord alla iseloomu või funktsiooniklahvi. Klahvitoonid kuvatakse konsooli aknast. ReadKey (Boolean) Tagastab järgmine kord alla iseloomu või funktsiooniklahvi. Klahvitoonid saab kuvada konsooli aknast. ReadLine Loeb reale märke standardsisendist. ResetColor Lavakujundus taustavärv ja teksti konsool vaikeväärtused. SetBufferSize Määrab kindlaks määratud kõrgust ja laiust puhver ekraani pindala. SetCursorPosition Lavakujundus kursori asukohta. SetError Omistab vara Error täpsustatud TextWriter SetIn Omastab vara In täpsustatud TextReader. SetOut Omastab vara Out täpsustatud TextWriter
Lavastus meeldis just sellepärast, et oli üpriski humoorikas. Nalja jagus terve etenduse vältel. Otseselt midagi ebameeldivat polnud. Varasemate kogemustega võrreldes on see näidend kindlasti üks nendest, mis jääb pikaks ajaks meelde. Lavastuse sidus tervikuks näitlejate hea koostöö ja oskus näidendi mõttet publikuni edasi tuua. 2. Laval oli kujutatud tagaaeda, mis oli väga hoolitsetud. Aed kuulus perekonnale, kelle ümber kogu näidend üldiselt tiirles. Lavakujundus mõjus väga realistlikult, oli palju rohelust, lilli ning ka purskkaev. Tegevuskoht ei muutunudki, kuid tegevusaja muutust oli näha lillede värvuse muutuse järgi. Lavakujunduse mõju oli rahulik ja meeldiv, just roheluse tõttu. 3. Laval olnud valgus meenutas päevavalgust. Olenevalt tegevustikule oli ka valgustuse muutust näha, just süngemate hetkede puhul. 4. Laval oli palju lilli ja nende kastmiseks ka kastekann. Richardi muruniiduk oli ka aeg- ajalt laval
SAAREMAA ÜHISGÜMNAASIUM VÄLJASPOOL HOOAEGA Retsensioon Liina Lepik 10 B klass Sirje Kreisman Kuressaare 2008 Käisin vaatamas Elinor Jonesi näidendit ,,Väljaspool hooaega". Etendus toimus Valjala Rahvamajas 7. oktoobril 2008. aastal. Lavastajaks oli Anne Paluver. Kunstnik oli Riina Vanhanen ja liikumisjuht oli Jüri Nael. Osades mängisid Ülle Kaljuste, Katrin Karisma, Ines Aru, Helgi Sallo ja Terje Pennie. Ülle Kaljuste mängis elukogenud näitlejat Ginnie Stevensit, kes ei hoidnud kunagi emotsioone tagasi ega öelnud ei ühelegi pöörasusele, ta oli täiesti kompleksivaba inimene. Ta oli just kaotanud oma elu armastuse. Mehe, kelle armuke ta oli olnud üle 20-ne aasta. Ta sattus Bess Gallagheri pansionaati tänu sellele, et pidi minema oma armastatu matustele, kuhu ta tegelikult polnud oodatud. Katrin Karisma män...
Meeldivaks tegid selle elenduse just proffessionaalsed näitlejad, kes suutsit end kehastada täielikult sellesse aega, mil tegevus toimus. 2.Laval oli kujutatud aeda. Aeda, mida perenaine väga armastas ja oli valmis kõigeks, et seda täiustada mõne taimega. Maas oli muru, mida peremees niitis vana ja aega näinud muruniidukiga. Keset aeda oli paigaldatud purskkaev, mille kõrval istumiskohad ja laud. Tahaplaanile jäi uks, kust pääses majja. Lavakujundus mõjus vägagi realistlikuna. Sügise saabudes muutusid puulehed pruunimaks, või siis sootuks oli puu lehtedeta. 3.Valgus oli laval väga kirev ja särav. Värvidest olid peamiselt järgmised toonid: punane, roheline, kollane. Kui oli kõik hea ja ilus, oli rohkem kollast ja rohelist, ägedamatel hetkedel (tülitsemise ajal) lisandus rohkesti punast. 4.Laval oli palju erinevaid esimeid. Paljude asjade alla oli perenaine peitnud suitsupakid,
*Rokokoo muusikas oli rohkesti meloodia *Barok ooper kadus Põhiliseks sai kaunistusi , koomiline ooper. ning selles imiteeriti linnulaulu. * OOPER: taastas C.W.Cluck *Ooperites mutus tähtsaks selle sisu, kostüümid, lavakujundus ja muusika allutati tekstile ja sündmustiku mõttele. * Balletti kasutati äärmiselt vähe. *Tekkis uus ooper PÄÄSTMISOOPER (kus peategelane hakkab juba
Uued muusikazanrid 1. ooper 2. oratoorium 3. passioon 4. kantaat 5. concerto grosso 6. instrumentaalkontsert 7. tantsusüit 8. fuuga Ooper tekkis 16 ja 17 saj vahetusel. Esimese ooperi autoriks on Itaalia helilooja Jabopo Peri ,,Daphne" (1598) säilinud on ,,Eurydike" (1600). Barokk ooperi rajas Itaalia helilooja Claudio Monteverdi tema ooperites on tähtis muusika. Barokkooperile on iseloomulik rikkalik ja toretsev lavakujundus, suured esinejate koosseisud(umbes 200 lauljat), uhked kostüümid ja keeruliste kaunistustega aariad. Oratoorium on mitme osaline teos solistile, koorile ja orkestrile erinevalt ooperist puudub lavategevus teos kantakse ette kontsert korras esitajad on samad kui ooperis aga ei ole kostüüme ja lavakujundust. Passioon on oratooriumi eriliik mille sisuks on kristuse kannatused see põhineb 4 evankeeriumil.
„Bajadeer“ Minu üheks hiljutisimaks ja ühtlasi meeldejäävaimaks muusikaliseks elamuseks oli Ludwig Minkuse ballett „Bajadeer“. Etendus toimus 6. aprillil 2014. aastal Rahvusooper Estonias. Esinejateks olid baleriinid ja priimabaleriinid nii Eesti Rahvusballettist, Tallinna Balletikoolist kui ka rahvusvahelistest truppidest. Peategelasi oli neli: Solor – noor sõdalane, kes armastab Nikiat, kuid keda sunnitakse abielluma radža tütre Gamzattiga (Michal Kremar); Nikia – bajadeer ehk templitantsijatar, kes armastab Solorit (Alena Shkatula); Gamzatti – radža tütar, Solori kihlatu (Luana Georg); Ülembrahmaan – templi ülempreester. Armastab Nikiat, kuid ei leia vastuarmastust (Aleksandr Kanapljov). Lisaks sai laval näha veel kuldset templijumalust (Jonathan Hanks), sõjamehi, varje, hindude tantsu soliste ja fakiire. Etenduse muusikalise poole eest kandis hoolt orkester, mille solistideks olid vii...
Siinkohal tuleks märkida seda, et oli selgesti näha, kuidas Mirandolina kaitses kirglikult Fabriziot igas olukorras (järelikult oli ta oma peas otsuse langetanud ning tahtis ainult ‘’mängida’’). Õnnestunumaks stseeniks peaksin mina hetke, kui de Ripafratta ja markii omavahel vaidlesid, nii et kruus puruks lendas. Samuti oli meie näitemängu juures meeldejääv see, kuidas Tammaru tõmbas puruks markii jaki, lisades, et see oli niikuinii nende viimane etendus. Lavakujundus oli iseenesest primitiivne - lava oli jaotatud kaheks valge lina abil. Samuti avaldas mulle muljet valguskunstnik Sander Põllu teostus, nt. see, kuidas Mirandolina seisis publiku ees ja mõlemale auditooriumi vasak- ja parempoolsele seinale kerkis Mirandolina siluett. Ajastutruudust lisasid kindlasti omalt poolt ka etendusel esinenud kellalöögid ja muu instrumentaalne muusika, samuti ka näitlejate kostüümid või vanamoelised rekvisiidid: vana triikraud jm. Pean tunnistama, et
ajal Londonis. Laulud olid inspireeitud tunnetest, mis valdasid naist suures linnas üksi elades ning tegutsedes. Tehnopoli auditoorium Veenus, kus kontsert toimus, oli üsna väike ja seetõttu polnud seal ka rahvast palju, aga minu arvates oli see just hea, sest kontsert tekitas kuidagi sellise intiimsema tunde, kuna puudus see suur rahvamass. Lihtsam oli ka sisse elada kontserdisse, kuna puudus see ümbritsev suur sagimine. Lavakujundus oli tagasihoidlik: esinejate taha seinale olid suunatud lillakas-roosakad tuled, mis tekitasid sellise maagilise vibe’i, lavale vaadates vasakul asetses laud koos süntesaatori ja muu elektroonikaga, paremale liikudes tuli vastu kitarr, siis basskitarr ja viimaks trummikomplekt. Keskel ees oli mikrofon Liisi jaoks, koos väikese elektroonikapuldiga. Esinejate stilistika oli lihtne-kõikidel olid seljas pigem tumedatoonilised viisakamat sorti riided, ei midagi erilist
Retsensioon "Eesti mees ja tema naine" Käisin 23ndal märtsil vaatamas Sepo Seemani monoetendust "Eesti mees ja tema naine". Etenduse autor on Peep Pedamson ja lavastaja Tiit Palu. Antud monoetenduses mängib peaosa Sepo Seeman, kes keskendub oma jutuga Eesti mehe ja naise suhetele, kirele, huvile kollektsioneerimise vastu ja sõpradele. Etenduse algus ütleb juba mõndagi selle kohta mida rääkima hakatakse. Mehed ja naised on ka meie emad ja isad, keda me austame ja hoiame. See kuidas näitleja toob sisse Johann Köleri "Ema portree" ja "Isa portree" näitab, et Köler maalis portree oma emast ja isast, keda ta väärtustas. Köleri ema ja isa on olnud Eesti ajaloos üks esimesi portreid ühest keskpärasest Eesti mehest ja tema naisest, kellest meie põlvnenud oleme. Lavastaja Tiit Palu on pannud etenduse näol kokku midagi väga suurt ja võimast. Üks suhe naise ja mehe ...
Teatri retsensioon ,,Nüüd tõesti aitab jamast" Väisasin 14. oktoobril 2013 aastal Nokia kontserdimaja. Olin soetanud pileti Peeter Oja Stand-Up etendusele ,,Nüüd tõesti aitab jamast". Näidend oli Peeter Oja, Mart Normeti ja Erik Moora ühislooming. Kaasatud olid muusika eest vastutaja Sten Sheripov ja kunsti poole valdaja Mihkel Uba. Lisaks oli appi tulnud ka Karl Kermes ja Monoteater. See etendus tundus reklaamide ja kirjelduse põhjal väga huvitav ja põneva sisuga olevat. Lisaks on Peeter Oja teada-tuntud koomik, kelle naljad külmaks ei jäta. Näitlejast Peeter Oja on eesti näitleja, koomik, laulja ja telemees. Ta on sündinud 2. juulil 1960-ndal aastal Tallinnas. Näitleja hariduse omandas Tallinna Riiklikus Konservatooriumis, mille ta lõpetas 1986-ndal aastal. Ta on kuulunud kahe Eesti tuntud bändi: ,,Kuldne Trio" ja ,,Bläck Rokit" koosseisu. Suurima tuntuse on ta vast kogunud absuridhuumorit ja iprovisatsiooni viljelenud tel...
Enne algust öeldi veel, et etendus katkestatakse vaid juhul, kui laval peaks toimuma täielik kaos. Tuli aga välja, et esimese poole tunni jooksul võisime kogeda vähemalt viite väiksemat ja suuremat katkestust, mis olid enamjaolt tingitud orkestri ja lauljate ebakõlast. Tänu sellele oli kogu esitusele väga raske keskenduda, sest just siis, kui oli tunne, et hakkad vaikselt ooperiellu sisse elama, tuli katkestus. Üheks positiivseks küljeks oli kindlasti lavakujundus, mis oli äärmiselt huvitavalt lahendatud. Liikuv lava andis etenduse sujuvusele palju juurde. Aegajalt ajas segadusse see, kus pidi olema kujutletav sein ja kus ei pidanud, kes keda nägi ja kes ei näinud. Sellegipoolest oli tegemist põneva ja praktilise lahendusega, mis kokkuvõttes toimis. Nii palju kui laval kostüümides osatäitjaid näha võis olid nende kantavad kostüümid hästi valmistatud ja sobivad. Kahju oli sellest, et paljud kõrvalosatäitjad, kes olenemata väiksemast
Vanemuises on ta lavale toonud muusikalid nagu ,,Jesus Christ Superstar'' (2004), ,,Evita'' (2009), ,,Mary Poppins'' (2011) ja teised ning veel hulgaliselt operette ja draamalavastusi. Talle on antud kokku 14 auhinda kunstiliste saavutuste eest, neist kaks parima lavastaja tiitlit Eestis: ,,Viiuldaja katusel'' (1991) ning ,,Oliver'' (2003). Teose kunstnik oli Ellen Cairns Sotimaalt, kelle ülesanne oli vaatajatele luua ettekujutus 1959. aasta tegemistest Rydell Hich School'i õpilaste seas. Lavakujundus oli minu arvates hästi seatud - laval oli külluslikult igasuguseid detaile ja dekoratsioone. Riietus vastas täpselt minu ettekujutusele 50ndate aastate lõpust, mille taustaks varajane rock 'n' roll. Adrienne Åbjörn'i koreograafia kohta pole midagi halba öelda. Tantsuseaded olid elavad ja hästi läbi mõeldud. Bänd mängis Tarmo Leinatamme käe all ning koosnes kahest kitarrist, saksofonist, klahvpillidest, trummidest, löökpillidest, basskitarrist ja trompetist
Retsensioon ballett " Onegin " Boriss Eifmani balletti "Onegin" käisin 19.02.2017 esimest korda vaatamas Nordea Kontserdimajas. Etendus on Puskini romaani modernseks koreograafiliseks versiooniks. Balletti sisuks oli armastuslugu, mis täpsemalt räägib sellest, kuidas suure viivitamisega võib armastus eest minema lipsata. Autoriks olev Boriss Eifman on Venemaal sündinud 1946 ja on koreograaf. Ta on teinud rohkem kui 50 balletti. Samuti oskab Eifman sobitada omavahel erinevaid stiile, nagu on selleks on rokkmmusika ballettis. Tema koreograafia on väga hoogne, täis füüsilisi kui ka akrobaatilisi elemente. Etenduses põihiliseks tasutaks mängis vene romantistlik helilooja Pjotr Tsaikovski. Ta on kirjutanud ooperi nimega "Jevgeni Onegin". Kokku on ta kirjutanud 6 sümfooniat, sümfoonilisi fantaasiaid, 10 ooperit, 3 balletti, viiuli- ja 3 klaverikontserti, kantaate ja romansse. Tema kõige tuntumaks teosteks on b...
Hoolitsev vend aga kaotab võitluse ning sureb selle tagajärjel. Margarete on hukka mõistetud kogu ühiskonna ning isegi oma venna ning Jumala poolt. Suures meeleheites tapab ta oma lapse ning talle määratakse surmanuhtlus. Faust tahab neiut vangist päästa, kuid Margarete keeldub temaga minemast ja saab tänu siirusele ja usule siiski lunastuse. Ooperi süžee jäi mulle pisut segaseks, sest seda oli võrreldes koolis loetud teosega suuresti muudetud. Lavakujundus oli üldiselt hästi lahendatud, kuid mõned stseenid ei sobinud siiski minu arvates eriti lavakujundusega kokku. Kõige erilisemaks lavakujunduse elemendiks oli kindlasti laest laskuv suur lühter, mida kasutati erinevates stseenides ja mis erinevat valgust andes lõi täiesti erinevad vaatepildid (näiteks Mefisto pidustuste ajal lõi lühtri punane valgus täpselt õige õhkkonna, samas kui sureva Margarete kohale langev valge lühter oli justkui Jumala
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
