Mida rohkem on osakese sees graanuleid, seda suurem on side scatter. Nende valguse hajutamise parameetrite järgi identifitseritakse lümfotsüütide, granulotsüütide ja leukotsüütide gruppe. Samuti florestseeruvate gruppide eristamine – emiteeritava valguse intensiivsus on võrdeline osakeste poolt seotud florokroomi hulgaga. Need antikehad, mis on seotud värvainega, seostuvad vastavate retseptoritega (CD-d), ja laserid aktiveerivad seda värvainet, ja selle püüab optiline osa kinni. Sellest tulebki tulemus. Florestsents signaalid filtreeritakse valgusfiltritega. Iga signaal jõuab seega oma detektori juurde. Mõned tuntumad florokloorid – sinine laser – 488 nm lainepikkus. Molekulid erinevad üksteisest nii ergastus kui emissiooni spektri poolest. Sellega peavad kasutatavad florokroomid olema ergastatavad vastava laseri valguse lainepikkuse poolt
Samuti ei tohi ühe allika võnkumine muutuda teise suhtes, näiteks hetkeks lakata. Teisiti öelduna, lainete kuju ei tohi aja jooksul muutuda. Selliseid laineid nimetatakse koherentseteks laineteks: neil on ühesugune lainepikkus ja muutumatu faaside vahe. Interferentsi korral liituvad (interfereeruvad) koherentsed lained. Tavalised valgusallikad ei kiirga koherentset valgust ja sellepärast ei teki interferentsi kahe laelambi põlemisel. Koherentset valgust kiirgavad laserid. Kui valguslainete liitumist täpsemalt uurida, siis selgub, et lainete kohtumispunktis liituvad lainete E-vektorid. Sellist nähtust nimetatakse elektriväljade superpositsiooniks. Selle kohaselt võib mingis ruumipunktis olla kuitahes palju erinevaid elektrivälju. Summaarne elektrivälja tugevus on võrdne kõikide E-vektorite summaga. Superpositsiooniprintsiibi kehtivus on eksperimentaalne fakt, mis iseloomustab looduse omapära ja seda pole võimalik põhjendada.
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
